Ideedega pole mõtet sõdida

In NIHILIST LABS

Igasugune relvastatud võitlus ideedega osutub alati võitluseks inimestega, riikide sõjaks kodanike vastu. Selline konflikt ei saa olla jätkusuutlik ega edukas, nagu ilmekalt näitab USA juhtimisel rohkem kui pool sajandit peetud globaalne sõda uimastitega.

Mart Kalvet, MTÜ Ravikanep

See on osa uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjast Nihilist.fm-is (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12), mille toel kogus MTÜ Ravikanep raha valimiseelse küsitlusuuringu tellimiseks, et selle toel veenda Eesti poliitikuid uimastipoliitikat tähtsustama — ja tõhusamaks reformima. Novembri keskpaigaks saadi raha kokku. MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid.

Missouri osariigis Fergusonis laskis politseinik maha relvastamata teismelise. Kuna politseinik oli roosat värvi, tema ohver aga märksa tõmmum, näeb üldsus olukorda valdavalt läbi rassiküsimuse prillide. Julgen väita, et see on natuke eksitav. Ameerika rassi- ja klassivastuolude, jõustamisorganite kabuhirmu, politsei militariseerumise ja nii korrakaitsjate kui ka kurjategijate hüsteerilise, süütuid pealtvaatajaid ohvriks toova jõhkrutsemise juured on narkosõjas.

Vestlesin hiljuti ühe keskealise ameeriklasega, kes kaitses ägedalt jõustamisorganite karmikäelist taktikat oletatavate ja ilmsete seaduserikkujate ohjeldamisel. „See, kui sa politseile vastu hakkad, tähendab, et sa oled milleski süüdi!“ seletas mees siiralt, kui olin pakkunud, et võib-olla pole USA korrakaitsjate käed seesugustes juhtumites süüst päris puhtad. „Sa ei tunne Ameerika politseikultuuri, sa pole seal elanud, muidu saaksid aru, et liberaalse peavoolumeedia maalitud pilt sealsetest sündmustest on ühepoolne ja täis valesid!“

Muidugi on igaühel meist juurdunud veendumusi, mida lihtlabase tõe ja õigusega ei kummuta. Evolutsioon on meist vorminud eriti intuitiivsed ahvid ja seda olukorda paari või paarikümne põlvkonnaga ei muuda. Kivistunud dogmatismi ei kõiguta jutud uksega eksinud eriüksuslastest, kes koeri tapavad, kodanikke traumeerivad või magavatele maimikutele paukgranaate näkku pilluvad. „Meedia on üksikute juhtumite puhul sääsest elevandi teinud, aga sellest, et iga päev tapavad halastamatud roimarid kümneid politseinikke, ei kirjuta keegi,“ kurtis mu võõramaalasest sõber. Ka märkus, et eriüksuste reidide hulk on USA-s pärast 1980. aastate teist poolt kasvanud paarilt tuhandelt aastas kümnete tuhandeteni praegusel ajal, ei pannud oponenti järele mõtlema, miks jõustamisprioriteedid niimoodi muutunud on.

Märgilisel moel langevad reidide arvu kasv ja korrakaitsjate sõjaväestumine kokku Reagani administratsiooni narkovastase poliitika eskaleerumisega. Politsei hakkas tanke ja snaipereid kasutama crack-kokaiini buumi ajal võitluseks peamiselt mustanahaliste uimastikurjategijatega ning nüüdseks on see tendents terrorismivastasest sõjast tuleneva täiendava „vennaliku abi“ tõttu muutunud nii pööraseks, et kunagisest kogukonnapõhisest politseitööst pole suuremas osas USA linnadest järel enam essugi ning ametimehed, kelle töö peaks olema konfliktide lahendamine, käivad Fergusonis ja mujalgi ringi sama valvsalt nagu rahukaitsjad Afganistanis või Iraagis, värisev käsi kabuuril, kuna hirm, et mõni hakkajam gangsta oma street cred’i upitamiseks nad lihtsalt surnuks kõmmutab, pole sugugi alusetu.

Kuni maailma riigid — eesotsas suure pealiku USA-ga — jätavad uimastiturgude haldamise kuritegelike rühmituste hooleks, saab selline nukker, plahvatusohtlik situatsioon ainult süveneda ja levida. Tõenäoliselt on rassidevaheline hõõrumine kultuurikirevates Ühendriikides seda võimendanud, mis aga ei tähenda, et samasugused tagajärjed ei ohusta monokultuursemaid piirkondi. Seda on näha ka sealsamas USA-s, kus metamfetamiinipruukijaid ja -hangeldajad, kellest suurem osa on roosat värvi ja pärineb toimetulekupiiril kõõluvatest kogukondadest, on välja vahetanud kunagise mustanahalise crack-paradigma. See teeb politseinike töö märksa raskemaks — enam ei saa ju elanikke nahavärvi alusel profileerida! — ning tulemuseks on, et igaks juhuks umbusaldavad mundrimehed mõnedes piirkondades juba iga vaesemapoolse välimusega tsivilisti.

Ei ole mõistlik pidada samaaegselt sõda nii terrorismi kui ka uimastitega, kuna riiklikult reguleerimata uimastiturud rahastavad ja relvastavad vahetult mitmeid kõige ohtlikumaid terroriorganisatsioone. Kui riigipeadele tundub, et rahva ühendamiseks on vaja mõnd igivõitmatut vaenlast, leidub ju paremaidki abstraktseid kontseptsioone, millega sõdida. Ning sõjal näiteks nälja, vaesuse ja/või kodutusega oleks vähemalt see pluss, et need ei nõuaks korravalvurite relvastamist hambuni, küll aga aitaksid leevendada liigagi kaua kestnud uimastisõja soovimatuid laastavaid tagajärgi. Tagajärgi nagu nälg, vaesus ja kodutus, aga ka häbimärgistamine, diskrimineerimine ja korruptsioon.

Tänavu 9. septembril ilmunud globaalse uimastipoliitika komisjoni GCDP üleskutse maailma riikidele loobuda ammugi nurjunud keelustamis- ja karistamispõhisest uimastipoliitikast ning asendada see uimastiturgude seadusliku kontrolli ja range regulatsiooniga on sammuke eemale mustast minevikust mõneti tundmatusse, ent ennustatavalt inimlikumasse tulevikku. 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline uimastiteemaline istungjärk UNGASS koputab uksele, aga meil on enne seda veel natuke aega kaaskodanike ja riigiametnike südamete ja mõistuste mõjutamiseks.

Globaalne uimastipoliitika liigub (liustiku aeglusega, aga siiski) suure murrangu poole. Eestil oleks mõistlik liituda teerajajatega, mitte jääda sabaslohisejaks. Eks toimu meilgi siin pigem rõõmustavad muutused — näiteks pole juba mõnda aega tillukeste uimastikoguste omamine ega ka nende tarvitamine enam kriminaalkorras karistatavad ning mõned arstid on kohe-kohe valmis möönma, et mõned patsiendid vajavad ravikanepit —, aga need on liiga aeglased ja kaootilised ega anna seetõttu pahatihti soovitud tulemusi.

Kas on võimalik, et venitamise ja soperdamise põhjuseks on poliitikute hirm valijate ees? Kindlasti. Kuna me aga ei tea, kui paljud valijad tegelikult keelurežiimi pooldavad, on see hirm mõnevõrra hägune ja vormitu. MTÜ Ravikanep juhatus usub, et teadmis- ja teaduspõhisele uimastipoliitilisele reformile tuleks kasuks kindlam teadmine sellest, kui paljud meist seda tegelikult pooldavad. Sinu võimuses, hea lugeja, on meid selle väljaselgitamisel aidata.

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website