Heroiinipoliitika: miks retseptheroiini väljastamine sõltlastele on hea mõte

In NIHILIST LABS

Tekst: Johann Hari, „Junk policy. The case for prescription heroin“, Spectator, mai 2015

Tõlge: Mart Kalvet

1982. aastal sisenes John Marksi nimeline arst väikesesse halli üldarstikabinetti Wirralis, Inglismaa uduvihmases põhjapiirkonnas, kus kunagi oli ehitatud laevu, aga siis ei ehitatud enam mitte midagi. See oli Marksi esimene tööpäev sealse psühhiaatrina ning hetke pärast pidi ta avastama, et tema kliinik teeb midagi, mida ta pidas hullumeelsuseks. Nimelt jagati seal sõltlastele heroiini — tasuta, riikliku tervishoiuameti raha eest.

Dr Marks oli suurt kasvu habemik kõmr Walesi lõunapoolsest orgudepiirkonnast ning tema tegelikuks huvialaks oli skisofreenia ja selle tekkepõhjuste mõistatuste lahendamine. „Uue poisina“ sai ta aga esimese asjana kaela töö, mida teised pidasid tüütuks kohustuseks. Kolleegid ütlesid talle: „Sa saad endale kõik sõltlased, John — kõik alkohoolikud ja narkomaanid.“

Tal seisis ees esmakohtumine ühega viimastest võimalustest ülemaailmse uimastitevastase sõja reeglite eiramiseks. Sada aastat tagasi, 1914. aastal keelustas USA heroiini ja kokaiini ning hakkas seejärel oma diplomaatilise kapitali toel keeluseadust aegamööda kogu maailmale laiendama. Nii siin Suurbritannias kui ka mujal maailmas üritasid arstid sellele vastu võidelda, kuna uskusid, et kui sõltlasi sunnitakse ostma reostatud uimasteid relvastatud kuritegelikelt jõukudelt, läheb nende tervis ainult halvemaks. Arstid soovisid uimasteid kroonilistele sõltlastele välja kirjutada. Vastupanuliikumist saatis edu vaid ühes riigis — Suurbritannias. Uimastite taolise legaalse pruukimise võimalust kasutati vaikselt ära aastakümneid.

Nii nägi dr Marks, kuidas igal neljapäeval täitus kliinik sõltlastega, kes said sealt kätte oma retseptheroiini-annused. „Neid oli ehk paarkümmend kutti, mõni üksik neiu, kes tulid ja oma totsiku „kamaga“ kätte said,“ meenutab ta. „Raudteetöölised, praamimehed, tegelikult inimesed igalt elualalt.“ Ta rääkis neile, et nad tarvitamise lõpetaksid, nemad vaidlesid vastu, et neil on seda vaja. „See kõik tundus mulle parasjagu tülikas,“ räägib ta, „ja mul oli tähtsamaid asju, millele keskenduda.“ Ta otsustas programmi peatada.

Kuid just siis, kui ta valmistus seda tegema, saabus direktiiv Margaret Thatcheri valitsuselt. Uue juhise kohaselt pidid kõik Ühendkuningriigi haldusüksused kinnitama, et neis rakendatakse mõnd narkovastast strateegiat ning viima läbi kasude ja kahjude analüüsi, mis näitaks, millised meetmed annavad tulemusi. Niisiis tellis dr Marks asja uurima akadeemiku dr Russell Newcombe’i. Marksi eelduste kohaselt pidi Newcombe leidma, et tema patsiendid on samasugused nagu heroiinisõltlased igal pool mujal ja vastavad tuntud stereotüüpidele — s.t, on töötud ja töösuutmatud, kurjategijad, kõrge HIV-nakatumuse ja kõrge suremusega.

Ainult et uuring näitas midagi hoopis muud. Newcombe avastas, et ükski sõltlane polnud HI-viirusega nakatunud, ehkki Liverpool oli sadamalinn, kus eelduste kohaselt pidanuks HIV-nakatumuse määrad olema laes. Tegelikult polnud kellelgi neist probleeme, mis muidu reeglina sõltlaseid kimbutavad: polnud üleannustamist, mädanevaid süstimisjälgi ega haiguseid. Suurem osa neist käis tööl ja elas normaalset elu.

Pärast aruandega tutvumist vaatas Marks oma patsiente teistsugusel pilgul. Sydney oli „vana Liverpooli dokitööline, õnnelikus abielus, kahe toreda lapse isa,“ meenutab Marks. „Ta oli koos oma heroiiniga paarkümmend aastat kenasti vastu pidanud.“ Too patsient paistis elavat viisakat elu hea tervise juures. Nüüd, kus Marks selle üle järele mõtles, tundus talle, et sama kehtib kõigi inimeste kohta, kellele kliinik retsepti alusel heroiini jagas.

Ta küsis endalt, kuidas see võimalik on. Kas heroiin mitte ei kahjusta rängalt organismi? Kas selle tarvitamise tulemuseks polegi tavaliselt mädanevad süstimishaavad, haigused ja surm? Ta avastas, et kõik arstid on ühel nõul selles, et puhta süstlaga manustatud meditsiiniliselt puhas heroiin (diamorfiin) neid probleeme ei tekita. Sellepärast ei ilmne ükski neist tüsistustest ka inimestel, kes igapäevaselt haiglates heroiini saavad — näiteks puusaoperatsioonijärgsete valude leevendamiseks. Uimastite keelustamise tingimustes segavad kurjategijad, kes meie uimastiäri kontrollivad, narkootikumide hulka suvalisi sarnase välimusega pulbreid, et müüa maha suuremat hulka annuseid ja teenida rohkem raha. Kohaliku tervishoiuameti töötaja Allan Parry nägi, et retseptita patsiendid süstisid heroiini, milles leidus tellisepuru, kohvi, purustatud valgendikristalle ja kõike muud. Ta selgitas toona ajakirjanikele: „Nüüd süstivad inimesed endale veeni tsementi ning selleks, et mõista, et see toob kaasa tõsiseid tüsistusi, pole vaja olla arstiteadlane.“

Dr Marks hoomas erinevuseid esmakordselt kliinikusse abi otsima tuigerdavate tänavasõltlaste ja nende patsientide vahel, kes olid mõnda aega seaduslikku retseptheroiini saanud. Tänavasõltlased saabusid sageli mädapaisetega, mis meenutasid naha all roiskuvaid keedumune ja lahtiste haavadega kätel ja jalgadel, mis Perry osutusel nägid välja nagu nakkuspitsad: „Need on nätsked ja mäda nende peal on nagu juust. Ja need lähevad üha suuremaks ja suuremaks.“

Retseptheroiini saavad sõltlased nägid aga välja nagu medõed või administraatorid või nagu dr Marks ise. Välimuse põhjal polnud võimalik neid reakodanikest eristada.

Taoliste tõenditega silmitsi seistes hakkas Marks uskuma, et paljud uimastikahjud on uimastiseaduste, mitte uimastite endi tagajärg. Russell Newcombe meenutab, et nad hakkasid nakkuskoldeid ja mädapaiseid ja amputeeritud jäsemete könte nimetama „uimastisõja haavadeks“. Seega jäi dr Marks mõtlema — kui retseptiheroiini põhine asendusravi on nii tõhus, miks me siis seda rohkem ei rakenda? Ta laiendas oma heroiiniraviprogrammi tosinalt inimeselt rohkem kui neljasajale.

Esimesena märkas selle tagajärgi kohalik politsei. Inspektor Michael Lofts uuris 142 heroiini- ja kokaiinisõltlast regioonis ja avastas, et varguste ja röövimiste hulk oli kahanenud 93 protsenti. „Muutus oli silmnähtav,“ rääkis hämmeldunud Lofts ajalehele. „Nad saabusid kliinikusse ennekuulmatult halvas seisus. Nad käisid igapäevaselt vargil, et illegaalsete uimastite eest maksta, kuid suurem osa neist muutus seejärel armastusväärseteks, mõistlikeks, seaduskuulekateks inimesteks.“ Mujal rääkis ta: „Pärast kliinikute avamist on heroiini tänavadiilerid aeglaselt kuid kindlalt Warringtoni ja Widnesi tänavad maha jätnud.“

Ühel päeval tuli dr Marksi vastuvõtule noor ema nimega Julia Scott, kes selgitas, et on oma sõltuvuse rahuldamiseks töötanud prostituudina. Marks kirjutas talle retsepti ja neiu lõpetas seksteenuste osutamise samal päeval.

Ilmnes ka midagi, mida keegi polnud osanud ennustada. Heroiinisõltlaste osakaal piirkonnas hakkas langema. Dr Marks avaldas žurnaalis Proceedings of the Royal College of Physicians of Edinburgh uurimuse, milles võrdles Widnesi, kus tegutses heroiinikliinik, väga sarnase Liverpooli linnaosa Bootle’iga, kus kliinik puudus — ja avastas, et Widnesis oli 12 korda vähem sõltlaseid.

Kuid miks oleks heroiini väljakirjutamine sõltlastele pidanud kaasa tooma sõltlaste arvu languse? John Marksi kliiniku juures töötanud dr Russell Newcombe rääkis mulle, mis tema arvates olukorda selgitab. Kujutage ette, et te olete tänavaheroiini sõltlane. Te peate iga päev oma vajaduste rahuldamiseks leidma suure summa raha; Wirralis kulus ühel sõltlasel päevas keskmiselt sada naelsterlingit. Kuidas seda hankida? Üks võimalus on minna vargile või hakata röövima. Teine võimalus on müüa oma keha. Kuid on veel üks võimalus, ja see on veel märksa ebameeldivam. Sa võid osta uimasteid, võtta nii palju, kui sul vaja on, segada ülejäänu pulbrilise talgiga ja müüa edasi teistele inimestele. Ent selleks pead sa kedagi teist ka uimastit tarvitama keelitama. Sinust peab saama uimastikogemust reklaamiv müügimees.

Niisiis muutub heroiiniäri keelustamise tingimustes sisuliselt püramiidskeemiks. „Kindlustusfirmad sooviksid endale väga nii motiveeritud müügimehi nagu on uimastisõltlased,“ selgitas dr Marks. Heroiiniretsept kukutab püramiidskeemi kokku, sest selleks, et heroiini hankida, ei pea sa enam selle müümisega tegelema.

Kui dr Marksi eksperimendi vastu hakkas huvi tundma kollane ajakirjandus — ja kui see ajendas USA valitsust diplomaatilist survet avaldama —, sattus Briti valitsus paanikasse ja katkestas programmi. Tulemused ei lasknud end kaua oodata. Kogu selle aja vältel, mil dr Marks heroiiniretsepte kirjutas, s.t aastatel 1982–1995, ei surnud ükski tema patsient uimastite tõttu. Kuus kuud pärast programmi lõpetamist olid 450st patsiendist, kellele Marks heroiini välja kirjutas, surnud 20; kaks aastat hiljem oli surnuid juba 41. Palju enamad kaotasid jäsemeid ja nakatusid potentsiaalselt surmaga lõppevatesse haigustesse. Nii Liverpooli dokitööline Sydney kui ka prostituudiametist loobunud noor ema Julia surid.

Dr Marks avastas, et on oma kodumaal musta nimekirja sattunud. Viimaks leidis ta end sõna otseses mõttes maailma teisest otsast — Uus-Meremaa kaugeimast kolkast, kus ta mulle telefoni teel oma loo ära rääkis. Kord palus Kuninglik Astronoomiaühing tal lahtiste uste päeval etendada Galileo rolli ja ta pidi näitlema, nagu põletataks teda tuleriidal. Kui väljendasin frustratsiooni tema saatuse üle, ütles ta mulle: „Kust tuli teile küll mõte, et võimupositsioonil inimesed lähtuvad otsuste langetamisel mõistuspärast? Teie probleem on selles, et te olete mõistuspärane.“

Tänasel päeval on Ühendkuningriigis rohkem kui 250 000 illegaalsete opioidide pruukijat — ning dr Marksi eksperiment Wirrali uduvihmas ja lootusetulvas on ajaloost välja kirjutatud.

Vaata ka Johann Hari TED-loengut „Kõik, mida te sõltuvusest teate, on väär“

2 Comments

  1. See süsteem ongi nii mõeldud. See polegi mõeldud kunagi lõppema. kõik kes sellele vastu astuvad, need kas lõpuks ühinevad nendega või siis surevad. Living in a dream. Mind nähes nad kardavad. Nad ei karda mind , aga nad kardavad mida ma esindan. Ma esindan vabadust!

Submit a comment

Massive Presence Website