Filosoofiline stiilinõuandla: Weiningeriaan

In KÕRGNIHILISM

“Ainult vaimselt alaarenenu kahtleks mehe ülemuslikkuses naise suhtes: kõik inimkonna vaimsed ja materiaalsed väärtused on mehe poolt loodud. Naise armastus mehe vastu on 50% loomalik kiim ja 50% vihkamine. Naine on negatiivne ja passiivne, mees positiivne ja aktiivne – selle avaliku saladuse taasavastas ja avalikustas Otto Weininger oma raamatus. Ning see – naise loomuse ja essentsi avastamine – läkski talle maksma tema elu.”

-August Strindberg, 1903, nekroloogis Otto Weiningerile

 

TÕMBA ENDALE OTTO WEININGER PEALE!

Täna õhtul ära meelita, ära luiska ega kelgi! Tõmba tšikid tõega rajalt maha. Ütle neile, et juba Aristoteles mõtles selle asja peale natuke ja leidis, et naine ei ole täielikult inimene. Paljunemiseski on vaja mehelikku hingestavat essentsi naise inertse, passiivse lumpen-essentsi ülesäratamiseks. Hiljem võttis Hegel teatepulga üle ja leidis, et naise ja mehe vaheline erinevus on umbes nagu looma ja taime vaheline erinevus. Schopenhauerile Hegel ei meeldinud, aga ühes asjas olid mehed ühel meelel: naise loomuses on käsku täita. Siis läks jälle noor Friedrich Wilhelm piitsaga naistesse ja teatas, et “pinnapealne” on nende kohta veel liiga palju öeldud. Ütle sellele tšikile kõike seda ja kui peaksid tahtma poeetiliseks minna, siis ütle, et ta silmad on küll ilusad, aga petlikud. Seal taga näed sina, Otto Weininger – kogu Õhtumaade misogüünia-traditsiooni loogiline lõpplahendus – kõigest aherainemägesid.

TŠIKID LÄHEVAD HULLUKS SU SEKSIKA PSEUDOTEADUSE PEALE!

Tea, et tõelisele weiningeriaanile ei piisa tõdemusest, et naised on frivoolsed ja pinnapealsed. See on su külapoe ees õllepudeliga vibutav naistevihkaja. Tõeline weiningeriaan on naiste vihkamise ümber ehitanud kogu oma maailmapildi. Viha naiste vastu on temas võtnud lausa kosmogoonilised mõõtmed, kogu maailm koosneb mees- ja naisessentsist. Eriti bioloogilised vormid. Viita Steenstrupile, Taani zooloogile, kes väitis, et sugu eksisteerib igas organismi rakus. Osta sellele chicale kosmo ja räägi talle arrhenoplasmidest ja thelyplasmidest. Vii ta ajarännakule möödund sajandivahetuse Viini, kus teadus oli veel uljas ja fantastiline! Kus naise igas rakukeses ulpisid jäledad thelyplasmid, tekitades vaimunõtrust ja aatevaba elustiili. Siis raba ta jalust viidates inimembrüo varajastele arengustaadiumitele, kus genitaalid on juba tekkinud, kuid sugu pole veel defineeritav. Räägi talle, kuidas sealt on pärit rudimendid nagu rinnanibud mehel ja müstiline “lanugo” naistel, kuskil seal, kus meestel on habe. Võta neiul piha ümbert kinni, tõmba ta jõuliselt enda vastu ja sosista talle kõrva oma weiningeriaanlik mööndus: igas meesorganismis on mõningal määral amorfset, vormitut thelyplasmi. Nagu igas naisorganismis on uljast arrhenoplasmi. Tähendab – lootust on.

Siis naaldu talle lähemale, kõdita oma vägevate vuntsidega ta naisehuuli. Firmly, without mercy, you move in for the kill: puhas naisollus ise on eimiski. See on sügavik, must sügavik, naine on konkreetselt ja ümberpöördumatult mittemiski.

Eriti jäledalt palju naisalget ulbib just juudi meeste rakkudes, teatad sa siis kiretult tagasi baariletile lösutades. Ära anna naisele, mida naine tahab. Ära sukeldu sügavikku.

PANE MÕNUSAT ANTISEMITISMI!

Sinul, endale Otto Weiningeri peale tõmmanud noorel mehel, võib olla raske mõista, miks sa nüüd veel juute ka vihkama pead. Kas sellest kõigest ei piisa siis juba? Oli ju Weininger ise ka juut!
But wait! 1902 aastal näeb noor Otto Weininger Wagneri “Parsifali”. Heroilise juudiviha atmosfäärist kannustatuna kuulutab ta ennast protestandiks. Sealt edasi tõmbab Weininger naise ja juudi vahele võrdusmärgi. Hiljem teeb Hitler Weiningerile komplimendi: “oli üks hea juut ja see ka tappis ennast ära.”

Weiningeri austajate hulka kuulub ka Ludwig Wittgenstein, üks XX sajandi kahest mõjuvõimsamast filosoofist. Wittgensteini tõmbas Weiningeri geeniuseteooria. Lihtsustatult näeb see välja nii: mehistest arrhenoplasmidest ebatavaliselt tulvil suurvaimul on kohustus oma loodusest antud geniaalsust täiuslikkuseni arendada. Ka Wittgenstein oli arrhenoplasmidest lausa higilõhnaline ja leidis, et ta on geenius. Ei tule kellelegi üllatusena, et ka Otto Weininger ise oli geenius. Nii peab enda kohta arvama iga õige weiningeriaan.

GO OUT WITH A BANG!

Aasta pärast kustumatut Parsifali-kogemust annab Weininger välja oma suurteose “Sugu ja Iseloom”. Selleks ajaks on ta ka filosoofia doktor. Teose menu jätab Weiningeri arvates soovida. Ta üürib toa aadressil Schwarzspanierstraße 15. Seal suri Ludwig Van Beethoven ja Selles toas laseb Weininger endale kuuli pähe. Ta on 23 aastane.

Oma sõpradele jätab noormees endast järgmise mälestuse:

“Olles kord ta nägu näinud, ei suutnud keegi seda unustada. Ta lauba suur kuppel oli selle märgiks. Ta nägu oli kummaline tänu ta suurtele silmadele; pilk nendes tundus kõike ümbritsevat. Hoolimata oma noorusest ei olnud ta nägu kena, see oli üpris inetu. Mitte kordagi ei näinud ma teda naermas või naeratamas. Ta ilme oli alati väärikas ja tõsine. Ainult kevadel väljas käies näis ta lõõgastuvat, siis muutus ta rõõmsaks ja säravaks. Nii mõnelgi kontserdil kiirgas ta rõõmust. Kõige imelisematel hetkedel, mis me koos veetsime, eriti kui ta rääkis mingist mõttest, mis teda huvitas, olid ta silmad rõõmu täis. Muidu oli ta ilme läbistamatu. Kuni viimase paari kuuni oli võimatu tema näost ühtegi märki leida selle kohta, mis oli toimumas ta hinges. Tihtipeale tõmbas ta oma näo krimpsu, nagu väljakannatamatus valus. Kui ma talt selle kohta küsisin, taastas ta koheselt enesekontrolli, andis ebamäärase või põikleva vastuse ja tegi muud juttu, muutes edasise küsitluse võimatuks.

Ta isiksuse mõju avaldus kõige enam öösiti. Ta keha näis kasvavat; tema liigutustes oli midagi ebamaist, olek ja maneerid tundusid deemonlikud. Ja siis, nagu see kohati juhtus kui vestlus läks kirglikuks, vehkis ta vihmavarjuga õhus, nagu nähtamatu vaimuga võideldes.”

Kirjutas Robert Kurvitz. Avaldati esmakordselt 10. Juunil 2010 ZA/UM blogis.

4 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website