Genkaga Moskvas

In STREETNIHILISM

Genka räägib oma uuel mixtapel rohkem uudiseid ja muresid ja rõõme Eestist kui Postimees ja Ekspress viimasel aastal kahepeale kokku. Fuck kui pask on ikka seis ajakirjandusega. Ja kui hästi on räpiga. Ma pidin selle loo valmis kirjutama juba varem. Aga Pähkel tahtis mulle taha keerata ja ma pean nagu lits kohal käima, kui Pähklil tuhin on. See esimene aste sai nüüd läbi. Ja siis sõitsin Moskvasse.

Ja Paul Oja muusika. Kindlasti andekam kui see kuradi lege mobiilimuusik Pärt. Üldse, me peame rääkima Arvo Pärdist. Kõik me peaksime õppima Arvo Pärdilt kõige olulisemat asja, mis ta elus on teinud – lahkunud Eestist. Sellega peaks algama iga lugu Pärdikust. Et ta põgenes läände. Ma sõitsin itta. Aga seekord ma ei kirjuta muusikast ega seega ka Paulist väga. Paul on too cool for school nagu alati ja parim selles. Ma lihtsalt olen ta hardcore fänn. Aga kui eelmine album mängis Pauli tugevustele, siis see on Genka album rohkem. Vot nii.

Tra. Moskva. Kujutad ette, riik, päris riik, mis ei karda Putinit. Mis ei karda Venemaa sekkumist. Kus idioodid ei kilju iga päev ajalehtede juhtkirjades: vali SURM VÕI PUTIN. Tra iga kell valin Putini enne kui kuuli Michali eest pähe. Jube imelik on olla riigis, kus inimesed ei situ end segi, kui ütled neile: JOSSIF STALIN. Ma ei tea, kuidas on võimalik eestis mitte öelda Jossif Stalin, sest nii paljud inimesed teevad selle peale nii naljakat nägu.

Novot ja siis Genka droppis selle mixtape Paul Ojaga. Klapid peas vahin õhtul Moskvas Euroopa Väljakul. Slavjanskaja Radissoni ees. Linn on imperiaalne. Enesekindel. Puhas. Rahulik. Ja tohtult viisakas.

Panen mixtape mängima. Ja retsi selgusega saan aru. Genka on suurem kui Eesti Vabariigi kultuur. Kogu eesti kultuur, mis on üldse midagi väärt on suurem kui Eesti Vabariigi kultuur. Eesti Vabariigi kultuur on nagu Nõmme elamu sitamaja, kus sa ei mahu ei püsti kusema ega ilma joogi võtteta perset pühkima. Eesti Vabariigi kultuur on Berk Vaheri mõõtu sitamaja. Eesti Vabariigi kultuuri ei sobi mitte miski, mis ei ole väiksem kui tema.

Ja tra. Genka. Vaata, Eesti Vabariigi igasugune eliit. GENKA. Genka on selle eesti kultuuri üks nurgakivi. Tema heatahtlikusel, tema suurel südamel, lihtsal lahkusel, lõbusal pohuismil püsib selle koha hea tuju suuremal määral kui te arvate oskate. Ja vaata: te olete Genka pahaseks ajanud. Te olete Genka välja vihastanud, te olete Genka pannud sajatama.

Mida te nüüd teete, eesti eliit? See on Henry Kõrvits, kuidas te teda ignote? Situte hirmust segi? Või üritate teha naerunägu, loodate, et ta ei ütle neid sõnu nagu päriselt? Nii võib proovida mõelda. Aga siis te ei tea mitte sittagi hip-hopist, räpist ja rääkimata Genkast.

Ja ärge arvake, et need kutid, kes päriselt relv käes peavad seda riiki kaitsma on rahul teie väikse sitamajakultuuriga. Ei. Need kutid on patrioodid. Nad tahavad, et eesti oleks vaba, suur, kus oleks õhku. Neile ei meeldi, kuhu te viimase kümne või enama aastaga olete Eesti ajanud. Kuidas ta tiivad ära kärpinud. Kuidas iga päev igas vallas on vabadust üha vähem. Need mehed kuulavad Genkat rohkem kui teie poliitlist paska. Need kutid on see haiuim, mis vahel teile tumedast veest vilksatab. Jah, seda te kardate.

See mixtape on täis surmahoope väiksele sitamajakultuurile. Genka on poliitilisem kui kunagi varem. Ja sotsiaalsem. Ma jätan kõik tongid sulle avastada. Aga kuidas ta raisk lööb. Purjus Oslos ütleb jumala otse, et alkoaktsiis maksab teie kõigi viiulid.

Ma kujutan ette, kuidas eesti vaimselt kõige korrumpeerunum poliitik Indrek Saar niheleb seda kuulates. Kuidas ta persevend Tõnu mis ta nimi ongi Draamateater ta põlve silitab ja rahustab. Fuckers. Põlema tuleks panna need kusehaisused teatrisaalid, mitte maksta IGA pileti pealt rohkem peale, kui maksab üks normaalne hiphopi album. Raev tuleb. Genka ja Paul Oja annavad oma päris kunsti tasuta.

Iga loo kohta saaks kirjutada tuhat sõna. Aga ei kirjuta. See oleks mage nagu Mad Maxi lihtsalt ümber jutustamine. Moskva kuuleb neid lugusid minu klappidest. Sosinal. Kõnnin. Kutte tuleb vastu. Noogutavad. Naeratavad. Samm on kerge. Üle mitme aasta tunnen end vabana. 2,5 aastat kohtuasja on vahepeatuses. Ja siis tuleb Blizerian Blues. Naelutab mu seisma.

Jaak Joala. Nii loogiline, et ta tegi loomingulise enesetapu kui pidi hakkama nõmme eramu kitsa sitamaja laulikuks. Peale Moskvat, mine laula ise peldikus, ei mahu. Ja Genka muusika on Moskvas nagu kodus. See on Genka esimene plaat, kus on sellist tõelist rockilikku valu ja sügavalt isiklikku poeesiat.

Genka on koos Beebilõustaga nüüd seal, kus on Vennaskond. Kus on kogu KINO, kus on Bi-2 parimad palad, Spliin.

Varjudemaa poolik. Moskvas. Tra mu pisarad voolavad. Kui sa oled mingi võitlusega täiesti vastu raudbetoonseina sõitnud, kaotanud igasuguse lootuse, et midagi kunagi võiks muutuda, siis tuleb korraga tiivalt selline ratsavägi. Genka. Muidugi me ei võida iial. Mitte midagi ei muutu selles fentanüüliasjas. Me oleme vastamisi kõige korrumpeerunuma riigiasutuse kõige kõvema rahamasinaga. Aga sellele vaatamata, või seda enam on see sinu käik austust väärt ja ma olen väga väga tänulik. Ilusa surilina vedasid sa Eesti Vabariigi kultuurile peale, see tõesti ongi see päris Eesti Laul.

Genka teeb suurt kunsti. Seda, mida mitte mingi riigkirjanik elus teha ei suuda. Sest rimmingust on vunts pruun. Ja keel… vaata. Eesti Vabariik rahastab kultuuri kõige suurema osaga riigieelarvest Euroopa Liidus. Ja seoses sellega on kaotanud eesti keel paljud keelele omased funktsioonid. Riigi tellitud kirjandus, teatrid, kõik see popmuusika, mida surub ETV, kohib seda kultuuri nii jõhkralt, et isegi eesti keel ei ole enam keel. Eesti keel on pahavara. Viirus. Bakter. Katk.

Võrdle Kristen Michalit Genkaga. Michal on nagu mädanend zombie, kes räägib, et kõik eestisse sündinud inimesed tuleb temasuguseks dauniks teha. Mäda tilgub ta suust, kui ta räägib kiimaselt lasteaialastest, kes peavad bakteri juba võimalikult varakult ajju saama. Sest ainult nii on neil võrdsed võimalused zombied olla.

Ja siis Genka. Kes võtab selle keele, kus 17 aastaseid on KAKS KORDA VÄHEM kui 27 aastaseid ja kus ilmselt 17 aasta pärast on lapsi veel kaks korda vähem kui praegu, ja teeb selles keeles nii võimsa, nii lootusetu, nii lõbusa, nii rikka albumi. Ja annab selle tasuta kuulamiseks. Tasuta. Ja me kõik maksame makse, et Kristen Michal, kes pole elus tööd teinud saaks oma zombiepaska edasi ajada. Väike inimene. Mahub vabalt igasse sitamajja.

Kristen Michal. Mine oma Viimsi sitamajja ja lase ennast alla. Selline mõte on Moskvas ringi jalutades ja Genka sõnu kuulates. Ja ma ju tean nii paljusid eesti rikkaid, kõik nad tahavad, et nende lapsed saaksid inglise keelse hariduse. Kõik saavad aru, et eestikeelset haridust on vaja ainult zombie-armee jaoks. Kus sa ei ole osa mitte millestki, mis maailmas toimub, kus mitte ükski mõte ei tõlku mitte ühessegi maailma keelde.

Moskva on tohtult lahke. See linn nagu ütleb, et kui maailm jääb väikseks, siis Moskva on ikkagi Moskva. Kui mitu korda on mulle elus öeldud, et käi sinna Moskvasse siis. Ja nüüd. Genka klappides. Lõust vanglas. Mis mind seal Eestis siis hoiab?

Ma vean kihla, et ka eesti kirjandust oleks mul Moskvast lihtsam teha. Päris naljakas oleks kui Putin vahetaks mind Krossi vastu välja lõpuks. Kui vaid oleks keegi öelnud kuule chill. Aga seda ei ütle eestis enam keegi peale Genka.

Ja see kõik ongi pohui. Genkat kuulates saad aru, et kõigel sellel, mida poliitkud ajavad ei ole mitte mingit vahet. Mitte mingit vahet ei ole, kes võidab. Kes kaotab. Genka on easy aga kõva kunstnik, ta tahab teha midagi ilusat, ja hullult, hullult naljakat, isegi kui kõik ümberringi putsi läheb. Ja vähe ei lähe.

Kohalikud valimised tulevad teemal, kas 2. Maailmasõja võitis Hitler või Stalin. Keda saavad sellised valimised tegelikult kottida? See on zombiede lambada. Vaadakem seda kaugelt, mõne normaalse riigi piiri tagant. Moskva teab suurt saladust. Stalin, vaadake, on tegelikult… surnud.

Muusika kestab. See mixtape on plahvatus. Selle valguses saab tükk maad edasi. See riik on persekursil, sest muusika on nii hea.

Ja muidugi tulin ma tagasi, seekord. Kirjutan seda Tallinnas. Aga edasi sõidan Londonisse. See sama Genka ja Paul Oja Mixtape 1 klappides. Sellest on abi igas maailma linnas, et iseendaks jääda. Aga kui putsis mul eestis ikkagi vabadusega on, kui ma Moskvas ennast esimest korda üle mitme aasta vabana tundsin? Kuidas ma end Londonis tunnen? Will see. Ja kui vähe on eestis seda, mida tegelikult on vaja lahkumiseks kaasa võtta.


Mixtape saad siit. Tasuta. Kaasas on sõnad ja muu värk ka. Crazy, et tasuta. Samal ajal kui erakonnad võtavad igal aastal riigieelarvest mingi 6 milli euri ja sokivad ilma riimi ja riisonita. Don’t vote. Revolt. 

 


Varjudemaa 0,5

Pole järgi ei higi ei pisaraid üksinda spasmiselt asemel pullerdad
Ja ootad seda, kes toimetaks…ei seda, kes elusid kullerdab
Su laup on stigmatiseeritud ja lausleekides – sir Glen Benton
Hääletult röögid, sest kõik on röögitud juba – Trainspottingu Renton
Sa võtaks need kõik kui saaks, a võtad vaid ühe ja selle odava
Amor ei tule vibu ja noolega enam, vaid mõõga ja odaga
Otse ta peost kui tuvi sa sööd, kõik on nii ropp ja kole, obstsöön
A ujuda aega mil nimeks on öö, on meeletu piin, küll homme on schön
Mattumas sitta on su miljöö, sest langemas näole on hägu
Ja sulle kunagi ei näidata Martini või Kendricku unenägu

Me riik on täis neid tonte, ristis konte, Varjudemaa
Sa tead et mehega on kõik kui uludes appi karjub ema
Seda kõike on liiga palju olnud, a veel juurde saab
Verised käised, voodipäises deemonid suudlemas
Neutrum Saatan, Leviathan, Rogers Nelson, Janis Joplin
Laagna lomka, surnud Romka, Sõlest otse taha Kopli
Takso Tondilt, veel üks voldik, juhuseks, Subutex
Üksi sa kanda ei suuda seda sitta, teed teised endasugusteks
Küürakat parandab haud
Küürakat parandab haud
Kas tõesti vaid parandab haud?
See on katk, surm, see on me kõigi taud!
Küürakat parandab haud
Kas küürakat parandab haud
Kas tõesti vaid parandab haud?
See on see päris Eesti Laul

11 Comments

  1. Genka pole mulle kunagi meeldinud.
    See mees ei sobi suhugi võtma.

    Ei, ma ei ole eliidist, lihtsalt iga ropendamine ei ole veel räpp või kunst.

    • tyra sa hater mine parem valmistu valimisteks või vaata foorumit fucking lohh

      • Seksi ei saa, täna seksi ei saa.
        Iga kord, kui naabril türa on puhtaks imemata jäänud, lähed sa teisi hateriks söimama.
        Otsi naaber üles, küll ta annab.

  2. Debiloid on ikka mõnus olla. Kommenteerida midagi, mida pole ise lugenud, suudab ainult full retardist sitakott.

  3. Genka on põhimõttelage tuulelipp. “Rahvused on surnud” solistist on saanud multikulti pehmo…, et ikka pugeda.

  4. On aasta 2017 ja me peame rääkima Arvo Pärdi emigreerumisest? Minu arust siin pole vähemalt 26 aastat millestki rääkida. Pärdi emigreerumine ENSV-st kasvab suht orgaaniliselt välja tema olemusest ja see on üks neist asjadest, millest lihtsalt pole midagi rääkida. It shows he’s a man of integrity. Meil on selliseid, kes olid paadunud kommarid ja muutusid üleöö kapitalistideks. See on midagi, millest on midagi rääkida äkki ja tundub huvitav teema, et kuidas saab niimoodi muutuda. Aga Pärdi emigreerumine on kuidagi igav teema ja vaevalt, et see tema suursaavutus on. Muutuda kommunistist kapitalistiks on suur saavutus, kannapööre.

    Võibolla see, miks keegi embab neoliberalismi ajastul Stalini büsti on midagi, millest me PEAME rääkima. Et Pärt on pärdik on miski, millest kindlasti PEAB rääkima jne.

  5. Päris muusik on see, kelle viisid mängitakse mobla helina.
    Kas keegi on kuulnud mobla helinaks Pärdi või Genka musat?

  6. Pole kunagi väga hip hoppi ega räppi kuulanud ega fännanud ja Genkast pole eriti ka midagi lootnud.
    Meeldib Reket , Beebilõust(vastuvaieldamatult parim) ja Metsakutsu paar lugu aga nüüd see uus Genka album on tõesti tase ja 5+++++.
    Ilmselt on P.Oja andnud uue lähenemise ja tõuke ka Genka tiibadesse.

    Tänan K:K ilma sinuta poleks ma seda albumit ise leidnud ega otsinud

Submit a comment

Massive Presence Website