Giljotiini alla pandud innovatiivsus: Otto de Voogd vs RAB

In STREETNIHILISM

Põhimõtteliselt on see kuidagi nii. Hollandi mees, Otto de Voogd, otsustab käivitada teenuse, mille sisuks on bitcoinide vahetamine eurodeks. Ta on tarkvaraarendaja ja bitcoinihuviline. Ta asutab veebilehe btc.ee, et tegeleda bitcoinide vahetamisega. Kõik on suhteliselt ilus. Siis tuleb mängu riik, kes ilmselt kahtlustab Otto-t terrorismis või raha pesemises. RAB esitas ettekirjutise, millega kohustati Ottot esitama kirjelduse oma tegevuse kohta, esitati küsimused seoses ostu-müügi tehingutega.

Otto registreeris enda serveri USA-sse. Eesti politsei ütleb, et neil on jurisdiktsioon, kuna veebilehel BTC.ee on olemas eestikeelne tõlge. See on umbes midagi taolist, et Venemaal on jurisdiktsioon delfi portaali üle, sest ta pakub enda veebilehest venekeelset varianti. Mingi väga loogiline või seaduslik asi ei tundu olevat. Tekib küsimus, et kui bitcoinitehing toimub internetis, siis kus see internet asub? Usa server? Elioni võrk?

Rahapesuandmebüroo, (RAB, see vist loodi pärast autorollo skandaali, sellest pole varem küll nagu kuulda olnud), peaaegu kõige hullem vorm mendist (tipp on narkoment), saatis talle kirja, kus paluti temapoolset koostööd uurimises, mis on tema enda vastu. Ottole ei mahtunud see pähe, kellele mahuks? See on veits siuke NSVL küte, et tunnista enda vastu, võta süü omaks, tripi gulagi, yo! Või saa 32 000 euri trahvi, või siis istu kolm aastat. Mitte päris gulag, aga noh, paralleele annab tõmmata.

Otto üle üritati kohut mõista kasutades seadust, mis pärineb aastast 2007. Esimene bitcoin emiteeriti aastal 2009. Bitcoini pole õiguslikult defineeritud, seda on hakatud alles hiljaaegu tegema. Õigusaktide tasandil puudub seadusandlus. Menetlus algas aasta 2014 esimeses pooles, Otto poole pöörduti meili teel, see tipnes ettekirjutusega, mille sisu esimeses lõigus mainisime.

Kui menetlus algas, ei olnud RAB, ega ükski teine riiklik institutsioon üllitanud juhendit, et kuidas käituda bitcoinidega, mis need on, mis nõuded on isikutele, kes sellega tegelevad. Massimeedias oli avaldatud erinevaid pressiteateid, kus eesti pank hoiatas tarbijaid, et bitcoin on riskantne investeerimisobjekt, aga ütles, et finantsjärelevalve bitcoinidega ei tegele.

Eesti hakkas omaloomingut tegema. See on veidi kilplaslik küte.

Euroopa liidu õigus ei tunne sellist mõistet nagu “alternative means of payment” – AML seaduse rahapesu kolmas direktiiv ei reguleeri üldse seda. Ei reguleeri virtuaalraha, ega sisalda mõistet alternatiivne maksevahend. Alternatiivse maksevahendi seadus, mida Eesti politsei rakendab bitcoinide puhul, on Otto advokaadi sõnul Euroopa Liidu seaduse rikkumine. Kuna see on Euroopa liidu rahapesuvastase seaduse laiend ning igasugune selle seaduse kohalik laiend tuleb kooskõlastada Euroopa Liiduga.

Olemasoleva seaduse laiendamiseks on vajalikud kaks eeltingimust:

1) Kui me laiendame kohustatud subjektide ringi (alternatiivmaksevahendite teenusepakkujd) saab seda teha üksnes siis, kui teenust osutatakse valdkonnas, mida eriti tõenäoliselt võidakse kasutada rahapesu eesmärgil, ehk isikute suhtes, kes võivad kasutada teenust sellel otstarbel.

2) Teavitus. Meid ei ole teavitatud, et riik oleks asjade seisu karmistanud. Pole mõjuanalüüsi, mis vaataks, et nt. kui mitu % bitcoinidest võivad minna terrorismi rahastamiseks. Ainuke viitamine on nn. e-kullale.

Tekib küsimus, et kuidas sai Eesti seadusandja ette näha 2007ndal aastal krüptorahadega seonduvat. Esimene bitcoini mainiv artikkel üllitati 2008. aasta juulikuus (Satoshi Nakamoto nn “valge raamat”). Esimene bitcoin emiteeriti aastal 2009. Loogiline oleks olnud, et kui Eesti riik tahtis e-kullaga võideldes kaugemale minna, oleks saanud seda kaugust veel enam pikendada, kasvõi aastal 2009, teostamaks turuanalüüsi, kas bitcoine võidakse kasutada terrorismi rahastamiseks.

Miks on bitcoin Eesti riigi arvates nii ohtlik valdkond? Kui teda pole ära keelatud ja kui ta ei allu finantsjärelvalvele. Bitcoinide puhul on tegu õigusselgusetu olukorraga, kui asi on selge, peaks riik üllitama juhendeid, kuidas käituda. Kuid see, et alustatakse karistamist, enne mingisuguse õige seaduse väljatöötamist, no see on põhja-korea level shit.

Kui see teema oleks nii ohtlik finantssüsteemi stabiilsusele, oleks selge, et kohustatud subjektide ring oleks laiendatud ka krüptorahadega tegelejatele.

Muide, miks see asi üldse halduskohtust ringkonnakohtusse jõudis?

Halduskohus ei arutanud Euroopa liiduga seotud argumenti, nad ignoreerisid seda. Otto arvates rääkis kohtunik seda, mida ment talle ette söötis. See ei ole Eestis muidugi midagi imekspandavat, aga inimesel, kes tuleb riigist, kus on päris õigused, võib karp lahti jääda küll.

Ka minul jääb karp lahti. RAB juht, Aivar Paul, tule muga korra rännakule. Reastame mõned sõnad. Innovatiivsus. Ettevõtlust soosiv. Eeskujulik. Nii, mille kohta need sõnad võiksid käia? E-riik? Fuck no. Ma ei tea, mille kohta, aga e-riik kohe kindlasti mitte. Mulle jätab praegune E-riik paratamatult mulje, et selle all mõeldakse poliitikute oskust Twitterit kasutada. Helistage keegi Edward Lucasele, las ta tuleb ja päästab me maine, või vähemalt selle, mis sellest alles on. Innovatiivsus on giljotiini alla pandud enne seda, kui ta on jõudnud kaela hakata kandma. Te peletate inimesi, kes võiks siin midagi arendada. Võiks ju anda kätele rohkem vabadust, aga ei, käed tuleb kohe vangi panna.

Ja siis me mõtleme, et kuhu jääb Eesti tiigrihüpe? Kuhu jääb meie Silicon Valley? Nii kurb, kui see ka ei oleks, jääb see paberite taha. Pimeda bürokraatia tundetu masinavärk on top-notch regulatsioonide ja seaduste täitja, aga see on ka kõik. Kummaline on muidugi, et praegu on masinavärk teinud asju regulatsioonide järgi, mis kaine mõistuse poolt vaadeldes kehtima ei peaks. Venemaal juhtus selline asi, et mingid tüübid ajasid samuti oma bitcoini asja. Miilits sooritas reidi, lendas vendadele kontorisse ja küsis: “Kus bitcoinid on, näidake ette!” Nii tagupersse me veel läinud ei ole, aga ma kujutan ette, kuidas rahapesumendis munnid kõvaks läksid, kui nad teada said, et neil on võimalus midagi uut maksustada.

Muide peale Otto, oli veel üks inimene, kelle politsei sihikule võttis. Teda süüdistati rahapesus ja ilma litsentsita kauplemises, sest ta sooritas kaks tehingut mille kogusumma jäi alla 2000 euro. Peale tema ja Otto ei ole veel kedagi pihtide vahele võetud. Otto arvab, et see võib olla selle pärast, et nad olid kaks inimest, keda oli lihtne tuvastada, kuigi Ottol endal ei olnud probleeme teiste inimeste leidmisega, kes Bitcoine vahetasid. Ent Otto ja see anonüümne isik on ainukesed nii-öelda ohvrid, seda kinnitas politsei pärast esimest kohust.

Ja pärast selle saaga algust eelmise aasta veebruarikuus, mõtles Otto, et mida ta siin ikka nussib ning on oma pere ja elu Hollandisse viinud.

Otto arvab, et terve õigussüsteemiga riigis kehtib seadus kas kõigile, või mitte kellelegi. Istusin temaga pärast istungit maha ja vahetasin mõned sõnad juttu.

***

S: Mis sa arvad, kas seekord võidad?

O: Ma ei taha lootust eriti hellitada, eelmine kord kui ma lootsin, et asi jääb mõistlikuks, rääkis kohtunik seda, mida politsei tahtis ja ei arvestanud argumentidega, mis seotud Euroopa direktiividega. Kas see kohus on etem? No ma loodan.

S: Kui sa võidad kohtuasja, kas jätkad eestis Bitcoinidega, või on see tee kinni?

O: Ei. Hollandis on asjad inimlikumad. Seadust rakendatakse kas kõigile, või mitte kellelegi. Nähakse vaeva, et kõik asjad oleksid õiged. Holland on selle koha pealt usaldusväärsem. Eestis ei ole mingit kindlust, et mõne seaduse salajast osa ei rakendata sinu vastu.

S: Kuidas oleks mõne muu äriga?

O: Mulle meeldis Eestis elada, aga mulle hakkab aina enam tunduma, et asi on natukene katki. Oleneb ärist, Eesti peab pakkuma natuke enamat, kui muidu, et olla parem kui Holland. Eesti on natukene moodsam, riigiasjades, Holland, mitte nii väga, riik on eraettevõtlusest natukene maas.

S: Mida arvad sellest, et Eesti tituleerib ennast e-riigiks?

O: Ma arvan, et Eestil on hea PR-kampaania, aga see ei vasta ootustele, ootused aetakse liiga kõrgeks, peaaegu sellisteks, et neile ei olegi võimalik vastata. Ülehaibitud.

S: Kuidas oleks võinud sinu olukord laheneda?

O: Tuleb mõelda, enne kui tegutseda. See on elementaarne igas eluvaldkonnas. Tuleb teha diskussioon, et kuidas bitcoinidega tegutseda, näiteks rahvaesindajate poolt. Olen väga üllatunud, et selline asi juhtus ja ma siiralt loodan, et tegemist on liialdamisega. Kui kohus otsustab, et nii on okei teha, nagu minuga tehti, siis on see väga halb märk. Kui ei, siis on see hea märk. Ma olen täheldanud Eesti puhul kahte trendi, ühelt poolt, inimesed on saamas rikkamaks, vähem inimesi elab vaesuses, ent teisalt, on seal natukene vähem vabadust, kui varem. See võib olla tegelikult lääneriikide üleüldine tendents.

***

Muide, Otto andis mulle mu elu esimesed bitcoinid. Ilmselt ostan nende eest headshopist paar tulemasinat või midagi. Kohtuotsus kuulutatakse välja 18. juunil. Näeme, mis saab.

PS. Viimaste andmete põhjal pidi LHV maailma esimese pangana tooma käibesse euroga tagatud krüptoraha. Võib-olla annab veel innovatiivsuse mainet päästa. Aga võib-olla jääb olukord õigusselgusetuks ja panga juhtkond saab srokki. Who knows?

PPS. Suured tõllas, väiksed võllas. Õigus enda vastu mitte tunnistada on ainult isikutele ofcourse, mitte riikidele. Eks näeme, kuis läheb. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/euroopa-komisjon-suudistab-eesti-valitsust-maksuinfo-varjamises-ahvardab-kohtuga?id=71659263

Loe Otto de Voogdi kohtus esitatud kõnet siit: http://nihilist.fm/otto-de-voogd-i-kohtus-peetud-kone/

Vt ka http://nihilist.fm/kuidas-hakata-bitcoinlaseks/

9 Comments

  1. Kahju kuulda, et ta hambusse jäi tõbrastele.

    Meie teised tegime samal ajal väikese Tallinna korteri väärtuses annetusi anonüümsust tagavatele seltkondadele.

  2. See on pankurite riik. Kuna Bitcoin ähvardab kiiresti põhja lasta süsteemi, mis investeeringute ja laenude kaudu reaalmajandusest raha välja imeb, siis liberaalne valitsus, mis sisuliselt sellele süsteemile allub, ei vali vahendeid protsessi peatamiseks. Loodetakse, et ühe kergemini alistatava tegija “näidishukkamine” külvab hirmu ja peatab kogu protsessi. Valitsuse suurim hirm on ilmselt see, et Eestist võib saada bitconikaubanduse väljapaistev keskus, mille tulemuseks on traditsiooniliste investorite ebasoosing. Paraku on Eesti kohtusüsteem piisavalt sõltumatu, et võimudepoolset rappimist segada. Sellesse ämbrisse on varem juba astutud. Eks näis.

  3. Tekib samuti vaikselt tunne, et riik liigub vaikselt totalitaaruse poole ja nö. üleüldised “head ajad” lõppesid kuskil paar aastat tagasi. Edaspidi tundub asi minevat ainult kellegi kindla kontingenti huvide suunas, kus tavainimesele sisestatakse, et kui kümneid tonne taskus pole oma õiguste eest seismiseks, siis sul neid pole. See ebaeetilises ja demagoogia on justkui meelega tehtud nii läbinähtavaks, et külvata hirmu näidispoomiste läbi ja teha selgeks, et tehakse mida tahetakse. See käib üleüldise näkkunussi kohta mis siin riigis erinevatel tasanditel toimub. Pealtnäha e-riik, kõige läänelikum endine liiduvabariik, lätist parem jne. Reaalsus on aga midagi muud.

  4. Internet muudab ühiskonda, mis muud. Ükski seadus ei saa kedagi meist keelata väljastamast lubadusi maksta. See ei olnud keelatud isegi NSVL-s, niisugust seadust ei olnud, mis oleks keelanud sul naabrimehele väljastamast lubadust maksta 10 rubla järgmisel pühapäeval. Kui see lubadus on võõrandatav ilma võlgniku nõusolekuta, siis saab seda kasutada maksevahendina. Bitcoin näitas teed nagu Napster muusikatööstuses. Siit edasi on taevas lagi. Krediidiloomet ei saa keegi keelata ja ükski valitsus seda ka ei tee. Me võime väga vabalt revolutsiooni enda jalge all toimumas näha, kuigi eksivad need, kes bitcoini tulevikule panustavad.

Submit a comment

Massive Presence Website