Globaalne uimastikomisjon: asendagem keelustamine regulatsiooniga

In NIHILIST LABS
Foto: Lalo Almeida. Allikas: GCDP raport 2014
Foto: Lalo Almeida. Allikas: GCDP raport 2014

Globaalne uimastipoliitika komisjon GCDP avaldas 2014. aasta 9. septembril aruande uimastipoliitika perspektiividest koos soovitustega valitsustele. Aruanne on järg komisjoni 2011. aasta raportile, mis ülemaailmse uimastitevastase võitluse senisel kujul nurjunuks kuulutas.

Avaldame siinkohal tõlke uue aruande kokkuvõttest.

See on osa uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjast Nihilist.fm-is (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12), mille toel kogus MTÜ Ravikanep raha valimiseelse küsitlusuuringu tellimiseks, et selle toel veenda Eesti poliitikuid uimastipoliitikat tähtsustama — ja tõhusamaks reformima. Novembri keskpaigaks saadi raha kokku. MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid.

* * *

ÜRO peaassamblee uimastipoliitika teemaline erakorraline istungjärk (UNGASS) 2016. aastal on enneolematuks võimaluseks vaadata üle ja suunata ümber riiklikud uimastiturgude kontrollimise meetmed ning ülemaailmse uimastiturgude kontrollimise režiimi tulevik. Diplomaatidel, kes tulevad kokku rahvusvahelisi ja riiklikke uimastipoliitikaid ümber mõtlema, tuleks meeles pidada ÜRO eesmärke, mille hulgas on olulisel kohal julgeoleku, inimõiguste ja riikliku arengu tagamine. Kõiki neid ülesandeid läbib punase niidina tervishoid ning ÜRO globaalse uimastikontrolli režiimi ülimaks eesmärgiks on võetud „inimkonna tervise ja heaolu“ saavutamine. Ülekaalukad tõendid ei näita aga mitte ainult seda, et tol režiimil pole õnnestunud saavutada enda sätestatud eesmärke, vaid ka seda, et karistamisele ja keelustamisele suunatud seadused ja poliitikad toovad kaasa kohutavaid soovimatuid tagajärgi.

Dekriminaliseerimine: kõige sagedamini kirjeldatakse selle sõnaga kriminaalkaristuste kaotamist või nende jõustamisest loobumist väikeste koguste uimastite või uimastipruukimisvahendite enda tarbeks kasutamise ja omamise eest. Vahel viidatakse sellega ka muudele tühistele uimastirikkumistele. Ehkki dekriminaliseerimise tingimustes pole uimasti omamine enam kriminaalne, karistatakse seda jätkuvalt administratiivsete või väärtegude suhtes kohaldatavate sanktsioonidega nagu trahvid või kohustuslik suunamine ravile.

Vaja on uut ja parendatud globaalset uimastikontrolli režiimi, mis kaitseks paremini üksikisikute ja kogukondade tervishoidu ja julgeolekut kogu maailmas. Repressiivsetel ideoloogiatel rajanevad karmid meetmed tuleb asendada inimlikumate ja tõhusamate poliitikatega, mida kujundavad teaduslikud tõendid, rahvatervishoiu põhimõtted ja inimõiguste normid. See on ainus moodus uimastitega seonduva suremuse, haiguste ja kannatuste vähendamiseks samaaegselt vägivalla, kuritegevuse ja korruptsiooni kahandamise ning ebatõhusate keelustamispoliitikate tekitatud kriminaalsete turgude piiramisega. Tuleb rõhutada, et kulutused meie soovitatud poliitiliste meetmete ellurakendamisele kahvatuvad võrdluses praeguse režiimi põhjustatud otseste kulutuste ja kaudsete tagajärgedega.

Globaalne uimastipoliitika komisjon pakub välja viis sammu globaalse uimastipoliitilise režiimi parendamiseks. Soovitame tungivalt, et pärast rahva tervishoiu ja turvalisuse esmatähtsustamist garanteeriksid valitsused inimestele juurdepääsu elementaarsetele ravimitele ja valuvaigistitele. Komisjoni liikmed kutsuvad üles lõpetama tarvitajate kriminaliseerimise ja vabadusekaotusega karistamise ning võimaldama uimastisõltlastest tarvitajatele selle asemel suunatud ennetus-, kahjude vähendamise ja ravistrateegiaid.

Kahjude vähendamiseks nimetatakse poliitilisi meetmeid, programme ja praktikaid, mis on suunatud seaduslike ja ebaseaduslike psühhoaktiivsete ainete kasutamisega seonduvate negatiivsete tervise-, ühiskonna- ja majandustagajärgede leevendamisele, seejuures mitte tingimata uimastite pruukimise määra kahandades.

Uimastitega seonduvate kahjude vähendamiseks ning organiseeritud kuritegevuse mõjuvõimu ja tulubaasi õõnestamiseks soovitab komisjon valitsustel hakata uimastiturgusid reguleerima ja kohandada oma strateegiaid, suunates need tühisemate etturite karistamise asemel võitlusele kõige vägivaldsemate ja ühiskonda laastavamate kriminaalsete rühmitustega. Globaalse uimastikomisjoni ettepanekud on üksteist täiendava iseloomuga ja igakülgsed. Need kutsuvad valitsusi üles mõtlema probleemist uuel moel, tegema otsekohe kõik, mis võimalik ja vajalik, ning mitte kohkuma eemale turu reguleerimisest kui võimalusest olukorda muuta.

Regulatsioon tähendab komplekti juriidiliselt jõustatavaid reegleid uimastituru suunamiseks, nende hulgas erisuguste kontrollmeetmete rakendamist sõltuvalt konkreetse uimastiga seonduvatest ohtudest ja kohalike keskkondade vajadustest. Võimalik on reguleerida uimastite tootmist (tootjate litsentsimine), tooteid (nende hinda, kangust ja pakendite väljanägemist), kättesaadavust (müügikohtade litsntsimine, piirangud müügipunktide asukohtadele ja klientide vanusele) ning turustamist (reklaami ja kaubamärgistamist).

Takistused teel uimastipoliitika reformimise poole on heidutavad ja mitmekesised. Nii riiklikud kui ka rahvusvahelised mõjuvõimsad ja oma positsioone tugevalt kindlustanud uimastikontrolli-bürokraatiad kaitsevad vankumatult seniseid uimastipoliitilisi meetmeid. Nad ei küsi endalt enamasti, kas nende osalus uimastiseaduste jõustamises ja nende eelistatud taktikad ei tee ehk rohkem kurja kui head. Samal ajal on ajakirjanduses valdav tendents teha suur number igast järjekordsest „uimastipaanikast“. Ning poliitikud kirjutavad ikka ja jälle alla ahvatlevale nulltolerantsi-retoorikale, lubades teadmis- ja tõenduspõhiste, tõestatult toimivate lähenemiste rakendamise asemel ühiskonna „uimastitest vabastada“. Levinud arusaamad, mis seostavad ebaseaduslikke uimasteid vähemusrahvuste ja -rassidega, külvavad hirmu ja ajendavad kohaldama karme karistusi. Reformide teadlikke pooldajaid süüdistatakse aga alatasa leebes suhtumises kuritegevusse või isegi „uimastite pooldamises“.

Hea uudis on, et muutused on tulekul. Globaalne uimastipoliitika komisjon väljendab tänumeelt selle üle, et üha rohkem käesolevas aruandes välja pakutud soovitusi on mitmel pool maailmas juba kaalumisel, kehtestamisel või kindlalt paigas. Siiski oleme me alles teekonna alguses, mis tähendab, et valitsustel on võimalik ära kasutada kasvavat kogemustepagasit piirkondadest, kus reforme praegu ellu viiakse. Õnneks pole tõenäoline, et 1998. aasta ÜRO peaassamblee erakorralise uimastiteemalise istungjärgu iganenud retoorika ja ebarealistlikud eesmärgid 2016. aastal korduvad. Tõepoolest, toetus inimõiguste ja uimastikahjude vähendamise põhimõtetega paremini sobituvatele paindlikumatele tõlgendustele ja rahvusvahelistele uimastikontrolli konventsioonidele kasvab üha. Kõik need arengud ennustavad head komisjoni soovitatud reformidele.

Meie soovitused võib kokku võtta järgmiselt:

  • Tervishoiu ja kogukonna turvalisuse esmatähtsustamine nõuab uimastipoliitika prioriteetide ja ressursside fundamentaalset ümbersuunamist nurjunud karistamispõhiselt jõustamiselt tõestatult toimivatele tervishoiupõhistele ja ühiskondlikele meetmetele.
  • Lõpetage inimeste kriminaliseerimine uimastite kasutamise ja omamise eest — ning lõpetage „kohustusliku ravi“ määramine inimestele, kelle ainsaks rikkumiseks on olnud uimasti pruukimine või omamine.
  • Keskenduge kuritegelike organisatsioonide mõjuvõimu ning nende omavahelisest konkurentsist ja riikidega võitlemisest johtuva vägivalla ja ebakindluse kahandamisele.
  • Kasutage globaalse uimastipoliitilise režiimi reformimiseks ära võimalust, mida pakub eelseisev 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline istungjärk.
  • Garanteerige õiglane juurdepääs elementaarsetele ravimitele, eriti opioidipõhistele valuravimitele.
  • Uimastikaubanduses tühiseid rolle etendavate mittevägivaldsete rikkujate nagu põldurite, kullerite jt keelatud uimastite tootmise, transportimise ja müügiga seotud isikute vangistamisele tuleks eelistada alternatiive.
  • Lubage ja kannustage kõikvõimalikke eksperimente seni keelatud uimastite turgude seadusliku reguleerimise vallas, alustades kanepist, kokapõõsa lehtedest ja mõnedest nn uutest psühhoaktiivsetest ainetest, ent mitte nendega piirdudes.

 

Globaalse uimastipoliitika komisjoni liikmed on:

Aleksander Kwasniewski, Poola endine president

Asma Jahangir, inimõiguste aktivist, endine ÜRO eriraportöör kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste küsimustes, Pakistan

Carlos Fuentes (1928–2012), kirjanik ja intellektuaal, Mehhiko

César Gaviria, Colombia endine president

Ernesto Zedillo, Mehhiko endine president

Fernando Henrique Cardoso, Brasiilia endine president (komisjoni esimees)

George Papandreou, Kreeka endine peaminister

George Shultz, USA endine riigisekretär (komisjoni auesimees)

Javier Solana, endine Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Hispaania

John Whitehead, pankur ja riigiametnik, Maailma Kaubanduskeskuse memoriaali nõukogu esimees, USA

Jorge Sampaio, Portugali endine president

Kofi Annan, ÜRO endine peasekretär, Ghana

Louise Arbour, Endine ÜRO inimõiguste ülemkomissar, Rahvusvahelise Kriisigrupi president, Kanada

Maria Cattaui, Rahvusvahelise Kaubanduskoja endine peasekretär, Šveits

Mario Vargas Llosa, kirjanik ja intellektuaal, Peruu

Michel Kazatchkine, meditsiiniprofessor, ÜRO peasekretäri erisaadik HIV-i/AIDSi küsimuses Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias, Ülemaailmse AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria Vastu Võitlemise Fondi endine tegevdirektor, Prantsusmaa

Paul Volcker, USA föderaalreservi ja majanduse taastamise komisjoni endine esimees, USA

Pavel Bém, Praha endine linnapea ja Tšehhi parlamendi liige

Ricardo Lagos, Tšiili endine president

Richard Branson, ettevõtja, aktivist, ettevõtte Virgin Group asutaja, avaliku elu tegelasi ja aktiviste koondava ühenduse The Elders kaasasutaja, Ühendkuningriik

Ruth Dreifuss, Šveitsi endine president ja siseminister

Thorvald Stoltenberg, Norra endine välisminister ja ÜRO pagulaste ülemvolinik

Massive Presence Website