“Fifty shades of the teacher” 2. osa

In 50HALLIVARJU

Esimese osa leiab siit:
http://elavfantaasia.blogspot.com.ee/2017/05/peatukk-minu-esimesest-erootilisest.html

 

Peatükk x+2

Kallis päevik, ma tean ma pole ammu leidnud mahti kirjutada. Viimased kuud on olnud tavapäraselt rutiinsed – kool ja koolitööd, projekt „Burgerbräu“ ja muud ettevalmistused laagri tarbeks, natukene kodus emaga kokkamist, lisaloengud ja seminarid Tallinna Ülikoolis. Tavapäraselt kiire ja tegus.

Seoses kokkamisega tuli mulle meelde, et ma polegi veel kirjutanud sellest, kuidas minu ja ema hamburgeri retsept valituks osutus. Me panime kinni gurmeeburgeri kandidatuuri. Uskumatu, eks ole? I’m so proud!

Emps tuli kevadvaheajaks Brüsselist ärikohtumistelt nädalaks ajaks koju ning kuna ta on teatavasti väga vaimustunud meie „Burgerbräu“ projektist, otsustasime…. või noh see nägi pigem välja nii – ta käis mulle terve päev pinda, et see väljakutse tuleb vastu, et me oleme võimelised mõtlema välja „isuäratava“ hamburgeri retsepti. Vaatamata tõsiasjale, et me kumbki ei hiilga toiduvalmistamise kogemuste ja oskustega.

Mu emal oli õigus, nagu alati… peaaegu alati. Me lihtsalt ei saanud hakkama, me leiutasime sajandi parima burgeri retsepti, mis ei jäta kedagi külmaks. Veiselihapihv, äädikaga punane sibul, sinihallitusjuust, kaste… mmm puhas nauding, kui salatimaterjal on suviselt värske ning kukkel mõnusalt krõbe ja seest pehme. Salati probleem on samuti lahendatud, sest emps muretses meile vanaisa kaudu taluniku kontaktid, kelle käest me kvaliteetset mõistlikku hinnaga värsket kraami osta saame. Super ladusalt edeneb meie ratastel burgeriputka projekt, ma ei suuda ära oodata, millal me saame esimesi kliente teenindada.

Arvasin, et emaga koos kokkamine lõppeb katastroofiga kuna ta kipub õpetama ja käsutama, kuid kõik oli chill ja üllatavalt tore. Nädal aega me vorpisime lõuna- ja õhtusöögiks erinevaid burgereid, mille kaubanduslik välimus oli kohati alla igasugu arvestust. Hetkeks oli mul tunne, et ma ei taha elu sees enam ühtegi burksi suhu pista. Neljapäeval külastasime Rakveres tädi ning ta soovitas meil proovida Grillers’i burgerikohviku hamburgereid, mis pidavat olema linna parimad. Läksime, proovisime, kirjutasime koostisosad üles, tegime kodus järgi ning peagi sündiski meie väike ime – Burgerbräu gurmeeburger. Kahjuks ma ei mäleta, kust tuli see idee lisada burgeri vahele punane sibul äädikaga, kuid see oli ja on justkui kirs tordil.

Timmisime retsepti ja kutsusime laupäeva õhtul projektikaaslased Kadi, Rauli ja Kristo burgereid maitsma, pakkudes kõrvale punast veini. Teised olid sellest vaimustuses ning emps jooksis poodi veini juurde tooma, et tähistada. Kuigi ta ei poolda noorest peast alkoholi tarvitamist, tegi ta seekord näo pähe, et me oleme täiskasvanud ja vastutustundlikud inimesed, vaatamata sellele, et Kadi Ja Kristo alles saavad järgnevatel kuudel kaheksateist täis.

Õhtu põhiteemaks oli muidugi Burgerbräu ning ka ema sai oma lugude ja kogemustega särada ning mulle tundus, et teised kuulasid teda suure huviga. Me naersime palju, see oli üks toredamaid koosviibimisi üle pika aja. Pühapäeva hommikul kogesin oma esimest tõsisemat pohmelli, mis wc’s potti kallistamisega ja hiljem ema moraaliloenguga alkoholi liigtarbimise teemal lõppes. Ka teistel ei olnud hommikul kuigi parem olla, kuid meil oli lõbus.

Ja kõik mu, mis viimaste kuude jooksul juhtunud on ei pea ma vajalikuks siia üles kirjutada, välja arvatud viimane reede õhtu, mille pärast ma üldse tundsin kohutavat vajadust kirjutama tulla. Sellest hetkest alates pean ma eriti hoolega silmas pidama mitte jätta oma päevik kuskile vedelema eriti, kui ema kodus viibib. Kui tema sellest teada peaks saama, siis ta seda niisama lihtsalt ei jätaks.

Oeh, ma sain vist hakkama elu suurima veaga. Kuid samas, kas saab veaks nimetada midagi, mida ma täiel rinnal nautisin? Siinkohal sooviks aega viisteist aastat edasi kerida ja küsida oma tulevikuminalt. Kas ma toimisin valesti? Kas ma oleksin pidanud vastu hakkama? Vaimusilmas kujutan ette, et tulevikumina vastaks midagi taolist – see kogemus on üks väike osa sellest, kes ma praegu olen ning ma ei vahetaks läbi elatud millegi vastu. Kõlab natukene nagu mu ema, või mis? Ema lööks mind maha, kui sellest teada saaks!

Igatahes… kuidas seda nüüd öelda… ma magasin, ei… ma keppisin, ei…. ma lasin end kehalise kasvatuse õpetajal keppida, ning lõpuks anusin teda, et ta mind võtaks. Nüüd on see siis välja öeldud.

Ma tunnen, kuidas veri näkku tõuseb ning tahaks samal ajal maa alla vajuda ja sealt mitte kunagi tagasi tulla. Mul on häbi juhtunu pärast, kuid samas olles selle nüüd läbi teinud ja mäletades veel selgelt neid aistinguid, pean ma endale tunnistama, et see meeldis mulle ja isegi väga. Kas ma tunnen häbi selle pärast, et see üldse juhtus või selle pärast, et see mulle nii paganama meeldis? Või hoopis selle pärast, et sügaval sisimas tahaksin, et Jack seda kõike uuesti teeks?

Kas ma teeksin juhtunu olematuks, kui see oleks võimalik? Kui võimalik, siis ma muudaksin asjaolu, et see juhtus mu õpsiga. Kuid siis pole enam tegu sama kogemusega, samade võimsate tunnetega? Who knows… Kogu see värk on endaga kaasa toonud tohutult palju ärevust, ängistust ja liigagi meeldivaid häirivaid (olgem ausad iseenda vastu – meeli erutavaid) fantaasiaid, temast…

Ma suutsin õpetajale koos klassijuhatajaga selgeks teha, kui oluline on mulle, et mu hinne oleks vähemalt neli. Jack tuli mulle vastu ning pakkus välja kaks varianti – osaleda suvel kolm korda nädalas jalgpallitrennis või käia suvevaheajani reede õhtul referaati kirjutamas. Valisin referaadi kirjutamise ning olin üsna vihane ja üleolev, kui kabinetis Jacki järgi ootasin. Kogu selle aja vältel valdas mind võõras ärevus, mida mul on raske sõnadesse panna. Temaga kahekesi olles hakkas mul süda taguma ja ruum oleks justkui põlema süttinud. Mida lähemale ta tuli seda intensiivsemalt ma iga ta liigutust tunnetasin ja jälgisin. Ma ei tea mis mul hakkas, mind oleks justkui hüpnotiseeritud, ma kaotasin pea. Ma langesin tema võrku?

Igatahes, Jack oli ka kuidagi teistmoodi, kuidagi kohmetum ja siis järsku see pilk tema silmis. See vestlus, pinge meie vahel, tõusev kuumus… Ta kükitas rind vastu mu selga, käsi liikumas seeliku alla, üks asi viis teiseni ning lõpptulemuseks oli pilt minust, kus ma oigan, et ta mind täidaks… ja ta tegigi seda. Ole mureta kallis päevik, ta kasutas kondoomi. Hea seegi, või mis?

Ma ei saa juhtunud enam peast välja. Igasugused teooriad, küsimused ja hirmud tiirlevad mõtetes. Ma pole kaks ööd korralikult magada saanud ning homme tuleb kooli ronida, kus on suur võimalus temaga kokku joosta. Mida ma siis teen?

Mis moodi hakkab välja nägema kehalise kasvatuse tund, mis juba ülehomme toimub? Kuidas ma seal nüüd olema peaksin, kas nii nagu tavaliselt (see pole juu võimalik)? Kas järelaitamistund hakkabki selline välja nägema? Kas ta kepibki oma õpilasi? Kas ta on alaealisi ära kasutav pervert? Kui palju on minusuguseid? Kas ma olin lihtsalt üks loll plika paljude teiste seast? Kas ta vastaks mu küsimustele? Kas teda saab usaldada?

Tal oli kondoom varuks, seega ta planeeris seda ette. Ükshetk, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta võttis selle rahakoti vahelt ning suur hulk mehi kannab igaks juhuks kummi endaga kaasas. Seega ei tõesta kondoomi olemasolu midagi. Või ikkagi tõestab?

Äkki peaksin ma õhtuti valvet pidama, et teada saada, kas ta teisi ka kepib. Jabur, see võib võtta aega terve igaviku, mul on parematki teha. Kuid kui ta seda teeb, siis on tegemist perverdiga ja ta tuleb üles anda. Kuid samas… võib olla meeldib see teistelegi ja nad käivadki seal selleks, et…

Issand… tüdruk… võta end kokku. See ei vii meid mitte kuskile. Ma pean seda tema enda käest küsima, mitte igasugu variante välja mõtlema, kuidas asi olla võiks. Jah… nii… otsustatud. Igaks juhuks töötan veel läbi peatüki raamatust, „Kuidas ära tunda valetaja“.

Nii kell on 23:45 ning peaks üritama sõba silmale saada.

Päeviku pidamine on tõepoolest omamoodi teraapia. Palju kergem hakkas kohe.

Submit a comment

Massive Presence Website