Isata laste valu

In SNAP

Isata kasvanud lapsed. Kas te teadsite, et on rohkem kui ühte sorti isata kasvanud lapsi? Tooksin siin välja kolm.

Esiteks on need tüüpilised isata kasvanud lapsed, kelle meessoost autor on vastutuse ees liigset hirmu tundnud ja varvast lasknud, sest mõnikord on laps siia ilma sündinud mitte armastusest, vaid  kasutamata jäänud või purunenud lateksi tõttu. Otse loomulikult ei soovi noorepoolne meesterahvas hakata titekisa ja kakaste mähkmetega tegelema, seega ta kaob veel ammu enne seda, kui naine suurte valudega haigla poole sõidab. Sealt tekivadki siis need esimest tüüpi isata kasvanud lapsed, kelle jaoks on “isa” ainult mingi suvaline sõna, millel olevat suur tähendus, aga nemad seda ei mõista ja neid ei huvita ka. Neil pole rõõmsaid perekondlikke pühapäevi, kus käiakse koos väljas söömas, matkamas, kinos. Nendel lastel pole kunagi olnud isa kellele õhtuti kella viie-kuue paiku sülle joosta, kui kohusetundlik ja armastav isane eeskuju uksest sisse astub. Mõned nendest lastest ei suuda kunagi täiskasvanuna luua terveid suhteid, sest nad ei oska armastada.

Teine tüüp isata kasvanud lapsi on need, kelle vanemad ei suutnud omavahelist harmooniat hoida, tekkisid vaidlused, ema igaõhtused migreenihood, nutt, alusetud solvangud ja teed viisid neid lahku. Neil on enamasti pühapäeva isad. Härrad, kes ema lahkel loal lapse 1-2x kuus nädalavahetuseti enda juurde võtavad, või halvemal juhul veedavad lapsega mõnel pühapäevasel päeval paar tunnikest aega, kus lapsele terve nädala magusanorm sisse söödetakse, tehakse midagi lapsele eakohast ja saadetakse mudilane jälle emme juurde tagasi. Nemad on ju ka tegelikult isata kasvanud lapsed, lapsed keda ostetakse ära maiustuste ja rahaga, sest ilusat nägu on lihtne teha, kui sa tegelikus kasvatustöös osalema ei pea. Seda tüüpi isata kasvanud lapsed tõdevad isa puudumist küll vähe hiljem. Enamasti teismeeas, kui hakatakse elu üle  juurdlema, tekivad muremõtted ja mõistetakse, et kasvatanud pole isa neid kunagi. See äkki saabunud teadmine tekitab omakorda ängi, viha, pettumust, mis kõik siis lõpuks vanemate peal välja elatakse.

Neid kahte tüüpi te kindlasti teadsite, olete kuulnud, näinud, kogenud. Aga olete mõelnud, et on olemas ka kolmas tüüp neid õnnetuid lapsi?

Kolmas tüüp isata kasvanud lapsi kasvab koos isaga. See tüüp on nüüd kõvasti varieeruv, tooksin lihtsalt ühe näite, et asja veidi selgitada. See laps on sündinud siia ilma armastusest, ema sinisilmsest ja kohati mõtlematust armastusest. Varajase lapsepõlve mälestused sisaldavad endas põhiliselt täiskasvanute pidusid, erinevaid toredaid külaskäike onude-tädide juurde, kus sul oli küll lõbus, aga keegi sinuga ei tegelenud, sest kõik tegelesid alkoholiga. Ohtrates kogustes viina, õlut, rummi, kõike mida poes pakkuda oli ja mille jaoks raha jätkus. Suured onud ja tädid ostavad sellele lapsele alati jäätist ja kommi, annavad ka taskuraha, laps on õnnelik ja suured inimesed saavad rahus vägijooke manustada. Laps kasvab suuremaks ja vaikselt muutuvad need peod lihtsalt haisvate habetunud meeste pealtnäha lõputuks tiksumiseks, väikese korteri tibatillukeses täis suitsetatud köögis alates kella seitsmest hommikul kuni.. no kuni üks kord väsimus jalad alt võtab. Need onud, kes sellele lapsele kunagi jäätist ja kommi tõid on enamuses juba mulla all, kas vabatahtlikult seda teed läinud, maha löödud, või mõnda ainet liiga palju manustades kooma sattunud ja surnud. Osad headest onudest kes veel elus on, on samamoodi põhja käinud ja mõne varastatud automaki pärast teise omasugusega sõjajalal. Praegused köögilaua taga istuvad onud kommi ei too, sest 4L kanget odavat õlut on ainus mille jaoks härradel raha jätkub. Õhtul kui koju saabub ainuke töökohta hoidev pereliige – ema, siis algab see kõige hullem osa. Karjumine, meeletu sõim, üks on lits ja teine on joodik, söök ei kõlba ja laps.. siis on kindlasti vaja mängu tuua laps.. laps on üks mõttetu värdjas, kes kindlasti hirmasti tahab vanemate “vestlust” pealt kuulata ja selle eest tuleks tatikat karistada. Hääletoonid lähevad järjest kõrgemaks, vahepeal lendab ema paar korda vastu seina ja siis on aeg last kiusama hakata. “Kas sa tead kui kole ja loll sa oled?” Kuidas sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi õigesti teha?” “Sind, raisk, tuleks lastekodusse panna, seal on sinusugused pahad lapsed, kes sulle panevad su paika”.”Ma tapan teid kõiki ära kui ma tahan!” Laps nutab, ei saa sõnagi suust ja selle peale saab temagi oma teenitud kolaka kätte. Vsjo, vanamees võib magama minna, kõik pereliikmed on paika pandud ja võim on endiselt tema käes. Vahepeal kui und ei tule, siis saab seda sama stseeni aina uuesti ja uuesti läbi mängida. Järjest kirjumalt. Asju vastu seina pilbasteks visata, peegleid rusikaga kildudeks virutada, lapselt ja naiselt telefonid ära korjata, et keegi jumala eest ei saaks talle politseid kutsuda.

Pooleldi magamata laps läheb hommikul kooli nagu tavaliselt ja ta ei räägi, mitte sõnakestki. Sest tal on keelatud rääkida, “kodused asjad jäävad koduseinte vahele ja teised ei pea teadma mis kellelgi kodus toimub” ütleb ema. Laps ei jõua, laps lausa kisendab abi järele, jookseb kodust ära, satub turvakodusse, kus ta pisarates oma loo ära räägib, selle peale kutsutakse kohale ema, kes ütleb, et lapsel on tähelepanuvajadus. Alati on elava fantaasiaga laps olnud, mõtleb asju välja. Keegi täpsemalt ei uuri ka ja sinna paika see asi jääbki. Kodus on keretäis jälle soolas, sest laps on üle käte läinud.

Jah, selliste laste isad ei pane kunagi laste päevikutesse allkirju, ei kontrolli nende õppimist, ei mängi nendega ega kuula nende muret, ei kraadi palavikus lapsi, ei tee neile süüa, ei vii oma peret nädalavahetusel matkama.

Sellised ilma isata lapsed vihkavad seda nelja seina kus nad on kohustatud veetma kõik oma ööd kuni 18. eluaastani (tõsi, enamus neist on 16. eluaastaks juba suutnud jalga lasta). Sellised ilma isata lapsed vihkavad oma vanemaid, seda, et neile on see sitane elu antud, vihkavad seda, et neil on hääl, mis on täiesti jõuetu midagi ära tegema. Sellised lapsed karjuvad abi järele, meeleheitlikult, otsekui mudamülkast väljapääsu otsides, nad kisendavad, kuni hääl jääb nõrgemaks ja nõrgemaks, suu täitub poriga ja õhku ei ole.

Just need lapsed on kõige mõjutatavamad, sest nad otsivad abi ja lohutust. Ja abi neile pakutakse. Teistsugust alternatiivi. Alkohol, kanep, seened, amfetamiin ja nii edasi, kuni kasvõi selle sama kuradi fentanüülini välja. Ja vaadake nende käsi, kui paljudel nendel noortel, abi järgi sirutavatel kätel on lõikearmid? See pole nali, nad tahavad päriselt surra. Eriti kui neil pole ka eriti raha ega ilusaid riideid  ja õpetajad nende hajameelsust lohakuseks, mitte väsimuseks peavad. Soojus, armastus, hingerahu – just seda nad vajavad. Aga varsti nad enam ei usu, et nad on inimlikumat elu väärt. Kindlasti ei lähe kõigiga nii, aga enamik neid, kolmandat tüüpi isata kasvanud lapsi väsivad appi karjumast ja proovivad ühel või teisel moel oma valu leevendada. Kas nad sellest välja ka tulevad, see on juba iseloomu tugevuse küsimus.

Paljud tulevad sellest välja, saavad abi on hingehaavade lappimiseks, aga paljud ei tule. Paljude selliste noorte elud ongi nagu kustuvad küünlad, kelle lõpp on juba kaugele ette näha.

Märgake neid lapsi.

Märgake, eriti kui see leiab aset teie enese kodus.

Peace.

35 Comments

  1. Ma mõtlesin sellega juba seda, et meessoost ja naissoost eeskujud mõjuvad erinevalt. Neil on erinevad ülesanded täita ja edasi anda. Ma ei ütle ka, et see on mingi “must be”, et teisiti ei saaks täisväärtuslikult, sest kaks isa või kaks ema võib olla täpselt sama hea, kui kasvatakse südame ja austuse ja kohusetundega eksole. Levinumad näited sellest ongi, et isata tüdrukud ei oska suhetelt midagi tahta (sama hästi isaga tüdrukutel on daddy issues suhetes) ja isata poisid ei pruugi osata tulevikus armastust anda ja isa rolliga kohanemine on neile raskem, kuna me alateadlikult kipume järgima vanemate eeskujum. Kui seda pole olnud, siis seda lihtsalt pole. Tuleb endal luua. See pole ületamatu probleem, lihtsalt psühholoogial põhinevad näited.
    Aga vanasti kehtis ju üldsegi ütlus, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. See tundub kõige parem variant. Ema, isa, vanaema, vanaisa, onu, tädi, kõik oleks selle inimese elus tähtsad ja omaksid oma rolli. Oleks eeskujusid mitmel rindel varnast võtta. Ühesõnaga – tähtis on see, et lapsepõlvest jääks meelde armastus ja turvatunne, austus. Siis on oluliselt kergem see, et nt. isa või ema puudu on, sest kõik oluline on edasi antud. Aga kui ka armastus jt. asjad puudu on lisaks vanemate olemasolule, siis räägime me enamjaolt siiski tõsistest puudujääkidest, mis loovad noorele isiksusele palju raskemad tingimused nö õigeid otsuseid teha. Ei leita ise ka abi väga tihti enne kui on natuke hilja. Tundub olevat nagu looduses, et tugevam jääb ellu.
    Agh, liiga keeruliseks läheb see arutlemine siin. Tundub, et tegelikult on kõik vajalik meie mõlema poolt öeldud 🙂
    Pai.

    • Mhm. Sisimas miski ütleb, et kui poleks kõike seda jama olnud, ei mõistaks ma väga palju asju, mida täna mõistan. Suuremates peredes, külades või kommuunides kasvanud inimesed on oma olemuselt kuidagi avatumad ja kaastundlikumad, tho, seega erinevalt ühe või kahe vanema vahest, lõviperel või külaperel on tõepoolest see kasulik omadus, mille sa välja ka tõid.

  2. ja veel üks liik või alaliik on sellised lapsed, kes näevad oma isa kord aastas või harvemini. Ema ja isa erimeelsuste tõttu. On teada, et isa on kusagil olemas – ja ongi kõik.

  3. Ma ei viitsinud kommentaare lugeda, aga sa unustasid ilmselt ühe liigi veel – lapsed, kellel on isa, aga ei ole isa.
    Need on need lapsed, kes on “üles korjatud” nende isade poolt, kes on esimesest isade liigist paremad, aga samas ei ole ka. Need on need isad, kes võtavad sind enese kasvata, hoolivad ja armastavad sind ja siis ühel hetkel jätavad su, aga samas ei jäta ka, sest.. nemad armastavad sind, saavad sinuga ikkagi kokku, hoolivad sinust ja toetavad sind, aga selle tüübi isa ei ole su isa. Sa küll kutsud teda nii, ta täidab selle koha, mida esimene tüüp ei suutnud, aga midagi on ikkagi puudu.
    Ma olen ühe sellise isa võsuke. Mul ei ole mitte midagi halba tema kohta öelda, ainult head, aga see “midagi” on ikkagi puudu.

    • Hmm. See on päris huvitav arvamus. Ei tea miks Sinul selline hoiak kujunenud on. Ma ei vaidlegi üldse vastu, et see nii olla ei võiks. Lihtsalt tean, et osad inimesed, kes on kasvatatud kasuisade poolt ongi just tänu sellele saanud kogeda seda tervikut ja nad ei tunne, et midagi oleks puudu. Ei tea millest see oleneb, kas “midagi” on puudu või ei ole. Aga väga huvitav arvamus. Tänan.

    • Vb olen erand, mis kinnitab reeglit, aga kaheksase skooriga mitte ühtegi neist “käitmusmustritest” (suitsetamine, alkoprobleemid, jõhker ülekaalulisus jne), mis tabelikestes välja toodud on, annab alust arvata, et need “harjumused” ja tervisekahjud on siiski suurest mõjutatavad läbi selle, kellega sa “kodust väljaspool” läbi käid.

      Sellel on kahtlemata suur mõju meie valikutele elus jne… Aga tundub, et lihtsalt “koduseinte vahel” toimuvaga meie ebatervislikke olukordi hilisemas elus lahti ei seleta.

      Need on kõik valikutest sõltuvad variandid. Mis valikuid oleme sunnitud tegema – jura kodus lükkab su koduseinte vahelt välja… Mis valikud on koduseinte vahelt väljas? Pimedas nurgataguses varitsevad diilerid või või huvitavamate hobidega hoovigängsta naabrid, koolikaaslased jne.

      Playstation oli abix, tbh. Kui oled sitt vanem ja koduümbruses on palju pimedaid tänavanurki, osta lapsele Playstation. Ja mängud. \o/ Natuke nali… Or is it?

      • Eks kogemused on tõesti erinevad. Tsiteerin siis sind “Need on kõik valikutest sõltuvad variandid. Mis valikuid oleme sunnitud tegema – jura kodus lükkab su koduseinte vahelt välja… Mis valikud on koduseinte vahelt väljas? Pimedas nurgataguses varitsevad diilerid või või huvitavamate hobidega hoovigängsta naabrid, koolikaaslased jne.”
        Vastan : Tänu sellele milline kodu mul oli, otsisin ma juba 8 aastaselt endale ise huviringe. Ja siis mul oligi, iga päev pärast kooli midagi teha, kusjuures kõigega tulin väga hästi toime, sain palju medaleid, aukirju what ever eks. Aga nö vaba aega jäi ikka üle ja tutvusin siis erinevate inimestega. Suitsetama ei hakanud koos kellegagi, vaid täitsa üksi. Alko tuli ikka seltskonnas ja vähe hiljem ka kanep. Pärast paari korrast proovimist ma avastasin, et aga nii hakkab ju faking kergem, et see valu nagu korraks peatub kuni olen aine all. Ja siis ma hakkasin seda juba süstemaatiliselt unerohuna kasutama. Siis kui juba arsti poolt rahustid+antidepressandid+unerohud peale sain, oli see tarbimine juba mõnusaks harjumuseks muutunud. Mingil hetkel jätsin huviringe vähemaks ja sõbrad+alko/kanep said suuremat tähelepanu, aga õppimist ma päris ära ei jätnud ja hobidega tegelesin ka siiski edasi. Kangemaid aineid ei proovinud, tundus vale, piir tuli ette. Aga see sõltubki nagu isiksusest endast, kes mida millal ja miks enda jaoks avastab. Mina puhtalt tapsin valu ja unehäireid sellega. Ei kahetse, oma peaga jätsin päeva pealt maha ka kui õige hetk tuli.

    • Peale mille… Kodus kraaklemise pealtvaatamisest ma ei mäleta väga, mis mõtted või tunded mul seoses sellega tekkisid – võibolla oli liiga noor ja loll, et osata sellest midagi veel arvata. Seletamatu paanika, aga see kõik ei tekkinud samasuguste mõtete abil, nagu hilisemad isiksuseprobleemid – sealne kogetu oli “realistlik” kogemus, mida sa näed või tunned pealt, väikse lapsena sa ei saa sinna eriti midagi parata.

      Kus aga tõeline valu pihta hakkas, oli koolis, ksuagile teismeikka jõudnult – kui keegi mu kallal noris või ma eeldasin, et keegi mu kallal norib. Siis hakkas mingi ratas juba peas töötama, püüdes aru saada, miks keegi midagi ütleb ja tehes mõttelugejalikke järeldusi, nagu “järelikult ma olen tühi koht, halb inimene või mõttetu” jne.

      Üks asi on kodus, ilma suurema teadlikkuseta vägivalda näha ja kogeda, teine asi on väärakate mõttemustrite sisseistumine eas, kus areng kiirendub ja kinnistub, valmistab sind ette selleks, kuidas “iseseisvalt” hakkama peaks saama.

      Kust need vöörakad mõttemustrid alguse saavad – võibolla sellest, kuidas sa näed oma vanemaid, õdesi-vendasi kodus suhtlemas. Mida keegi ütleb, kuidas teine sellele reageerib, mida ta sellest järeldab jne jne. Kõik sõnadevahetused, põhjendused, sinu uudishimu ja see, kuidas seda rahuldatakse.

      Üks efektiivne vahend oleks vb kooli õppekavasse sisse võtta mõtlemismustrid ja käitumisõpetus (aka õpetada lapsi analüütiliselt mõtlema ja tunnetama; õpetada neid käituma olukordades, kus on tarvis teha valikuid, pannes neid mõistma, mis valikud on isekad, mis valikud on isetud, miks isetud valikud on paremad jne jne).

      Mu isiklik shamaanitar oskas öelda, et kusagil Viimsi koolis seda ka juba praktiseeritakse, ma rohkem sellele pilku peale ei heitnud, aga kõlas selle nädala kõige positiivse teabena…

  4. olin lapsena rikas .rikas isade arvu poolest.siiani ei saa veel aru mille krdi pärast iga joodik kes uxest sisse vajus kukkus kohe isa mängima .yx joodik-isa tegi mulle oma kätega puukingad .teine joodik-isa viskas mind seljaga praeahju ukseklaasist läbi .kolmas neljas viies muutusid kronoloogilises järjestuses yha jõhkramax .päris isagi näitas kuidas joomine ja kõigi ja kõige tyrann õieti käib .aga nad on surnud .kõik nad on nyyd surnud .mina olen .ja joon nagu loom

  5. Liigitusest on puudu need, kelle isa on surnud. Kes ja kuidas olelevad sellised subjektid. Oleks huvitav teada.

Submit a comment

Massive Presence Website