Intervjuu Sõle tänava prostituudiga

In NIHIKA INTEKAS

Lugedes oma eelmise loo (Meet Sveta) kommentaare tundus mulle, et paljud lugejad peavad seda fiktsiooniks ja millegiks mis meie EU Eestis iilagi toimuda ei saaks. Out of sight, out of mind. Seoses sellega otsisin üles Anja, ühe kaaskannataja kes nüüdseks on jõudnud naisnarkomaani lõpp-punkti. Minski ehk Sõle tn Säästumarketi parklasse.
Ma leidsin Anja tema tavalisel marsruudil jalutamas mõned päevad tagasi ja lootsin, et ta on nõus mulle natuke oma elust rääkima. Tol hetkel tal aega paraku ei olnud poolelioleva tööpäeva tõttu.
Leppisime kokku, et võtan ta Neljapäeva õhtul Saturni eest peale. Anja on 22-aastane asjalik brünett tüdruk. Ma otsustasin temaga teha intervjuu mis on läbinisti real shit mitte mingi kollase ajakirjanduse asjatundmatu ajakirjaniku sulest välja imetud pask.

Neljapäev.
18:30.
Saturn.

Kohtume Anjaga Koplis Saturni lähistel Swedbanki ees, vähemalt nii leppisime me telefonitsi kokku. Keerates Sitsi/Sõle/Madala ristmikust vasakule Swedbanki poole hingan kergendatult. Anja on kohal, õigel ajal ja üksi. Olin juba nädalapäevad varem temaga kohtuma pidanud. Tookord Anja kohale ei ilmunud ja telefon oli välja lülitatud. Nähes kuidas tüdruk lõdiseb ja autosse istudes hingeldab siis on selge, et enne kaifi ostmist ei tule siit mingit intervjuud.

Annan Anjale raha ja tüdruk käib jooksuga ühiselamus kus ta varem elas. Mõne minuti pärast on tüdruk tagasi ja palun autojuhil auto kuhugi ära parkida. Anja voldib oma voldiku kiirelt lahti ja annab leeki, mõne hetke pärast on tüdrukust jälle inimene saanud. “Korras”, kõlab tagaistmelt.

Seejärel võtame suuna ühte cooli kohvikusse Koplis, autojuht jääb ootama ning mina ja Anja väljume autost ja siseneme kohvikusse. Tellin meile saiakesed, vee ja kohvi ning istume lauda. Kohvik on pea inimtühi. Mõnus ja hubane koht. Paraku teemad millest me hetke pärast vestlema hakkame ei ole nii mõnusad. Asetan diktofoni lauale ja küsin esimese küsimuse:

nihilist.FM: Räägi meile natuke oma lapsepõlvest.

Anja: Lapsepõlv oli mul suhteliselt raske.

nihilist.FM: Mida tähendab raske lapsepõlv?

Anja: Isa ei ole mul kunagi olnud. Isa kasvatust ma ei ole saanud. Ema töötas baaris ja jättis mind väga tihti unarusse või vägivaldse kasuisa (kes vahetusid iga poole aasta tagant) valvata. Ema ja tema mehed jõid väga palju. Lasteaeda viidi mind ainult kaheks päevaks nädalas kui vanaema mind parasjagu enda juurde võtta ei saanud. Tol hetkel ma olin 2 aastane ja kartsin vanaema juurde minekut väga.

nihilist.FM: Miks sa vanaema juures olemist kartsid rohkem kui ema?

Anja: Vanaema jõi meeletult ja seal olid tavaliselt terve linnaosa joodikud korraga kohal. Kui ema mind vanaema juurde viis siis enamus ajast ma olin hirmust laua all. Vanema ja vanaisa olid alati täiesti juua täis kui mind 2 aastasena nende juurde viidi ja kartus nende ees sundis mind laua all magama. Nad olid vägivaldsemad kui mu enda kasuisad ja ema.

nihilist.FM: Kas kodus kui ka vanaema juures esines ka vägivalda?
Anja: Esimest korda kogesin füüsilist vägivalda 2 aastasena. Kodus peksid mind ema ja kasuisa (minu poolõe isa) ning vanaema juures vanaema ja vanaisa. Terve minu lapsepõlev koosnes põhiliselt ainult purjus inimeste peksust ajal mil oli 2 aastane. Emal käis aastate jooksul kodust läbi kümneid erinevaid mehi keda ma ema palvel ja füüsilise karistuse hirmus kutsusin kasuisadeks ja kes kõik mind armetult peksid.

nihilist.FM: Kes neist kõige hullem peksja oli?

Anja: Kindlasti õe isa ehk siis kasuisa. Ta viskas mind vastu seinu ja sundis seisma nurgas herneste peal pikki perioode ja peksis mind rihmaga, mida katsid orad.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan siis kestis see juba väga varajasest lapsepõlvest saati?

Anja: Nagu ma ütlesin, alates sellest ajast kui ma sain 2 aastaseks, olid peks ja alandus igapäevased.

nihilist.FM: Mille eest sind peksti?

Anja: No mulle öeldi, et ma olen ise süüdi selles, et peksa saan. Peksti nt. sellepärast, kui ma hiljaks jäin või sain halva hinde koolis. Ükskord peksti mind nii räigelt, et ma ei saanud istuda ja seetõttu narriti mind koolis terve päev kuna ma pidin püsti seisma valu tõttu. Terve keha oli verevalumeid täis.

nihilist.FM: Mis tingimustes te elasite?

Anja: Ma sündisin Tallinnas ja peale seda elasime perega esimesed 3 aastat Lasnamäel. Järgmised 15 aastat elasime siinsamas üle tee olevas ühiselamus

nihilist.FM: Kuidas sul haridusteega on? Kas kooli läksid esimeses klassis?

Anja: Just. 1. Klassi läksin kooli Lasnamäel ja 2. Klassist alates õppisin Koplis. Hinded olid mul suhteliselt head, inglise keel ja matemaatika olid kolmed ja vahest juhtus ka mõni 2 sisse kuid muud ained olid neljad või viied.

nihilist.FM: Kuidas sul kooliajal suhted narkootikumide või alkoholiga olid?

Anja: Suitsetama ja jooma hakkasin 12 aastaselt.

nihilist.FM: Kas kodune olukord oli siis see mis jooma ja tarvitama ajas?

Anja: Põhimõtteliselt küll. Narkootikumide pool tuli küll natuke hiljem kuid välja jooma läksin ma esimest korda koos oma emaga tema töö juurde. Ma olin 12 aastane sel ajal. Ma käisin koos emaga igal nädalavahetusel peol sealsamas baaris kus ema töötas. Kui enam endast 20 aastat vanemate meestega tantsida ei viitsinud läksin baari leti taha kus töötas ema parasjagu kliente teenindas ja mulle jooke valas.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda fentanüüli proovisid?

Anja: 12 aastasena proovsin esimest korda rasket ehk 3-metüülfentanüüli.

nihilist.FM: … Kas sa jäid sellest ainest hetkega orki?

Anja: Kuna mu ema jõi hästi palju siis see tekitas sellise momendi kus ma tahtsin emast „ägedam“ ja kõvem tüdruk olla ja hakkasin iga päev rasket (fentanüüli) panema. Põhimõtteliselt küll jah, väga kiiresti.

nihilist.FM: Mitu kuud või aastat sa tol ajahetkel fentanüülist sõltuvuses olid?

Anja: 2 aastat. Alates 12a kuni 14a.

nihilist.FM: Kuidas sa lõpetasid?

Anja: Tutvusin ühe poisiga kes mind kuidagi välja tiris ja kellega hakkasin kõvasti jooma. Ma olin siis 14 aastane ja see joomine aitas mingil määral fentanüülist tekkiva võõrutusseisundi vastu (doosid polnud tol hetkel muidugi väga suured). Jõin 14a kuni 18a igapäevaselt. Peale 14a hakkasin ka tihedamini ema baari asemel reividel käima (Polymer, Lauluväljaku siseruumid). Siis tulid mängu ka kiiremad narkootikumid.

nihilist.FM: Mitmendas klassis sul kool pooleli jäi?

Anja: Ei jäänudki. Lõpetasin põhikooli 9. klassi läbi häda ära. Seejärel läksin Teeninduskooli kokaks õppima kuid lahkusin 1 kursuse keskelt, et tööle minna. Tööle ma läksin juba tegelikult 12 aastaselt emale baari appi.

nihilist.FM: Kas sind on kunagi seksuaalses mõttes ahistatud ja kui on, siis kui vana sa tol hetkel olid?

Anja: Ma olin 4 aastane kui üks mees, kes mind silla alla meelitas hakkas mul pükse alla kiskuma ja riideid vägisi seljast võtma. Ta meelitas mind sinna kommidega.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda kanepit suitsetasid?

Anja: 17 aastaselt.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan, fentanüüli tarvitasid sa esimest korda 12 aastaselt ja kanepit esimest korda 17 aastaselt?

Anja: Just.

nihilist.FM: Nagu ma aru saan siis see poiss kellega sa 14 aastasena tutvusid ja kes sind sellest fentanüüli august välja tiris jättis sind ajal kui sa said 18 aastaseks maha. Miks sa uuesti tarvitama hakkasid?

Anja: Ma hakkasin uuesti suhtlema oma kunagise parima sõbrannaga, keda ma ei olnud 6 aastat näinud. Tema oli selleks hetkeks 6 aastat järjest tarvitanud. Ühel õhtul olin juua täis ja omaga poisiga tülli läinud. Sõbranna kasutas võimalust ära, et mind uuesti orki tõmmata. Surus mulle seda ühte poolikut peale. Suitsetades seda kaifi tol hetkel tulid mulle meelde kõik need emotsioonid mida ma tundsin kui ma 12 aastasena kaifi tegin. Seejärel mõtlesin, et võtan järgmine päev endale viimast korda veel ühe pooliku, ülejärgmine päev jälle ühe jne. Nii ta läks ja nüüd olen siiani kama otsas.

nihilist.FM: Ühesõnaga su poiss teadis, et sa mingil määral oled fentanüüli uuesti tarvitama hakanud aga ta ei teinud sellest suurt numbrit kuna sa ei olnud tol hetkel veel täiesti orkis ja tarvitasid vaid mõned korrad nädalas. Sa rääkisid, et su poiss olevat isegi nii kaugele läinud, et ise fentanüüli suitsetanud ja palunud sul vaadata, et kas sulle meeldiks kui tema selline oleks?

Anja: Just. Me olime koos 5 aastat ja kuigi meie põhiline tegevus oli joomine ja pidutsemine, saime me hakkama. Samas hoolis minu poiss minust väga ja ta oli juba mõnda aega enne lahku minekut märganud, et ma olen jälle kama peal ja vaikselt vihjas sellele, et oleks aeg selle probleemiga tegeleda enne kui on hilja. Kuid kui ta teada sai, et ma temaga tülli minnes koju jäämise asemel välja sõbrannaga kaifi läksin tegema siis see oli tema jaoks viimane piisk karikasse. Olin hetkega kõigest ilma, kodust ja ainukesest inimesest kes mind armastas ning kuhugi minna mul ka ei olnud.

nihilist.FM: Kas sa käisid eelnevalt uuesti orki sattumist ka tööl? Kui jah, siis kellena sa töötasid?

Anja: Pagarina töötasin, pakkijana töötasin. 12 aastasena läksin esimest korda tööle.

nihilist.FM: Kas sinu lapsepõlves nõudis ema sinu palka ka mingis osas endale?

Anja: Jah.

nihilist.FM: Mis sind sundis just Minski prostituudina tööle minema ja mitte kuhugi korterisse näiteks?

Anja: Mul oli vargustega 3 episoodi täis ja üks järgnev episood oleks tähendanud kohest vanglat ja sinna ma minna ei tahtnud. Seega mul ei jäänud muud varianti üle sest raha mul ei olnud, et korter üürida ja halb oli olla ning muidugi see, et olin äsja kõigest ilma jäänud.

nihilist.FM: Kuidas sul praegu suhted emaga on?

Anja: Väga-väga halvad. Koju ta mind ei lase. Põhjuseks toob ta selle, et ma olen „suur“ ja pean oma elu elama, isegi kui see tähendab Minskis litsina töötamist ja fentanüüliga kimpus olemist. Mu ema ei ole mind kunagi proovinudki aidata.

nihilist.FM: Mis tunded sind valdasid kui sa esimest päeva sinna Minski parklasse jalutama läksid?

Anja: Hirm, vastikus, rõvedus, tülgastus. Peale kõige esimest klienti üldse jõin ma ennast täis, tegin fentanüüli ja läksin vanni ning võtsin metallist tera ja lõikusin ennast sellega üle keha. Armid on siiani alles.

nihilist.FM: Kas Minski parklas on uuel tüdrukul raske? On seal selline nö. „maffia“, et vanad olijad tõrjuvad vägivallaga uut tüdrukut stiilis „sina seisa eemal“. Käib seal klientide pärast sõda, et kiiresti sooja autosse klienti teenindama pääseda?

Anja: Muidugi. Eriti talvel, praegu, kus õues tuleb kaua külmetada. Kõik tahavad kiiresti sooja autosse saada. Peksa võib saada teiste tüdrukute käest ja muud hullemat.

nihilist.FM: Mitu aastat sa nüüdseks seal parklas prostituudina töödanud oled?

Anja: Üle 2 aasta.

nihilist.FM: Kui vanalt sa esimest korda raha eest mehega vahekorda astusid?

Anja: Kõige esimene kord kui ma enda keha müüsin olin 12 aastane ja see oli tegelikult üldse nii, et see sama sõbranna ütles mulle, et kaks meest soovivad „naiste“ seltskonda lihtsalt ja annavad meile kummagile 100 krooni. Sel hetkel ma olin alaealine ja kui me sinna kohale jõudsime, tuli välja, et need mehed tahavad meid mõlemaid korraga keppida. Ja nii ta läks. Sõbranna oli mul juba varasemalt nende meeste juures ennast müümas käinud.

nihilist.FM: Palju sinu hinnangul on siin Tallinnas või Eestis selliseid korralikke abielumehi, kes käivad kuskil Minski parklas seksi otsimas?

Anja: Väga palju. Võiks öelda, et enamus.

nihilist.FM: Kui palju maksab praegu üldse üks minett ja/või kontakt?

Anja: Oleneb kliendist ja sellest kui halb mul olla on. Minett/suuseks 15EUR, handjob 10EUR, kontakt koos minetiga 25EUR. Suuseksi ma võin ilma kondoomita teha peaasi, et klient mulle suhu ei lõpetaks. Kontakt on alati kummiga.

nihilist.FM: Kas sul on kunagi ka olnud hirmsaid või ohtlike kliente või ebatavalisi olukordi?

Anja: Minul isiklikult ei ole ohtlikke olukordi olnud. Rahaga olen korduvalt üle saanud. Näiteks ükskord tegin kolme meest lähedal asuvas hostelis korraga ja kui ma olin kaks ära teinud, läksin ma korraks dussi alla ja kui ma välja tulin siis olid mehed juba minema läinud. Koos rahaga.

nihilist.FM: Mis on klientide suhtes kõige haigem lugu mis sa oled kuulnud, kas siis enda või teiste tüdrukute suhtes?

Anja: Tüdrukud ise eriti ei räägi. Mul on näiteks üks selline klient, kes maksab mulle 30EURI, seejärel sõidame tema juurde. Ta heidab põrandale pikali paljalt ja palub mul tema peal kõndida ja kui ma olen juba natuke aega edasi-tagasi kõndides teda muljunud siis soovib ta, et ma ta türa ja kottide peal seisaksin, tal ei olnud isegi valus ja peale seda ta tuli hetkega. Siis on veel selliseid kliente kes tahavad, et ma kuseks ja situks nende peale, soomlased põhiliselt. Teistel tüdrukutel on juhtunud, kus klient soovib nende peale sittuda ja paar tüdrukut on sellega kaasa ka läinud. Olen kuulnud veel teistelt tüdrukutelt, kuidas üks tüdruk võeti peale ja kasutati seksuaalselt ära, seejärel viidi metsa ja tehti tühjaks. Raha, mobiiltelefon, riided. Kõik vähegi väärtuslik. Tüdruk jäeti täiesti paljana kuhugi kaugele metsa või täiesti avalikku kohta vedelema ja sõideti kummide vilinal minema.

nihilist.FM: Palju sa päevas kliente teenindad?

Anja: Minimaalselt 4.

nihilist.FM: Kas teil käivad seal parklas ka mingid sotsiaaltöötajad? Kui jah siis mis abi te neilt saate?

Anja: Eile just käisid. Nad annavad kondoome, puhtaid süstlaid, rasedusteste ja siis jagavad nad tasuta saatekirju günekoloogi juurde.

nihilist.FM: Kas sa tunned, et see teenus võiks parem olla?

Anja: Muidugi võiks.

nihilist.FM: Kui palju tuleb ette selliseid olukordi, et sa lihtsalt ootad seal väljas külma käes, halb on olla ja klienti lihtsalt ei tule?

Anja: Väga tihti tuleb ette, et passin sealsamas parklas külma käes üle 5-e tunni ja siis on lihtsalt nii külm hakanud, et olen paariks tunniks sooja läinud ja tagasi tulnud. Talvel tuleb seda eriti tihti ette.

nihilist.FM: Kas sa hetkel süstid fentanüüli või suitsetad?

Anja: Suitsetan. Antsu (amfetamiin) süstin ainult.

nihilist.FM: Mis su päevane doos on?

Anja: Alates 4-st (40EUR) lõpetades 14-nega (140EUR). Kuidas kunagi.

nihilist.FM: Mõned praegused ministrid ja eks-ministrid paigutavad süstivate narkomaanide arvu Eestis 9000-le. Meie arvame, et see number on vähemalt 2 kui mitte 3 korda suurem. Milline see olukord tegelikult on?

Anja: 20000 vähemalt.

nihilist.FM: Kas sa ise üldse näed väljapääsu sellest? Kas riik võiks kuidagi aidata?

Anja: Riigist pole mitte mingit abi. Neil on meist täiesti ükskõik. Ma tahan siit üle kõige minema saada, ükskõik kuhu.

nihilist.FM: Kuskohas sa praegu elad või magamas käid?

Anja: Tuttavate juures, mõne öö olen ühe tuttava juures, teise töö teise tuttava juures.

nihilist.FM: Kas sa tunned, et see töö on mingi osa sinu seest hävitanud?

Anja: See on mu läbinisti hävitanud. Ma ei tunne enam elust mitte mingit mõnu, rääkimata seksist. Ainuke asi mis mind 15 minutiks laseb jälle inimesena tunda on kaif.

nihilist.FM: Mida sina ootad, et riik teeks peale nende kondoomide toomise ja muu materjali?

Anja: Rohkem tulla tüdrukutega rääkima, omavahel. Kutsuda tüdrukuid rohkem nendega rääkima, võimaldada meile mingid tugiisikud. Tekitada meis tahtmine pöörduda tagasi normaalse elu juurde ja anda mõista, et ka meie elud on väärt midagi. Sest meil ei ole tõesti mitte kellegiga oma elust rääkida. On ainult see Minski ees seismine, see vastik töö ja kaifi panemine, et hetkekski sellest maailmast pääseda. Riik võiks võimaldada meile tasuta psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi.

nihilist.FM: Kas sa arvad, et kui riik aktiivsemalt selle probleemiga tegeleks siis oleks olnud võimalik nüüdseks juba kadunud tüdrukuid päästa?

Anja: Kindlasti. Paljud arvavad, et neid ei vajata siin maailmas enam ja seetõttu lähevad nad aina rohkem allamäge.

nihilist.FM: Kas sa arvad, et kuna enamus probleemsed tüdrukud on venelased siis seetõttu on ka riigipoolne sekkumine lahjem ja ükskõiksem?

Anja: Kindlasti.

nihilist.FM: Mis sa lõpetuseks tahaksid öelda? Mis võiks paremini olla?

Anja: Kuna probleem on nii suur, siis linn või riik võiks tegutseda arenenud riikide eeskujul kus prostitutsioon on riiklikult reguleeritud ja maksustatud. Ma näen selle probleemi suurust igapäevaselt ja iga päev on mingi uus tüdruk meil parklas kes siis kiirelt põhja käib. Kogu see asi tuleks reguleerida ja maksustada, kehtestada kvaliteedikontroll ning tänavatelt minema viia.

Intervjuu katkestab Anja viimased viis minutit nõudlikult helisenud telefon. Peale kõne lõppu teatab Anja, et tal on vaja minna. Klient ootab. Mina jään veel hetkeks kohvikusse istuma ja vaatan talle läbi kohviku klaasakna järele kui ta jooksuga õhtusesse Koplisse kaob.

Intervjueeritav videos oleva kolleegi tasemele langeda ei ole veel jõudnud kuid kurb tõde on see, et aasta pärast näeb see tüdruk välja selline nagu ilma hammasteta teenusepakkuja seal klipis või vedeleb paljalt surnukuuris, toe-tag jala küljes.

Disclaimer: Teades Anjat on enamus tema juttu kindlasti tõsi, aga haridustee ja töökogemuse kohta võib suhtuda kerge skepsisega, mis absoluutselt ei välista seda, et need asjad tõesed ei võiks olla. Intervjueeritav ei olnud meie vestluse ajal just kõige kainem nii, et kui mõned vastused tunduvad segased siis see on seetõttu, et olen need sõna sõnalt otse diktofonist maha kirjutanud.

63 Comments

  1. Ma olen ise räigelt korgist üle paugutanud ja niimodi olnud pärast mitut päeva magamattust veel korki pannud ja siis linnapeale uitama läinud ja sarnane olnud , se korgi ülekas suht sarnane küürule, püüad kuidagi olla , aga ei saa,muidugi need mõjud on erinevad,ma pole küüru nimodi paugutanud, aga enne sellest kõigest aru ei saa, kui seda kainelt näinud pole,kas siis ka saab pole kindel. Ma läksin ühel laupäeva hommikul kella mingi 4-5 vahel kesklinna uitama,olin kaine,mis oli ime minu puhul ja vaatasin,mis seal toimub. See mida nägin oli täitsa butsis,kõik kes vastu tulid, hõljusid,alko all rahvas taarub,need inimesed õljusid ja siis järel kostusid sellised mõnu oiged,mõtlesin,tra küll, et selline ma siis olengi nädalavahetustel.kurb tõsiasi. hüppasin läbi ühest hostelist ja mis te arvata, et seal olid välismaalased või??? võib olla mõned olid, kuid enamus oli eesti keel või selle taolist moodustis kõnelevad hõljuvad kogud. aga samamoodi,enamus rahvas vaarus mõõda koridore ringi ja täesti butsis omadega,mingi jorisemine,ma teen vahet pilves ja purjus inimestel. Ma mõtlesin,et kas selline pull on koguaeg käinud,et rahvas,tuleb linna tõmbab ennast täiesti vittu ja siis minnakse hostelitesse,mis on tegelt arukas, kuna ei ole tark siis sellises konditsioonis koju minna,võid jamadesse sattuda.Küür ise enesest on päris suuri mõõtmeid võtnud,olin välismaal mingi aeg, kuna oli vaja keskonna vahetust ja seal olles kuulsin,kuidas raske on juba imbunud selliste seltskondadesse kes liiguvad kakumäel ja viimsis ja rahvas ülekasse end ära tõmmanud ja sinna jäänudki ning lehest kinnituseks seda lugesin. See on täitsa butsis värk, imelik , et minule se ei meeldi võib olla neli korda on liiga vähe või mul viis teadmiseni,kui üks õöse ei saanud hingata tänu sellele kraamile ja mõtlesin,et nüüd butsis ma lihtsalt lämbun ära ja siis kuidagi moodi pidasin hommikuni ja apteeki,rahustid jne ning siis oli kõik.selle asjaga. Muud asjade eest ma püüan ennast hoida , sest üpris rõve on juba ennast pärast nädalavahetusi peeglist vaadata.Sellele MINALE , et on selline ütlus, et sa ei saa käi kingades mis on sinule suured,nagu teised ei saa käia kingades mis on neile väikesed ära seda võta halvasti vaid siis,küll see mõistmine tuleb kui oled seda rada ise käinud,ei piisa pelgalt, et oled neid inimesi näinud.

    • Sul on täiesti ōigus. Asi pole selles, et keegi ei julge koju minna vaid Tallinna hostelid (Mahtra, Telliskivi, kesklinna omad) on suures ulatuses 100% narkopesad. Tüübid vabanevad vabglast, kohe 5 grammi krettu ja hostelisse 25-30eur tuba ja nii seal elatakse kuni uks maha joostakse. Ühes kesklinna hostelis lennati alles täna hommikul sinise CR-V ja halli Superbiga sisse… Olen ise sinu nimetatud rajoonist pärit ja näen first-hand mis toimub. Pooled sōbrad surnud ja eestlasi kasvab jōhkralt peale…

    • Ega sa ei pahanda kui ma selle video siia artikli alla lisan? Nagu intervjueeritav rääkis siis territooriumi pärast on vōitlus kōva ja video sellest ehe tunnistus.

      • Mul savi. Levita palju tahad. Mina linkisin vaid internetis avalikult nähtavat video siia ega oska isegi seostada seda Sõle tänavaga;) Juhuste kokkulangevus, et nii hästi sobib siia. Video autoriga saad ilmselt ühendust mööda seda linki, aga vaevalt, et temagi pahandab sellise epic kaadri pärast…. mida tal küll kaotada oleks.

Submit a comment

Massive Presence Website