Isata laste valu

In SNAP

Isata kasvanud lapsed. Kas te teadsite, et on rohkem kui ühte sorti isata kasvanud lapsi? Tooksin siin välja kolm.

Esiteks on need tüüpilised isata kasvanud lapsed, kelle meessoost autor on vastutuse ees liigset hirmu tundnud ja varvast lasknud, sest mõnikord on laps siia ilma sündinud mitte armastusest, vaid  kasutamata jäänud või purunenud lateksi tõttu. Otse loomulikult ei soovi noorepoolne meesterahvas hakata titekisa ja kakaste mähkmetega tegelema, seega ta kaob veel ammu enne seda, kui naine suurte valudega haigla poole sõidab. Sealt tekivadki siis need esimest tüüpi isata kasvanud lapsed, kelle jaoks on “isa” ainult mingi suvaline sõna, millel olevat suur tähendus, aga nemad seda ei mõista ja neid ei huvita ka. Neil pole rõõmsaid perekondlikke pühapäevi, kus käiakse koos väljas söömas, matkamas, kinos. Nendel lastel pole kunagi olnud isa kellele õhtuti kella viie-kuue paiku sülle joosta, kui kohusetundlik ja armastav isane eeskuju uksest sisse astub. Mõned nendest lastest ei suuda kunagi täiskasvanuna luua terveid suhteid, sest nad ei oska armastada.

Teine tüüp isata kasvanud lapsi on need, kelle vanemad ei suutnud omavahelist harmooniat hoida, tekkisid vaidlused, ema igaõhtused migreenihood, nutt, alusetud solvangud ja teed viisid neid lahku. Neil on enamasti pühapäeva isad. Härrad, kes ema lahkel loal lapse 1-2x kuus nädalavahetuseti enda juurde võtavad, või halvemal juhul veedavad lapsega mõnel pühapäevasel päeval paar tunnikest aega, kus lapsele terve nädala magusanorm sisse söödetakse, tehakse midagi lapsele eakohast ja saadetakse mudilane jälle emme juurde tagasi. Nemad on ju ka tegelikult isata kasvanud lapsed, lapsed keda ostetakse ära maiustuste ja rahaga, sest ilusat nägu on lihtne teha, kui sa tegelikus kasvatustöös osalema ei pea. Seda tüüpi isata kasvanud lapsed tõdevad isa puudumist küll vähe hiljem. Enamasti teismeeas, kui hakatakse elu üle  juurdlema, tekivad muremõtted ja mõistetakse, et kasvatanud pole isa neid kunagi. See äkki saabunud teadmine tekitab omakorda ängi, viha, pettumust, mis kõik siis lõpuks vanemate peal välja elatakse.

Neid kahte tüüpi te kindlasti teadsite, olete kuulnud, näinud, kogenud. Aga olete mõelnud, et on olemas ka kolmas tüüp neid õnnetuid lapsi?

Kolmas tüüp isata kasvanud lapsi kasvab koos isaga. See tüüp on nüüd kõvasti varieeruv, tooksin lihtsalt ühe näite, et asja veidi selgitada. See laps on sündinud siia ilma armastusest, ema sinisilmsest ja kohati mõtlematust armastusest. Varajase lapsepõlve mälestused sisaldavad endas põhiliselt täiskasvanute pidusid, erinevaid toredaid külaskäike onude-tädide juurde, kus sul oli küll lõbus, aga keegi sinuga ei tegelenud, sest kõik tegelesid alkoholiga. Ohtrates kogustes viina, õlut, rummi, kõike mida poes pakkuda oli ja mille jaoks raha jätkus. Suured onud ja tädid ostavad sellele lapsele alati jäätist ja kommi, annavad ka taskuraha, laps on õnnelik ja suured inimesed saavad rahus vägijooke manustada. Laps kasvab suuremaks ja vaikselt muutuvad need peod lihtsalt haisvate habetunud meeste pealtnäha lõputuks tiksumiseks, väikese korteri tibatillukeses täis suitsetatud köögis alates kella seitsmest hommikul kuni.. no kuni üks kord väsimus jalad alt võtab. Need onud, kes sellele lapsele kunagi jäätist ja kommi tõid on enamuses juba mulla all, kas vabatahtlikult seda teed läinud, maha löödud, või mõnda ainet liiga palju manustades kooma sattunud ja surnud. Osad headest onudest kes veel elus on, on samamoodi põhja käinud ja mõne varastatud automaki pärast teise omasugusega sõjajalal. Praegused köögilaua taga istuvad onud kommi ei too, sest 4L kanget odavat õlut on ainus mille jaoks härradel raha jätkub. Õhtul kui koju saabub ainuke töökohta hoidev pereliige – ema, siis algab see kõige hullem osa. Karjumine, meeletu sõim, üks on lits ja teine on joodik, söök ei kõlba ja laps.. siis on kindlasti vaja mängu tuua laps.. laps on üks mõttetu värdjas, kes kindlasti hirmasti tahab vanemate “vestlust” pealt kuulata ja selle eest tuleks tatikat karistada. Hääletoonid lähevad järjest kõrgemaks, vahepeal lendab ema paar korda vastu seina ja siis on aeg last kiusama hakata. “Kas sa tead kui kole ja loll sa oled?” Kuidas sa ei suuda mitte kunagi mitte midagi õigesti teha?” “Sind, raisk, tuleks lastekodusse panna, seal on sinusugused pahad lapsed, kes sulle panevad su paika”.”Ma tapan teid kõiki ära kui ma tahan!” Laps nutab, ei saa sõnagi suust ja selle peale saab temagi oma teenitud kolaka kätte. Vsjo, vanamees võib magama minna, kõik pereliikmed on paika pandud ja võim on endiselt tema käes. Vahepeal kui und ei tule, siis saab seda sama stseeni aina uuesti ja uuesti läbi mängida. Järjest kirjumalt. Asju vastu seina pilbasteks visata, peegleid rusikaga kildudeks virutada, lapselt ja naiselt telefonid ära korjata, et keegi jumala eest ei saaks talle politseid kutsuda.

Pooleldi magamata laps läheb hommikul kooli nagu tavaliselt ja ta ei räägi, mitte sõnakestki. Sest tal on keelatud rääkida, “kodused asjad jäävad koduseinte vahele ja teised ei pea teadma mis kellelgi kodus toimub” ütleb ema. Laps ei jõua, laps lausa kisendab abi järele, jookseb kodust ära, satub turvakodusse, kus ta pisarates oma loo ära räägib, selle peale kutsutakse kohale ema, kes ütleb, et lapsel on tähelepanuvajadus. Alati on elava fantaasiaga laps olnud, mõtleb asju välja. Keegi täpsemalt ei uuri ka ja sinna paika see asi jääbki. Kodus on keretäis jälle soolas, sest laps on üle käte läinud.

Jah, selliste laste isad ei pane kunagi laste päevikutesse allkirju, ei kontrolli nende õppimist, ei mängi nendega ega kuula nende muret, ei kraadi palavikus lapsi, ei tee neile süüa, ei vii oma peret nädalavahetusel matkama.

Sellised ilma isata lapsed vihkavad seda nelja seina kus nad on kohustatud veetma kõik oma ööd kuni 18. eluaastani (tõsi, enamus neist on 16. eluaastaks juba suutnud jalga lasta). Sellised ilma isata lapsed vihkavad oma vanemaid, seda, et neile on see sitane elu antud, vihkavad seda, et neil on hääl, mis on täiesti jõuetu midagi ära tegema. Sellised lapsed karjuvad abi järele, meeleheitlikult, otsekui mudamülkast väljapääsu otsides, nad kisendavad, kuni hääl jääb nõrgemaks ja nõrgemaks, suu täitub poriga ja õhku ei ole.

Just need lapsed on kõige mõjutatavamad, sest nad otsivad abi ja lohutust. Ja abi neile pakutakse. Teistsugust alternatiivi. Alkohol, kanep, seened, amfetamiin ja nii edasi, kuni kasvõi selle sama kuradi fentanüülini välja. Ja vaadake nende käsi, kui paljudel nendel noortel, abi järgi sirutavatel kätel on lõikearmid? See pole nali, nad tahavad päriselt surra. Eriti kui neil pole ka eriti raha ega ilusaid riideid  ja õpetajad nende hajameelsust lohakuseks, mitte väsimuseks peavad. Soojus, armastus, hingerahu – just seda nad vajavad. Aga varsti nad enam ei usu, et nad on inimlikumat elu väärt. Kindlasti ei lähe kõigiga nii, aga enamik neid, kolmandat tüüpi isata kasvanud lapsi väsivad appi karjumast ja proovivad ühel või teisel moel oma valu leevendada. Kas nad sellest välja ka tulevad, see on juba iseloomu tugevuse küsimus.

Paljud tulevad sellest välja, saavad abi on hingehaavade lappimiseks, aga paljud ei tule. Paljude selliste noorte elud ongi nagu kustuvad küünlad, kelle lõpp on juba kaugele ette näha.

Märgake neid lapsi.

Märgake, eriti kui see leiab aset teie enese kodus.

Peace.

35 Comments

  1. Ja kuhu jäävad surnud isad? Siis on ka laps isata kasvanud.

    • Väga armas, et täpsustasid. Jah, muidugi on surnud isad ka. Ma lihtsalt tõin kolm levinumat välja. Sest on ju veel nt. erinevate kasuisadega kasvanud lapsed, kes ka isarolli kandvast isikust siiski ilma jäänud jne.
      Surnud isade puhul on enamasti vähemalt see positiivne mälestus, ka pildid ja mingi teadmine selle kohta, et oli kunagi keegi. Mitte alati, kuid siiski enamasti.

  2. Ma olen vist hübriid kahest esimesest tüübist: mu vanemad lahutasid hästi ruttu peale mu sündi, nii et ma oma isast midagi ei mäleta ning kuna ema perele polnud ta algusest peale meeldinud ja oli püütud nende abielu ka ära hoida, siis ei soovinud ta siia majja ilmselt ka jalga enam tõsta. Postkaarte aastavahetuseks siiski saatsime ja mõni kirigi vahetatud, kuid kokku ei saanud. Nii et kaldun vist pigem esimese tüübi poole?

    • Ma arvan küll, et esimene tüüp oleks Sinu puhul õigem. Kuigi ka kirjad võivad endas kanda mingit ühendavat positiivset emotsiooni, siis tundub, et see pole olnud Sinu elus siiski piisav.
      Suureks oleme me kõik kasvanud – Ka isata lapsed. 🙂

  3. Ma olen kahjuks see kolmas tüüp. Ainult, et ühtegi mõnuainet ei tarvita ning oma lapsed kavatsen üles kasvatada hoole ja armastusega. Kõiges kavatsen isast parem olla. Selle hind on paraku see, et oma isa ega tema esivanematega ma ei suhtle. Selliseid “kasvatusmeetodeid” on harrastatud põlvest põlve ning ma olen võtnud oma asjaks see jada ära lõpetada. Olgu öeldud, et jõudu ja eeskuju andsid mulle sõprade vanemad ja nende perekonnad. Sinna soovisin oma eluga kunagi jõuda ja usun, et olen päris hästi hakkama saanud. Peace!

  4. Elu kurvem pool. Siin küll välja toodud isata. Aga mis mõju on kasvada emata?

    • Kirjutan sellest, millest midagi tean. Seega ootaksin ka ise väga huviga, et keegi kirjutaks artikli “emata lapse valu”.

  5. Psühholoogias on aina rohkem andmeid selle kohta, et suur osa vaimuhaigusi tuleneb lapsepõlvest – järjest enam leitakse, et geneetikal pole nii suurt mõju sugugi. Arvan, et enamus meeleoluhäired on keskkonna, mitte geneetika tagajärg.
    Muidugi ei tähenda isa puudumine kohe seda, et lapsel tulevad vaimsed probleemid. Pigem on isa puudumine üks halva lapsepõlve tendents, mitte selle põhjustaja. Arusaam, et “lõhkisest” perekonnast tulevad “lõhkised” lapsed on väär. Aetakse segi korrellatsioon ja põhjus. Traditsiooniline peremudel pole ainuke õige kasvatamisviis – pigem kaldub see just enam kasvatusvigade sisselipsamisele, kuna mängus on liiga palju sõltumatuid variaableid. Lapsevanema teadustatus lapsepsühholoogiast on kõige olulisem. Seetõttu tuleks lapse saamise või lapsendamisõigusi laiendada – nt ka omasoolistele paaridele.

  6. Lisaksin siia siis ka neljanda- selle lapse ema töötab kahe põhikohaga, lisaks õhtuti koristustöö, suvel marja-ja seenekorjamine, sest elatusraha pole saanud ja arvatavasti ei saagi- oodates ja kohtutäituri vahet käies kuluvad aastad niikaugele, et jõuab kätte lapse 18. sünipäev.Laps õpib koolis neljadele – viitele, hiljem lõpetab gümnaasiumi kiitusega, ülikoolis on tubli ning jõuab magistratuuri, kuigi on kooli kõrvalt tööl käinud juba 13- aastaselt saadik, loob oma pere hilistes 20-ndates või varastes 30-ndates, siis kui leidnud tasuva töö, soetanud omale kodu ning kohtunud tubli kaasaga. Ahjaa…kusagil on isa ka- see kes ükskord tõi tütrele oma uue proua moest läinud hilpe ja üks teine kord ilmutas end koolilõpu aktusel habetunud, triikimata riietega ja kurtis et pank võttis kõik käest ära….aga laps on mul NII TUBLI – ju ta need geenid ikka minult on pärinud 🙂

  7. Selle neljanda tüübi alla võib panna ka sellise vanemate kooselu, kus lapse jaoks ei ole kummalgi vanemal aega- mõlemad rügavad tööd, et “Naabritest parem olla” ja siis ignoreeritakse igat lapse “tähelepanu vajadust” ja kui seda juba teised inimesed rääkima hakkavad, siis öeldakse avalikult juba, et “minu lapsel pole midagi viga, ta on väga heast perekonnast ja mis arvustaja sina üldse oled. Sina, kes sa elad üürikorteris jne…” Ehk nagu raha kasvataks lapse üles… Jah… mõtlema panev ja tänapäeval järjest rohkem kohtav argipäev- KAHJUKS

    • Ma olen Sinu kommentaaridega väga nõus. See on ühiskonnas kasvav probleem, ent ma näen, et ka selle probleemi vastu võideldakse. Oma vigu mõistetakse ja saadakse aru, et ületöötamine ja “naabrist parem” võitu ei töö. Siiski kõik ei mõista. Aga eks iga üks elab nii nagu oskab. Lisan siia teemakohase luuletuse. See kõnetas mind ja sobib Sinu kommentaariga ideaalselt.
      *
      argipäevast meenub mulle
      see, et olen tühine
      mitte miski meid ei seogi
      ainult laps, see ühine
      hommikul viib kahte suunda
      teineteisest lahku tee
      mina uhan Pärnut mööda
      sinul ees Tammsaare tee
      lapse päevaks viime ära
      hoida teistele
      rabeleme, ärritume,
      kummardame teistele
      võlaorjust kinni maksta
      üritame verega
      sina kurdad rinnus pisteid
      mina põen aneemiat
      õhtul kodus töö ei lõpe
      laps las vahib multikaid
      sina, mina oma süles
      klõbistame vurinal
      üsna vaikselt, möödaminnes
      üksteist pureme
      peale kahtekümmet aastat
      koos infarkti sureme

      Birk Rohelend

  8. Hea lugemine.
    Mina tituleeriks end neljandat sorti isata kasvanud lapseks.
    Minu isa oli suurepärane isa. Kui olin väike, ostis ta mulle kingitusi, võttis mind pikematele sõitudele kaasa, vaatas koos minuga telekat, aitas minu lapsemeelseid ideid ellu viia. Igal isadepäeval võtsime kõik vajaliku seljas kaasa ja läksime metsa vorstikesi küpsetama, ükskõik, mis ilm oli.
    Bla-bla-bla, nii tore.
    Miks mul isa ei olnud, kui ta minuga tegeles ja temaga koos elasin? Esiti seetõttu, et ta saatis mu ema vaimuhaiglasse ja ähvardas kohtu kaudu mind ära võtta, kui ema vabatahtlikult ei loovuta. Käisin isaga koos tema armukese juures, irooniline on see, et see armuke lõpetas oma elu mõned aastad hiljem. Kui olin juba suurem laps, mäletan ainult üksindust. Ma ei saanud enam kingitusi, tähelepanu. Ainult absurdselt karmid reeglid ja rihm või kasevits.
    Lõpuks olin piisavalt suur ütlemaks, et kolin ema juurde ja kõik.

    Pealtnäha oli ju super isa, aga ma ei tundnud ega tunne siiani end armastatuna. Mul pole ISA.

    • Väga, väga kurb lugeda.
      Sinu jutu esimest poolt lugedes, mõtlesin juba, et kadestan. Aga siis tuli teine pool.
      Kusjuures, ma tõepoolest tean veel 2-3 inimest, kelle isa on ema vaimuhaiglasse saatnud + see armukeste jutt. Tundub, et see polegi nii haruldane.
      Tõelisi ISAsid polegi siis nii palju kui pealtnäha paistab.

  9. Võimatu on muuta tulevate põlvede isaste südametunnistust, et ükskikemade probleem seeläbi laheneks. Või nende meeste probleem, kes on suutelised end deliiriumisse jooma ning valimatult kõike ja kõiki peksta. Selliste olukordade tekkimine on palju mitmekoelisem kui ma korraga hoomata suudan. Kui naistepeks, vägivald üldiselt ja mitmed põhjused, miks naised enda ja oma lapsega midagi sellist toimuda lubavad on täiesti omaette teema, siis antud juhul siiski on ka nende peksulugude osalus mitte ainult isapoolne. Kuidagi me kipume nendes olukordades olema emade poolt, kes on “abitud ja võimetud” midagi tegema, aga lapsevanemana, emana, on neil sama palju vastutust selle üle – antud loos ei oleks pidanud süüdistama puudulikku isa, vaid puudulikke vanemaid.

    Aga ma ei taha rääkida perevägivallast. Vaid vanemate rollist ja nende laste arusaamast sellest kõigest üldisemalt, kuidas see meid vormib.

    Et loetud tüki ja tema kommentaaride ülejäänud efektiisusest vb ka nii palju, et see kõnetab isata olnud, tänaseks täiskasvanuks saanud, endiselt psühholoogiliste probleemide käes vaevlevaid indiviide nõnda nagu Valentinipäev äsja boifrend/gölfrendist lahku läinud murtid südameid – justkui eksisteerib siin maailmas midagi, millele neil on täielik õigus, kuid kellegi teise halva otsuse tõttu pole see nende jaoks kättesaadav, mistõttu nad usuvad, et nad on saanud eluks sitema stardipaketi kui nende tervetest peredest sirgunud kaasmaalased.

    See kasvatuse probleemide temaatika ei saagi kunagi laheneda, ükskõik, kui palju moraaliloenguid ja kirjatükke sel teemal ka ei väljastataks.
    Kuid kas see pole probleem ainult seni ja sellele, kui ja kes selles probleemi näha tahab (ja me ei räägi antud vägivalla keissist, see on hoopis teine teema).
    Ma ütleks, et see harju keskmise katkise kodu juhtum on mingi tavaline nähtus ja kui sa oled kord juba suureks kasvanud, no means to be harsh – but deal with it your-fucking-self.
    Ehk siis ma ei ütle sellega, et sa ei võiks oma õnnetuid mõtteid kellegagi jagada – more than welcome ja minu siirad kaastunded kõigile neile, kes elavad selles valus.

    Nimelt täiskasvanuna sul ei ole mõtet mängida haavatud last, kelle haavades on süüdi keegi teine (jah, ongi “süüdi” keegi teine – aga see on sinu jaoks paratamatu).
    Võim seda kõike paremaks muuta on iga indiviidi enda teha.

    Seletuskiri kõigile neile, kes end puudutatuna tundsid (või neile, kes lihtsalt loevad)

    Kui sina olid see vanemata laps.
    Kui sa täiskasvanud inimesena hakkad tundma, et sul on mõningatest social skillidest puudus (või sul pole kusagile saamiseks piisavalt raha või kusagile kvalifitseerumiseks piisavalt haridust), on loomulikult esimene samm naaseda lapsepõlve ja püüda aru saada, kuidas sealne keskkond sind selliseks aretada võis.
    Ma tegin selle ise kõik mingi aeg läbi. Pealegi, et teemaks on ükskikemad ja võibolla ka ükskikisad, ei tähenda pealtnäha harmooniline kodu ja pere täismudelis veel seda, et sealt täiesti puhtalt välja tuled.

    Võibolla su isa on täielik nartsissist ja ema on täielik piirialane düsfunk – on mooduseid, kuidas selliste hälvetega inimesed saavad suurepärases harmoonias, lõppmatuses emotsionaalses ajukepis elu lõpuni koos elatud, aga mida õpivad nende suhtest lapsed?
    Kooselavate vanemate isiksusetüübid ei pea selleks isegi nii äärmuslikud olema, et oma laste arusaam kahe inimese vahelisest suhtest täiesti fucked up jura moodustada – aga lastena me vaatame oma vanemaid nagu nemad ongi the shit – meie esimene eeskuju jne; “eneseanalüütilises” tagasivaates vaatame, nagu nad oleks meie inimõigus ning arvame, et nad on kohustatud meile õpetama absoluutset tõde ning tagama meile vastava hariduse ja baasi luksusliku elu alustamiseks iseseisvas maailmas – või pakkuma meile keskonda, kuhu me “kuulume” (hello täiskasvanud lapsed, kes nädalavahetuseti vanemate juures käivad o/).
    Selliste asjade avaldamine loob mingisuguse eelduse, justkui eksisteerib mingisugune lapse elus puuduv “isafiguur” kes on “the perfect man”, kes peaks lapsele õpetama kõik, mida tal on teada inim-meestest ja eeldatavasi eksisteerib selles täiuslikus kodus ka siis eeskujulik “emafiguur”.
    Kuigi vanemateta lastena võib meile tunduda, et perfect home ongi täiuslik, ameerikamuinasjutuline kodu, kus vanemad ja lapsed veedavad nädalavahetuseti aega koos kõiksuguse happy joy meelelahutusega, lapsepõlv on täidetud kallistuste, kutsikate, basseinide ja bedtimestorydega, siis reaalsuses kohtab just selliseid peremudeleid PÄRIS VÄHE ja reaalsuses – see ei ole mingi kasulik stardipakett ühe indiviidi eluks. Cherrypies ja lovely picnics teeb kadedaks küll. We never got a break.

    Sa kasvad ja arened oma kodus ja koduvälises keskonnas selliseks, nagu sul “kästakse”. Eeldades, et sul pole koolis tekkinud sõpru, kelle mõjul sa juba suitsetad, jood ja narkotsi teed – koduvälised ringkonnad võivad mõjutada su tarbimisharjumusi natuke loogilisemalt ja rohkemalt kui see, mis olukord sul kodus on (vägivaldne või mitte); mingi aeg hiljem, elades sellest idee tarbeks püstitatud “täiuslikus kodus”, vb teismeeas saame aru ka, et okei, meie vanemad ei olegi maailma kõige targemad inimesed (va kui su isa on nartsissist – siis on pm jumal ja on võimalik, et sa usud seda elu lõpuni) – vähemalt osad meist hakkavad seejärel elukogemust ja väljundit just mujalt otsima. Isegi antud isa, nagu ma aru sain, tolles vägivaldses loos, ei toonud koju tarbimiseks fetanüüli ja heroiini, ta tegeles oma alaväärsuste väljaelamisega, kasutades selleks vägivalda oma ümbritseva suhtes…
    Ükskõik kui sitt see isasituatsioon ka ei olnud – suurem mõju on sellel ja nendel su ümber, kellega sa kokku puutud kodust väljas.
    Inimesed ei hakka eranditult narkomaanideks, sest neil on kodus vägivaldset stsenaariumid. Nad hakkavad selleks, kui nad puutuvad kokku kellegagi, kes sellist väljundit pakub (hei diilerid o/).

    Me kasvame üles kodus, koolis ja mingises hoovigängstas ning seeläbi loome elule vastavad ootused.
    Noh, nende kohta, kes ei kohtunud oma arenguaastatel ühegi enda toodet hästi müüva diileriga, ei ole raskeelukoorem veel läinud.
    Sest niipea, kui ootused ja nende täitumised tasakaalust sinu kahjuks kalduvad, külastab meist stress, depressioon, isiksusehäired jne.

    Ilmselt kõrvetad nõnda läbi paar sekspartnerit ja tööpositsiooni (need asjad käivad muidugi peaaegu alati kakspidiselt, sest ka teised pooled suhtest tulevad sarnasest, kaootilisest paigast, nagu sina, aga hoopis teistsugusest).
    Ja võimalik, et jõuadki otsapidi mingitmoodi selle “eneseanalüüsini”, mis on tegelikkuses mitte “eneseanalüüs”, vaid vanemate süüdistamine kõiges selles, mis sul praegu mitte-mööda-sinu-tahtmist läinud on.
    Ja kui sa arvad, et “terves kodus” kasvanud lapsed kunagi oma vanemaid või lapsepõlvekogemusi oma läbikukkumistes ei süüdista, siis hooo boy, aeg on roosad prillid eest võtta. Viska siia prügikasti. Ka tervetes kodudes kasvanud lapsed võivad samamoodi saada narkariteks, sest diilerid.

    Su vanemad – ükskõik kui palju või vähe neid sul ka ei olnud, missuguste isiksusomaduste või hobidega nad ka ei olnud, ei anna sulle mitte mingisugust optimaalset ülevaadet sellest, mida sul enda elus tarvis võib minna. Nad on ka kõigest inimesed – mõned neist hoolivamad, empaatiavõimelisemad, teised vähem või üldse mitte (ja neil kõigil on selleks omad põhjused, oma taust ja oma lapsepõlv, mida süüdistada ;)).

    Võimalik, et see selgitab sulle, miks lapsepõlve, vanemate ja südametute inimeste süüdistamine täiskasvanuks saanud indiviidi olukorda kuidagi ei paranda.
    Indiviid ei ole ise ka midagi valesti teinud ega selles süüdi – see on lihtsalt üks nendest asjadest elus, mis on paratamatu.
    Kui su elu oli karm, ma tunnen sulle siiralt kaasa teadmisega, et see oli tõeliselt valus. Vajadusel jagan isegi kallistuse.

    Millisena sa sellest kõigest välja prantsatad – üsna paratamatu, sest suure osa oma esimesest elupoolest sina ei tee oma otsuseid ja sina ei kontrolli seda, mida sa pead teadmiseks ja mida sa pead autoriteeditu inimese sitaseks arvamuseks.

    Aga sa oled nüüd täiskasvanu ja sugugi mitte abitu – sul on täielik võim enda harjumusi, uskumusi, teadmisi, emotsionaalset skaalat jne muuta. Fuck parents. Fuck school. See kõik on sinu enda teha.
    Just a heads up tho – oma harjumuste muutmine on… Väga, väga, väga, väga raske. Eriti, kui heroiin või fetanüül nende harjumuste hulka kuuluvad. Uute mõtete ja teadmiste vastuvõtmine samuti.

    Kui sina oled see lapse saanud või seda kangesti tahtev inimene.
    Mingi idikas arvutimängukaaslasest tüüp heitis üks päev teisele omasugusele ette, et saa vanemaks, siis tead, mida tähendab olla täiskasvanu. Noh, peale passive-agressive smailide centipedei ei öelnud keegi midagi – aga lapse saamine ei ole kindlasti see üks asi, mis kellestki täiskasvanu teeb. Oskus kõige sind ennast puudutava eest vastutada, however, võib olla üks nendest asjadest, mis teeb sinust “täiskasvanu”.

    Okei, oled siis see lapse saanud või seda kangesti tahtev inimene ja ümberringi on nii palju katkiseid peresid ja artikleid laste halvast elus katkistest, vaesetes kodudes ja palju piinlemist koolikiusus jne, et hakkad kõhklema, et äkki see mees tõmbab mingi aeg vaiba alt või osutub naistepeksjaks… Sellele vaatamata saadki selle lapse; ja tema tõmbabki vaiba jalge alt.
    Sulle on liiga tehtud ja sina kannatad (isegi korra mõtlemata sellele, et tegelikkuses sellel mehel võisid olla väga mõjuvad põhjused oma käitumiseks – “mismõttes sa õigustad teda???” – see ei ole õigustamine, see on paratamatuse konstanteerimine).
    Aga vaatamata sellele, kas ja mida see mees kõike kokku lubas ja et sa teda 100% usaldasid, ei ole siinne mäng jällegi sedasi, et mees 100% süüdi, naine 0%, laps 0%. Või mees 50% ja sinu vanemad 25-25%.

    Sina, naisena tõid selle lapse siia ilmale – see oli sinu plaan, sinu tahe – mis iganes motiividel see juhtuda võis, see on sinu vastutus sama palju, kui mitte rohkemgi. Sinu keha, sinu rasedus, sinu otsus.
    Mis hirmu tõttu naised valedele meestele lapsi sünnitavad, on ka omaette pikem tükk, eks teil igal on oma seletus ja mind see hetkel niivõrd ei kotigi.

    No, okei, nüüd ongi perse käes – keegi tööle võtta väga ei taha ja et ennast ja oma last suudaks ülal pidada, on vaja tööl olla vähemalt kahe kohaga (ma pole selle täpsuses nii kindel, aga midagi sellist ühest siinse artikli kommentaarist lugeda ka sai, ilmselgelt sõltub sellest, palju teenida vaja on ja mis tööd ümberringi antud indiviidile pakkuda on).

    Jah, jah, tõesti, kes on süüdi ja mis sellest lapsest nüüd psühholoogilisel tasandil saab, et talle ei saa pakkuda iganädalast kino ja Elsa pildiga kindaid jne. Jube lihtne on süüdistada südametunnistuseta isa ja sitta riigisüsteemi.
    Mõte oleks, et sa ei süüdistagi kedagi, asjad nüüd lihtsalt on nii ja sa annad edast parima, et selle kõigega toime tulla.
    Hägusaks läheb see toimetuleku asi muidugi siis, kui sa oled loonud mingisugused ootused lapsele need Elsa kindad ja kinopiletid saada – tundub nagu mingi vajalik asi lapsele, vb mäletad isegi, kui suur õnnetus oli iga kord, kui su vanem sulle midagi andmast keeldus jne… Aga bitch please… Kas see on ikka vajalik ja kas millegi mitte saamine on indiviidide tõeline “sügava psühhopuude põhjuseks”. Ei. See on lihtsalt jube tüütu, kui keegi jonnib ja sa saad selle lahendada rahaga.

    Kui sa oled see lapseta vanem.
    Kuni ma polnud võtnud vastu teadlikku otsust mitte kunagi, ükskõik kui roosilised, romantilised ja kaunid tingimused poleks, last saada, fantaseerisin, kuidas ma oma last kasvataks, kuidas ma temaga suhtestuks, mida ma talle ütleks, kuidas ma teda riietaks, mida ma talle õpetaks ja mida ma talle söödaks, et olla “parem ema” kui minu oma oli olnud.
    Hei, ma teinekord siianigi unustan end sellele mõtlema, kuigi praeguse valgustatuse valguses oleks vingem plaan luua orbudest salamõrtsukate kasvatus ja kool.
    Sellele mõtlemine pakub mingit sorti ekstaatilist rahu, tõsi.

    Aga selleks, et pakkuda lastele mingisugust tuge või asju, millest sa tunned, et sul omal ajal puudus oli, ei pea neid ise siia juurde tegema. Lapsi, kes midagi vajaks, on maailmas juba nii palju (hence, orbudest salamõrtsukate kool).

    Stop pointing fingers, use them for your genitals – kõik isad ja emad, kes oma laste elu alguse põrguks teevad – see on nende endi südametunnistus ja selle lapse täiskasvanukssaamisel – nagu ka sinu ja minu – täiesti enda südametunnistus on oma sita minevikuga leppida ja sellest lahti lasta – võimalik, et rockbottomit külastades saad peale mõnda vaimset coachingut aru, kui tore sa oled ja milleks kõigeks sa võimeline oled; kui suurepärane mees või naine sa oled vaatamata sellele, millised assholeid su vanemad või exkaasad olid.

    Tõsi oli algartiklis muidugi hüüe, et kui näed või tead kusagil kodus vägivalda rakendatavaid meetode kasutusel olevat, uhm, pöördu politseisse ja sotsiaalabisse, et seda “perekonda” (täpsustades, mitte ainult last või naist, vaid obviously on kõige rohkem abi sellel mehel tarvis) aidata. o/

    • Nõustun 75% sinu jutust. Jah, see oleks ka väga hea artikkel!
      Nõustungi, kuna ma tõepoolest ei väida, et nö “sitem stardipakett” annaks kindla eelduse põhja käia ja oma elu üle elu lõpuni vinguda. Been there done that. Ma olin see teismeline, ma tulin sellest välja. Lisaks tutvusringkonna vahetamisele tuli kasuks ka aastate pikkune teraapia, enivei, see polegi asja point. Mina tulin välja ja ma tean väga väga paljusid, kes on välja tulnud, üle saanud ja ei nuta oma lapsepõlve pärast. Tegelikult, ma olen isegi õnnelik, et mul selline lapsepõlv on olnud, sest just need käänulised teed on toonud mind mu praeguse elu ja väärtuste juurde. Mul on väga väga vaimustav ja mitmekesine elu. Kuid protsentuaalselt tean ma rohkem neid nö saatusekaaslasi, kes on läinud samale teele ja elanud ise sama elu mis nad kodus elasid.
      Aga kuna ma olen seal punktis kunagi olnud ja kuna ma nagunii kirjutan, siis ma kirjutasingi just sellepärast, et tuua seda pilti inimesteni. Et taaskord hüüda “märgake abivajajat” sest neid on. Ja ma tean kui tihti neid ei märgata. Asi pole siinkohal peremustrites, nende üldises muutmises, kes on milleski süüdi, vaid selles, et lapsed – arengu eas noored inimesed saaksid abi ja tuge, mida nende vanemad ei suuda neile pakkuda.
      Kas need naised on süüdi, et nad elavad koos oma lapsega selles keskkonnas? JAH! Muidugi on! Aga see on täiesti teine lugu, teine artikkel. Kaassõltuvus ja vägivaldses suhtes elamine on psühholoogiliselt väga keeruline teema.
      Ehk ma suutsin enda artikli kirjutamise mõtet nüüd paremini esile tuua, et see polnud ühe kindla isa prototüübi süüdistamine kõikides maailma hädades ning ma ei arva, et happy family oleks mingi väga reaalne asi ja, et tervetest peredest ei tuleks narkomaane. See oli suunatud ühele kindlale ringkonnale ja inimestele üldiselt, et nad märkaks ja oskaks reageerida ning mõista. 🙂

      • Mm, su jutu mõte ei läinudki kaduma – vähemalt neile, kes pealkirjast edasi, jutu lõpuni ka lugesid. Aga alates pealkirjast ja teema põhitegelaseks on “isa”, sestap ka vastavad tähelepanekud.

        Nohh, mai tea… Proovida välja mõelda, mis ja kuidas selliseid olukordi leevendada ja parendada, on ilgelt ilgelt… Keeruline.

        Samas, mul oli lapsepõlves hoovigängstas üks lapsevanematepaar, kes kind of olid meie kõigi jaoks olemas – käisime nende pool pleistat mängimas ja mäletan mõnda korda, kui nad oma “perfect home” nädalavahetusele läksid, minu ja/või mõne teise hoovikaaslase lisaks oma lastele ka kaasa võtsid 🙂

        Vaat need on vb inimesed, kellest eeskuju võtta.. 🙂

        Aga k, mõtlen pealkirja ja taustapildi peale, vb submittin 😀

        • Tegelikult on ju ka psühholoogiliselt palju tõestatud ja uuritud seda, et isa puudumine tõepoolest mõjutab lapse arengut. Sest nii ema kui isa roll on lapse arenguks väga vajalikud, kui üks või teine on puudu siis on midagi katki küll. Kuidas sellega edasi tegeleda on jah juba iseasi.

          Mõtle mõtle, soovitan avaldada. 🙂

          • Kahtlemata mõjutab – iga väiksemgi detail meie lapsepõlves kujundab meid. Ma millegipärast siiski ei taha eriti panustada sellele, et “isa” roll kui selline midagi muud ühe indiviidi jaoks defineerida saab, kui seda, mis on olla “isa”, mis on hea ja mis on halb isa.
            Kellega me koos üles kasvame, vaatamata sellele, kui noored või vanad nad on, mis soost või rassist, me võtame neilt eeskuju ja õpime end nendega samastama (hei, on ka koera moodi käituvaid lapsi, go wonder). Mida rohkem inimesi ühe titega enne hoovigängstaga liitumist tegeleb, seda rohkem erinevaid asju ta “õpib”, ma ei tea, mis seal veel olla võiks.

            Küsimus on natuke selles ka vb, kas laps ise oskab teha numbrit sellest, et tal konkreetselt isa pole või rõhub teda selle pärast MURETSEMA teda ümbritsev ühiskond. Noh, kasvõi siis, kui üksikemade või homode abielu teema on soojaks köetud taas.

            Isa ja ema rolli pühastamine on natuke…. Ma saan aru, miks see on normaalne, aga kuidagi tundub, et peremudelite “pealesurumisega” seda võrrandit ei lahenda.

            Lõvidelt eeskuju võtta.

            \o/ hugs

Submit a comment

Massive Presence Website