Infosõjast Eesti moodi

In NIHILIST LABS

“Ma luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada. Lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.” (President Toomas Hendrik Ilves ametivande andmisel 10.10.2011)

Valesid on alati peetud mitte üksnes poliitiku või demagoogi, vaid ka riigimehe vajalikuks ja õigustatud tööriistaks.” (Hannah Arendt, 1967)

Vaid tõde, mis ei vastandu kellegi kasule või heaolule, on kõigi silmis teretulnud.” (Thomas Hobbes, 1651)

 

Kuidas teada, et see, mida me loeme või kuuleme, on tõsi? Kuidas sõeluda infot tänasest sõnumipaljususest, eraldada faktid hinnanguist ja suisa valedest? Viimasel ajal armastatakse rääkida infosõdadest, aga tundub, et desinformatsiooni on lihtsam läbi näha siis, kui jutt on kaugel alla lastud lennukeist kui siis, kui seda jagatakse otse omaenda nina all, inimestest ja asjadest, millest me usume midagi teadvat. Ja just siis võib infomõjutus olla hämmastavalt tõhus – nagu sain omal nahal tõdeda.

Aga esmalt paar sõna sellest, miks inimesed kipuvad uskuma, mida neile räägitakse, ja miks heausklikkus võib osutuda destruktiivseks. USA õigusfilosoof Cass Sunstein selgitab pamfletis “Kuulujuttudest” (On Rumours), et teatud rühm inimesi usub kuulujutte sellepärast, et need kinnitavad midagi, mida nad tahaksid uskuda. Järgneb kollektiivne surve: inimesed usuvad midagi seda rohkem, mida rohkem teised seda usuvad. Kui algne vastuvõtlik rühm on olemas, laieneb kuulujutt kaasauskujate jõul. Mida enam uskujaid on, seda enam tuleb neid juurde. Tõestusest sõltumatult.

Sunstein jätab mainimata võib-olla olulisima: reaalsustaju. Pidev kahtlemine igas vastuvõetud infokillus paneks kaalule meie vaimse tervise. Tõsi, nõukogude ajal eeldasime, et ajalehed valetavad, aga seegi oli omamoodi turvaline teadmine. Vabas maailmas inimesed üldiselt ei eelda, et neile valetatakse, sest vastasel juhul poleks infovahetusel mõtet. Seetõttu on raske nõustuda nägemusega, millest Sunstein samuti kirjutab: et sõnavabadus tähendab ka õigust valetada. Et avaliku valetamise eest ei tohiks karistused liiga karmid olla, sest vabadus kõnelda tähendab ka vabadust eksida. Kui aga ajakirjanikul (või blogistil) pole piisavat põhjust oma allikaid kontrollida, või koguni tahtlikku valetamist vältida, tähendab see, et kes tahes võib väita mida tahes. Seegi piirab sõnavabadust, sest sõnavabadus tähendab ka õigust infot saada. Kui valed on igapäevased, muutub ka tõene info mõttetuks, sest keegi ei tea, mis on tõsi, mis mitte. Seda olukorda on kirjeldanud Peter Pomerantsev raamatus “Miski pole tõsi ja kõik on võimalik”.

Muuhulgas Briti laimuseadusi on peetud liiga karmideks, sest nad teevad raskeks igasuguse tundliku info paljastamise piisavalt varakate isikute kohta. Teisalt, kui avalik valetamine mingit riski kaasa ei too, jõuame pomerantsevlikku infovaakumisse, kus faktid sõltuvad infovõlurite loovusest. Et sõnum võib tegelikkuse kirjeldamise asemel seda ka luua, märkas ammu enne Pomerantsevit Hannah Arendt, kelle hinnangul oli kõige hullem läinud sajandi totalitaarsete ideoloogiate juures mitte see, et nad ei vastanud tegelikkusele, vaid see, et nad vormisid tegelikkust oma sõnumi sarnaseks.

*

Täna on Eestis press nii vaba kui võib olla, aga piiramatul vabadusel on pahupool: kui laim pole sisuliselt karistatav, langevad meedia kvaliteedinõuded iseendale allapoole igasugust arvestust. Ja need, kel on jultumust laimata, saavad liiga palju võimu.

Nõukogude propagandat oli tänasest “alternatiivsete tõdede” virrvarrist lihtsam eirata. Aga ka tollal olid ideoloogilised lööklaused vaid osa ametliku infotööstuse toodangust. Läände põgenenud eks-KGB-lane Juri Bezmenov räägib videointervjuus aastast 1984, et nende organisatsiooni töös oli arvamuste mõjutamine palju olulisem kui info hankimine. See ei tähendanud ainult imperialistliku lääne mustamist ja nõukogude paradiisi ülistamist. Info-oppe kasutati ebasoovitavate inimeste määrimiseks ja elimineerimiseks; kuulujuttude ja avalike valede abil lõhuti peresid, loodi ja lõpetati karjääre, tõsteti ja hävitati poliitikuid, ametnikke, arvamusliidreid. Mitte ainult nõukogudemaal, vaid õigete kontaktide abil ka läänes. Vaid üheks näiteks sellisest tegevusest on Nobeli laureaadi Herta Mülleri kirjeldused sellest, kuidas Rumeenia Securitate tema mainet hävitas, kui ta Saksamaale kolis – muuhulgas teda omaenda agendiks tembeldades. Mis olnuks parem viis sakslastes umbusaldust tekitada?

Paljud on imestanud, miks president Toomas Hendrik Ilves palkas pressinõunikuks Toomas Sildami, kes on tunnistanud, et tegi 1980ndail koostööd KGB-ga. Kuid kunst näidata asju nii, nagu neid tahetakse näidata, mida kõnealune organisatsioon õpetas paremini kui ükski ajakirjanduskool, on võimukandjatele kasulik mistahes riigikorras.

Töötasin kahe Toomasega kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva. Üks oli mu kolleeg, teine ülemus. Koostööd presidendiga alustasin õigupoolest varem: toimetasin tema artiklikogu Omalla Äänellä, mis ilmus Soomes 2011 (kogu jaoks tehtud pikk intervjuu, Omal Häälel, on olemas ka eesti keeles). Kuna president leidis, et sain ta mõtetest aru ja oskasin neid kirja panna, palkas ta mind hiljem oma nõunikuks, et aitaksin teda edaspidi ka tema kõnede ja artikllite vormimise juures. Leping tehti ametiaja lõpuni.

Ometi käskis kantseleidirektor Siim Raie mul 2. märtsil 2015 pärast rutiinset töökoosolekut jääda nõupidamisruumi, kus mind sunniti alla kirjutama mu selja taga valmis kirjutatud koondamispaberitele, vastasel korral ähvardati mind turvameeste abil jõuga majast välja tõsta. Mu e-postkast oli juba mulle teadmata suletud, pooleliolevad meilid jäid lõpetamata, konktaktid informeerimata, arvuti võeti ära, ma ei saanud kellegagi rääkida, pidin valve all asjad kokku panema ja majast lahkuma. Teisisõnu, mind visati mu töökohalt välja nagu ohtlikku kriminaali, mingit põhjust või selgitust andmata. Ühtegi etteheidet tehtud (või tegemata) töö kohta polnud mulle tehtud, vastupidi. Avalikkusele teatati, et mu ametikoht osutus ühtäkki mittevajalikuks.

Ma ei tea täpselt, milline oli just Sildami roll selle hetkeni jooksnud sündmuste käigus. Tean aga, et minust oli saanud infosõja katsejänes, näide sellest, mida oskuslikult liigutatud valede abil inimese eluga, karjääriga, mainega ja väärikusega teha saab.

*

Esimest alusetut kuulujuttu enda kohta kuulsin nõuniku ametis olles suvel 2013. Siis ringles Kardiorus kõlakas, et ma taotlevat Sirbi peatoimetaja kohta. Koht oli tollal vaba, aga mul polnud mõtteski seda taotleda. Keegi tahtis jätta presidendilossis muljet, et ma ei võta oma jooksvat tööd tõsiselt, pole lojaalne.

See oli ainult väike eelmäng kuulujuttudest, mis järgnesid mõni aeg hiljem. Iseenesest polnud avaliku mustamiskampaania sihtmärgiks olemine mulle uus. Aastal 2008, kui Helsingis tegutsev “anti-fashistide” rühm Eesti-vastast infosõda pidas, olin nende seas, kes Eesti kaitseks välja astusid. Selle eest sain kaela nimelise kampaania “fashistina”, mis jätkus blogosfääris aastaid. Vana tuttav Kremli sõnavara oli ellu äratatud.

Kui too tembeldamine oli puhtalt poliitiline, siis järgmine laimukampaania, mille objektiks mind valiti, oli isiklikum. Esimese signaali sellest sain 15. aprillil 2014 e-postis ajakirjalt Kroonika. Selles sooviti minult üle küsida, kas mind seob minu ülemusega “armusuhe”. Üle küsida. Tähendab, keegi oli midagi sellist neile väitnud. Minule oli küsimus välk selgest taevast. Mul polnud aimugi, et keegi midagi sellist oskaks välja mõelda. Esmalt tundus loomulik nii absurdne küsimus lihtsalt vastuseta jätta. Siis tekkis kahtlus: äkki nad kavatsevadki midagi niisugust kirjutada? Sel juhul võidakse tõlgendada mu vaikimist kui vähemasti eitamata jätmist, kui mitte nõusolekut.

Tegin nii, nagu kantseleid puudutavais meediaküsimustes tuli teha: küsisin nõu pressinõunik Sildamilt. Ta soovitas vastata möödaminnes, kergelt ja naljatledes: ah, esimene aprill ju möödas. Vastasin veidi karmimalt, lisades, et lossis on naistöötajaid palju ja selline väide solvab meid kõiki. Ma ei osanud teemat isiklikumalt võtta.

Kaks päeva hiljem, 17. aprillil 2014, avaldas Kroonika kaaneloo presidendipaari mõranevast abielust, mis üpris üheselt viitas minule kui selle põhjusele. Lugu andis mõista, et mul on mu ülemusega salajane isiklik suhe; leht väitis, et presidendipaari abielu olevat hakanud allamäge minema just siis, kui mina Kadriorgu tööle läksin. Mind kirjeldati kui kontoris kiibitsevat femme fatale’i, kes välgutab miniseeliku alt pikki sääri ja kannab lahtise seljaga kleite (tegelikkuses olin lossis ainus naistöötaja, kes etiketi vähegi lubades alati pükse kandis). Leht mainis küll möödaminnes mu eitust, aga lisas kohe, et “presidendi lähikondlased” teavad paremini. Seega tembeldati mind mitte lihtsalt ülemuse salajaseks silmarõõmuks, vaid ka valetajaks. Ainsaks aluseks süüdistusele olid viited nende müstiliste, anonüümsete “lähikondlaste” väidetele.

Järgnevate päevade jooksul jooksid loo vürtsitatud versioonid läbi pea kõigist Eesti lehtedest. Kroonika vihjatud “armukolmnurgast” sai kvaliteetlehes Postimees juba “susisev armuafäär”. “Uudis” levis nagu kulutuli. Sõbrad-sugulased helistasid Eestist ja välismaalt, uurisid, mis toimub. Kui külastasin lähisugulast Tallinna eeslinnas, lubas tema naaber minu auks paparatsod kohale kutsuda. Selgus, et naabri sõber Anu Saagim olevat “teadnud” saladust juba mitu kuud enne kui ma ise sellest teada sain.

*

Järgmisel tööpäeval kantseleis – vahele jäi piinarikas nädalalõpp – eeldasin, et asja arutatakse, nagu oli meedia suuremate apsakate puhul ikka tehtud. Küsimus polnud ju minus – kui kogu riigi meedia kuulutab igasuguse aluseta, et abielus riigipeal on salasuhe oma alluvaga, siis arvab naiivsem vaatleja, et see puudutab kogu presidendi institutsiooni. Aga lossis otsustati vaikida. Need, kes institutsiooni kuvandi eest vastutasid, Sildam ja Raie, keeldusid teemat üldse arutamast. Raie vihjas, et mõned naised oleksid sellise “tunnustuse” üle uhked, Sildam pidas teemat tühiseks: “Mingi Kroonika, seda keegi ei loe.” Ja keeldus reageerimast. Ei palunud maha võtta ega ümber lükata, ei andnud vastulauset. Meie töötoad olid kõrvuti, olin küll ja küll kuulnud, kuidas Sildam meedia valeväidetega võitles. Seekord ta seda ei teinud.

Paar kolleegi vihjasid võimalusele, et selliseid “skandaale” tehakse meelega, millegi muu varjamiseks. Mõnigi arvas, et sedasorti kampaania tuleb majast seest. Seda, et meediasse ujutatud kuulujutt oli pärit otse lossist, väitsid kaljukindlalt mitmed toimetajad. Edasi kuulsin sama juhututtavailt, kel olevat lossis sõpru.

Kohtusse minna polnud mul võimalust just seetõttu, et laim ei puudutanud vaid mind. Raie teatas, et VPK ei käi kodanike vastu kohut. Ametniku rollis polnud mul üksikisiku elementaarset õigust enda eest seista. Ainus, mida sain teha, oli kirjutada toimetajatele ja paluda laimulood veebist maha võtta – see oli pressinõuniku töö, mida ta ei teinud. Hiljem on laimajaist lehed toonitanud, et ainult mina nõudsin lugude mahavõtmist, justkui kinnitanuks see minu “süüd”. Kui lood võetigi veebist maha, oli kõlakas juba oma töö teinud. Paberil oli Kroonika müügil kogu nädala, ja alles palju hiljem nägin, et Postimehe pealkiri “Iivi Anna Masso ja Toomas Hendrik Ilvese vahel susiseb armuafäär?” ilutses minu nime guugeldades esilehel veel vähemalt aasta, ehkki loo tekst oli maha võetud. Peatoimetajad keeldusid ülbelt igasugustest vabandustest. Kroonika peatoimetaja Krista Lensin vastas mu protestidele, et ta polnud mõistnud mu esmast vastust “ühese keeluna mitte avaldada küsitud teemal artiklit”. Kuidas oleksin saanud “üheselt keelata” midagi, millest mul vähimatki aimu ei olnud?

Sildam, kes oli soovitanud mul Kroonikale võimalikult kergelt vastata, paljastas möödaminnes esitatud kommentaariga – artikli varasem versioon olevat olnud lõplikust vähem hull –, et erinevalt minust oli tema artikli tulekust ette teadlik. 2015. aasta alguses, kui teema taas ajakohaseks tõusis, küsisin Lensinilt uuesti, kes olid need “presidendi lähikondlased”, kes Kroonikale valeinfot olid andnud. Allikakaitse teatavasti valeinfo andjaid ei puuduta. Lensin keeldus, viidates antud lubadustele: “Seetõttu ei ole Kroonikal võimalik paljastada Teile ega kellelegi teisele oma infoallikaid”.

Ometi väitsid mõned kolleegid teadvat, miks just minust väidetava salasuhte osapool tehti: “See oli juhus, see polnud mõeldud sinu vastu, sa olid lihtsalt ‘collateral damage’ (juhuslik kaaskannataja). Sind valiti välja sellepärast, et sinust juhtus olema pilte.” Nii kõneles peatselt õiguskantsleriks ülendatud kolleeg Ülle Madise. “Pildid” olid fotod presidendi raamatuesitluselt, kus olid kohal raamatu autor ja toimetaja. Arusaamatuks jäi, kust Madise info pärines, kui Lensin oma allikaid kellelegi ei paljasta. Hiljem kuulsin sama lauset korduvalt uuesti. Nii lossis kui teistes riigiasutustes. “See polnud sinu vastu suunatud, sa olid lihtsalt collateral damage.” Kuidas tuli mitmele inimesele eraldi pähe identselt sõnastatud selgitus olukorrast, millest mitte kellelegi infot ei jagatud?

Kuna mitmed ajakirjanikud väitsid, et kuulujutt pärines otse presidendilossist, saatsin lossirahvale meili, kus avaldasin kahetsust presidendi perekonna vastase rünnaku pärast, võtsin kuulujutust distantsi ja arvasin, et kantselei peaks sellele reageerima. Ainus, kes viimast mõtet toetas, oli Evelin Ilves. Veidi hiljem sain kesköise meili kolleeg Kai Kaarelsonilt, mis oli täis enam ja vähem varjatud ähvardusi: “sa teed endale halba, ja mitte vähe”, “tekitad endale vaenlasi” jne., muuhulgas: “kui meie juures suurima ülemusega suhted tuksi peaks minema, on edasi töötamine suhteliselt pointless” (sõnastus muutmata). Viimane kõlas isegi antud olukorras veidralt. Kuulujutt mürgitas küll lossi tööõhkkonda, aga ma ei uskunud siis veel, et see oleks kõigutanud mu töösuhte aluseks olnud sisulist mõistmist ja usaldust.

*

Jätkasin tööd lossis veel ligi aasta. Aeg-ajalt kuulsin üha uuesti, et siin-seal “teadsid” inimesed kindlasti, et olen sinna palgatud oma ülemuse armukesena. Tegelikkuses oli mul üha raskem saada ülemuse juurde viieminutistki audientsi, et koguda mõtteid kõnede visandamiseks. Õhk oli valedest paks, see õõnestas kogu institutsiooni tööd.

Jaanuaris 2015 osalesin Soome saatkonna ja Soome Välispoliitika Instituudi kutsel Eesti-Soome välispoliitika ühisseminaril Helsingis. Üritus oli avalik, meedia oli kohal, osalesin paneelis kümneminutise sõnavõtuga, andin paar lühi-intervjuud Soome meediale. See äratas varjusurmast mind varem jälitanud soome kremlimeelsed propagandistid. Keegi postitas ühe mu lühi-intervjuu avalikku facebook-rühma, kuhu peagi ilmus rida kommentaare stiilis “see on ju Eesti presidendi armuke”. Kommentaarid tulid libakontolt, mis kandis ühe surnud Soome poliitiku nime. Ilmselt oli infosõdalastel vajadus mu võimalik poliitiline sõnum alla tulistada.

Mõned päevad hiljem leidis üks ühine sõber Soome Yle freelance-korrespondendi Risto Vuorise Facebook-seinalt nimetu blogipostituse, mis kaevas üles varem meediast läbi jooksnud vaidluse Soome tollase välisministri Erkki Tuomioja ja Eesti juhtide vahel – Tuomioja oli väitnud ühes intervjuus, et Eestil pole venekeelseid uudiseid, eestlased arutasid asja temaga diplomaatilise etiketi kohaselt. Asi oli ammu selgitatud, blogipostitus puhus selle uuesti üles. Selles sõimati tuttavalt inetus kremliitlikus stiilis presidenti, välisminister Keit Pentus-Rosimannust, Eesti suursaadikut Margus Laidret ja mind. Sealhulgas nimetati mind “Tuomioja-kriisi” keskseks “arhitektiks” – tegelikult ei kuulunud diplomaatilised suhted mu tööülesannete hulka ja antud kriisist sain teada soomerootsi Hufvudstadsbladeti veergudelt. Lisaks nimetas blogitekst mind korduvalt presidendi armukeseks – soome keeles “tyttöystävä”. Allikana viidati “Eesti meediale”. See vabastas kirjutaja vastutusest, sest hoolimata kiirest mahavõtmisest polnud ükski väljaanne valeväiteid avalikult ümber lükanud. Ja teatavasti ei teinud seda ka VPK.

Vuorise Facebook-seinal arvustati blogiteksti, Vuorinen kaitses seda ja kiitis Sami Lotilat – kes paljastus teksti autoriks – kui parimat Eesti ühiskonna tundjat. Kuna mul seal kommenteerimisvõimalust polnud, kirjutasin oma seinale, et Vuorinen levitab kremli propagandat ja soovitasin temast intervjuupalvete korral eemale hoida. Olin talle varem ühe intervjuu andnud, “tänuks” seljatagune laim sotsiaalmeedias. Kuna nägin, et sõbrad tahtsid sõnumit jagada, tegin selle avalikuks. Kirjutasin hoiatuse lühemalt ka isiklikule Twitter-seinale. Leidsin, et eestlastel on õigus teada, kellega tegu.

Seejärel puhkes torm. Üks Yle toimetaja ründas mind võimupositsioonilt välisajakirjaniku vaigistamise eest – ehkki mu Twitteri seinal oli märge, et see on rangelt ainult isiklik. Järgnes peks eesti meedias, mis kestis nädalaid. Minust tehti nüüd ajakirjanike ahistaja ja sõnavabaduse vaenlane. Seda, kui eetiline on riikliku välismeedia kirjasaatjal levitada laimu asukohariigi juhtide ja neid abistava töötaja kohta, ei küsitud. Sõimukoori keskel püüdsin end kaitsta ühes raadiosaates ja ühes intervjuus. See ei meeldinud Sildamile ja Raiele, kes heitsid mulle ette, et minu “isiklike huvide kaitsmine” kahjustavat presidenti. Miskipärast ei leidnud nad, et meedias esitatud valeväited salasuhtest töötajaga oleks presidenti kahjustanud. Nende varasem kinnitus, et kõlakas kaob iseenesest ära, oli osutunud valeks – ligi aasta hiljem levis kuulujutt, mis hävitas mu tööalast mainet ja ahistas mu perekonda, juba Soomes. Ikka ja jälle kuulsin, et inimesed usuvad seda. Kuid neid, kelle vastutusel laimu peatamine oli, häiris ainult see, et ma ise sellele lõpuks ise vastu astusin.

Kantselei teatas Sildami suu läbi avalikkusele, et minu kommentaar Vuorise kohta mu töösuhet ei mõjuta. Pool aastat hiljem, kui Vuorinen avaldas Yles venemeelse tõlgenduse Eston Kohveri saatusest, teatas Kapo pressiesindaja täpselt samas sõnastuses, mida olin kasutanud, et Vuorinen levitab kremli propagandat. Teda meedia ei rünnanud, ta ei kaotanud tööd. Tänaseks on Yle palganud uue Baltikumi korrespondendi. Selles aga polnudki ilmselt asi. Õhkkond lossis muutus meediakära saatel päev-päevalt vaenulikumaks. Kui Raie tuletas taas kord meelde, et ma ei tohi “oma huve” kaitsta, vastasin, et hästi, kui nemad mind (ega presidenti!) laimu vastu ei kaitsnud ja ei luba mul seda ka ise teha, siis selgitagem vähemalt välja, kust see kuulujutt liikvele läks; miks ikka väitsid nii paljud, et see olla tulnud otse lossist.

Järgmisel tööpäeval, 2. märtsil, olid hommikuse koosoleku ajaks koondamispaberid laual. Avalikkusele jäeti peale sisutühja põhjendamatu põhjenduse ebamäärane mulje, et tegu oligi väljavisatud armukesega. Minust tehti avalik vaenlane, persona non grata.

*

Varsti pärast minu väljaviskamist lossist teatas presidendipaar oma lahutusest. Mulle see oli üllatus, ma ei olnud kunagi ülemusega eraelust rääkinud. Netilehtedes aga tabas mind järjekordne kõmulaine, ikka leidus neid, kes mind “süüdlaseks” pidasid.

Pärast lahutust nägi avalikkus mõnda aega riigipead avalikel üritustel vaid üksi või lastega. Septembris 2015, Arvo Pärdi sünnipäeval ja paar päeva hiljem uuesti, ilmus ta kaamerate ette uue kaaslasega. Kõmulehed tundsid kaaslases ära lätitari Ieva Kupce (kelle kohta Sildam ütles veidi varem meediasse lekkinud paparazzouudisega seoses, et ta ei tea, kes see on). Ja kaevasid võimaliku järgmise esileedi kohta välja igasugust infot: kus ta töötab, kus omab kinnisvara, pereseisu kohta öeldi, et ta on vallaline ja tal on laps. Millegipärast jäeti mainimata mullu sündinud teine laps.

Loomulikult polnud tegu uue tutvusega – nagu ka Sildam hiljem tunnistas, on Kupce presidendi “vana sõber”, keda töötajad on näinud riigipea seltsis juba aastaid. Teda märgati ka väljast; meilt küsiti vahel, kes see müstiline läti daam on. Töötajate asi ei olnud riigipea eraelust huvituda; ütlesime, et “vana sõber” ja vahetasime teemat.

Kupce kalkuleeritud esitlemine riigipea uue silmarõõmuna tõstatas pinda varem vastuseta jäänud küsimused. Võib-olla mulle valetati teel valeskandaali meediasse söötmisest mu töökohalt väljaviskamiseni vähem kui olin arvanud? Võib-olla tuligi väljamõeldud “leke” otse lossist? Võib-olla ma olingi lihtsalt “collateral damage”, nagu kinnitasid mitmed kolleegid kui ühest suust? Võib-olla pidas mingi rühm inimesi vajalikuks pakkuda meediale ebamugavate küsimuste ja võimaliku rahvusvahelise skandaali vältimiseks kohalik pseudoskandaal, ohutu just seepärast, et see oli vajadusel üheselt ümberlükatav? Võib-olla ei pidanud presidendiloss paljuks ohverdada presidendi nõunikku, et üks tegelik suhe enneaegu avalikkusse ei lekiks?

See selgitaks lossi keeldumist laimu ümber lükata ja patroniseerivaid vihjeid, et ma pidanuks olema meelitatud, et meedia esitas mind kui “pandavat” (nõnda väljendus tulevane õiguskantsler). See selgitaks, miks mind visati lossist välja just siis, kui hakkasin nõudma talumatuks muutunud kuulujuttude algupära väljaselgitamist. Kogu loo ajal valitses lossis ebamäärane usaldamatus, ma ei teadnud, kes levitab erinevaid kuulujutte, kes teab, mida selja taga räägitakse, aga ei ütle. Keegi teab vastuseid, ja ma ootan, et need selguvad teistelegi. Ka juhul, kui kuulujutt oli lihtsalt tundmatute õelutsejate kätetöö, mitte kantselei teadlik katse juhtida meedia tähelepanu potensiaalselt pärisskandaalilt ohutule pseudoskandaalile, on fakt, et “presidendi lähikondlased” lasid sel levida ja mu töösuhe lõpetati selle eest, et ma oma nime jätkuva määrimisega pärast selle aastapikkust vaikset talumist enam nõus polnud.

*

Infosõdade kontekstis on kõige kurjem vanasõna “kus suitsu, seal tuld”. Vale visatakse õhku ja inimesed eeldavad, et selles peab mingi tõde olema. Selle rahvatarkusega pealkirjastas Õhtuleht oma järjekordse laimuartikli minu aaressil septembris 2015, pärast Kupce rambivalgusse toomist. Jälle tuli vanu valesid korrata kui oleks need tõesed, taas kord nulliti ära tehtud töö ja tehti tegijast palgaline seltsidaam.

Seda kuvandit võimendas mu elimineerimise tavatu toorus. Kuid loo moraal on ühe inimese mainest ja väärikusest suurem. Kaalul on reaalsustaju, millele alguses viitasin. Kui oleme omal nahal kogenud, kuidas valest saab reaalsuse looja, siis elame ka vabana maailmas, kus midagi ei või uskuda ja kõik on võimalik. Ajal, mil maailma kasvav jõhkrus tungib Euroopasse, kus süütutel inimestel lõigatakse päid otsast ja neid notitakse kuulipildujatega, on sotsiaalne lintshimine vale abil suhteliselt leebe saatus. Aga kuidas luua turvalisemat maailma, kui rünnakud algavad lähedalt, sealt, kus sõnades ollakse igati õigete poolel? Kui kõigist, kes vaatavad pealt, kuidas inimest vale alla maetakse, ükski ei tee avalikult piuksugi? Eesti ühiskonda valitseb koolikiusamise loogika: hoiame kiusaja poole, või vähemalt oleme vait, et mitte olla ise järgmine.

Inimestel ongi tõega keerulisem suhe kui arutelud infosõdadest annavad mõista. Neist on kergem rääkida, kui vastas on üheselt tunnistatav vaenlane nagu Kremli trollid. Omade, “lähikondlaste” valed on kordades tõhusamad. Arendt kirjutas 1967. aastal essees “Tõde ja poliitika”: erinevalt matemaatilistest tõdedest, mida saab üha uuesti tuletada, jäävad faktid tunnistajate armule. Lõputus infovoolus jääb kõik väljaöeldu alles, vale eitus on lihtsalt konkureeriv väide, ei enam ega vähem usutav. Arendt leidis, et valed esindavad suuremat vabadust, sest nendega saab maailma muuta, tõega kõigest kirjeldada. Selles mõttes on valetaja eelistatud olukorras. Ta võib oma “tõde” kuulaja soovile kohandada, tal on käepärast lõputu arsenal variante. Parafraseerides Thomas Hobbesi, kirjutas Arendt: “Faktitõde, kui ta vastandub mõne rühma kasule või heaolule, võetakse täna vastu suurema vaenulikkusega kui kunagi varem.” Tähtsamate huvide eest seistes pole väike “collateral damage” kunagi liiast.

24 Comments

  1. Ma ei saa eriti hästi asjast aru.
    Autoril on natuke kahju sellest, et teda on koheldud kuidagi ebaõiglaselt? Seal lossis, kus ta hoolikalt tegeles valede ja pooltõdede veega õiges proportsioonis segamisega alati oskuslikult jagades kulajaskonda poolidiootideks ja.. Tööd tegi. kõvasti ja hästi. Seal, tema oma kodus, pandi ta sinna leeri, kus ainult need…. Awww, valus.
    …ja see, see – röövkapitalistid ja kagebee ühes teksitis, Võimas. Seal pool kindlust see toimis ju alati, peab ka nüüd proovima, ah?
    aa võib olla ma eksin, ja ta tegi tööd alati ainult Eesti Rahva Heaks ja ei teadnud mis see kole poliitika on.
    …omade pihta, sitt… ebaõiglus, infosõda.

  2. “Pool aastat hiljem, kui Vuorinen avaldas Yles venemeelse tõlgenduse Eston Kohveri saatusest, teatas Kapo pressiesindaja täpselt samas sõnastuses, mida olin kasutanud, et Vuorinen levitab kremli propagandat.”

    Kapo pressiesindaja ilmselt väljendas ka Kapo seisukohta nagu professionaalile kohane, mitte ei tegelenud isikliku asja ajamisega väljaspoolt vaadates tööandja egiidi all. Üleüldse oleks minu meelest laimu käes kannatajal paslik pöörduda kohtusse ja mitte hakata sobivat momenti leides ise infosõda pidama, kui see talle tõesti vastumeelne on.

  3. väike kokkuvõte paari päeva tagustest uudistest : 1. Eesti president kihlub lätlannaga 2.Läti valitsus astub tagasi

Submit a comment

Massive Presence Website