Inimene kui jõgi.

In SNAP

Me kõik oleme inimesed, me kõik oleme jõed, me oleme vennad ja õed, me oleme need kellel on verised käed, me oleme need kellel on pisarad silmis ja meie tõde leidub igas kivis. Me oskame armastada, me oskame kahelda, me oskame olla õnnelikud. Kui palju sa ka ei voolaks ei peatu sa kunagi. Mitte ükski inimene ei ole surnud, mitte ükski inimene ei ole elus. On vaid see tunne mis hoiab meid pihus. See tunne, see hirm, su verised käed ja nutused silmad selle inimese pärast kes ütles sulle “lirva”. Me oleme kõik inimesed, me oleme kõik jõed. Kuhu me ka ei läheks. Me alati leiame tee tagasi endasse. Me leiame selle valusamalt või rõõmsamalt. Lõppude lõpuks me vaatame vastu enda fantoomile.

See fantoom mille me oleme ise endale loonud, see fantoom mis jääb meile terveks eluks. Selle tekitab see iga pisar mis me oma vaimse elu jooksul oleme valanud, see iga löök vastu hambaid, see iga naeratus, see pisikene närvikõdi kui sa katsud oma taskut ja sa ei tunne seal oma rahakotti. Iga väikegi detail sinu elust on sulle teinud selle fantoomi, see väike fantoom mille sa iseendale ehitad ja seda teed ainult sina… Ei keegi teine. Me oleme kui jõed mis voolavad pikki maid. Aga lõppude lõpuks jõuame tagasi endasse, sinna punkti kust me alguse saime ja kust said alguse ka kõik teised. Me jookseme nagu jõed. Vahepeal kokku, vahepeal lahku. Aga lõpuks mõned jäävad alatiseks kokku ja ühinevad kõigi teistega suures suures meres kust me ka kõik alguse saime. Meil ei ole siin maailmas muud valikut kui naeratada ja lihtsalt voolata. Joosta paljajalu üle põllu, paitada oma koera ja juua külma õlut.

Naerda täiest kõrist oma sõpradega ja karjuda taevasse nii kuis kõri võtab, joosta vihmas ja kõndida varahommikul paljajalu kastese muru peal. Meile on antud võimalus teha see maailm paremaks paigaks ja kasutagem seda võimalust, et kõik saaksid üheskoos rääkida ja olla rahus oma kodus sooja ahju ääres. Istuda metsas puude vilus ja suitsu teha. Vaadata üheskoos päikeseloojangut ja koos naeratada. Kogeda eufooria tunnet kui saad ennast tühjaks karjuda. Kogeda maailma parimat tunnet, mis on minu jaoks minu isa kallistus näiteks. Tunda rõõmu igast väikesest asjast mida elu sulle annab ja mitte mõelda negatiivsusele, et kõik teeksid ausat tööd ilma korruptsioonita. Et inimesed üks kord kurat saaksid aru, et me oleme siin maailmas koos mitte üksi. Tahad ennast välja elada? Ma teen seda koos sinuga. Tahad nutta? Ma teen seda koos sinuga. Tahad naerda? Ma teen seda koos sinuga. Tahad unistada? Aga palun heidame pikali ja unistame.

Maailm on meie ees lahti ja meie saame selle ümber voolata. Me ei sündinud orjadeks, me ei sündinud masinateks. Me sündisime inimesteks, me sündisime loomadeks kellel on tunded, kellel on emotsioonid ja ennekõike loomadeks kes on targad. Aga me ei kasuta seda tarkust, et teha head. Me kasutame seda selleks, et teha raha, me kasutame seda selleks, et teha sõda, et teha teistele haiget. Me ei kasuta seda selleks, et otsida elementaarset inimlikust. Inimesed on väga tihti totaalsed nihilistid. Ma tahaks endale inimest kes nutaks minuga koos kui kummagil on seda vaja, räägiks siis kui kummagil on seda vaja, naeraks kui kummagil on seda vaja.

Ma vaatan tihti otsa inimestele kes märgade silmadega ütlevad mulle, et kõik on korras. Inimesed ei usalda üksteist, sest inimesed on värdjad. Ma ei ütle, et mina olen ingel aga ma annan endale austust selle eest, et ma julgen kõva ja selge häälega öelda, et kõik inimesed on värdjad. Kaasaarvatud mina ise. Ma olen munn, ma olen hale sitakott kes annab teistele rohkem kui vastu saab. Ja ma isegi ei oota, et keegi ütleks mulle “aitäh” selle eest, et mina tema eest oma käsi veriseks teen. Aga ma olen uhke selle üle, et ma tahan inimesi aidata ilma midagi vastu ootamatta. Kuigi ma kohati ropult vajaks seda, aga ma saan hakkama niivõrd kuivõrd. See mind isegi ei huvita.

Ma olen nõus kannatama selle nimel, et inimene naerataks. Ma tunnen, et minu ülesanne on inimesi õnnelikuks teha ja näidata neile kui ilus võib maailm olla. Mind on alati huvitanud kui paljude inimeste elud muutuksid kui mind ei eksisteeriks enam. Kes tuleks minu matustele… Kes tooks minu hauale lilli.. Kes käiks ja hoolitseks selle eest, et minu haud rohtu ei kasvaks… Kes hoolitseks minu eest nii palju kui mina olen nende eest hoolitsenud. Kes tuleks ja laulaks minu auks lihtsalt veel ühe korra, kellele sina sellist hoolivust näitaks? Millise mere kaldal sina seisaks? Millise jõe vett sina jooks? Millisesse jõkke sa upud? Millise jõega sa koos merre suubud?….

Milline jõgi sina oled?

Submit a comment

Massive Presence Website