Intervjuu Sõle tänava prostituudiga

In NIHIKA INTEKAS

Lugedes oma eelmise loo (Meet Sveta) kommentaare tundus mulle, et paljud lugejad peavad seda fiktsiooniks ja millegiks mis meie EU Eestis iilagi toimuda ei saaks. Out of sight, out of mind. Seoses sellega otsisin üles Anja, ühe kaaskannataja kes nüüdseks on jõudnud naisnarkomaani lõpp-punkti. Minski ehk Sõle tn Säästumarketi parklasse.
Ma leidsin Anja tema tavalisel marsruudil jalutamas mõned päevad tagasi ja lootsin, et ta on nõus mulle natuke oma elust rääkima. Tol hetkel tal aega paraku ei olnud poolelioleva tööpäeva tõttu.
Leppisime kokku, et võtan ta Neljapäeva õhtul Saturni eest peale. Anja on 22-aastane asjalik brünett tüdruk. Ma otsustasin temaga teha intervjuu mis on läbinisti real shit mitte mingi kollase ajakirjanduse asjatundmatu ajakirjaniku sulest välja imetud pask.

Neljapäev.
18:30.
Saturn.

Kohtume Anjaga Koplis Saturni lähistel Swedbanki ees, vähemalt nii leppisime me telefonitsi kokku. Keerates Sitsi/Sõle/Madala ristmikust vasakule Swedbanki poole hingan kergendatult. Anja on kohal, õigel ajal ja üksi. Olin juba nädalapäevad varem temaga kohtuma pidanud. Tookord Anja kohale ei ilmunud ja telefon oli välja lülitatud. Nähes kuidas tüdruk lõdiseb ja autosse istudes hingeldab siis on selge, et enne kaifi ostmist ei tule siit mingit intervjuud.

Annan Anjale raha ja tüdruk käib jooksuga ühiselamus kus ta varem elas. Mõne minuti pärast on tüdruk tagasi ja palun autojuhil auto kuhugi ära parkida. Anja voldib oma voldiku kiirelt lahti ja annab leeki, mõne hetke pärast on tüdrukust jälle inimene saanud. “Korras”, kõlab tagaistmelt.

Seejärel võtame suuna ühte cooli kohvikusse Koplis, autojuht jääb ootama ning mina ja Anja väljume autost ja siseneme kohvikusse. Tellin meile saiakesed, vee ja kohvi ning istume lauda. Kohvik on pea inimtühi. Mõnus ja hubane koht. Paraku teemad millest me hetke pärast vestlema hakkame ei ole nii mõnusad. Asetan diktofoni lauale ja küsin esimese küsimuse:

nihilist.FM: Räägi meile natuke oma lapsepõlvest.

Anja: Lapsepõlv oli mul suhteliselt raske.

nihilist.FM: Mida tähendab raske lapsepõlv?

Anja: Isa ei ole mul kunagi olnud. Isa kasvatust ma ei ole saanud. Ema töötas baaris ja jättis mind väga tihti unarusse või vägivaldse kasuisa (kes vahetusid iga poole aasta tagant) valvata. Ema ja tema mehed jõid väga palju. Lasteaeda viidi mind ainult kaheks päevaks nädalas kui vanaema mind parasjagu enda juurde võtta ei saanud. Tol hetkel ma olin 2 aastane ja kartsin vanaema juurde minekut väga.

nihilist.FM: Miks sa vanaema juures olemist kartsid rohkem kui ema?

Anja: Vanaema jõi meeletult ja seal olid tavaliselt terve linnaosa joodikud korraga kohal. Kui ema mind vanaema juurde viis siis enamus ajast ma olin hirmust laua all. Vanema ja vanaisa olid alati täiesti juua täis kui mind 2 aastasena nende juurde viidi ja kartus nende ees sundis mind laua all magama. Nad olid vägivaldsemad kui mu enda kasuisad ja ema.

nihilist.FM: Kas kodus kui ka vanaema juures esines ka vägivalda?
Anja: Esimest korda kogesin füüsilist vägivalda 2 aastasena. Kodus peksid mind ema ja kasuisa (minu poolõe isa) ning vanaema juures vanaema ja vanaisa. Terve minu lapsepõlev koosnes põhiliselt ainult purjus inimeste peksust ajal mil oli 2 aastane. Emal käis aastate jooksul kodust läbi kümneid erinevaid mehi keda ma ema palvel ja füüsilise karistuse hirmus kutsusin kasuisadeks ja kes kõik mind armetult peksid.

nihilist.FM: Kes neist kõige hullem peksja oli?

Anja: Kindlasti õe isa ehk siis kasuisa. Ta viskas mind vastu seinu ja sundis seisma nurgas herneste peal pikki perioode ja peksis mind rihmaga, mida katsid orad.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan siis kestis see juba väga varajasest lapsepõlvest saati?

Anja: Nagu ma ütlesin, alates sellest ajast kui ma sain 2 aastaseks, olid peks ja alandus igapäevased.

nihilist.FM: Mille eest sind peksti?

Anja: No mulle öeldi, et ma olen ise süüdi selles, et peksa saan. Peksti nt. sellepärast, kui ma hiljaks jäin või sain halva hinde koolis. Ükskord peksti mind nii räigelt, et ma ei saanud istuda ja seetõttu narriti mind koolis terve päev kuna ma pidin püsti seisma valu tõttu. Terve keha oli verevalumeid täis.

nihilist.FM: Mis tingimustes te elasite?

Anja: Ma sündisin Tallinnas ja peale seda elasime perega esimesed 3 aastat Lasnamäel. Järgmised 15 aastat elasime siinsamas üle tee olevas ühiselamus

nihilist.FM: Kuidas sul haridusteega on? Kas kooli läksid esimeses klassis?

Anja: Just. 1. Klassi läksin kooli Lasnamäel ja 2. Klassist alates õppisin Koplis. Hinded olid mul suhteliselt head, inglise keel ja matemaatika olid kolmed ja vahest juhtus ka mõni 2 sisse kuid muud ained olid neljad või viied.

nihilist.FM: Kuidas sul kooliajal suhted narkootikumide või alkoholiga olid?

Anja: Suitsetama ja jooma hakkasin 12 aastaselt.

nihilist.FM: Kas kodune olukord oli siis see mis jooma ja tarvitama ajas?

Anja: Põhimõtteliselt küll. Narkootikumide pool tuli küll natuke hiljem kuid välja jooma läksin ma esimest korda koos oma emaga tema töö juurde. Ma olin 12 aastane sel ajal. Ma käisin koos emaga igal nädalavahetusel peol sealsamas baaris kus ema töötas. Kui enam endast 20 aastat vanemate meestega tantsida ei viitsinud läksin baari leti taha kus töötas ema parasjagu kliente teenindas ja mulle jooke valas.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda fentanüüli proovisid?

Anja: 12 aastasena proovsin esimest korda rasket ehk 3-metüülfentanüüli.

nihilist.FM: … Kas sa jäid sellest ainest hetkega orki?

Anja: Kuna mu ema jõi hästi palju siis see tekitas sellise momendi kus ma tahtsin emast „ägedam“ ja kõvem tüdruk olla ja hakkasin iga päev rasket (fentanüüli) panema. Põhimõtteliselt küll jah, väga kiiresti.

nihilist.FM: Mitu kuud või aastat sa tol ajahetkel fentanüülist sõltuvuses olid?

Anja: 2 aastat. Alates 12a kuni 14a.

nihilist.FM: Kuidas sa lõpetasid?

Anja: Tutvusin ühe poisiga kes mind kuidagi välja tiris ja kellega hakkasin kõvasti jooma. Ma olin siis 14 aastane ja see joomine aitas mingil määral fentanüülist tekkiva võõrutusseisundi vastu (doosid polnud tol hetkel muidugi väga suured). Jõin 14a kuni 18a igapäevaselt. Peale 14a hakkasin ka tihedamini ema baari asemel reividel käima (Polymer, Lauluväljaku siseruumid). Siis tulid mängu ka kiiremad narkootikumid.

nihilist.FM: Mitmendas klassis sul kool pooleli jäi?

Anja: Ei jäänudki. Lõpetasin põhikooli 9. klassi läbi häda ära. Seejärel läksin Teeninduskooli kokaks õppima kuid lahkusin 1 kursuse keskelt, et tööle minna. Tööle ma läksin juba tegelikult 12 aastaselt emale baari appi.

nihilist.FM: Kas sind on kunagi seksuaalses mõttes ahistatud ja kui on, siis kui vana sa tol hetkel olid?

Anja: Ma olin 4 aastane kui üks mees, kes mind silla alla meelitas hakkas mul pükse alla kiskuma ja riideid vägisi seljast võtma. Ta meelitas mind sinna kommidega.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda kanepit suitsetasid?

Anja: 17 aastaselt.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan, fentanüüli tarvitasid sa esimest korda 12 aastaselt ja kanepit esimest korda 17 aastaselt?

Anja: Just.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan siis see poiss kellega sa 14 aastasena tutvusid ja kes sind sellest fentanüüli august välja tiris jättis sind ajal kui sa said 18 aastaseks maha. Miks sa uuesti tarvitama hakkasid?

Anja: Ma hakkasin uuesti suhtlema oma kunagise parima sõbrannaga, keda ma ei olnud 6 aastat näinud. Tema oli selleks hetkeks 6 aastat järjest tarvitanud. Ühel õhtul olin juua täis ja omaga poisiga tülli läinud. Sõbranna kasutas võimalust ära, et mind uuesti orki tõmmata. Surus mulle seda ühte poolikut peale. Suitsetades seda kaifi tol hetkel tulid mulle meelde kõik need emotsioonid mida ma tundsin kui ma 12 aastasena kaifi tegin. Seejärel mõtlesin, et võtan järgmine päev endale viimast korda veel ühe pooliku, ülejärgmine päev jälle ühe jne. Nii ta läks ja nüüd olen siiani kama otsas.

nihilist.FM: Ühesõnaga su poiss teadis, et sa mingil määral oled fentanüüli uuesti tarvitama hakanud aga ta ei teinud sellest suurt numbrit kuna sa ei olnud tol hetkel veel täiesti orkis ja tarvitasid vaid mõned korrad nädalas. Sa rääkisid, et su poiss olevat isegi nii kaugele läinud, et ise fentanüüli suitsetanud ja palunud sul vaadata, et kas sulle meeldiks kui tema selline oleks?

Anja: Just. Me olime koos 5 aastat ja kuigi meie põhiline tegevus oli joomine ja pidutsemine, saime me hakkama. Samas hoolis minu poiss minust väga ja ta oli juba mõnda aega enne lahku minekut märganud, et ma olen jälle kama peal ja vaikselt vihjas sellele, et oleks aeg selle probleemiga tegeleda enne kui on hilja. Kuid kui ta teada sai, et ma temaga tülli minnes koju jäämise asemel välja sõbrannaga kaifi läksin tegema siis see oli tema jaoks viimane piisk karikasse. Olin hetkega kõigest ilma, kodust ja ainukesest inimesest kes mind armastas ning kuhugi minna mul ka ei olnud.

nihilist.FM: Kas sa käisid eelnevalt uuesti orki sattumist ka tööl? Kui jah, siis kellena sa töötasid?

Anja: Pagarina töötasin, pakkijana töötasin. 12 aastasena läksin esimest korda tööle.

nihilist.FM: Kas sinu lapsepõlves nõudis ema sinu palka ka mingis osas endale?

Anja: Jah.

nihilist.FM: Mis sind sundis just Minski prostituudina tööle minema ja mitte kuhugi korterisse näiteks?

Anja: Mul oli vargustega 3 episoodi täis ja üks järgnev episood oleks tähendanud kohest vanglat ja sinna ma minna ei tahtnud. Seega mul ei jäänud muud varianti üle sest raha mul ei olnud, et korter üürida ja halb oli olla ning muidugi see, et olin äsja kõigest ilma jäänud.

nihilist.FM: Kuidas sul praegu suhted emaga on?

Anja: Väga-väga halvad. Koju ta mind ei lase. Põhjuseks toob ta selle, et ma olen „suur“ ja pean oma elu elama, isegi kui see tähendab Minskis litsina töötamist ja fentanüüliga kimpus olemist. Mu ema ei ole mind kunagi proovinudki aidata.

nihilist.FM: Mis tunded sind valdasid kui sa esimest päeva sinna Minski parklasse jalutama läksid?

Anja: Hirm, vastikus, rõvedus, tülgastus. Peale kõige esimest klienti üldse jõin ma ennast täis, tegin fentanüüli ja läksin vanni ning võtsin metallist tera ja lõikusin ennast sellega üle keha. Armid on siiani alles.

nihilist.FM: Kas Minski parklas on uuel tüdrukul raske? On seal selline nö. „maffia“, et vanad olijad tõrjuvad vägivallaga uut tüdrukut stiilis „sina seisa eemal“. Käib seal klientide pärast sõda, et kiiresti sooja autosse klienti teenindama pääseda?

Anja: Muidugi. Eriti talvel, praegu, kus õues tuleb kaua külmetada. Kõik tahavad kiiresti sooja autosse saada. Peksa võib saada teiste tüdrukute käest ja muud hullemat.

nihilist.FM: Mitu aastat sa nüüdseks seal parklas prostituudina töödanud oled?

Anja: Üle 2 aasta.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda raha eest mehega vahekorda astusid?

Anja: Kõige esimene kord kui ma enda keha müüsin olin 12 aastane ja see oli tegelikult üldse nii, et see sama sõbranna ütles mulle, et kaks meest soovivad „naiste“ seltskonda lihtsalt ja annavad meile kummagile 100 krooni. Sel hetkel ma olin alaealine ja kui me sinna kohale jõudsime, tuli välja, et need mehed tahavad meid mõlemaid korraga keppida. Ja nii ta läks. Sõbranna oli mul juba varasemalt nende meeste juures ennast müümas käinud.

nihilist.FM: Palju sinu hinnangul on siin Tallinnas või Eestis selliseid korralikke abielumehi, kes käivad kuskil Minski parklas seksi otsimas?

Anja: Väga palju. Võiks öelda, et enamus.

nihilist.FM: Kui palju maksab praegu üldse üks minett ja/või kontakt?

Anja: Oleneb kliendist ja sellest kui halb mul olla on. Minett/suuseks 15EUR, handjob 10EUR, kontakt koos minetiga 25EUR. Suuseksi ma võin ilma kondoomita teha peaasi, et klient mulle suhu ei lõpetaks. Kontakt on alati kummiga.

nihilist.FM: Kas sul on kunagi ka olnud hirmsaid või ohtlike kliente või ebatavalisi olukordi?

Anja: Minul isiklikult ei ole ohtlikke olukordi olnud. Rahaga olen korduvalt üle saanud. Näiteks ükskord tegin kolme meest lähedal asuvas hostelis korraga ja kui ma olin kaks ära teinud, läksin ma korraks dussi alla ja kui ma välja tulin siis olid mehed juba minema läinud. Koos rahaga.

nihilist.FM: Mis on klientide suhtes kõige haigem lugu mis sa oled kuulnud, kas siis enda või teiste tüdrukute suhtes?

Anja: Tüdrukud ise eriti ei räägi. Mul on näiteks üks selline klient, kes maksab mulle 30EURI, seejärel sõidame tema juurde. Ta heidab põrandale pikali paljalt ja palub mul tema peal kõndida ja kui ma olen juba natuke aega edasi-tagasi kõndides teda muljunud siis soovib ta, et ma ta türa ja kottide peal seisaksin, tal ei olnud isegi valus ja peale seda ta tuli hetkega. Siis on veel selliseid kliente kes tahavad, et ma kuseks ja situks nende peale, soomlased põhiliselt. Teistel tüdrukutel on juhtunud, kus klient soovib nende peale sittuda ja paar tüdrukut on sellega kaasa ka läinud. Olen kuulnud veel teistelt tüdrukutelt, kuidas üks tüdruk võeti peale ja kasutati seksuaalselt ära, seejärel viidi metsa ja tehti tühjaks. Raha, mobiiltelefon, riided. Kõik vähegi väärtuslik. Tüdruk jäeti täiesti paljana kuhugi kaugele metsa või täiesti avalikku kohta vedelema ja sõideti kummide vilinal minema.

nihilist.FM: Palju sa päevas kliente teenindad?

Anja: Minimaalselt 4.

nihilist.FM: Kas teil käivad seal parklas ka mingid sotsiaaltöötajad? Kui jah siis mis abi te neilt saate?

Anja: Eile just käisid. Nad annavad kondoome, puhtaid süstlaid, rasedusteste ja siis jagavad nad tasuta saatekirju günekoloogi juurde.

nihilist.FM: Kas sa tunned, et see teenus võiks parem olla?

Anja: Muidugi võiks.

nihilist.FM: Kui palju tuleb ette selliseid olukordi, et sa lihtsalt ootad seal väljas külma käes, halb on olla ja klienti lihtsalt ei tule?

Anja: Väga tihti tuleb ette, et passin sealsamas parklas külma käes üle 5-e tunni ja siis on lihtsalt nii külm hakanud, et olen paariks tunniks sooja läinud ja tagasi tulnud. Talvel tuleb seda eriti tihti ette.

nihilist.FM: Kas sa hetkel süstid fentanüüli või suitsetad?

Anja: Suitsetan. Antsu (amfetamiin) süstin ainult.

nihilist.FM: Mis su päevane doos on?

Anja: Alates 4-st (40EUR) lõpetades 14-nega (140EUR). Kuidas kunagi.

nihilist.FM: Mõned praegused ministrid ja eks-ministrid paigutavad süstivate narkomaanide arvu Eestis 9000-le. Meie arvame, et see number on vähemalt 2 kui mitte 3 korda suurem. Milline see olukord tegelikult on?

Anja: 20000 vähemalt.

nihilist.FM: Kas sa ise üldse näed väljapääsu sellest? Kas riik võiks kuidagi aidata?

Anja: Riigist pole mitte mingit abi. Neil on meist täiesti ükskõik. Ma tahan siit üle kõige minema saada, ükskõik kuhu.

nihilist.FM: Kuskohas sa praegu elad või magamas käid?

Anja: Tuttavate juures, mõne öö olen ühe tuttava juures, teise töö teise tuttava juures.

nihilist.FM: Kas sa tunned, et see töö on mingi osa sinu seest hävitanud?

Anja: See on mu läbinisti hävitanud. Ma ei tunne enam elust mitte mingit mõnu, rääkimata seksist. Ainuke asi mis mind 15 minutiks laseb jälle inimesena tunda on kaif.

nihilist.FM: Mida sina ootad, et riik teeks peale nende kondoomide toomise ja muu materjali?

Anja: Rohkem tulla tüdrukutega rääkima, omavahel. Kutsuda tüdrukuid rohkem nendega rääkima, võimaldada meile mingid tugiisikud. Tekitada meis tahtmine pöörduda tagasi normaalse elu juurde ja anda mõista, et ka meie elud on väärt midagi. Sest meil ei ole tõesti mitte kellegiga oma elust rääkida. On ainult see Minski ees seismine, see vastik töö ja kaifi panemine, et hetkekski sellest maailmast pääseda. Riik võiks võimaldada meile tasuta psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi.

nihilist.FM: Kas sa arvad, et kui riik aktiivsemalt selle probleemiga tegeleks siis oleks olnud võimalik nüüdseks juba kadunud tüdrukuid päästa?

Anja: Kindlasti. Paljud arvavad, et neid ei vajata siin maailmas enam ja seetõttu lähevad nad aina rohkem allamäge.

nihilist.FM: Kas sa arvad, et kuna enamus probleemsed tüdrukud on venelased siis seetõttu on ka riigipoolne sekkumine lahjem ja ükskõiksem?

Anja: Kindlasti.

nihilist.FM: Mis sa lõpetuseks tahaksid öelda? Mis võiks paremini olla?

Anja: Kuna probleem on nii suur, siis linn või riik võiks tegutseda arenenud riikide eeskujul kus prostitutsioon on riiklikult reguleeritud ja maksustatud. Ma näen selle probleemi suurust igapäevaselt ja iga päev on mingi uus tüdruk meil parklas kes siis kiirelt põhja käib. Kogu see asi tuleks reguleerida ja maksustada, kehtestada kvaliteedikontroll ning tänavatelt minema viia.

Intervjuu katkestab Anja viimased viis minutit nõudlikult helisenud telefon. Peale kõne lõppu teatab Anja, et tal on vaja minna. Klient ootab. Mina jään veel hetkeks kohvikusse istuma ja vaatan talle läbi kohviku klaasakna järele kui ta jooksuga õhtusesse Koplisse kaob.

Intervjueeritav videos oleva kolleegi tasemele langeda ei ole veel jõudnud kuid kurb tõde on see, et aasta pärast näeb see tüdruk välja selline nagu ilma hammasteta teenusepakkuja seal klipis või vedeleb paljalt surnukuuris, toe-tag jala küljes.

Disclaimer: Teades Anjat on enamus tema juttu kindlasti tõsi, aga haridustee ja töökogemuse kohta võib suhtuda kerge skepsisega, mis absoluutselt ei välista seda, et need asjad tõesed ei võiks olla. Intervjueeritav ei olnud meie vestluse ajal just kõige kainem nii, et kui mõned vastused tunduvad segased siis see on seetõttu, et olen need sõna sõnalt otse diktofonist maha kirjutanud.

63 Comments

  1. HAPKOMAH, ma loen su lugusid alati huviga, sa tõesti oskad kirjutada. Töötan ise ühes teatud meditsiinilises asutuses, kus ma puutun kokku väga erinevate inimestega, sh sõltlastega. Kõige hullem, mida saab ühiskond teha, on kedagi hukka mõista. Seda siiski tehakse – tihti mõistetakse hukka sõltuvushäirega inimesed, rääkimata psüühiliste häiretega inimestest. Anja jutus on tõde, psühhiaatriline abi on paraku sageli raskesti kättesaadav, kallis ja tihtipeale alahinnatud. Ravi peaks olema aga pikaajaline, pt-i elukeskkonda muutev. Loodan ja usun, et nii meie ühiskond kui ka psühhiaatriline abi arenevad, sest meie hulgas elab palju katkise hingega inimesi. Ja katkise hingega on kuradi raske elada.

  2. Väga huvitavad lood! Siinkohal küsiks, et mis staadiumis antud naine seal videos on? Olles ise Lasnamäe elanik siis näen alatihti narkomaane, kes just niimoodi “ära vajuvad”. Kas see on see hetk kui inimene on just oma paugu kätte saanud või sellele eelnev? Olen täielik võhik raskemate narkootikumide alal.

  3. Ütleme, et selline inimene saab vajadusel psühholoogilist või ka psühiaatrilist abi. Käib seal ja räägib oma läbielatud raskest lapsepõlvest ning sellest, kuidas praegune elu on mõttetu ning tema maailmale ebavajalik. Ja siis? Mis siis järgneb? Tegelikult oleks ju vaja saada see inimene ka sõltuvusest vabaks. Või ei? Kui inimesel on probleem ja ta saab seda jagada ning saab soovitusi, mida teha, ent jätkab siiski samamoodi – sellest pole ju kasu; vahet pole, kas tegu on prostitutsioonist elatuva narkomaaniga või sinu parima sõbrannaga. Pakun, et enamik nendest jätkaks mingi aja möödudes samamoodi nagu varem, kui see abi ei ole muidugi elu lõpuni kestev (mis poleks mõistlik). Ja kes seda abi peaks finantseerima? Kas inimesed meie riigis on valimis tagama normaalse elu sellistele inimestele (läbi oma maksude)? Ei usu. Isegi praegu ei ole raha, et lahendada probleeme või neid ennetada. Ja eks siin ei ole probleemiks mitte ainult see konkreetne kontingent, vaid üldse raskustesse sattunud inimesed.
    Muidugi, kõik ei ole rahas kinni. Eks probleemid hakkavad enamasti ikka mõtlemisest. Nagu ka selle näite puhul: inimene mõtleb, et ei olegi paremat väärt. Teine inimene mõtleb, et see inimene ei ole minu abi väärt. Ja nii ollaksegi omaette. Ma ei ütle, et see on midagi üdini halba, sest äkki peabki nii olema? Kogu inimkonna ajaloo jooksul on olnud neid, kes on paremal järjel ja neid, kes halvemal. Tugevamad vs nõrgemad. Kas ühed on kohustatud teisi aitama ja miks? Kui keegi on omaarust nõrgemate poolel, siis millest see tuleb? Mingit teiste-abistamine-heast-tahtest-juttu ei ole mõtet rääkida. Alati on inimesed endal mingid sügavamad vajadused või eesmärgid.
    Jah, niisamuti on ka hoolimatus on meie ühiskonna põhiprobleem. Hoolimatus peres, koolis, tööjuures, tänaval ja nii edasi. Kuidas saab üldse selline isik elada väikelapseeast alates kuni tänapäevani sellises olukorras? Miks ei märgatud seda näiteks koolis? Või kui märgati, siis miks ei tehtud midagi sellist, mis asja muudaks? Pakun, et kedagi lihtsalt ei huvitanud piisavalt. Ja mis siin ikka teha. Kõiki inimesi ei olegi võimalik päästa, nii palju peaks ka maailmapäästjad taipma.

    PS Minu arvates ei tee seda lugu huvitavaks mitte autori kirjutamisoskus, (mis ei ole midagi väga erilist) vaid need isikud ja olukorrad mida kirjeldatakse. Seda sellepärast, et see ei ole, nagu ka inimesed kommentaarides mainivad, midagi tavalist – see on midagi normist erinevat, rõvedat ja halba meie riigis. Kuid selline asi ju inimestele meeldibki. Autor võiks oma “kohviannetuste” raha parem oma lugude heroine’idele anda, sest nendeta poleks meil midagi lugeda…

    • “Tegelikult oleks ju vaja saada see inimene ka sõltuvusest vabaks. Või ei?” – psühhiaatriline abi hõlmab lisaks psühhoteraapiale loomulikult ka “sõltuvusest terveks ravimist”, iseasi, kui tõhusalt patsient nö “ravile” allub. On ju ka näiteks karsked alkohoolikud alatiseks alkohoolikud, ravi kulg sõltub palju inimesest endast. See selleks. Minu mõte oli see, et Eestis pole veel piisavalt arenenud psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni tagamine (puuduvad rehabilitatsioonikeskused sõltuvushäiretega inimestele), ei piisa sellest, kui käia Wismaris, saada rahustav tilguti, topsitäis metadooni ja nägemist – pikemas perspektiivis näitab kogemus, et väga ei toida. Maksumaksja finantseeringu koha pealt niipalju, et kokkuvõttes oleks kogu ühiskonnale kasulikum orki lennanud inimeste tööellu naasmine (tööelu all ei mõtle ma Minski esist), teiseks on näiteks mujal Euroopas olemas nii mõnigi investorite poolt loodud projekt, mis antud tegevust rahastab. Ja kokkuvõttes – maksumaksja raha on läinud ja läheb ka edaspidi igasugu kummalistesse kohtadesse, millest meil tihtipeale õrna aimugi pole. Sul on muidugi õigus – kõiki inimesi polegi võimalik päästa. Aga kui mõni inimene selleks soovi avaldab, siis miks mitte? Jah, tõsi on ka see, et enamik neist pöördub mineviku juurde tagasi. Aga mis siis, kui mõni neist ei pöördu?

  4. Ahjaa, pakun ka lahenduse: riik peaks sellised inimesed terveks ravima (vähemalt sõltuvusest) ning seejärel paigutama nad karmi kontrolliga legaalsesse lõbumajja, nii, et nad enam orki ei lendaks ja et keegi teine nendele halba ei saaks teha. Kõik oleks rahul. Aga sellist asja ju ei juhtu meie sündsal maal.

  5. Julm, väga, eriti kui inteka kõrvale videot vaadata. Olen tänavatel korduvalt näinud samas, kui mitte hullemas, seisus noormehi, aga siiski on naisterahvast sellisena näha kuidagi topelt karm.

    Igatahes, su lood on toored, reaalsed ning võikad. Flow on hea, ning kirjeldused kaasahaaravalt julmad. Ma väga loodan, et sinu sulest ilmub ka raamat ning selle paneks ma silma pilgutamata oma tulevastele lastele kohustuslikuks kirjanduseks, paneks endalegi. Kui tahavad, siis proovigu mis maailmal pakkuda on, aga ühtlasi teadku ka mis neid sellisel juhul ees ootamas on. Siinkohal ma ei hakka Ema Teresatsema ning kõigile, nii sulle kui ka su lugudes olevatele, kaasa tundma, see ei ole minu koht. Elu on asshole, vähem või rohkem, meie kõigiga ning igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda. Jah, mõned deemonid vajavad abi rohkem kui teised. Küll aga peab neid deemoneid rohkem kapist välja laskma, vati sees elamine ei ole maailma muutev, alles siis saame kõik koos midagi ette võtta.

    More real life to the world, yo!

  6. Küsimus… palju on siis selle küüru poolik?? Pool mg? ja mis hind tänaval??

    • poolik on fiktiivne kogus. mingist ühikust “pool” seal pole, ilmselt tuleb see väljend ühe teise müüdava asja tükihinnast lähtudes – 20 eur terve, 10 eur poolik

  7. Küsimus ei ole konkreetse artikli kohta, vaid kogu “raske” teema kohta. Mind lihtsalt huvitab, miks nt hiinlase laksu all olev inimene läheb näiteks juuksurisse sellises konditsioonis? Miks ta nagu ei jäta minemata, ma saan aru, miks ta ei jäta kaifi tegemata, aga miks on vaja ilmuda pärast seda kuhugi asutusse paugu all kohtumisele, mida on võimalik ka ära jätta? Ma saan aru, et on kohti kuhu on nö pohhui minna, ala Statoili keefirit ostma, sest on keefiri isu või ma ei tea ringi tuiata linnas, sest no on vaja ühest kohast teise jõuda ja ala isa sünnipäevale, sest pohhui, keegi ei saa vb arugi (seda arvab narkoman, reaalsuses muidugi kõik saavad aru). Aga on nagu asju, mida saab ära jätta nagu mingi küünehooldus, et mida mõtleb taoline inimene, kas ta ise ei saa aru, et ta siiski enamuse inimeste jaoks ebatavaline käitumine on võigas ja šokeeriv, kas ta arvab tegelt ka, et ta käitub normaalselt ja keegi ei saa aru??? See pole üldse mingi vihkamise vormis küsimus, vaid tõeline uudishimu, sest olen sellise asjaga kokku puutunud ja ei mahu pähe, mida see klient mõtleb, et sellises olekus tuleb ilusalongi protseduure võtma. Loodan, et küsimus on üleüldse arusaadav 😀

    Ise olen ka elus üht-teist teinud, aga alati kusagil mitteavalikus kohas ja kardinad ees, ei tolereeri eksponeerimist ning üldse õnneks võimalused kadusid ära…

    Autorile edu, kujutan ette, et sellest ilmselt välja ei tule, aga soovin võimalikult normaalselt elu, nii normaalselt, kui sellise elustiili juures võimalik on ehk et jätka vähemalt kirjutamist nii kaua kui võimeline oled.

    Aa ja tänud ette, kui saan vastuse küsimusele, mis mitu aastat juba kummitab 🙂

    • pigem “laksu all” kui lompkades ilmselt. oksendav, sittuv ja värisev naarik sul vaevalt rohkem “kaine” tundub kui just peale teinud naarik.

    • Kui see oli küsimus, nagu aru sain, siis vastus on selline. Kas tõesti tahad aru saada,kui sa tahad aru saada,mida ma arvan,et sa ei taha,aga kui ikkagist ni väga tahad,siis sebi endale se voldik ja saad vastused. ni lihtne se ongi,saad sealt kõik vastused. Või siis on selline varjant,et küsi ta käest teinekord,kui sa näed mõnda , et mis ta mõtleb. Ma võin välja pakkuda, seda arvan ainult mina, et ta ei tule sinna salongi,kui tal on sitt olla. väike fix on vaja enne teha,et saab toimetama hakata. 🙂

  8. Ma ei usu et üks laksu all olev inimene suudab sellist teksti suust välja ajada. Olen aastaid näinud neid laksu all olevaid inimesi ja see on välistatud et nad suudaks rääkida mingist riigi ja linna sekkumisest vms. Milleks need lood üldse? Kellegi äratamiseks?

    • Sellele MINALE , et on selline ütlus, et sa ei saa käi kingades mis on sinule suured,nagu teised ei saa käia kingades mis on neile väikesed ära seda võta halvasti vaid siis,küll see mõistmine tuleb kui oled seda rada ise käinud,ei piisa pelgalt, et oled neid inimesi näinud.

  9. Ei tuleks selle pealegi, et selliste lugude puhul vaadata üle, kas autor on ikka komad ja punktid nüüd õigesti pannud..

Submit a comment

Massive Presence Website