hooajatööline

In POPNIHILISM

ma ei tea, kuidas sellest… tähendab, kas sellest üldse peaks kirjutama. või mismoodi või. ja pealegi, alustada tahaks hoopis lõpust, lõppkokkuvõttest (see, muide, on üks mu eesti keele lemmikuid, kolm korda k-p-t). liisi ojamaa kirjutas kunagi "kallis eesti vabariik, kirjutan sulle, sest rääkida on sinuga kuidagi raske. mõnikord tundub nagu sind ei olekski kodus," ja ma tunnen sama. väga kaua tunnen sama. 

selles kohas, kus võiksime viibimisaja pikendamise taotlusele märkida "abielus", ei saa seda märkida. ega kooselulahtritki pole. "no näidake mulle, kus registris ta siis on teie perekonnaliige siin eestis, noh? ei ole ju." ütleb ametnik. nojah, noh. ei ole, noh. ja ma ei tohi saada pahaseks tema peale, sest tema ei tee neid seaduseid. tema ei teinud seda taotlusvormi. tema ei pannud sinna neid lahtreid. ta ei taha meile halba, ja ma pean kohutavalt pingutama, et seda endale üha uuesti ja uuesti mõttes korrutada. 

kirjutan kodus valgele paberile seletuse, aga päriselt-päriselt-päriselt mõtlen kogu sellest jutust ainult viimast lauset – ma palun oma riigilt inimlikku mõistmist. loen seda uuesti ja tunnen end viimase idioodina. this doesn't even make sense. kes see "riik" on, kellelt ma "inimlikku" mõistmist palun? lollakas. täielik idioot. mitte riik, mina. mina olen idioot.

elamisloa taotlust loen kahe lahtri jagu, siis panen paberi ära. no kus ta mul on siis siin eesti registris pereliige, noh. no ei ole, noh. kaheksakümmend eurot, tööviisa ja hooajatööline. õudsalt loodan, et otsustataks anda see viisa. see on minu pereliige. minu inimene. 

kallis eesti vabariik, kirjutan sulle, sest rääkida on sinuga kuidagi raske. jäta mind rahule nagu mina sindki rahule tahan jätta. lõppkokkuvõttes.

Submit a comment

Massive Presence Website