FUNTITLED 12

In KÕRGNIHILISM

“Mu peaks on pandud vana sukk,
mu kehaks kleidikäis
Ja nagu ikka riidest nukk
ma olen vatti täis.

Ma mängin, tantsin, salme tean
ja olen laulumees
Mind üles keerama ei pea –
mul endal elu sees.”

“Sipsik” – Eno Raud 1962.

FUNTITLED 12

Ta on oma kaisukaru ori. See vatiga täidetud loom meeldib talle, see on pehme ja kutsub enda kõrvale tukastama. Ta peab seda tegema kuus korda päevas. Talle meeldib see nii õudselt, rohkem kui miski maailmas, kui see on pehme ja kõditab naljakalt ja mänguautode tuled ja rattad ja pildid värviraamatutes muutuvad päriseks. Nii täiesti mõnusaks, nagu elu väljaspool hälli kunagi ei ole. Ta kogub neid ja jumaldab neid.

Talle meeldivad mudelautode rattad, nende kuju ja veljed nende keskel. Mustaks värvitud klaasid, mis on nagu läikivad kommipaberid keset plastikut. Nukkude plastikust etteantust tähistavad näod, kui neid loobitakse – kui nad teejoomist mängivad, palvetavad nad oma suude ja kätega ja võtavad tee enda suu sisse kui neid plastik-kukaldest kistakse.

Pisikesed käed pigistamas ümber õõnsa tehiskoe, kuidas see on vältimatu, et see pea hakkab otsast tulema, ja kui tühjad nad seest on, kui pärast selle juhtumist vastavatud august sisse vaadata. Nagu hülsid. Isad karjuvad alati vägivaldselt ja valulikke nägusi tehes, sest nad teavad, mis on tulemas. (Mänguasjapoes ei ole väga odavad asjad.) Ja emad keelavad neid kurjalt, nagu tulekahjus kõveraks sulanud Tšehhovi püssid, kes tahavad, et kõik õnnetud oleks.

Siis jääb laps üksi, koos nuku kehaga läheb pooleks kõik, mis on elus hea ja teeb mänguasjad mõnusaks, jääb ainult elu kest ja kõverate hammastega sünnitaja-lits, keda rõõmustab alandlikkus ja kurbus, mis isa siis valdab. Seda allasurutust tahab hoor endale, et sellest sünnitada endale uus auto või Michael Kors-i kott.

Ta lemmiktegevus on suurte inimestega nukku mängida, neid tühistada ja seda nautida. Ta oli kümnekuune, kui tal viimaks õnnestus leida täiskasvanu, keda kasutada. Lapsehoidja, kelle hoole alla ta oli jäetud, vaatas sel hetkel telekat, kui poiss suurde tuppa kõndis. Lapsehoidja pani puldi diivanile, naaldus diivani vastu ja ajas enda suu prunti ja hakkas nägusi tegema: “KES ON HEA LAPS?”

“Tu-tu-luuu. La-ta-lalala!” Laps pistis endale pöidla suhu, et täiskasvanu idiootsust jagada. Täiskasvanu oli 28, nägusi tehes vaatas ta lapse suuri silmi ja see tekitas temas tunde nagu ta vaataks midagi pühalikku. Ta läks lapsele aina lähemale ja midagi läikis lapse käes ja see oli nuga, mis löödi kasvatajale lõu alt sisse, ta suu vajus lahti, tera läikis seal tühimikus kui jõulupuu raekoja platsil, olles ümbritsetud üsna pea kaduvast ainest.

Lapsel oli aega ja oma väikeste kätte tõttu aega läks, enne kui kõik nahk sai liha küljest nülitud. põrand ujus verest ja laps nägi selle sees rohkem nukitsamehe, kui enda moodi välja. Kui ema ja isa koju jõudsid, karjatas ema, kuid siis kogus ennast ja ütles malbel toonil: “Minu laps küll nii ei teeks.”

Alles siis sai poisslaps esimest korda aru, mida tähendab olla püha.

*

See on ta huulte vahel. See käib sisse ja välja, tehes jõledat, lirtsuvat häält. See on lutt, mille sittuv sõber just põrandalt üles korjas ja endale suhu toppis. Ma olen nüüd kolmeaastane, sittuv sõber on kümnekuune, see vanus, mil mina oma esimese täiskasvanu tapsin. Me oleme kahekesti pikapäevarühmas ja ei paista, et kumbki meid sünnitanud litsidest meile niipea järgi tuleks. Meie valvaja, õpetaja, on jõle, 31-aastane pudelipõhjaprillidega karjäärinaine, kes arvab endast liiga palju ja meist liiga vähe. Lastetu, meestetu, ilmselt ka viljatu, töötamas siin majas, et oma komplekse maandada – jälle tuleb ta oma “tuti-plut”iga, jälle on mul kihk tema käsi otsast raiuda ja talle perse pista. Sittuv sõber ei räägi, aga ta on olnud siiamaani minuga solidaarne, ta meeldib mulle, hoolimata sellest, et tal on ikka veel mähkmed ja hoolimata sellest, et ta situb neisse üsna tihti. See inimese vari, kes meid valvab, siseneb ruumi ja istub oma toolile. Noogutan sittuvale sõbrale, ta noogutab vastu.

“OI, KES MEIL SIIN ON?” on tema viimased selgelt kuuldavad sõnad, hetk enne seda, kui ma ta toolilt põrandale tõukan ja sittuv sõber talle peotäie mänguklotse suhu topib. Ta hakab läkastama ja köhima, hoiab oma kõrist kinni, püüab klotse kätte saada, me seome ta kinni, vasak jalg laiali peldikute suunas, nöör ukselingi küljes, parem jalg laiali akna suunas, nöör radika küljes. Ta ei saa meid lüüa, sest ta teab, et kui mina või sittuv sõber peaksime sinikatega koju minema, on tema tee lasteaia administraatoriks saamisel läbi.

Sittuv sõber topib talle veel klotse suhu, eit väänleb ja tema nägu hakkab võtma sinakat tooni, samal ajal, kui mina püüan koristaja kabinetist leitud näpitstangidega tema varbaid otsast lõigata, suure pingutuse peale õnnestubki mul üks neist kätte saada, annan selle sittuvale sõbrale ja ta topib selle kasvatajale suhu nagu klotsid, nii ka ülejäänud üheksa varbaga. Autovaip meie all on kattumas verega, üsna pea kaob ringtee, kust saab haiglasse pöörata.

Samal ajal, kui mina üritan kasvataja lootetunnelit laiemaks teha, surudes oma sääre koos põlvega talle 90-kraadise nurga all putsi, situb sittuv sõber püksi. Kui vitt lõheneb ja mu jalg veriseks saab on tema lahklihased laulukaareks laiali, ma üritan tema sisse pugeda, et uuesti sündida, aga ma ei mahu ja mind tabab ahastus. Tema lihakardinad ripuvad lõdvalt ja ma mõtlen neid vihast otsast tirida, õpetaja kähiseb ikka veel ja on näost sinine nagu mängutoa tapeet, kuid siis märkan ma sittuvat sõpra, kes on samuti tige, sest õpetaja suhu ei mahu rohkem klotse ja ma viipan talle käega, ta noogutab mõistvalt ja tuleb mu juurde.

Ma hoian värdeide lihakardinatest kinni ja karjun autundega: “PALUME LAVALE, KUUE OSCARI NOMINENT, NELJA OSCARI VÕITJA, SITTUV SÕBER!” ja ma rebin vitumokad keha küljest ja verd pritsib ja mu silmanurka tekib pisar, kui ma tulen eest ära ja ütlen sõbrale, et ta läheks sinna, kuhu ükski mees pole varem läinud. Sittuva sõbra kulm tõmbub kortsu, ta on keskendunud, ta siseneb peadpidi, juba ongi õlad sees, ta on aeglane, aga kindlameelne, kuni tekib seisak – sittuva sõbra mähkmed ei lase tal edasi liikuda ja ühe käega nina kinni hoides, vabastan ma ta nendest ahelatest, ta on põlvedeni sees.

Ma tunnen ennast ülevana, kui roe voolab vitust välja, lõpuks ometi tulevad õiged asjad õigete kohtade pealt ja ma vaatan kasvatajat, kes on näost veel sinisem, kui mängutoa tapeet ja ma tunnen, et kohe läheb midagi valesti ja lähebki, sest sittuva sõbrad jalad hakkavad tõmblema ja ma karjun, et lits ajaks laiali, aga ta on juba suremas ja ta keha tõmbleb ja kui sittuv sõber oleks peenis, saaks ta praegu orgasmi, aga ta ei ole ja ta on lämbumas. Ja mul on ääretu hirm, et keegi, kelle eest ma vastutan, võib hukka saada. Viimases hädas löön ma õpetajale noa kõhtu ja rebin rasvkudet ja siseorganeid meeleheitlikult laiali. Kõlab heli nagu langeks vette suur kivi, keisrilõige on edukas – sittuva sõbra kiilakas peanupp tuleb esimesena, üleni verega koos, siis ülejäänud keha ja ta näol on õnnis naeratus ja ta näeb välja nagu Boddhisatva, valgustatu ja ma olen šokis, sest mulle tundub, et sittuv sõber on teada saanud midagi, mida mina iial teada ei saa ja ma olen õnnelik, et ma olen saanud päästa inimese elu.

*

“Elas väike Jussike, kellele väga meeldis pühapäev. Ta otsustas minna pühapäevamaale ja paluda pühapäeva, et see iga päev tema juures oleks.  Jussikese arvates pidid kõikide päevade maad asuma selle metsa taga, kuhu päike igal õhtul kadus, sest kui Jussike järgmisel päeval ärkas, oli päike sealt alati uue päeva kaasa toonud.

Silvia Väljas toob oma 66. aastal ilmunud raamatuga lagedale antropomorfse käsitluse nädalapäevadest, kõneledes kõigist seitsmest, kui rääkivatest, mõtlevatest olenditest. Peategelane Jussike soovib esmalt leida pühapäeva, seda, mille Jumal jättis puhkamiseks ja ta alustab oma otsinguid metsast, elavat juttude järgi pühapäev metsa taga, ja loojuvat päikegi ju sinna.

Lapse jaoks on mets suur ja tohutu, usun, et ei ole kohatu tõmmata siin paralleele Piibliga, kus metsa asemel oleks see “mitte-midagi,” milles Jumal istus enne valguse saamist, veel enam, tundub 7 sõpra kogunisti rääkivat maailma loomisest lapse tingimustes s.t positsioneerides teoses lapse kui Jumalana, kes on küll mingil määral teiste jõudude teenistuses, kuid kui järele mõtelda, on ju Jumalgi meie teenistuses.

Siiski, Nõukogude ateismi tingimustes oleks kohatu läheneda antud teosele kõigest religioosest küljest ja tuleb tõdeda tööülistamist, mis ilmselt leidis aset suures osas tolleegsest lastele suunatud kirjanduses. Jussike teeb heina, ehitab lasteada, rohib ja muudki, et saada päevi endaga kaasa.

Pange tähele – niimoodi, tegevuses olles, loobki laps oma maailma – võrdlus Jumalaga on pädev.

Ometigi, võime mõelda päevadest, kui kodanlikust klassist, kes dikteerib töölisele tema kohustused, pigistades temast viimast välja, pannes ta nende tööd ära tegema. Jussike saab küll ajutiselt kätte kõpla, kuid mitte tootmisvahendeid.

Jussike esindab tüüpilise kangelase arhetüüpi, kes on meile tuttav juba iidsete tsivilisatsioonide müütidest, omamoodi väike Gilgameš, kes peab rinda pistma kannatustega, et jõuda sinna kuhu vaja. Jussike idealiseerib pühapäeva, asub ta seda ju otsimagi, ning lõpus selle leides, pidutseb ta kõikide päevadega koos. See võis olla peegliks üle Atlandil tuure koguvale hipiliikumisele, mis 66. aastal kasvas jõudsalt, idealiseerides vaba armastust ja rahu, ajast, mil veel julgeti unistada.

Säilitades oma värskuse ka viiskümmend aastat hiljem ja olles avatud tõlgendamise paljususele, on Jussikese 7 sõpra raamat, mida ma alatihti enne tukastamist loen.

*

Ma väljun autost, sammudes oma uue lasteaia uste poole kui mu tee ristub krantsiga – loll, karvane, ilastav ja mis veel enam, haisev, sest see koer on sitane ja mulle meenub mu sittuv sõber ja mul on kurb, et ma teda ilmselt kunagi enam ei näe. Ma olen juba nelja aastane. Ma meelitan koera enda juurde ja teen talle pai, avan enda koti ja võtan sealt tahvli šokolaadi.

Kakaos sisaldub teobromiini, mis on koera jaoks väga mürgine. See imendub kiiresti verre ja 20 kilose koera tapmiseks on vaja kõigest 300 grammi šokolaadi. Sümptomid nagu oksendamine, krambid, kõhulahtisus ja kõige humoorikamatel juhtumitel südameprobleemid, mis võivad endaga kaasa tuua surma, ilmuvad 4-5 tundi peale toidu neelamist. Mul on aega oodata.

Söödan koerale peost šokolaadi, ta liputab saba ja ta on minust sisse võetud. Kui šokolaad otsa saab söödan talle veel pool pakki kummikomme, kirjaklambreid, ühe kustutuskummi ja kolm kondoomi, mis ma süstlavahetuspunkti vastuvõtulaualt võtsin, kui ma oma emaga seal käisin.

Varsti hakkab koer niutsuma, ta vaatab mind abiotsiva pilguga, ma löön teda jalaga, aga ta ei eemaldu minust. Ta väriseb ja kukub külili, suust hakkab vahtu tulema ja ta saba taob vastu maad, tuletades meelde mulle “peikat,” meest, kes mu sünnitajat kolgib. Ma vihastun ja lõikan koera kõri läbi, ta sureb silmapilkselt, siis lõikan ma ta külje sisse augu, kriipiv on see heli, mille tera loob vastu roideid ja valan tekkinud auku oma allesjäänud kummikommid. Ma naeratan. Haribo teeb lapsed rõõmsaks.

Teiselt poolt tänavat lehvitavad mulle teletupsud koos oma tolmuimejaga, ma lehvitan neile vastu.

*

Aga miski ei peatanud teda. Isegi see, et ta oli sooritanud eduka keisrilõike, isegi see, et ta oli koera lõbu nimel mürgitanud, igavikulisele tühjusele ohverdanud, ei mõjunud talle häirena. Tõelise hoiatusena tuli alles 34-aastane Peeter. See, mis too oli endaga mõnu pärast teinud, oli lausa jahmatav. Mitte selleks, et ta oleks päriselt vaene olnud, vaid ainult naudinguks ja perverssuseks, oli see mees maakleriks hakanud. Laps seisis trepikojas, kohver käes, kui maakler tema vanemate kohta küsis. Laps võttis jope taskust paki viiesajaseid ja ütles, et kohvris on veel. Maakler, kohkus hetkeks, kuid raha ei valeta ja nii kutsus ta lapse sisse.

“Siin on meil Bernadette Livingstoni sofa, 18 000 eurot, juba hinna sees, köögimarmor on-”

Laps vaatas pealiskaudseid objekte, pinnavirvendust elu tühjuses, ja mõtles piiride ületamisest. Talle meenus seik varajasemast lapsepõlvest, kui ta meeletult soovis hällist pääseda, vaadata, mis on mujal, kaugemale. See õnnestus tal. Ta sai noomida. Juba siis sai ta aru, et ühtegi last ei tohiks kunagi mitte ühegi täiskasvanu kätte jätta, kuidas tema isemõtlemine on karistatav, kuidas teda vormitakse läbi eituse, mitte jaatuse.

“Nüüd vaadake, kliimaseade, kaheksa funktsiooni viie võimsuse astmega, te kuulsite õigesti, viis-”

“Primitiivne loom on inimene, idiootsete soovide ja hirmudega, rõõmude ja kurbustega.” Piirid. Kas ta on liiga kaugele läinud? Kas maakler on ära teeninud selle, selle, mis kohe sündima saab? Kindlasti, aga – piirid. Maailmarekordid ületatakse, sportlased jooksevad põlved puruks, et näidata, milleks inimene on võimeline. Ei, ära jookse nii kiiresti, ei, meie ei oska joosta, me ei saa aru, ei. Kas esimene piir ületati siis, kui inimene puu otsast alla tuli? Konservatiivsemad ahvid istuks siiani vist oma haljal oksal.

“Kuidas palun?”

“Vabandust, aga te olete jultunud, vormides meid läbi eituse. Te peksate meid, kui me teie sõna ei kuula ja pärast annetate, pisarad palgel, laste turvakodudele, kui teie perse diivaniga ühte sulab. Te olete hädised varjud jumalast, ta ei saanud teid enda näo järgi teha, teil ei ole nägu. Piirid muutusid ja te hakkasite raha uskuma, seeläbi olete te kasvatanud põlvkonna narkomaane ja alkohoolikuid, oma hoolimatuse, rumaluse, rahanälja ja pealiskaudsusega. Laiskusega röövite te meilt tuleviku, jättes meid aparaatide meelevalda. Te räägite meie pühadusest välistamaks meie inimlikkust. See on see, mille te meile edasi andsite – nüüd on tulemus käes.”

“Ma ei mõista-”

Ma avan kohvri, kus üllatus-üllatus, ei ole raha, vaid ketaslõikur, mis töötab aku pealt, ma lõikan maakleri sääred läbi, lõhe laieneb aeglaselt, ma näen hetkeks kahte boamadu oma lõuapärasi ajamas laiali, kuni nad teineteisest täielikult eralduvad, maakler kukub selili, lakitud king koos säärega jääb põrandale seisma, tunnen end olevat kingapoes ja see vihastab mind veel enam. Kuna olen kõigest nelja aastane, on ketaslõikur mulle veel ilmatuma raske pikaaegseks hoidmiseks ja ma asetan selle põrandale ja peksan maaklerit korduvalt jalaga munadesse, ta nägu on kahvatu ja ta sipleb nagu sittuv sõber lähiminevikus, kui ta õpetaja sisse kinni jäi.

“Miks?” susiseb maakler hädise häälega, šokiseisund ei lase tal vastupanu osutada, köndid tõmblevad mööda “imelist, eebenipuust parketti, mis on algusest lõpuni käsitsi lihvitud,” ja mulle meenuvad värviraamatud, mis on pooleli ja ma tahaks õudselt tukastada, aga ma ei saa veel ja ma võtan ketaslõikuri ja ma keeran võimsust juurde ja see teeb hirmuäratavat häält ja ma pillan selle maha ja see jääb käima ja ta sõidab mööda põrandat ja lõikab maakleri vasaku käe pooleks koos uhke kellaga. Ja kihutab edasi.

Ma ehmatan, sest see oleks võinud vabalt minu jalg olla, kuid et mitte näidata ennast amatöörina, küsin ma kindlameelsel häälel: “Noh, kas kell on juba makstud või ikka panga oma?” ja jooksen nii kiiresti, kui mu pisikesed jalad seda lubavad aga ketaslõikur on kiire ja kättesaamatu nagu keerlevad lennukid ja tähekesed, mis mu hälli kohal ripuvad. Maakler karjub valust ja kõva šokk on üle läinud pehmeks šokiks, selleks hetkeks, kui ma taas lõikurit valdan, on ta selili ja roomab “topelt-tugevdustega, sepistatud kõrgkvaliteedilise ukse” poole, ma võtan kogu oma jõu kokku ja lõikan ta perse küljest, kaks kannikat nagu saiakuklid vedelevad parketil, maakleri hääl on ebainimlik, usun, et analoogne selle heliga, mis kõlab ta suust, kui kinnisvarale ei leita ostjat ja väärtus asub vabalangemisse.

Ma lülitan ketaslõikuri välja ja võtan eemal vedeleva käe ja topin selle kannikate vahele. “Burger. 100% liha. Elajale sinu sees.” Ta suu on laiali ja ma üritan seda sinna sisse toppida, aga ei mahu, maakler on küll ahne, aga praegu lihtsalt ei mahu, ja ma olen ikka veel vihane, sest mulle meenub see kiirtoidukoht, kus me kunagi isaga käisime ja see vinniline värdjas letis tellimuse sassi ajas ja ma nutsin terve õhtu, sest mulle ei maitse juust, see on piir, mida ma pole valmis veel ületama, maakler ägiseb, aga ei mahu, ta pole ikka veel surnud.

Taas viirastuvad minu ees boamaod oma hiiglaslike lõuapäradega, loodus annab ise juhtnöörid kätte. Milleks üldse mürgitatud teadmised, mida täiskasvanud edasi pärandavad – emake maa hoolitseb kõige eest, ja ma võtan ketaslõikuri ja see ei ole chelsea grin – see on paldiski irve ja äkitselt omandabki ta mao ilme – lõuad on laiali nagu jalad sünnitusmajas ja need venivad kuni perse koos käega ja seda ilustava kellaga mahub talle suhu, “SÖÖ VÄRDJAS, SÖÖ,” karjun ma talle. Ta ägiseb ja ta ei ole võimeline hammustama. Siis ta sureb. Do you want fries with that?

Ma ei ole õnnelik. Ma ei ole rahul. Söön paki Domino küpsiseid ja vaatan 120-tollise diagonaaliga LCD telerist Simpsoneid. Tehnika viimane sõna.

Kõrglahutusega pilt.

*

Eno Raua kirjutatud “Sipsik,” eesti nõukogude lastekirjanduse üks lipulaevu, on psühholoogiline thriller, mõistujutt, mis kõneleb KGB poolt piinatud dissidendist, kes on äsja gulagist vabastatud. Dissidendi isikuks on Raud seadnud mitte-midagi ütleva Anu, kes kannatab vangistuses veedetud aja tõttu tõsiste psühholoogiliste probleemide all.

Teos algab Sipsiku valmistamisega, millega tegeleb Anu vend, kes on kujundiks nendele pereliikmetele, kes dissidendist maha jäid. Neli päeva peab Mart Sipsikut valmistama, olles valve all ja tundes pidevat hirmu represseerimise ees, tuleb olla ettevaatlik, et säärane tegevus kellelegi silma ei jääks.

Sipsiku “Palju õnne sünnipäevaks,” on justkui tervitus Anule, kes nüüd vabastatuna, on saanud võimaluse uueks eluks. Elutu nukuga rääkimine ei lase Anul internaliseerida oma probleeme, vaid aitab tal neist vabaneda. Teose alguses muidugi ilmneb, et sellisel lähenemisel kitsaskohti, Anu süüdistab Sipsikut pildiraamatu vaatamises ja määrimises, mille peale Anu isa ütleb, et pole ilus Sipsikut süüdistada, kuid jätab tütre karistamata, sest ta näeb, et asi on paranemas.

Sipsik on Anule objekt, milles ta iseennast peegeldab, kui ka koht, kuhu läheb see, mida Anu ei suuda ise läbi elada. Kurioosne on peatükk, kus Sipsik lendab kuule. Üks aasta pärast seda, kui Juri Gagarin oli esimene mees kosmoses, võtab sama rännaku ette Sipsik, kuid kaugemalegi. Olles peegeldus tolleaegsest tõsisest huvist ilmaruumi vallutada, pani Nõukogude Liit tegelikult esimesena mehe kuu peale. Sipsiku. Nali-naljaks, peatükk viitab ilmselt Anu suutmatusele leppida tõsiasjaga, et see sama riik, mis teda vangistuses hoidis, on suutnud saata inimese taevast kaugemale, seetõttu teeb ta ise seda Sipsikuga, sest tal on seda lihtsam uskuda.

“Sipsiku taksosõidus,” on Anu aga oma madalaimas punktis, kui ta unustab Sipsiku autosse – “Vaene Sipsik istus auto tagaistmel ja oleks samuti tahtnud nutta. Aga ta ei saanud, sest tal polnud pisaraid.” On ilmne, mida vägivalla monopol inimesega teeb – inimest ennast eriti alles ei jäägi. Lõpuks hakkab aga Anu paranemise märke ilmutama, ta käib Sipsikuga seenel, teeb temaga sporti, see on kõrgema leveli resotsialiseerumine.

Teose lõpus on aeg Sipsik tagasi sahtlisse panna, teraapia on läbitud, Anu jätkab oma haridusteega, mis ei oleks olnud võimalik ilma lähedasteta, mis näitab, et ka kõige raskematel hetkedel võivad asjad korda saada, kui sul on sõpru.

Teost on võimalik mõtestada ka nii, et Anu ei ole kunagi vabadusse pääsenudki, vaid tema uus elu algab psühhiaatriahaiglas, kus teda ümber õpetatakse. Sel juhul on antud teos palju süngem, Sipsiku sahtlisse panek näitab, et ajupesu on täielik, isiksus on asendunud täiusliku nõukogude kodaniku omaga.

Väidetavalt on kuskil arhiivides ka “SIPSIK 2” käsikiri, mis räägib Kuuba raketikriisist, kus KGB heaks töötav Sipsik nurjab Fidel Castrole tehtava attendaadi. Olles oma poliitilise sisu poolest aktuaalne veel tänapäevagi, ning oma tõlgendamise paljususe tõttu, meeldib mulle “Sipsikut” vähemalt korra kvartalis lugeda.

*

Laps oli nüüd viie-aastane. Päevad olid ilmetud, ta polnud ammu kedagi tapnud, ta polnud ennast inimesena tundnud. Ta jalutas Tammsaare pargis, kui ta kuulis tuttavat häält, mis kuulus inimesele, kes oli lõpuks rääkima õppinud.

“LÄHME VAATAME MULTIKAID,” sosistas sittuv sõber poisslapsele, “lähme koos sinna kohta, diivanile. Kõikide korruste lõpus. Kus täiskasvanuid ja hirmu ei ole.”

*

Sel nädalavahetusel tapsid nad kaksteist avaliku sektori töötajat. Ta läks hommikul ja äratas sittuva sõbra üles ja ütles siis, et nad peavad täiskasvanuid tapma, see on nii hea, hästi palju kohe, nad on rõvedad suured ahnepäitsid. Sittuja oli nõus ja nad röövisid neid hingetuid kesti kohe hulgi. Tõmbasid kaks diplomaadikohvriga jorssi Toompealt kaubikusse ja naersid. Alguses sundisid nad jorsse omavahel kivi-paber-kääre mängima, ometigi, ei suutnud pikem kohvriga jobi kaotust võtta ja läks teisele kallale – furgoon rappus ja olukorra lahendamiseks pidi poisslaps mõlemat kärbikuga tulistama, pikem sai tabamuse otse näkku, sellest jäi alles ainult laup, silmavalged voolasid mööda triiksärgikraed alla, ja temast lahkuvad hambakillud jätsid kaubiku plekkseinale täkked.

Lühem mees langes põlvili ja palus armu, mis oli viga, sest poisslaps sattus segadusse ja polnud võimeline sihtima, esimene lask rebis otsast mehe käe tuues kaasa piinarikka karje, teine lõi roided kildudeks, südame löömist oli veel mõni hetk näha kuni see lakkas.

Kolm nõunikku said nad kätte ühe nimetu restorani ees tol hetkel, kui nad valjuhäälselt kaeblesid, et magustoitudega läks viisteist minutit. Nad viidi linnast välja ja seoti raudtee külge, seal, kus mõlemale poole jääb mets, kurvi taha, et poleks lootustki, et rong peatub. Nõunikud kusesid ennast täis ja lubasid sittuvale sõbrale dividende, aga sittuval sõbral, hoolimata sellest, et ta situb, pole likviidsusest aimugi ja kui nõunikest jäid alles vaid verised köndid, naeris ta nii kõvasti, et tema ninast pritsis piima välja.

Ühe ministri koos sekretäriga leidsid nad üsna ligidalt autos seksimast. Samal ajal kui poisslaps auto alla bensiini valas, õppis sittuv sõber tikke käsitsema. Kiire õppijana, (on ju sittuv sõber oma lasteaia parim matemaatik) õnnestus ta esimesel katsel, liisitud BMW X5 süttis plahvatusega põlema, nahk naaldus seesolijate küljest kõveralt lahti nagu lainetav linoleum kuni nad põlesid autoga üheks, tuhaks.

Viimased viis täiskasvanut ei pruukinud olla avaliku sektori töölised, aga mingid mapid ja ülikonnad neil igastahes olid ja lapsed viisid nad linnahalli katusele, sittuv sõber lõi heledate juustega 25-aastasele Andresele noaga kõhtu, rebides välja soolikad ja söötes neid tema kõrval olevale 40-aastasele Kristenile, lubades, et nii jääb ta elama. Kui esimene mees surnud oli ja soolikad kõik söödud, lõi sittuv sõber laiba kõrval istuvale Kristenile noaga kõhtu, ja käskis tal enda soolikaid süüa. Kolleegidele piiritu ahnuse poolest tuntud mees sõigi, juba 10 minutit näris, mille peale hakkas sittuv sõber kartma, et tegemist võib olla igiliikuriga ja lõikas ta kõri läbi.

Poisslaps aga võttis lihakirve ja lõikas kolmel naisterahval esimese asjana maha käed, siis peksis 50 aastast Irinat tema enda käega ja lõi selle läbi ta kolba, mis lõhenes, hakates välja pritsima aju, meenutades õide puhkevat päevalille. Teisele, 30 aastasele Stellale lõi ta lihakirve otse emakasse, siis rappis teda kuni loojuv päike koos Tallinki kruiisilaevaga teiselt poolt teda läbi paistis ja ronis sinna tühimikku, ajades enda jäsemed nii laiali kui võimalik, nii et Stella keha rebenes ja korraks tundus, et poisslaps on valmis halloweeni tähistama.

“TA-DA!” hüüdis poisslaps. Heleda peaga, pedofiili näoga naine, kelle nimi oli juba ammu üle linna kajanud, oli jõudnud ennast täis kusta ja värises maas, poisslaps võttis kätte kuvalda deklareeris “JA NÜÜD MINU VIIMANE TRIKK – PÄHKLIPURUSTAJA,” ja ta lasi kuvaldal langeda sellise pauguga, et koljutükid muutusid tolmuks ja aju jäi tõrvapapi külge sulama ja kajakate nokkida.

Sittuv sõber vaatas seda paar meetrit eemalt, käed ja püksid jäätisega koos.

FullSizeRender

 

9 Comments

  1. Kuuenda lõigu keskpaik tuli ootamatult nagu Fedor Emelianenko jalalöök otse pähe.

  2. Lugu meenutab kangesti Ameerika Psühhot. Ainult et antud loo peategelase mõtteid lastekirjanduse raudvarast on palju huvitavam lugeda kui Patrick Batemani muusikaarvustusi.

Submit a comment

Massive Presence Website