Gamers of the world, unite!

In SNAP

Ka põhjamaades stardib transpordigigant ZAMMi interisolaarne kampaania, hüüdlausega «Põgene! Veel ei ole hilja.» – Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

“See auto, see räägib!” sosistasin. Pinginaaber oli vait.
“Ja siis on nupp, Turbo Boost, siis ta,” tegin käega laual autot, “hüppab, nii: tfff-tfff-tfffffff!”
Pinginaaber vaatas mulle otsa, ta silmad olid suured. Innustusin.
“KITT, KITT, kus sa oled!” tõstsin kella suu juurde, vajutasin nuppu ja tegin Michael Knighti häält.
“Ja siis KITT skännib, nii, wow-wow, wow-wow, wow-wow, ja ütleb,” ja nüüd olin ma KITTi telefonine ninahääl: “”Ma olen teel, Michael!” Ja siis KITT tuleb, sõidab ise, üksi phuhhhhhh! läbi seinte, vohh!”

“Sa oled haige. Sa oled valetaja. Sa oled nii loll,” ütles klassivend ja hakkas naerma. Ta tundus sõge. Me istusime esimese pingis, aknapoolses reas. See oli minu esimene koolipäev Tartu koolis. Ma olin sinna kolinud Põhja-Eestist. Klass? Ma ei tea, äkki üheksas. Kusagil septembri alguses. Tund ei olnud veel alanud. ENSV. Ja ma teadsin, et mul oli nii õigus.

“Kuulge,” keeras pinginaaber end näoga klaasi poole, ja näitas näpuga minu poole: “too loll jahub, et a u t o räägib!”
“Jaa!” keerasin ka ringi, “Ja sa saad ise rääkida autoga, sul on nagu kell ja…”
Juhm, juhm vaikus.

“Sa debiilikute kooli ei peaks minema?” küsis pinginaaber, “räägid seal omasugustega rääkivatest autodest?”
“Aga see on päriselt Soome TVs on selline sari kus…”
“Ma olen käinud sugulaste juures Tallinnas, ma olen näinud Soome TVd, seal ei räägi mitte ükski auto! Sa oled valetaja.”

Klass nõustus temaga täielikult. Mitte ükski auto ei saanud soome TVs mitte kunagi rääkida.
Tartu. Keegi ei olnud ise näinud Soome TVd aga kõik arvasid teadvat, mis seal olla saab.

“Isa!” hüüdsin ma telefoni järgmisel vahetunnil. See oli päris telefon, suur hall kettaga telefon õpetajate toas.”Tule mulle palun järgi, ma ei saa siin elada! Ma lähen siin hulluks!”
Isa elas endiselt Põhja-Eestis.
“Olgu,” nohises ta ja puhus mahvi suitsu torru, “hakkan sõitma.”

“Mulle tuleb isa järele!” teatasin klassile enne järgmise tunni algust, “Aga teie jäätegi Tartusse!”
“Isa tuleb rääkiva autoga, kutsusid isa niimoodi,” pinginaaber tõstis kella suu juurde “isa isa, tule palun siia ja siis tee auto pagasnikust häält!”

Klass naeris. Õpetaja tuli. Kõik istusid. Mind ei lastud tundidest ära. Üks tund. Teine. Mitte keegi ei uskunud rääkivat autot. Veel vähem, tundus, usuti seda, et isa võiks tulla. Kolmas tund. Neljas. Viies. Ma pole elus tundnud end lootusetumana. Aga see tunne on nii tuttav, lasteaiast peale. Tänaseni. Sind ei usuta. Ühtegi sõna. Ja sa tead, et sul on kategooriliselt, absoluutselt, kõigutamatult õigus.

Ja siis: must Volga veeres kooli poole. Seda oli näha teise korruse aknast. Väike antenn katusel. See must Volga. Kui palju kõvem see oli, kui isegi.. KITT.

“Isa tuli!” hüüdsin ma, krabasin asjad ja sööstsin klassist välja. Ootasin autos, kuni isa koolis asju rääkis. Isal oli autos kassetmakk. Stereo. Ja stereo kõlarid. Sellised kandilised. Ta oli ise need stereokomplekti kõlaritest teinud. Lühemaks, kuubikjuliseks saaginud. Ja rohelise mistraga üle kleepinud. Muusika oli disko. Seda lindistas talle sõber baarman. Päike paistis läbi kuldsete lehtede musta volgasse ja ma olin õnnelikum kui end kunagi mäletan. Nemad jäävadki Tartusse. Mina pääsen.

30 aastat hiljem

“Siri, mis ilm on täna Tallinnas?” küsib väiksem poeg tagapingil oma telefonilt. Vene keeles.
“Tallinnas on täna päikesepaiste ja – 7 kraadi,” ütleb Siri hetke pärast auto kõlaritest. Samuti vene keeles.
“Paps,” keskmise poja hääl on mõtlik, “ma ei taha siin koolis käia…”
Vanem poiss paneb kõrvaklapid pähe ja süveneb oma muusikasse.
“Mis juhtus?” küsin. Tesla sahiseb vaikselt mööda asfalti.
“Siri, mängi Eminemi!” nõuab väiksem poiss.
“Siin on mõned Eminemi populaarsemad laulud,” nõustub Siri kohe.
“Ma ei karda! Võtta seisukohta!” teatab Eminem.
“Ma ei saa siin koolis käia,” ütleb keskmine poiss, “ma ei näe siin perspektiivi!”
“Mismõttes,” pärin, ja õigustan: “see on tore kool, mitte liiga suur, siin õpetatakse kultuuri, siin on mõnusad õpetajad, sa õpid keeli…”
“Justnimelt,” noogutab keskmine poiss,”ma ei taha õppida selles väikses keeles, selles pisikeses keeles, millest maailmas nii vähesed inimesed aru saavad, millega nii vähe teha on.”
Ma olen pehmes šhokis. Hilistalv. Varakevad. Tahaks auto akna alla lasta. Ma saan füüsiliselt aru, mida laps tunneb, mida vaimne õhupuudus tähendab. Ja suitsu tahaks teha, mahvi välja puhuda.
“Olgu,” ütlen.
“Igaüks, tulge võtke mul käest!” julgustab Eminem. Väiksem poiss on alati radikaalsem: “Mina ei taha üldse koolis käia, paps, ma tahan saada pro-gameriks või räppariks!”
“Mis sina siis tahad?” küsin keskmiselt poisilt.
“Ma tahaks International Schooli või kuhugi, kus saab inglise keeles õppida.”
Ma olen seda kooli googeldanud, ütlen: “Aga see maksab tohutult, ma ei tea, kümme, kolmkümmend tuhat eurot aastas, ja teid on kolm!”
“A mis sa arvad, miks see nii palju maksab? Sest see on kõige tähtsam asi maailmas, õppida inglise keeles!” teab keskmine poiss.
Tallinn on korraga võõras. Väike. Lohutu. Tesla Tallinnas tundub suur pettus. Elon Muski mõte aga sõidab kõige saastvama põlevkiviga.
“No aga,” koputan vanema poja põlve, “võta klapid peast, tõsine jutt, mida sina arvad, mis keeles koolis peab õppima?”
“Me oleme sellest rääkinud,” ütleb vanem poiss, “sõidame ameerikasse, või Londonisse, või kuhugi, kus on inglise keeles kool!”
“Me kõik?”
“Me oleme käinud selle tee kõik koos, ükskõik mis ilm, külm või soe!” kinnitab Eminem.
“Paps, mina tahan v-loggeriks ja pro-gameriks, mina ei taha koolis käia! Siri!” katkestab noorem poiss Eminemi, “Siri, kui palju pro-gamerid teenivad?”
“See on see, mille ma leidsin veebist teemal “kui palju pro-gamerid teenivad” ütleb Siri.
Ma olen vait. Kõik eelnev, peale Eminemi, on käinud vene keeles.
See väike keel, milles keskmine poeg õppida ei taha, see keel, mida keegi maailmas eriti ei räägi, see keel, millest on jutt, see on vene keel.
Ja Tesla. Tesla pargib end ise garaaži. Keegi ei usu. Mitte midagi.
“Võib olla Dublin?”
“Mis asi?”
See on anekdoot, räägin, vene keeles: “Mees jookseb Moskvas piletikassasse ja hüüab: two tickets to Dublin! Ja kassiir: Kuda-blin?”
“Tu-da-blin!”
“Tolko ne Tallinn,” pomiseb keskmine poiss.

Google remix

Puukellaga idioot ja teised enne teda on nii kõva häälega rääkinud, et sul on maailma parim ettevõtluskeskkond, et sa oled idioodistunud. Puukellaga idioodile on klaköörideks riigi-startupid. Need, kellele on jube oluline, et minister oleks puukellaga pildil. Sa pole tahtnud olla elus üks neist. Sa arvad, et see läheb sinust mööda. Aga ometi, sa isegi ei googelda. Isegi oma alal mitte.

Sa tead, et kui sa seal saad palka kätte 1000 siis ettevõtte kulud on enavähem x 1,8. Sa ei tule selle pealegi, et googeldada UK tax calculatorit. https://www.uktaxcalculators.co.uk Ja siis ühel päeval, siis kui lapsed on öelnud, et nüüd on minek, siis sa googeldad. Ja siis avastad muuhulgas, et UKs on toiduainete käibemaks 0%. Sa oskad arvutada, mida see suurele perele säästab. Kui palju raha kulub toidule. Kui isegi ettevõte kulutused jäävad samaks, kui palju rohkem sa raha kätte saad.

See on tabu. Sellest ei tohi avalikult rääkida. Eestis on 2-3 videomängufirmat. UKs üle 2000. Muidugi on nad kõik siin, sest siin on raske. Siin on kallis. Siin on Brexit. Saad aru, mul oli nii müts pähe tõmmatud, et ma isegi ei googeldanud UKd alguses. Googeldasin Dublinit. Kudablinit. Raisk. Aga siis ikkagi. Lõpuks.

Sa tead, et siin on Video Games Tax Relief ja ka R&D Tax Relief. Päriselt nagu. https://www.gov.uk/guidance/corporation-tax-creative-industry-tax-reliefs#video-games-tax-relief-vgtr Rääkimata kõigest muust. Need päris ettevõtjad, kes on sealt ära tulnud, siia, need ütlevad: kui sa sealt ära ei tule, siis pole miski võimalik. Aga seda ei tohi avalikult öelda. See on tabu. Sest Eesti maksukeskkond on parim. Puukellaga idioot nõuab, et sa sellest isegi ei mõtleks. Aga kuidas sa võistled nende 2000 videomängufirmaga, kes igaüks on saanud kuni 25% oma kuludest Kuningannalt cashina tagasi? 25%!

Aga maksukeskkonnast veel hullem on vaimne keskkond. Sa saad aru, et UKst on saanud Kreeka. Paljud ajakirjanikud, poliitkud, avaliku elu tegelased Eestis isegi ei varja oma põlastust ja jälestust selle maa ja rahva vastu, kes nii lollisti valis. Nad tahaksid, et Schäuble teeks neile kuradi brittidele sama, mis kreekale, ja võimalikult kiiresti. Arved arestitud, raisk!

Ma seisin sõpradega kreeka toetuseks meeleavaldusel, Tallinnas. Kui vähe meid oli. Aga kui üksi olid kreeklased. Kui raudne oli Schäuble finantsrusikas. Seal hävitati euroopa solidaarsuse unistus.

Täpselt need samad meeleolud on nüüd Brexiti läbirääkimistel. Solvangu lisab EL poliitikute vigastustele Jeremy Corbyni tõus. Mismõttes, sotsialist? Mismõttes, inspireerib noori? Mismõttes, üldse, mida need briti mõtlevad? Julmalt kibe on neil tüüpidel, kes Corbyni leiborite liidriks saades kuulutasid: tooridel pole enam võitmiseks mitte midagi vaja teha, kuni see kommunist on juht.

Siin saad muidugi aru nende hirmust. See 68 aastane geograafiaõpetaja, see korralik, aus, lihtne inimene on oht kogu nende süsteemile. Kujutad ette, kui ta võimule saab! Ta on ju nagu Varoufakis, aga tuumarelvadega! Just täpselt.

Aga sa oled the lowest of the low. Sina, ida-eurooplane siin. Sa tuled kohast, kus nii paljut, mis on siin igapäevane, hea, õige, nii paljud jälestavad. Nahavärvi, seksuaalset orientatsiooni, usku, sotsialismi, kõike – ida-euroopa rahvusriiklus jälestab enamust maailmast.

Ida-euroopa riikide propagandamasinad üürgavad täiest jõust. Kaljulaid, va Buratina, kuulutab end ainsaks digiriigi eestkõnelejaks. Sa pead õppima siin seda oma natsionalistlikku päritolu talitsema. Sa pead sellega kuidagi hakkama saama. Enamus, mis seal räägitakse, ei tõlku inglise keelde. See on nii äärmuslik.

Need inimesed, kes on siia kolinud, naeratavad lihtsalt. Nad ei räägi asjadest kõva häälega. Sest natisonalistlik viha on jube. Mulle saatis üks veel Tallinnas elav sõber kõik anti-semiitlikud kommentaarid, mis olid EPLis ja Delfis stuudio kolimise loo all. Päris rets. Iisraelil oli peale teist maailmasõda poliitika, et juut võib olla igaüks, keda on juudina tagakiusatud. Ma kardan, et ma kvalifitseerun.

Aga siin on kõigil mobiilipangad, ilma piiksuva mobiilID või SmartIDta, seda pole lihtsalt vaja. Kõik annavad digiallkirju. Ilma mingi ID kaardi lugejata, see on mõttetu. Docusign töötab palju lihtsamalt, inimlikumalt. Mitte kellelgi pole totalitaarset riiki vaja, kes teab kõigist su liigutusest kõike. Riiki ei ole sinu asjadesse surkima vaja.

Rääkides siin ühe ja teisega saan ma aru, et meie, sinu ja minu ja teiste meiesuguste kohus on hoida see totalitaarne digiriik vabast maailmast eemal nagu seakatk. Sest ainult niimoodi on võimalik vabadus.

Seda kõike ei ole sa googeldanud ja seda kõike sa ei tea. Ja kui sa oled õige eestlane, siis sa seda kõike ka eitad. Sest puukellaga idioot sinus tahab nii. Meis kõigis elab puukellaga idioot.

Aga lahkunud on 100 000 inimest

Muidugi on Eestis lihtne. Eriti kui oled etniline eestlane. Seal pole praktiliselt mitte kedagi ja igale inimesele leitakse mingi tegevus ikka. Aga seal on ka kõik võimatu. Lihtne. Ja võimatu.
Ja muidugi on Londonis raske. Tohutult raske. Üürid on üüratult kallid. Aga mitte miski ei ole võimatu. Kõik on võimalik.

Eerik Kross ja teised, kes kirjutavad eestlaskonna suurendamisest vabasse maailmasse põgenenute arvel, ei saa aru vast fundamentaalsest erinevusest praeguste lahkujate ja 2. maailmasõja-aegsete vahel.

20. sajandil lahkusid Eestist need, kellele ei meeldinud kommunism, need, kellel oli hästi Pätsu kvaasi-diktatuuris ja ka need, kellele meeldis kapitalism, muidugi. Need, kellele meeldis rahvusriiklus.

Praeguste lahkujate hulgas on väga palju neid, kellele ei meeldi Eesti verejanune mõrvarlik neoliberalism, kellel ei meeldi väiklane kusiknatsionalism, kes ei taha lämbuda Laari-Vahtre-Pruuli ülikorruptiivse rahvuskonservatiivse mutantkapitalismi embuses. Kuidas te nad tagasi mõtlete tuua? Saadate Laari päriselt vangi? See ei ole ju mõeldav. Enne saab Blair sõjakuritegude eest süüdistuse.

Muidugi on see tagasitoomise jutt silmakirjalik. Tegelikult ei taha keegi kedagi tagasi. Surve, mis algab Ungarist, Poolast on just vastupidine: piirid tuleb sulgeda. Ei ole vaja siin midagi ringi sõita. Rahvusriik on kõige tähtsam. Piire ei ehitata kunagi ainult ühes suunas pidavateks.

Vaata seda oma Eesti passi. See on ju ajalooline anomaalia. See ei saa kaua kesta, et selle passiga saab asuda elama inglisekeelsesse riiki. Nagu päris inimene. Seda polnud pea kogu 20. sajandi vältel. Ja tõenäoliselt lüüakse see uks brexitiga kinni. Ära iial usu, et eesti poliitikud selle üle õnnetud on. Suletud piirid, nii sealt kui siit poolt on liiga mugav vastus nende liiga paljudele vastuseta küsimustele.

Samasugune ajalooline anomaalia on see, et see raha, mis sul on taskus, või pangas, et see on raha igal pool vabas maailmas. Ma mõtlen eriti enda põlvkonda. Mitut rahareformi, devalveerimist, šokki me mäletame? Ja ometi, ikkagi, usume.

Sõber pankur rääkis loo, et kui tema tegi panga, siis andsid nad ühe Kopli Stroomi ranna korteri vastu 30 000 krooni laenu. See tundus mõistlik. Siis mingil hetkel müüsid nad oma panga maha rootslastele. Täiesti juhuslikult sattus ta selle korteri peale. Ta nägi, et nad olid selle korteri vastu andnud juba 300 000 krooni laenu. See tundus kahtlane, aga veel kuidagi arusaadav.

“Ja tead, ma brausisin kinnisvara ja täiesti juhuslikult sattusin kolmandat korda selle korteri peale!” ütles ta, “ta on müügis ja vaatasin kinnisturaamatust huvi pärast hüpoteeke. Mis sa arvad, kui palju nüüd selle korteri peale on see sama pank laenu andnud?”

“Ma ei oska arvata, Kopli, 60 tuhat?”

“See on suur korter, 120 000 eurot. See on umbes kaks miljonit krooni. Kas see tundub mõistlik?”

Ei tundu. See on ajalooline anomaalia. Nii nagu see pass, nagu see raha, nii ei saa see kinnisvara maksta nii palju. See kõik on tohutult fragile. Küsisin ühe teise semu käest, kes töötab suures rahvusvahelises organisatsioonis analüütikuna, et mis juhtuks Eesti SKTga kui tegelikult tuleksid rohelised mehikesed ja tehakse päriselt mõni pauk Narvas.

“Oi,” ütles ta, kritseldades numbreid salvrätikule, “neist asjadest ei tohi rääkida. Rootsi pangad keeravad kõik laenud kinni, ajude äravool riigist tohutu, SKT kukkumine 30-40%… jah, palju maksab kinnisvara Luhanskis?”

“Palju maksab kinnisvara Luhanskis?” on see üldse õige küsimus?

Aga ometi on meil need ajaloolised anomaaliad nagu iseenesestmõistetavad. Šokk saab tulla ainult tohutu. Võib olla mul lihtsalt vedas, et ma sain oma šoki varem kätte.

Ma olin alati pidanud iseenesestmõistetavaks, et vabas riigis võib ilukirjanduses kirjutada absoluutselt kõike. St ilukirjandus on tehniliselt valetamine. Muidugi on ta sageli ainsaks tõe rääkimise viisiks ajastu, inimeste, jms kohta. Aga tehniliselt ikkagi – valetamine.

Nüüd on selge, et eesti keeles ei ole ilukirjandus vaba. “Paljud asjad tulebki kohtus selgeks vaielda,” ütles üks justiitsperekonnapea, ma ei mäleta, kes. Aas või Perling. Nad on mul kõik peas sassis. Aga neid on tohutult.

Kuule, ega ikka ei tule küll. Kirjandusega on kohut käidud terve 19. ja 20. sajand, midagi ei ole enam selgusetu. Kui sa oled lääne kirjanduse osa. Kui oled?

Kristjan Jaak Peterson küsis: Kas siis selle maa keel ei? Ja vastus lühidalt on: EI. Selle maa keelel ei ole maailmale mitte midagi öelda. See keel on taandunud pahavaraks, viiruseks, selle funktsioon ei ole mitte suhtlemise võimaldamine vaid hüvede saajate ringi piiramine.

Ma võtsin kunstivabadust, sõnavabadust samamoodi raudkindlana, nagu sina oma Eesti passi, pangaarvet, Tallinna kinnisvarahindasid. Aga ometi on need kõik tohutult rabedad. Fragiilsed.

Sa ei tea, mida tähendab, kui sa pead aastaid mööda kohut käima, tõestama suletud uste taga, et sa oled kirjanik, et sa pole hull, et sa pole pervert. Suletud uste taga pead ette lugema Sorokinit, Burroughsit, Nabokovit, De Sade’i. See ei lähe elus mööda ega üle. Eesti on riik, kus kirjandus ei ole vaba.

Jüri Saar, professor, on televiisoris hoiatanud, et kui keegi kirjutab enesetaputerroristi mõtetest liiga täpse romaani, siis saab süüdistuse terrorismi toetamises. Prokurör on kohtus öelnud, et kirjandus ei tohi õhutada viha ja mida iganes veel. Lisaks sellele, et UNTITLED12 on täiesti kriminaalne igas maailma keeles. Usu mind, see riik alustab sinu kohta terrorismi-kriminaalasja iga anonüümse kaebuse peale. Parem ära kirjuta.

Ma tean sul on googeldamise kramp. Aga Amazonist leiad umbes 10 enesetaputerrorismi romaani ja raamatut. Jne. Aga ära neid tõlgi, neid linke kliki. Eks.

Kirjandus peab tegelema ka kõige keerulisemaga, kõige suuremate tabudega, kõige jõhkramaga. Aga mitte selle maa keeles, selle maa keeles on lagi Postimehe arvamusartikkel. Ja kui tahad kirjutada sellest, kuidas perverdid lapsi panevad, siis mine tööle Päevalehte ja kirjuta nagu Kärt Anvelt ülistavaid vapruslugusid Pähklist. Saad kirjutada päris lastest, dialoogid saad toimikutest.

Samal ajal kui Kärt Anvelt Pähklit pühakuks peseb, kirjutab New York Times, et keegi tüdruk avaldas just anonüümse raamatu, päeviku, sellest, kuidas isa teda põrutas 3-21 aastaseni. NYTimes rõhutab, et kirjutatud on see detailselt ja nii, et tekitada lugejas… erutust. Ja kui õige, ma mõtlen, kunstilise võttena. Mis oleks mõjuvam, võikusena? Aga mitte selle maa keeles. Insesti päevikud.

Igaüks, kellel ei ole kümneid või sadu tuhandeid eurosid, et selle totalitaarse riigiga kohut käia on parem vait. Või räägib ohututel teemadel. See chilling effect on tõeline ja päris. Küsi inimestelt. Nad avalikult ei ütle. Aga omavahel küll.

Kohtus saab võita, kui tohutult veab, isiklikult võib pääseda, aga ei pruugi. Aga see keel ja kultuur on kaotanud, see kirjandus on vabade keelte hulgast ära lõigatud. Sest iseenesestmõistetav kirjanduse vabadus on eesti keeles hävitatud. Kas seda saab tagasi riigikorda muutmata? Keep on dreaming. Parafraseerides Kaljulaidi: 21 sajandi kirjandus hävitati 20. sajandi vahenditega, et tuua tagasi 19. sajand. “Kas siis selle maa keel?” Sai ju öeldud: ei!

Aga kurat, Luhanski kinnisvarast pidin rääkima! Siin oli Kuninganna sünnipäev kui üle maja lendasid retsides formatsioonides lennukid. Istusin kohvikus. Keegi oli lauale unustanud värske lehe. Esikaanel oli uhke pealkiri riikidest, kus on Briti väed. Somaalia, Keenia, Afganistan, Iraak ja teiste hulgas: ESTONIA. Palju maksab kinnisvara Somaalias? Aga Afganistanis?

“See oligi lõpp, millest sai uus algus”

Raskelt kurb on seda kõike kirja panna. Mõtetena on see liiga kaua hingel olnud. Samas veidi pelgan, äkki olen liiga avameelne. Kardan, jaa, saad aru, mina kardan. See riik seal on üha retsimaks muutumas.

Nad ei lasknud ju mind seal Andrus Elbinguga vanglasse kohtumisele, ütlesid, et ma olen oht vangla julgeolekule. Kuna ma tean, et ma ei ole, siis on kaks võimalust, kas vangla julgeolekuteenistus on väga loll või väga kuri. Pigem viimast. Aga ma ei saa sellest kõigest eriti kirjutada, sest Andrus on veel seal, nende käes, nende võimu all. Luuletaja on vangis. Ja eesti keel on peidus räpis, Genka, Okymi, Reketi, Andruse ja teiste sõnades, riimides.

Ja ma ei saa ka Eestist kõike kirjutada, mida ma mõtlen. Sest ka minul on veel kohtuasi tulemas, Ringkonnakohtus, siis Riigikohtus. Lisaks on veel palju sõpru seal. Tegemas maailma kõige keerulisemat aga ka kahtlusteta kõige kõvemat videomängu.

(Mis sa liialdad, kes see seda vabadust ründab, ei ole asi nii hull – ma juba kuulen seda jauramist. Ja ma tean, et mul on absoluutselt, vägivaldselt, vääramatult õigus. Eesti liigub tulevikuta ida-euroopa rahvusriikide puntrasse, militariseerub veel rohkem, ja õhku jääb veel vähemaks. Ah ei usu, loll, ükski auto ei saa rääkida.Ja keegi ei räägi tuumasõjast! )

Ma ei saa lõugu liigutada. See oleks veidi sama, nagu laiata Londonis samal ajal kui seal Gestapo võimul, minu sõpru ohustamas. Kuidas see küll sinnani on läinud? Millal see kõik nii kurjaks läks? Ma ei avalda parem ka oma järgmist osa Untitled Super, sest mine tea. See riik jälitab eestluse ründajaid nagu Põhja-Korea, igal pool maailmas. Ja armastab ka samuti tantsivaid inimmustreid. Aga. Aga.

Aga lapsed on siin. Mina ka. Praegu kirjutamise ajal nagu tahab ununeda. Aga olen. Possession is nine-tenths of the law. Öeldakse siin. Seda tagurpidi pöörates öeldakse, et ei tasu ka Brexitit karta, kui oled juba kohal. Siin mõeldi välja õigusriik.

Poisid panid teises toas Eminemi laulma. Ta endiselt ei karda. Kutsub endiselt käest kinni võtma. Kummaline on tunda, kuidas aju muutub. Ma olen nii palju telefoni teel inglise keeles asju ajanud – ja see on tohutult keeruline, sest aktsente on siin nii erinevaid – et kuulates bussis või kohvikuraadios suvalist laulu saan igast sõnast kohe aru, otse. Seda pole nii ammu olnud. Viimati 18 a tagasi New Yorkis.

Selline tunne on, et iga põlvkond peab tegema sammu edasi. et mu vanavana…vanavanaisa tuli puu otsast alla, metsa, tema järglane metsast põllule….siis minu vanaisa tuli talust külasse, mu isa tuli külast linna, ja mina pean minema linnast maailma, et minu lapsed saaksid minna maailmast edasi, äkki tähtedele. Ja lapsi tuleb kuulata.

Ja sina saad tulla ka. See ei ole lihtne. Aga see ei ole võimatu. Kõik on võimalik. Siin. Kuigi ma võib olla pole sind kunagi näinud, oled sa siiski mu õde või vend, kui sa seda siin lugeda mõistad. Mul on hea meel, kui saan sulle julgust anda. Meid on siin ees palju. Rohkem kui sa arvad. Ja isegi puukellaga idiooti on siin vahel jooksmas näha. Siin saab hakkama, kuigi on väga raske. Võta ainult julgus kokku. Veel ei ole hilja. Siin on vabadus. Meid on siin miljoneid. Seal on üha rohkem see Tartu kool igal pool. See võimaluse aken sulgub siin üsna varsti. Siis jäävad Soome. Ja Saksamaa. Ehk.

Kust sa tuled? Seda küsitakse siin sageli. Mida vastata? Ma annan sulle oma vastuse. Kasuta seda, kuidas tahad. Ma tulen ZA/UM’ist. Sealt, kust Majakovski, Gontšarova, Malevich, Ahmatova, Gagarin, Tereškova. Muidugi, kõik meist ei lõpeta hästi. Aga me viime inimkonda edasi, tulevikku. Tähtedele. Tuled?

10 Comments

  1. Ei ole mõtet endale tonte joonistada ja siis nende vastu võitlema hakata. Neoliberaalid jäävad oma seisukohtadele truuks, asi on selles, et vasakpoolsed on nendega ühes voodis. Olgu nende vabandused siis millised tahes (internatsionalism, SJW-sm jne). UK ei ole võrreldav Kreekaga, sest kreeklased kuulasid vasakpoolsete nõuandeid ja need ei kujutanud ette, et selline progressiivsuse nirvana nagu EL võiks omadega lõpetada või võiks Kreeka omasoodu jätkata. Kõik jutud olid vasakpoolsetelt: natsionalism ei ole vastus, EL vajab reforme jne. Kui küsisid, et milliseid reforme, siis oli nende tarkus ka otsas, aga kindlasti mingisuguseid reforme oli vaja 🙂

    Real opression was economic, this should have been a priority for the left but it was not.

    Eesti neoliberaalne? No ok, aga eelkõige ikka EL. Kui EL-i raamistikust ei vabaneta, siis on mitteneoliberaalne valitsus Eestis sama mõttetu nagu Kreekas praegu. Muuseas rahandusminister Tõniste ütles hiljutises raadiointervjuus, et kriisi ajal tulnuks majandust stimuleerida valitsuse defitsiidiga. Seda ei ole palju, aga asi seegi.

    Tähelepanuväärne on, et revolutsiooni teevad paremkonservatiivid, näiteks Trumpi ja Brexiti tulemusel olid teistmoodi kõned sel aastal Davoses Globalisation: the rise and fall of an idea that swept the world https://www.theguardian.com/world/2017/jul/14/globalisation-the-rise-and-fall-of-an-idea-that-swept-the-world
    The left is nowhere to be seen?

    Tegelikult on vasakpoolsust näha küll, nad karjusid fašism, natsism, rassism, kui Trump ja Brexit juhtusid. Sama Le Peniga Prantsusmaal, kes toetas eurost loobumist ja täistööhõivepoliitikat.

    “Ma seisin sõpradega kreeka toetuseks meeleavaldusel, Tallinnas. Kui vähe meid oli. Aga kui üksi olid kreeklased. Kui raudne oli Schäuble finantsrusikas. Seal hävitati euroopa solidaarsuse unistus.”

    Sa ei seisnud seal kreeklaste eest, vaid internatsionaalse solidaarsuse eest. Kreeklased oleks sellest jamast juba väljunud, kui poleks seda ideed olnud.

    Et kuidas läheb EL-i kodanikel UK-s tulevikus? Tõenäoliselt paremini kui Kreeka kodanikel Kreekas.

  2. Süsteem on alati halastamatu. Vabadust on üha vähem ja vähem. See on õige. Sellest saad sa aru siis, kui sa üksinda selle masinavärgi ees seisad. Seda on pea võimatu sõnadesse panna. Kahju on sellest, et süsteem tasakaalust välja hakkab minema. Kuigi noh, neid asju on enne ka olnud. Või mis selle Kivisildnikuga täpsemalt üheksakümnendatel tehti. Kui selgus, et Hando Runnel on Berk Vaheri mõõtu. Ära muretse, neid asju tuleb veel. Paarikümne aasta pärast.

    Sellise süsteemi peamine viga on see, et kui võim vahetub, siis süsteemi eestkõnelejad ja väljatöötajad satuvad ise sellega silmitsi. Nii on alati olnud. Robespierre ei ole unikaalne nähtus. Kas midagi teha saab? Ma ei näe mingit konstruktiivset tegevust. Saab selle üle naerda, nutta või juua. Või ära minna. Kuigi ma ei ole kindel, et mujal oleks oluliselt parem.

    Puukellaga idioodi suhtes oled natuke ülekohtune. See on sama mis Rimi kassiiri peale vihastada, kui õlle hind on tõusnud. See süsteem ei ole kellegi masterplan. Ta lihtsalt juhtub paljude paljude inimeste väikeste tegude, otsuste ja mõtete tõttu. Paljude väikeste inimeste. Et nende töö oleks lihtsam. Kuni me lõpuks kõik lähme kinni. Ja parem puukellaga idioot kui vapsid. Või Orban.

    • Tõesti, ilmselt ei olegi vaja masterplaani, piisab kui on liiga palju ja liiga ohtralt rahastatud ametnikke, kes teevad siis iga päev ise oma töö natuke lihtsamaks. Näiteks ennetavad võimalikku vaidlust paari ukraina ehitajaga nii, et lendavad peale täisrelvastuses SWAT-tiimiga kui on vaja reageerida koputaja vihjele ja dokumente kontrollida…

      Kohti kuhu minna esialgu veel on, aga ma ei ole kindel, et need kaua sellised vabadusehõngulised püsida suudavad kui ümberringi käib kruvide kinnikeeramine koos džihhaadi importimisega.

  3. Jah, Kaur…sul on õigus, mida sa Eesti riigi kohta kirjutad. Ka mina olen Londonis elanud. Olen samuti nagu sina olnud kibestunud, olen lahkunud, olen elanud võõra rahva ja kultuuri keskel. Siiski on mind mõne aja möödudes tabanud koduigatsus. Olen aru saanud, et ma siiski ei taha alla anda. Ma ei taha, et Eesti ja eestlased kaoks. Ma tahan eesti keeles rääkida. Kui me kõik alla anname ja põgeneme, siis ongi lõpp käes. Mina ei anna alla. Ma seisan sellele vastu. See on minu riik ja minu rahvas. Küll lihtsameelne, küll naiivne, küll ebaintelligentne, küll matslik jne jne jne. Aga ikkagi ma armastan neid uimardeid, neid juhmardeid, neid pugejaid ja argpükse ja vihkajaid, sest ma usun, et nad on võimalik sellest valelikust ja kuritegelikust Eestit ja eesti rahvast hävitavast maffia süsteemist lõpuks välja kiskuda. Ma usun, et eestlased on võimalik siiski nägema panna. Ja ma hakkan seda asja vedama. Kasvõi üksinda. Nii kaua, kuni elan.

    Süda, kuis sa ruttu tõused
    kuumalt rinnus tuksuma,
    kui su nime suhu võtan,
    püha Eesti – isamaa!
    Head olen näind ja paha,
    mõnda jõudsin kaota,
    mõnda elus jätta maha –
    sind ei iial unusta!

    Sinu rinnal olen hingand,
    kui ma vaevalt astusin.
    Sinu õhku olen joonud,
    kui ma rõõmust hõiskasin.
    Minu pisaraid sa näinud,
    minu muret kuulnud sa –
    Eestimaa mu tööd, mu laulu,
    sul neid tulin rääkima.

    Oh ei jõua iial öelda ma,
    kuis täidad südame!
    Sinu rüppe tahan heita ma
    kord viimse unele.
    Ema kombel kinni kata
    lapse tuksvat rinda sa.
    Eesti muld ja Eesti süda –
    kes neid jõuaks lahuta.

    Lydia Koidula

  4. Või saab su naine laps seal uus Araabias mõnelt tsurkalt peeru vahele, jõuab ehk mõistus persest pähe, et erinevad etnilised grupid pole loodud koos elama ja ainuke looduse ja evolutsiooniga kooskõlas olev ühiskonna vorm on rahvusriik.

  5. If you’re not pissing someone off, you probably aren’t doing anything important.

    Kas oleme nüüd ristteel? Võidelda ja riskida kaotusega, häbiga või ehk võidelda edasi selle eest, mida esindad & shake the foundation until something crumbles. Kahju oleks õudsalt kontroversiaalset eeskuju kaotada.

Submit a comment

Massive Presence Website