Hüsteeria uimastite ja kahjude vähendamise ümber on jätkuvalt alusetu

In NIHILIST LABS

https://www.flickr.com/photos/timevanson/6830726846

Artikli autor Alex Wodak on arst, Austraalia uimastiseaduste reformimise sihtasutuse ADLRF praegune ja rahvusvahelise uimastikahjude vähendamise liidu IHRA endine president. Artikkel ilmus 11. augustil ajalehes The Guardian.

Vaidlused kahjude vähendamise üle käivad alati sama rada: järelejätmatu vaenulikkus, toimimist kinnitavate tõendite avaldamine, ja seejärel veel rohkem järelejätmatut vaenulikkust. Selline on „probleem uimastiprobleemiga“. 

Olgu tõendid soovitud tulemuste tugevuse, soovimatute kõrvalnähtude nõrkuse või strateegia hädavajalikkuse kohta kui tahes muljetavaldavad, tervitatakse uusi kahjude vähendamise strateegiaid alati ühtmoodi: järelejätmatu vaenulikkusega.

Vaidlused kahjude vähendamise üle käivad alati sama rada. Hüsteerilisi hirme esitletakse enesekindlalt kui vähimagi kahtluseta tõendatud fakte, heites samas kõrvale või eirates väiteid potentsiaalsete hüvede kohta, mis enamasti rajanevad arvestataval hulgal teadusuuringutel ja eksperthinnangutel.

Lõpuks kiidetakse paljud kahjude vähendamise meetmed heaks, enamasti liiga vähesel määral ja liiga hilja, ja need osutuvad loodetust palju edukamateks. Raevukas vastuseis meetmetele jätkub tavaliselt veel kaua pärast seda, kui hinnangud on näidanud, et nendega kaasnevad suured edusammud ja need ei too kaasa märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi. Seejärel läheb veel mitu aastat, kuni vastuseis tasapisi hääbub.

Kahjude vähendamist (ingl harm reduction) seostatakse enamasti keelatud uimastitega. Kuid ammu enne seda, kui uimastikahjusid vähendama hakati, tegeldi alkoholikahjude vähendamisega. Alkoholipoliitika eestvedajad rääkisid 1970. aastatel sellest, et maailm tuleb „joodikutele ohutuks teha“. Nad teadsid, et lootusetult joobnud inimesed avalikes kohtades jäävad alati meiega, samamoodi nagu vaesed. Üks toonase loosungi praktiline järelm oli näiteks purjus jalakäijate eraldamine teedel kihutavatest sõidukitest. Mõistagi jätkusid samal ajal energilised pingutused vähendada avalikus kohas joobeseisundis viibimise valdavust ja tõsidust.

1970. aastatel tegi Austraalia Victoria osariigi parlament turvavöö kinnitamise autojuhtidele ja esiistmel istuvatele kaassõitjatele kohustuslikuks; tegemist oli esimese seesuguse seadusega maailmas. Seadust ajendas vastu võtma mure joobes juhtimisest johtuvate liiklusavariide suure osakaalu ja selliste surmade hulga vähendamise keerukuse pärast. Turvavöö-kriitikud väitsid, et autojuhid hakkavad suuremat turvalisust paratamatult kompenseerima veelgi kiirema ja hooletuma kihutamisega. Uuringud näitasid, et avariide, surmade ja raskete kehavigastuste hulk väheneb ning nende arvelt säästetakse väga palju raha.

Noore arstina pöördusin ma kiiresti rahvatervise-ohtusid vähendavate meetmete usku, kui mulle tutvustati 1971. aastal Melbourne’is tegutsevale Alfredi haiglale juurde ehitatava tiiva maketti. Haiglatiib, mis oli kavandatud enne turvavöö-seaduse vastuvõtmist, kiideti heaks ja seda hakati ehitama pärast seda, kui turvavööde kasutamine kohustuslikuks muutus. Suur hulk voodikohti, mis olid algselt reserveeritud komplekssete koljumurdudega inimestele, olid selleks ajaks oma mõtte kaotanud ning neid võis nüüd rakendada muude tervisehäiretega inimeste ravimiseks. Mäletan tulist debatti autode turvavööde kasutuselevõtu teemadel.

Nagu paljude muude kahjude vähendamise teemaliste vaidluste puhul, jäi konflikt pärast turvavöö-nõude seadustamist püsima ja hääbus alles palju aega pärast seda, kui uuringud olid selgelt näidanud, et uus seadus säästab elusid, hoiab ära vigastusi, vabastab haiglates voodikohti ja vähendab tervishoiukulutusi.

Hirm riskide kompenseerimise ees läbib punase niidina iga kahjude vähendamise teemalist mõttevahetust. See rajaneb arusaamal, et me kõik lepime mingisuguse riskimääraga. Riskikompensatsiooni hüpotees ütleb, et kui meie oht õnnetusse sattuda väheneb, hakkame me käituma riskantsemalt, et kergitada üldine ohutase tagasi tasakaalupunkti. Ja mõnikord me tõepoolest suurendame ohtude vähendamisel riskikäitumist. Sellepärast on väga oluline kahjude vähendamise poliitikaid pärast ellurakendamist hoolikalt hinnata ja veenduda, et kasud jäävad kahjudest suuremateks.

1980. aastatel üritasime mina ja mu kolleegid meeleheitlikult käivitada süstlavahetuse pilootprogrammi. Meie mure oli, et Austraaliat ähvardas tõsine tervishoiualane, ühiskondlik ja majanduslik kriis, mille põhjuseks oli HIV-i epideemiliseks kujuneda ähvardav levik uimasteid süstivate inimeste hulgas. See mure oli üldlevinud. Kuid seoses süstlavahetusprogrammidega tõstatati hulgaliselt alusetuid hirme. Muretseti, kas me ikka saame garanteerida, et programmid ei saada vale sõnumit? Äkki hakatakse uimasteid tarvitama nooremas eas ja sagedamini ja pikema aja vältel? Äkki kukub taevas alla?

Selleks, et süstlavahetuspoliitika saaks ellu rakendatud enne üleriigilise HIV-epideemia puhkemist, pidime mina ja minu kolleegid kodanikuallumatuse korras käivitama pilootprogrammi omal algatusel. Veerand sajandit hiljem leidis Briti Rahvaste Ühenduse tervishoiuameti tellitud sõltumatu uuring, et aastatel 2000–2009 läksid süstlavahetusprogrammid Austraalias maksma 243 miljonit dollarit, kuid hoidsid ära hinnanguliselt 32 050 HIV-i ja 96 667 C-hepatiiti nakatumise juhtumit ning säästsid majandusele 2,48–5,85 miljardit dollarit.

1999. aastal pidime mina ja kolleegid selleks, et asutada Sydney King’s Crossi linnaosasse meditsiinilise järelevalvega süstimiskeskus, taas minema kodanikuallumatuse teed — seadust rikkudes avasime me Wayside Chapeli kogukonnakeskuses järelevalvega süstimiskeskuse.

Tol aastal suri 1116 noort austraallast heroiini üleannustamise läbi, kusjuures kümme protsenti neist surmadest leidsid aset King’s Crossist kahe kilomeetri raadiuses. Keskuse tegevuse kohta koostatud tosinkonna sõltumatu hinnangu järeldused on olnud tugevalt positiivsed; uuringud on tuvastanud vaid tühise hulga negatiivseid tagajärgi. Uus-Lõuna-Walesi provintsivalitsuse juht Bob Carr teatas pensionile minnes, et selle keskuse avamine oli üks kümnest saavutusest, mille üle ta kõige suuremat uhkust tunneb. Viisteist aastat hiljem on see ometi ainus uimastitarvitamiskabinet (ingl DCR, drug consumption room) kogu riigis.

Kui pakkusime välja, et tulevikus rajatavad tarvitamiskabinetid peaksid arvesse võtma uimastite tarvitamise vallas vahepeal aset leidnud muutuseid ja pakkuma teenust ka inimestele, kes suitsetavad kristallilist metamfetamiini (ice), algas kogu kriitika jälle otsast peale.

Kõik teised kahjude vähendamise, s.h ravikanepi seadustamise, tablettide testimise, meelelahutusliku kanepi turu reguleerimise ja e-sigarettide teemalised debatid käivad mööda sama trajektoori: tõendeid plusside kohta pisendatakse, kahjusid ja riske aga paisutatakse.

1977. aastal rääkis Austraalia senati erikomitee „probleemist uimastiprobleemiga“ (drug problem problem), viidates uimastipoliitikat ümbritseva avaliku mõttevahetuse kahetsusväärselt madalale tasemele. Peaaegu nelikümmend aastat hiljem jäävad probleem uimastiprobleemiga ja kahjude vähendamisele vastanduvad poliitilised rünnakud endiselt jalgu ratsionaalsetele aruteludele uimastitest ja uimastipoliitikast johtuvate kahjude teemal.

Kuula lisaks hiljutist saadet „Like I’m a Six-Year-Old“, mille külaliseks on uimastisõja ajaloo teemalise raamatu „Chasing the Scream“ autor Johann Hari, kes räägib ka Alex Wodaki omaaegetest algatustest. 

2 Comments

  1. Hei! Kas keegi oskab siin soovitada netipoodi, foorumit või kohta, kust kohast saaks osta ravimeid jm kraami, mida Eesti ei müüa – nt Adderall, Ritalin jms.
    Või tegelikult üldse, kui keegi teaks soovitada midagi muud. Asi selles, et juba väga palju aastaid vaevab masendus, deprekas ja energiapuudus. Igasugustest AD kuuridest ei ole mingit abi saanud. Joomine nagu aitab, tekitab probleeme muidugi ka. Tahaks särtsu, energiat, rõõmu, tegutsemistahet (savu just sellepärast ei sobigi, et teeb pigem loiuks).

Submit a comment

Massive Presence Website