Indrek Hargla piimaring

In SNAP

Eesti ulmekirjanik, Inderk Hargla, neiupõlvenimega Sootak, hävitas ajakirja Naised vahendusel ühe mokakobinaga kogu populatsiooni, ehk 141,9 miljonit Venemaa inimest. Täpselt nii suurel inimhulgal tuli Pirita kägistajale alla vanduda. See ei ole kaugeltki kõik, hävis ka 24,8% Eesti püsielanikkonnast, arvuliselt 321 198 venelast. Kui suurkirjanik ütleb, kasvõi kaudselt, et venelasi pole meie jaoks olemas, ei keele, kultuuri ega muus kontekstis, ei saa nad olla meie jaoks mitte mingis muus konditsioonis kui surnud. Kui Tammsaare oleks öelnud, et tööd tehes ei tule armastust, siis olnuks nii. Rahva au ja südametunnistusega ei kaubelda ega vaielda.

Nägin oma silmaga, mis oli saanud poeet Igor Kotjuhhist. Lebas oma korteriukse ees, soolikad kahte lehte laiali, kaela ümber robustsed muljumisjäljed.  Klaasistunud silmad olid lõhkemiseni pungil, trepikojas sumisesid kärbsed.  Seal oli veel mõned teolt tabatud venkud. Need olid enamasti nii pisikesteks tükikesteks rebitud, et nende surnukehade kokkupanemine oleks nõudnud Rubicu-kuubiku valemit. Välistrepil lebas patsiga ca 6 aastane tütarlaps, keskelt nagu vikatiga pooleks löödud, oli vist otse poest tulnud, kõrvalolevast kilekotist oli asfaldile voolanud märgistusega piim, asfaldil lebasid sinna kotist pudenenud varenikud.

Viru ringil lebas Eesti programmeerija ja ärimees, internetiportaali rate.ee looja Andrei Korobeinik. Suurivaevu tundsin ta teda katva kajakavaiba alt ära, silmad juba peast nokitud, alati soliidne ülikond otsast lõpuni linnusitta täis. Mul oli kunagi rates konto. Südames jõnksatas aga siis suutsin enda vastu ausaks jääda. Ma saan aru, see kuueaastane tüdruk, sellistega ei ole meil vaja mingisuguseid asju ajada, ei kultuurilisi, ei poliitilisi! Asjaolu, et meie, eestlased oleme selliste väikeste tiblade jaoks tooteid märgistanud, muuhulgas piima ja Salvesti konserve, on selgelt häbiväärne.

Me võisimegi neid ainult nikkuda. Mis meil üle jäi. Nii nagu nad seal ukrainlasi nikkusid. Ja me nikkusimegi, vähemalt me nikkusime kõiki majandusraskustesse sattunud Kohtla-Järve ja Narva tšikke, nende emasid, vanaemasid, telefonid olid punased. Me tahtsime neid nikkuda, meil oli täielik õigus neid nikkuda, nad ei vajanudki mingit muud kodanikuhüve, peale niku, sellepärast, et meid endid on läbi sajandite nii palju nikutud, et see ei ole enam ei kultuuriline ega poliitiline asi. Sest see on lihtsalt nikk.

Nüüd ei ole enam kedagi nikkuda. Harju tänaval mängivad lapsed Gräzini peaga jalgpalli. Ma ei tea mis seis on aga Gräzini peal on sama loll irve ees nagu enne Harglat. Ma ei taha temalt ka küsida, mul pole temaga mingit kultuurilist ega poliitilist asja.  Hargla raamatulaenutuste statistika näitas, et teda on laenutatud 18 925-l korral 1 756,35 € eest. Mitu häält Gräzin sai? Oma lolli irve eest. Värav. Tundub, et läheb põnevaks. Aga väravat ei loeta. See on venelase kaasabil löödud. See et ta juut on ei loe. Mul ei ole aega detailidega tegeleda. Strugatskid olid ka juudid. Vene juut on venelane. Heil!

Kaitseväe kalmistu. Minu ees läheb tudisev Savisaar, kummagi kaenla all jalg. Aljoša suunas. Vaene mees, tema valijate arv kukkus. Parempoolset jalga olen ma näinud, see peaks olema Jelena Glebova oma. Ma olen tema uisukaari näinud. Vasak on tõenäoliselt Batrakova oma. Mees peatub, mul on sisimas hea meel. Ei olnud vaja oma poliitikat rajada inimestele, kellega meil ei ole ei kultuurilist, ega poliitilist asja. Aga siis teeb Savisaar midagi ootamatut. Ta võtab püksid maha, üritab jalgu kokku panna ja nende vahelt midagi otsida. Mida seal ei ole. Kurat, Indrek. Selle tüki võinuks jätta. Kasvõi Jelena Skulskaja oma. Meid on venelaste poolt niimoodi nikutud, et… Ma kergitan mütsi. Me kõik olime eksiteel. Savisaar on ikkagi meie mees.

Katariina kai peal on vaikne. Siin kogunesid venelastest mudilapüüdjate hordid. Istusid päevade kaupa, püüdsid kala, kuulasid oma umbkeelsetest transistorraadiotest venekeelseid uudiseid. Praegu on siin vaikne. Vesi on laibad merre uhtunud ja mudilad on oma püüdjad pärinud. Ainult rannaäärsed kivid on punased. Me tunneme seda värvi, ka meie oleme oma verd valanud.

Põletasin õhtul aias raamatuid ja grillisin ehtsaid viinereid. Venekeelse märgistuseta. Panin kõik oma Pelevinid, Dostojevskid, Kotjuhhid ja ülejäänud türnühhid põlema, otsa viskasin Akvariumi plaadikogu, Kino, Leningardi, DDT ja ülejäänud sita peale ja kõige üle laotasin vorstid.

Maitses nagu maitses. Maitse üle ei vaielda. Kui ma oleks silmagi pilgutanud, oleks ma tunnistanud, et Indrek Hargla on harimatu kultuuri ja keele -ja inimvaenulik lollakas. Ja et tema 18 925 raamatulaenutajat on tema peerunuusutajatest grõupid. Otsesõnu – peeruõgarditest kirjaoskamatud invalausel surfajad. See oleks liiga julm. Laulupeol ei suudaks keegi enam üksteisele otsa vaadata. Arvestades Hargla positsiooni hetke eesti kirjanduses ja tema rolli eesti kirjanduse viimisel maailma oleks see ka sulaselge enesetapp.

Submit a comment

Massive Presence Website