Jüri Eintalu
EKSPERDI SURM EESTI MOODI – MINU KRIITIKA
Mõned kriitilised märkused Aimar Ventseli artiklile (“Sirp” 21.04.2017)
“Eksperdi surm Eesti moodi”
milles Ventsel kritiseerib ühte mitteametlike teadlaste poolt teostatud sotsioloogist uurimust mitte sel alusel, et kasutatud oleks vigast metoodikat, vaid sel alusel, et uurimus pole läbi viidud ametlikult tunnustatud institutsiooni ja sertifitseeritud teadlaste poolt.
Lisaks alternatiivteadlastele kritiseerib Ventsel ka alternatiivmeediat.
*
Ventseli arvates tuleb uurimismetoodikaga tutvuda ainult teatud juhtudel. Üldiselt piisab, kui uurijatel on reputatsioon ja kvalifikatsioon.
Seega eeldab Ventsel, et üldjuhul on uurimismetoodikaga kõik OK, kui tegemist on kvalifitseeritud uurijatega.
Mina oleksin arvanud hoopis vastupidist: et kvalifitseeritud sotsioloog või statistik vaatab kõigepealt seda, millist metoodikat on teine uurija kasutanud. Sest statistikaga saab tõestada kõike. Tulemused ja nende interpretatsioon ning piirangud on tundlikud kasutatud metoodika suhtes.
Ventsel:
“Tuleks vaadata, kas esitatud statistika tegelikult ka kinnitab analüüsi tulemusi, tutvuda uurimisasutuse või konkreetsete inimeste profiili, kvalifikatsiooni ning teatud juhtudel ka andmete kogumise meetoditega.”
*
Ventsel defineerib pseudoteaduse kui tegevuse, mida sooritavad mittekvalifitseeritud inimesed, mitte kui tegevuse, mis ei lähtu teaduslikust metoodikast:
“Üldiselt on avaldatud arvamust, et MTÜ ei kvalifitseeru selletaoliste uuringute läbiviijaks ehk tegu on pseudoteadusega.”
Tegelikult on pseudoteadus väga hästi nii võimalik kui ka tegelik kvalifitseeritud teadlaste seas. See seostub nende poliitilise kallutatusega, äraostetavusega jne.
Vene keeles on tabav termin “vedomstvennaja nauka” (ametkondlik teadus).
*
Ventsel:
“Põhimõtteliselt süstib nn alternatiivmeedia põhjendamatut skeptitsismi igasuguse vähe ametlikuma arvamuse suhtes.”
See väide pole millegagi põhjendatud. Otse vastupidi, teatud poliitilises režiimis on naivism uskuda ametlikke kanaleid.
Ventsel eeldab vaikimisi, et Eesti ametlikud kanalid ja -teadlased räägivad tõtt, aga näiteks Venemaa omad on poliitiliselt kallutatud.
See tähendab, et sisuliselt eeldab ta, et Eestis pole poliitiline režiim veel sõna- ja mõttevabadust lämmatanud, et seda väita tähendaks põhjendamatut skeptitsismi.
Sisuliselt Ventsel eeldab seda, mida antud kontekstis peaks alles põhjendama.
*
Ventsel esitas lõpuks eksplitsiitselt eelduse, et Eesti ühiskond ei ole totalitaarne.
See ei sobi kokku Reformierakonna võimuloleku ajal levinud lihtsate narratiividega Kremli agentidest ja rassistidest, samuti lihtsustava ideoloogiaga, et vaba turumajandus lahendab iseenesest kõik probleemid.
Seega suur osa Ventseli argumentidest taandub teesile, et kõik on hästi ja kriitika on mittepõhjendatud. Vanemad inimesed aga mäletavad, et sellist juttu räägiti ka Nõukogude Liidus.
Minu märkustest ei järeldu mingit konkreetset hinnangut ühegi konkreetse ühiskonnauurija kohta.
Ventsel:
“Jean-François Lyotard, prantsuse filosoof, keda seostatakse sõna „postmodernism“ leiutamisega, kirjutas juba 1970ndate lõpus, et religioon ja totaalsed režiimid seletavad kõik ühiskonna probleemid ära lihtsate metanarratiividega. Peale selle ennustas Lyotard, et teadlased kaotavad ajapikku oma positsiooni legitiimsete ekspertidena. Tänapäeva maailmas on näha, et esimene postulaat kehtib ka väljaspool religiooni ja totalitaarset ühiskonda, teine on aga edukalt rakendunud meilgi.”
*
Mitteametlik teadus ja mitte-peavoolumeedia saavad esitada nii teadust kui pseudoteadust, nii fakte kui libafakte sellepärast, et nad EI OLE suurema süsteemi kontrolli all.
Ametlik teadus ja peavoolumeedia saavad esitada pseudoteadust ja libafakte sellepärast, et nad ON suurema süsteemi kontrolli all.
See Ventseli artikkel on jama, sest ta keeldub lahti seletamast, kuidas konkreetselt on nimetatud mitteametlik institutsioon teinud pseudoteadust.
Ent sellise artikli ilmumine peavoolumeedias (“Sirbis”) näitab veelkord seda, et kvalifitseeritud autorit avaldatakse isegi siis, kui ta kirjutab jama.
Sellise artikli ilmumine ainult süvendab skeptilisust “ametliku” info suhtes.
*
Ma pole ka kindel selles, kas Derridale viitamine toetab Ventseli argumente. Mulle näib, et pigem vastupidi.
Ventsel:
“Prantsuse filosoof Jacques Derrida on väitnud, et olulised pole mitte sõnad, vaid öeldu mõju. See kehtib just igat masti nn alternatiivfaktide puhul.”
Antiik-Kreekas nõudis filosoof Sokrates tõe otsimist, sellal kui sofistid rõhutasid, et tähtis on väitlused võita olenemata sellest, kas sinu väited on tõesed või väärad – tähtis pole mitte tõde, vaid argumentide mõju publikule.
Slogan “Olulised pole mitte sõnad, vaid öeldu mõju” võib viia ja ongi viinud tõe varjamisele.
Kui tõe varjamist utilitaristlikel kaalutlustel õigustada, siis võib nõnda õigustada ka Giordano Bruno põletamist tuleriidal, Koperniku planetaarse teooria hukkamõistu kiriku poolt ning Galilei koduaresti panemist. Sest nende õpetustel oli kiriku arvates kahjulik mõju.
Kuidas see Ventseli argumentidesse puutub? – Väga lihtsalt.
Mitmeid teaduslikke uurimissuundi ja tulemusi on alla surutud ja varjatud, kartes nende kahjulikku mõju. Näiteks uuringud rasside, IQ ja geneetika vallast. Kardetakse, et puhkevad rassirahutused vms.
Nüüd on väga hästi võimalik ja mõnikord ka tegelik, et just mitteametlik teadus ja just alternatiivmeedia avaldavad teadusliku tõe, mida poliitilistel kaalutlustel ei avaldanud mainekad teadusajakirjad.
23. aprillil 2017
