HOMME

In POPNIHILISM

Homme mina teen kõik teisiti. Homme teen kõik paremini. Kõik, mis tegemata jätsin täna, teen homme. Kallile emale helistan…homme. Kassi sitase liivakasti peaksin ära puhastama. Teen seda homme. Küll see kass hakkama saab.
Õues ilus ilm, läheks õige jalutama! Päike paitaks hellalt minu põski.. Ja.. Ah, seda jõuab teha ka homme. Veel parem! Jalutama lähen ülehomme, sest homne ongi juba toimetusi täis.

Süda on viimasel ajal valutanud. Selline tunne, et peaksin elama tervislikumalt. Liikuma ja sööma paremini… Arst ju ütles, et kui ma vanaviisi jatkan, mu veresoone lupjuvad ja ma võin saada südamerabanduse. Aga ma olen veel noor! Täna ma ostsin juba kolm kaneelisaiakest, need peab ära sööma! Täna, mitte homme!

***

Siis helises telefon. Nad helistasid haiglast. Enam ei suudetud midagi teha. Ta süda oli lihtsalt üles öelnud.
Minu kallis ema… Ma pidin eile helistama ja külla minema aga mõtlesin, et teen seda homme. Olin ostnud talle uue raamatu ja sinise siidisalli kuldsete tähtedega. Talle meeldis sinine värv.
Minu kallis ema… Ma ei näe sind enam homme.

Ma jooksin vihast värisedes õue. Seal oli külm. Pisarad minu põskedel muutusid jääks. Langesin põlvili lumme. Naaber karjus aknast, et mida ma lollakas seal hanges kükitan ilma talveriieteta ja kõva häälega röögin. Värdjas ei tea, mis tunne mul on. Ta ei tea, kui valus on mu südamel.
Ja ma jooksin nii kaugele kui võimalik. Ma ei vaadanud kuhu mu jalad mind viivad. Tahtsin ainult minna edasi, joosta valu eest peitu.
Kuulsin vaid signaali. Siis saabus pimedus.

***

Jalad ei liikunud enam. Ma ei saanud sõnagi suust. Rääkimise asemel, mu kõne meenutas mingisugust ebamäärast robotlikku mõminat. Mitte ühtegi selget sõna. Käed olid paigal nagu puupakud. Kas nüüd on homne? Mis päev täna on?

Ja ainuke asi, mida suudsin teha, oli mõelda. Olin oma mõtete vang. Enam ei olnud mõtet mõelda, mida teen homme. Enam ei olnud enam ema, kellele helistada homme. Kass kräunus mu kõrval. Tahtsin teha pai – ei saanud. Ei saa paitada ka homme. Nad küll räägivad mulle, et ma veel paranen. Ma ei usu neid. Ma ei usu neid ka mitte homme!

Panin silmad kinni ja siiski lootsin, et homne on ehk parem. Aga siis suri lootus ja hing lahkus. Homme ma ei avanudki enam silmi. Varem nii elujanust pakatav süda seisis paigal. Enam ei olnud valus.

***

Meil on huvitav komme, teha kõike homme.

Submit a comment

Massive Presence Website