Hüvastijätt.

In STREETNIHILISM

Ma armastan seda inimest, kes mulle hetkel vastu vaatab. Armastan, ent ometi vihkan ka. Ei, meil ei ole mingit suhet, ent ometi on ka. Meie vahel ei ole mingit armastust, ent ometi on ka. On hetki, kus ta on mu parim sõber, on hetki, kus ma ei ole oma elus kedagi rohkem jälestanud. Ma armastan teda, sest ta teab, mis teeb mind õnnelikuks. Ma vihkan teda, sest ta teab kõige paremini kuidas mind lõhkuda. See on justkui kaks inimest, deemon ja ingel, ühes isikus. Ma ei mõista teda vahel. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab keegi niimoodi käituda…Ja see ongi meid toonud siia. Kohta, kus ma tean, et asjad peavad muutuma, ja muutuvad ka. Kardinaalselt muutuvad.

“Miks sa niimoodi teed?”

Ta süütab sigareti. Mulle meeldib kuidas ta suitsetab. See ei ole mingi teistele näitamise keiss, või lihtlabane kimumine. Ta suitsetab, sellepärast et ta suitsetab. Mõnuga. isegi praegu jälgin, kuidas ta pärast esimest lühikest mahvi tõmbab suitsu sügavele kopsu, vaatab mulle silma, ja küsib: “Saad sa minust aru?” ja alles nüüd puhub ta oma mahvi välja.

“Mis mõttes?” küsin, taipamata, mida ta oma küsimusega silmas peab. Ma tõesti ei taipa, me oleme tundnud teineteist juba kaua. Väga kaua. Teame täpselt teineteise keerdkäike ja mõtteid. Ja nüüd selline küsimus…kuid mõni aeg mõttes olnud, pean endalegi üllatuseks tunnistama, et mul ei ole õrna aimugi kuidas ta toimib.

“Ei.”

“Ma tean.”

“Aga seleta siis?”

“Vaata,” järjekordne suitsupilv otse tema põhjatuna näivatest kopsudest “Me oleme sinuga sarnased, seega peaks olema loogiline, et me teineteise samme mõistame. Eks ju? Aga tegelikult oleme me sinuga lihtsalt sündinud mängurid, kes teavad, et kui keegi on mingis infos sinu kohta täiesti kindel, siis saab seda tema vastu ära kasutada. Mida kindlam info, seda suurem kahju. Aga paratamatult, oleme me teineteisele hävitavad vastased, sest me ei saa kunagi täpselt teada, mida teine mõtleb. Karm, aga tõsi. Aga asi on lihtsalt selles, et kui sa tahad, et asjad muutuksid, siis pead sa muutma seda infot, mida mina sinust tean. Sa pead muutma seda, kuidas mina sind näen. Ja siis muutub ka see, kuidas sina mind näed. Sest meie sinuga oleme kahjuks alalises muutumises. Me oleme alati seotud, alati koos. Mis siis, et me näeme üksteist tõeliselt väga, VÄGA harva. Saad sa mu jutule pihta?”

Kas ma saan? Muidugi saan, it all makes sense now. Ainult tema suudab mulle pidada maha sellise mõistukõne ja veel nii, et ma mõistan täpselt mida ta selle all mõtleb. Isegi siis kui kõigi teiste jaoks oleks see kõik totaalne kaos. Aga asi on lihtsalt selles, kelle käes kontroll on. Temaga koos ei karda ma midagi, ja vahel kardan kõike. Oleneb mis meeleolus ta on.

“Saan väga hästi pihta. Ja sorry, aga ma ütlen nüüd sulle ausalt. Siin on lõpp. Me ei räägi enam mingist meist. Oled sina ja olen mina. MEIET ei ole olemas. Ja sina lähed mu elust nüüd lõplikult”

“Sa ei saa seda teha. Sa vajad mind”

“Ei vaja. Tegelikult on lausa nii, et sina vajad mind.”

Esimest korda näen, kuidas tema alati enesekindel mask langeb, kuidas sellesse tekivad mõrad. Ehkki talle haiget tehes, teen ma seda ka endale. Aga loobumine on alati raske olnud.

Ta käsi väriseb pisut kui ta ütleb:”Ei, sa ainult valetad iseendale. Vaata kuhu sa oled jõudnud, sa oled siin ainult tänu minule”

“Jah. Selle koha pealt on sul õigus”

“Noh, miks sa siis järsku minust lahti tahad saada?”

“Sest vaata, kuhu ma oleksin võinud jõuda ilma sinuta”

“Rentslisse, sa oleksid praegu kuskil kraavipõhjas purjus”

“Ei, ma oleksin praegu õnnelikum, ma ei oleks kaotanud inimesi keda ma meeletult hindasin, ma võiksin olla abielus, vaadata kellegil ümbert kinni hoides oma kodus ringi. Sellest kõigest jäin ma ilma. Ma vihkan sind. Ma vihkan sind sellepärast et ma armastan sind. Aga iga lõpp on valus. Nii ka see.”

“Mida sa teha kavatsed?”

“Sind ära unustada”

“Hah, ja arvad, et see õnnestub”

“Alguses kindlasti mitte. Kindlasti tuled sa mulle veel kuude kaupa meelde. Aga ma saan sellest üle, ma saan edukamaks kui kunagi varem ja sina saad seda ainult pealt vaadata.”

“See ei õnnestu sul iialgi.”

“Õnnestub, jälgi ainult.”

Ma tõusen, kõnnin lülitini ja kustutan tule. Istun endisele kohale tagasi.

Mu peegelpilt on kadunud, ainus mida ma veel näen, on mu peaaegu lõpuni põlenud suits.

See on mu uue elu algus.

5 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website