FENTANÜÜLIMATEMAATIKA

In NIHILIST LABS

Kirjutasin selle loo põhimahus juba kolm kuud tagasi valmis, kuid ei viitsinud seda ära lõpetada, sest selle avaldamine või mitteavaldamine ei muuda nii ehk naa mitte midagi. Eilne uudis narkodiileri mao lahtilõikamisest ajas aga kopsu lõplikult üle maksa. Me liigume vaikselt aga kindlalt selles suunas, et varsti võib riik oma kodanikke molekulideni lahti võtta, kui riigil on vaja mõnda kuritegu uurida. See ei ole normaalne. Eriti, kui arvestada, et saab ka teisiti. On olemas reaalselt töötavad lahendused, kuidas uimastipoliitika inimlikumaks ja ühiskonnale vähemkahjulikumaks ümber kujundada. Selleks tuleb aga võrrandist eemaldada politsei. Järgneva looga üritangi seda näidata.

Kui suures ulatuses suudab politsei tegevus mõjutada uimastiturgu?

Mida räägib politsei ise? Rahvusvahelisele praktikale ja ekspertarvamustele toetudes arvavad õiguskaitseorganid, et suudavad kätte saada keskmiselt 5–10% illegaalsel turul ringlevatest narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest. Seega saab politsei pakkumise vähendamise suunal tehtava tööga mõjutada turgu vaid kümnendiku ulatuses. (Allikas: https://www.politsei.ee/dotAsset/286444.pdf, lk 21)

Mul tekib aga küsimus, miks peaks Eesti politsei lähtuma rahvusvahelisest praktikast, kui võiks ise välja arvutada, kui suure koguse ringlevatest narkootilistest ainetest nad õigupoolest konfiskeerida suudavad.

Teeme selle töö siis ise Eesti politsei eest ära!

Eesti narkopolitsei konfiskeerib aastas pool (2010) kuni kaks (2009) kilogrammi fentanüüli (Allikas: https://www.politsei.ee/dotAsset/286444.pdf, lk 23).

Eeldusel, et Eestis on käesoleval hetkel vähemalt 10 000 süstivat narkomaani (psühhiaater Jaanus Mumma 2013. aasta hinnangul “kindlasti üle 10 000”; allikas: http://www.ohtuleht.ee/517181/fentanuulisoltlane-ma-poleks-pidanud-seda-kunagi-proovima), kes keskmiselt tarvitavad päevas kolm doosi, millest igaüks maksab kümme eurot, s.t kokku kulutab narkomaan päevas vähemalt 30 eurot fentanüülile. Allikaid, mis väidavad süstivate narkomaanide arvuks 5000 – 15 000 leiab teisigi, aga ei hakka neid kõiki siia lisama.

Keskmist kogust, mida narkomaan päevas tarvitab on juba raskem leida. HAPKOMAH väidab oma raamatus ja ka Kaur Kender selle lõppsõnas, et see võiks olla umbes 3 voldikut ehk doosi. Üks doos maksab 10 EURI.

Lööme nende numbrite najal kokku, kui suur on fentanüülituru aastakäive ja maht kilogrammides:

10 000 tarvitajat × 30 eurot × 365 päeva = 109 500 000 eurot. Seega on fentanüülituru minimaalne aastakäive 110 MILJONIT EUROT!  Kaur Kender sai HAPKOMAH-i raamatus selleks numbriks lausa 220 miljonit, kuna ta hindas narkomaanide arvuks 20 000.

Üks doos saadakse ühe grammi jagamisel 36 voldikuks, mis teeb ühe doosi kaaluks umbes 0,028 g. Aastas tarvitatakse kokku 10 000 × 3 doosi × 0,028 g x 365 päeva = 306,6 kg. Seega on tarvitatava fentanüüli kogus ca 307 – 600kg aastas.

Kui aastas konfiskeeritakse maksimaalselt kaks kilogrammi fentanüüli (2009), kõrvaldatakse sellega turult vaid 0,65%-0,33% tegelikult tarvitatavast kogusest! Aastal 2010 konfiskeeriti fentanüüli 550 g — tol aastal suudeti kogu turumahust hõivata vaid 0,18%-0,09%. Kõik need arvutused kehtivad eeldusel, et konfiskeeritud fentanüül on sama puhtusastmega, mis tänaval müüdav fentanüül. Kuna me ei tea, millise puhtusastmega ehk millisest ahelast on konfiskeeritud fentanüül pärit, siis tuleb sellesse arvutusse väga kriitiliselt suhtuda. Kui ajakirjandust jälgida, siis võib suht kindlalt väita, et enamus konfiskeeritavast fentanüülist pärineb tänavatelt ehk nende puhtusaste ei ole kuigi suur.

Tulles tagasi loo alguse juurde, jääb arusaamatuks, kust tulevad need numbrid 5–10%.

Saame järeldada järmist — kas:

A) narkopolitseil ei ole vähimatki ettekujutust uimastituru suurusest (väheusutav),

B) narkopolitsei eksitab üldsust ja poliitikuid teadlikult, et õigustada jätkuvat rahastamist (usutav), või

C) minu arvutused ei pea paika (ei oska kommenteerida).

 

Niisiis tekib põhjendatud küsimus, kuidas saab nende numbrite taustal üldse väita, et narkopolitseil on mingigi võimalus uimastiturul pakkumist või tarbimist mõjutada. Võrdluseks olgu öeldud, et uimastituru näol on tegemist majandusharuga, mille turumaht on ca kaks korda väiksem alkoholituru mahust (alkoholitootjate müügitulu on umbes 250 miljonit eurot aastas).

Kui politsei suudab tegelikult konfiskeerida fentanüüli alla ühe protsendi kogu turumahust, siis miks räägitakse numbritest 5%-10%?

Et narkopolitsei tegevus on üheks uimastisuremuse katalüsaatoriks, kinnitab näiteks fakt, et riikides või linnades, kus toimivad nn HAT-programmid (ingl heroin-assisted treatment, heroiinasendusravi, mille raames võimaldab riik sõltlastele meditsiinilist heroiini), on nii narkosurmad kui ka varavastased kuriteod drastiliselt vähenenud. (Allikas: http://www.emcdda.europa.eu/attachements.cfm/att_154996_EN_Heroin%20Insight.pdf)

Siit tekib meil teine küsimus, et kui meil on olemas faktilised andmed teiste riikide kogemustest, mis on positiivsed, siis miks meil samu meetodeid ei rakendata. Kui meil on võimalus suuremast osast narkosurmadest ja sõltlaste sooritatud varavastastest kuritegudest lahti saada, siis miks me neid võimalusi ei kasuta? Miks me isegi ei räägi sellest? Isegi dialoog puudub. Miks? Uimastipoliitikast räägivad meil ainult diletandid või kitsalt ühe valdkonna spetsialistid ja seetõttu käibki üks hirmutamine või paremal juhul “Eesti ei ole selleks valmis” -kaardiga lehvitamine. Kui kaua veel???

 

Kas kodanike suremine üledoosidesse on riigile kasulik või kahjulik?

Rakendusuuringute keskuse Centar analüütikud on välja arvutanud inimelu hinna (Allikas: http://epl.delfi.ee/news/eesti/pelgalt-uks-kustutatud-elu-laheb-uhiskonnale-maksma-pea-13-miljonit-eurot?id=70946803). Ma ei tea, kas tapetud inimese inimelu hinda ja üledoosi surnud inimese inimelu hinda saab omavahel võrrelda — see vajaks eraldi analüüsi, aga ma ei näe ka ühtegi põhjust, miks ei peaks neid omavahel võrrelda saama. Nii saamegi välja arvutada kulu, millise kahju üleannustamissurmad riigile toovad.

Eestis sureb narkootikumide üledoosi tõttu igal aastal üle saja inimese (perioodi 2003–2013 aritmeetiline keskmine on 101 surma aastas). Lingitud artiklis kirjeldatud tapmise kulu ühiskonnale ehk inimelu hind on 1,25 miljonit eurot, millest väiksema osa moodustavad kontrollikulud (menetlus-, kohtu- ja vangistuskulud jne) ja suurema osa tagajärjekulud. Kontrollikulu ei saa rakendada üledooside puhul. Kui aga lähtuda eeldusest, et tagajärjekulusid saab võrrelda nii tapmiste kui ka üledoosidest põhjustatud surmade korral, siis saame ilma kontrollikuludeta inimelu hinnaks umbes 1,1 miljonit eurot. Kas sellest, et meil sureb aastas üledoosi üle saja inimese, saame järeldada, et meie ühiskond kaotab igal aastal üle 110 miljoni euro tagajärjekuludena?

Jah ja ei. Tegelikult tuleb sellele summale liita otsa veel varavastaste kuritegudega tekitatud kahju ühiskonnale, mille on sooritanud narkomaanid. 55%-73% narkomaanidest ei tööta ja elatub toetustest ja “muust” (Allikas http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/5839/1/Laht2014.pdf, Lk.24). Ehk siis see kontingent, kes kuulub selle 55%-73% hulka peab tõenäoliselt osaliselt oma sõltuvust varguste toimepanemisega finantseerima. Kui arvestada tagasihoidlikult, et ainult pooled narkomaanid peavad vargil käima, siis saame, et 50% x 110 milj = 55 miljonit EURi eest peavad narkomaanid aastas varavastaseid kuritegusid sooritama, et oma sõltuvust finantseerida. Kas nüüd on lõplik kahju, milleks me saime 110+55=165 milj EURi, ühiskonnale lõpuks välja arvutatud? Ohh ei, kaugel sellest.

Kõigele eelnevale tuleb veel otsa liita kriminaalpolitsei kulud varavastaste kuritegude menetlemisel, narkopolitsei kulud narkokuritegude menetlemisel, prokuratuuri kulud kohtueelses- ja kohtumenetluses, kohtute ja kohtunike kulud, aresti- ja vahistamiskulud, kinnipeetavate vangistuskulud, karistusjärgsed rehabilitatsioonikulud. Need numbrid on aga meie riigis saladus. Avalikest allikatest kättesaadava info põhjal pole võimalik teha analüüsi, kui suure osa moodustavad narkokuriteod eelpool loetletud kuluridadest. Miks riik seda varjab? Või ei ole riik lihtsalt selle peale tulnud, et arvutaks narkokuritegudega ühiskonnale tekitatud kahju kokku? Milleks on meil Uimastiennetuse valitsuskomisjon, kuhu kuuluvad selle ala spetsialistid, kui neil pole vastuseid isegi nii lihtsale küsimusele? Millega nad seal üldse tegelevad?

Vastus küsimusele, kas suremine üledoosidesse on riigile kasulik või kahjulik, on ilmselge. Riik kaotab igal aastal vähemalt 165+ milj EURi. Ilma allikatele viitamata võin aga kindlalt väita, et kuritegevusega seotud kulud kokku ületavad 35 milj EURi aastas. Selle numbri saab välja arvutada, kui vaadata kõigi nende asutuste eelarveid ja kui teada fakti, et ca viiendik kuritegudest on narkokuriteod. Ehk siis kokkuvõttes kaotab meie ühiskond aastas üle 200 miljoni EURi tänu praegu kehtivale uimastipoliitikale.

 

Milline võiks olla lahendus?

Heroiinipõhise asendustavi maksumuseks Saksamaal hinnatakse 19 020 eurot, Hollandis 20 410 eurot aastas patsiendi kohta. (Allikas: http://www.emcdda.europa.eu/online/annual-report/2011/boxes/p79)

Kui me suudaksime säästa need sada inimelu ja taasühiskonnastada need inimesed läbi HAT- programmide, läheks see ühiskonnale maksma 100 × 20 000 eurot = 2 000 000 eurot aastas.

Kui riik pakuks HAT-programmi tuhandele narkomaanile, siis see läheks maksma 20 miljonit eurot aastas, kui aga viiele tuhandele, siis 100 000 000 eurot aastas.

Meenutagem, et tagajärjekuludena ja kuritegevuse tõttu kaotame aga vähemalt 200 milj eurot aastas!

 

Milline on aga meie kodukootud ja peenhäälestatud lahendus?

Kuna politsei ei suuda oma tegevusega uimastiturgu mõjutada, vaid selline tegevus pigem võimendab uimastitarvitamisest tingitud kahjusid, s.h narkosuremust, on rohkem kui küll põhjust küsida, miks sellist tegevust jätkatakse?

Vastust ei pea muidugi kaugelt otsima. Urmet Tambre teab, kuidas narkosurmasid vähendada. Siin on tema lahendus:

“Viimasel ajal on suurenenud üledooside arv- veel täna õhtul suundub narkoüksus suurendatud jõududega Maardusse!!!” (Allikas: Twitter 2015)

Keegi ei tea, kuidas see Maardu operatsioon lõppes, kuid kindlasti saadi kätte paar voldikut küüruga (0,00000% turumahust). Tänu sellistele operatsioonidele on meil kõigil palju turvalisem, sest lomkades narkomaanid istuvad ju kodudes nagu kukupaid – ei lähe nad vargile, ega hakka uut doosi otsima, veelvähem saavad järgmisel päevl OD, kuna uuel diileril oli poole puhtam küür.

 

Lõpetuseks 

Ma ei süüdista tegelikult otseselt politseid, kuid ma ei suuda aru saada, kuidas nad ei näe, et nende aastakümneid kestnud tegevus ei ole andnud, ega hakkagi andma soovitud tulemusi. Selmet peaga vastu sama seina joosta, võiks silmad lahti teha ja alustuseks kasvõi küsimusi esitada, et kas äkki on ka muid lahendusi/võimalusi. Aga ei, lihtsam on koertega koolis lapsi hirmutamas käia ja inimeste magusid pooleks lõigata.

Ma ei süüdista ka Tervise Arnegu Instituuti ega Sotsiaalministeeriumi, kuid ma ei suuda aru saada, kuidas nad ei näe, et nende aastakümneid kestnud tegevus ei ole andnud, ega hakkagi andma soovitud tulemusi. Metadoon ei ole mingi imeravim. Suurem osa narkomaanidest ei saa sellest püsivat abi, vaid ajutist leevendust. Metadoon lihtsalt ei sobi kõigile. Uuringust, millele enne viitasin, joonistub selgelt välja üks ohtlik muster, millest meile väga vähe räägitakse. Nimelt on üledooside oht kaks korda suurem narkomaanide seas, kes saavad metadoonasendusravi (Allikas: http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/5839/1/Laht2014.pdf, Lk.24).

Ma süüdistan hoopis Eesti Vabariigi valitsust, kes lõi Uimastiennetuse valitsuskomisjoni Siseministeeriumi valitsusalasse. Narkomaania on meditsiiniline probleem ja selle valdkonna eest peab vastutama Sotsiaalministeerium.

Need numbrid ja arvutused võivad olla kaugel tegelikust elust, kuid põhiline, mis ma soovisin näidata on see, et kõik ülaltoodu on omavahel seotud. Kui me anname politseile raha juurde, siis suurenevad automaatselt ka tagajärjekulud ja kuritegevusega seotud kulud. Kui me aga kulutame selle raha ravile ja võtame uimastite müügi korraldamise riikliku kontrolli alla, siis kaob suurem osa kuritegevuse ja ka tagajärjekuludest ära. Ei ole mingit lisaraha vaja, on vaja ainult tahet olemasolev raha teisiti ümber jagada, kui seda hetkel tehakse. Nii kuradima lihtne see ongi.

75 Comments

  1. Vägisi jääb mulje, et siinkirjutajad ja riigisõimajad omavad mingeid oma huve narkoäris. Olgu see siis kanep või fentanüül.
    Mina näiteks leian, et praegune narkopoliitika on asjaolusid arvestades hea piisavalt. Narkareid ei peaks poputama. Kujuta ette kahte stsenaariumit, kahte narkopoliitikat (ja seda, et sa oled kui mitte pärisnarkar, siis uudishimulik):
    1. narko on kuritegu, head ravi pole, nii kui süstid hakkad mädanema, kõdunema ja sured peagi piineldes;
    2. narko on paha aga noh, juhtub. Kui hulluks läheb, annab riik tasuta herot peale, chillid edasi + ilmselt muud soodustused-toetused, ellu tagasiaitamise programmid.

    Kumma stsenaariumi puhul on tõenäolisem, et uudishimulik annab kihule järgi ja manti proovib?
    Narkovärgist peakski maailma kõige tumedamates värvides pildi. Saatma sõnumi et see = surm, kui selle valiku teed, siis oled üksi, sured piineldes ja peagi, keegi sind ei aita ja süüdista vaid iseennast. Julgen isegi öelda, et kui inimene isegi sellisedi väljavaateid teades läheb proovima, siis on ta ühiskonnale kadunud juba enne narkariks muutumist. Niivõrd lolli inimese eest ei pea küll ühiskond vastutama (s.t kulu kandma). Tema kadumine ei ole ühiskonnale kadu.

    Mind ajab tigedaks täiskasvanud inimeste seas vohav õpitub abitus ja hälviklus. Krt, sa vastutad ise oma tegude, valikute ja tagajärgede eest! Ära vingu.

    • Kõik eestlased, kes oma maksudega maksavad kinni selle osa politsei, kohtute ja vanglate tööajast, mida kasutatakse ebamõistlikult narkootikumide vastu võitlemisel, omavad mingeid huve narkoäris. Ka kõik inimesed, kellelt narkootikumide ostuks vajaliku raha hankimiseks on midagi varastatud.

      Miks ma ütlen “ebamõistlikult”? Sest praeguste narkootikumide vastase võitluse tulemusel ei ole midagi paranenud, aga teiste riikide (nt. Portugal) kogemused näitavad, et saab ka teistmoodi.

      Jah, inimesed vastutavad ise oma tegude, valikute, tagajärgede eest. Kahjuks selle argumendiga sa antud probleemi ei lahenda (muidu oleks praegu juba kõik korras ja me ei räägiks sellest siin), narkoennetuse ja sõltlaste raviga aga küll.

      • PS. ma arvan, et nii sina kui mina oleksime üllatunud, kui palju korralikke maksumaksjaid (ja ma räägin siin neljakohaliste netopalkadega inimestest), on tegelikult ühe või teise keelatud aine (s.h. fentanüül) regulaarsed kasutajad, kellel pole vähimatki probleemi oma päevatöö ära teha ja vabal ajal lõõgastuda. Aga neid inimesi sa avalikult kuskil ei näe, sest nad kaotaksid ühiskonna surve tõttu oma töö ja maine.

        PPS. juba praegu maailtakse koolides narkootikumidest maailma kõige mustem pilt. See illusioon kehtib seni, kuni laps proovib (näiteks) kanepit ja saab aru, et talle valetati. Ja ühe hetkega langeb kokku kõik see valedele ja hirmutamistele ehitatud pilt narkootikumidest, ja tal on kõvasti lihtsam endale õigustada eksperimenteerimist kangema kraamiga (MDMA, amfetamiin, kokaiin), sest ka need ained ei mõju ju üldse nii halvasti, nagu koolis räägiti. Tulemuseks on inimene, kes tegelikult ei tea, kuidas need ained teda mõjutada võivad (ja kas need üldse on need ained, sest koostist mustal turul pakendile ei panda), ja sel hetkel kui talle asi kohale jõuab (kui jõuab), on ta ühiskonna silmis narkar ja talle öeldakse sisuliselt, et ise oled süüdi.

  2. Mille poolest erineb narkopoliitika näiteks eestis ja leedus, et vahed nii suured on? Oskab keegi välja tuua?

  3. Olgu alustuseks öeldud, et sisuliselt pooldan narkopoliitika muutmist vastavalt seisukohtadele mis ka siin artiklis esitati. Artikkel ise on aga saast. Arvutus-, statistika- ja loogikavigadest kubisev. Sisuliselt iga arvutus on kas meelega kallutatud või siis on arvutaja olnud matemaatika (ja loogika kui nii saab öelda) kauge.

      • Mitte eriti. Minul tekkinud küsimused:
        1) 3 doosi päevas – kahtlen sügavalt, et see peab paika kõigi 10 000-20 000 süstiva narkomaani kohta. Seda enam, et süstivate narkomaanide hulk kõigub 2x ehk valim on sisuliselt olematu mille pealt teha nii põhjapanev järeldus. Hiljem võetakse see veel rusikareegline 365 päeva kesmiseks mis tundub veel täiendavalt üle paisutatud. Sama usutab kui väide, et kõik täiskasvanud inimesed pesevad 730 korda aastas hambaid.
        2) Puhtusaste – ühelt poolt räägitakse tänavamüügi puhtusastmest kui mitte eriti suurest (mis see on? 10%, 50%, 75%?). Teisal on mainimata mis puhtusastmega on see 307-600kg fentanüüli (pane tähele meeletut vahemikku).
        3) Inimelu hind – Elu kaotus ei ole mitte tagajärjekulu vaid nö saamata jäänud tulu. Seda arvutatakse tavaliselt aasta kohta elades kvaliteetset elu. See tähendab inimese aasta kes panustab igapäevaselt keskmiselt ühiskonda. Käib tööl, maksab makse, kasvatab 1,5-2 last suureks jne. See kõlab küll julmalt aga matemaatiliselt ei ole narkomaani, kes nagu siin artiklis kirjutatakse elab toetustest ja vargustest, elu sama hinnasildiga määratletav ja võib omada hoopis vastupidist efekti (arvutuslikult, seda ei ole mõtet siin valesti mõista, räägime arvutuskäigust, inimelule hinna panemine on üldse üks perversse tegevus).

        Siit võiks veel edasigi jätkata kui juba on selge, et arvutustulemused baseeruvad 3-4 suurel eeldusel. Ehk vea tõenäosus on üüratu ja sellele tuginedes lihtsalt ebapäedev

        • 1) kahtle terviseks, aga see ei vii meid edasi. pakud äkki enda allikate põhjal mõne adekvaatsema numbri?
          2) ma ju kirjutasin, et kuna enamus fentanüüli konfiskeeritakse tänavadiileritelt, siis on nii tänava fenta kui ka EKEI laos asuv fenta üks ja sama. nende puhtusastmel ei tohiks olla vahet.
          3) väga õige tähelepanek sul. kui ma oleks arvestanud alternatiivkulu, siis oleks inimelu hinnasilt kordades suurem. ja sinu väide, et narkomaani elul on teine hinnasilt vajab tõestamist.

          Tsitaat artiklist: “Need numbrid ja arvutused võivad olla kaugel tegelikust elust…”

          Kogu selle loo point oli mõtlemist ergutada, mitte mingit tõde kuulutada.

          Palun too need arvutus-, statistika- ja loogikavead välja, millele sa viitasid.

          • Osad tõingi välja ja sa ei lükanud ühtegi ümber. Inimelu hinnasildi osas tegid mingi järelduse mis viis siin veel kaugemale. Matemaatika pole lihtsalt sinu teema, pole hullu. Sinu väidetega HAT’i osas jms olen endiselt päri ja toetan. Lihtsalt üritades vigast arvutust tõestuseks tuua viib pigem sihist kaugemale. Kender tegi sarnaseid arvutusi ja võttis igas arvutuses veel maksimumi mis on veel vähem konstruktiivne.

          • Ei toonud sa midagi välja. See, et sa kahtled ja et sulle midagi tundub, ei lükka veel minu väiteid ega arvutusi ümber. Sellega ei saa sa hakkama enne, kui sa pole toonud oma arvutusi. Sina pead ikka minu väited ümber lükkama, mitte vastupidi.

            Inimelu hinna osas teed sina kahjuks valesid järeldusi. Nõus osaliselt selle väitega, et probleemsete süstivate tarvitajate inimelu hind on väiksem. Aga see ei muuda lõpptulemust. Loogika on selline, et kui meil ei oleks narkosurmasid ja oleks HAT laadsed prgrammid, siis oleks tarvitajate hulk ka tõenäoliselt väiksem, ja need kes tarvitavad oleks suurema tõenäosusega produktiivsed ühiskonna liikmed. Ja selliste sõltlaste või endiste sõltaste inimelu hind on sama, nagu meil ülejäänutel. Ehk siis kokkuvõttes kõikide inimeste inimelu hind on ühesugune. See kõik ei puutu aga üldse matemaatikasse. Mis mu matemaatikal viga on, küsin uuesti?

            Ja kordan veel üle, et me ei vaidle üldse selle üle, kui tõene ehk reaalsusega kooskõlas see 110 milj on. Ma võin samu allikaid kasutade, millele artiklis viitasin, kasutades jõuda ka järeldusele, et fentanüüli aasta turumaht on ainult 1,8 milj EUR.

            Ja üldse, miks mina pean siin neid arvutusi tegema? Miks riik selle kohta, kui suured on meie riigi uimastikahjud, mingeid uuringuid ei telli?

          • Kui su arvutus pole tõene ja võid saada ka 1,8m siis miks sa sellest enamuses oma artiklist jahud? Räägi inimlikult mida saaks paremini teha ja mõte oleks palju usutavam. Keegi ei käskinud sul riigi eest arvutusi teha. Kindlasti teeb ka riik neid arvutusi ja uuringuid kuid minu arvates pole see üldse point. Kui midagi saab paremini teha siis tuleb seda teha ja kahju suurus ei puutu selles osas asjasse.

            Edu asjaajamisel.

        • Better late than never…

          Sa võid kahelda kõikide nende numbrite peale. Sinu numbritel ja mõtetel on umbes sama palju alust, kui minu või mees40-ne või Kenderi omadel. Nagu ma kuskil eelpool ütlesin – selgeltnägijate tuleproov, noh. Me võime üksteise numbreid mõnitada, putsi saata või kaasa kiita, vahet ei ole. Reaalset vastust ei tea keegi.

          Kui näiteks Praxis paneks paneks süstlameeste kõikide kulude uurimisse sama palju ressurssi, kui nad hiljuti panid soolise võrdõiguslikkuse seaduse uurimisse, saaksime me järsku miski reaalse numbri, mis võtaks kokku kõik praeguse lahenduse kulud (menetlus- ja kohtukulud, vanglakulud, varavastaste kuritegude kulud, HIVi ja HepC ravikulud, invaliidsuspensioni kulud, ja kindlasti miskit veel), mille pihta saaks võrrelda alternatiivsete lahenduste kulusid. Hämmastaval kombel pole seda viimase 20ne aasta jooksul tehtud. Ca 2k laipa hiljem oleme samas kohas, kust alustasime. Ja narkosõda on jätkuvalt ainuõige lahendus. Minu perse…

  4. Üks variant loetelust on tegelikult puudu.

    A) narkopolitseil ei ole vähimatki ettekujutust uimastituru suurusest (väheusutav),

    B) narkopolitsei eksitab üldsust ja poliitikuid teadlikult, et õigustada jätkuvat rahastamist (usutav), või

    C) minu arvutused ei pea paika (ei oska kommenteerida).

    D) ei liigutata sellepärast, et kes ikka enda all olevat oksa saagima hakkab

    http://ekspress.delfi.ee/kuum/eesti-maffia-maksis-kinni-helsingi-narkopolitsei-ulema?id=73632509

    Huvitav artikkel. Sügavalt kahtlen, et siuke võrgustik nii peagi ära kaob. Kui ta on ennast ikka sisse söönud, siis selle välja juurimine on väga pikk protsess. KUI keegi selle üldse käsile võtaks.

Submit a comment

Massive Presence Website