Fanfiction 1 – koera süda Franticek

In POPNIHILISM

Franticek teab oma Kaukaasia vanaemast väga vähe. Inimest mäletab ta kindlasti palju hägusamalt kui tema maakodust korjatud valgus- ja lõhnamälestusi. Seda, et seal kõik lookas ja räpakil vedeles. Kuid noore poisi jaoks oligi peamine see vabadus, mis korralagedusest sündis. Kotitäis suhkurt sahvritoas, mis oli nii suur, et kotisuuni pidi kikivarvul upitama. Kaardipakk ja vanakurat Kalev tuhatoosi kõrval. Mänguköök tuhablokihunnikus, katkiste pannide ja varastatud eksootika – hambapastatuubidega. Rohekassininise humaga rasvakriit magamistoa kapis. Ja vanema poolõe noor, arenev keha, millel vihmaga lasti hoovis alasti joosta ja millega sai ühe teki all magada kui liiga palju inimesi öhe jäi.

Kui Franz selle maja lõhnu veel kohtaks, tunneks ta need igasuguse kahtluseta ära. Piltidega on kehvem lugu. Muidugi üks, mis veel meenub, on raskestiõpitava nimega viljapuu. Selle luuviljad on kreegist suuremad ja ploomist väiksemad, kollased, maitsevad suus veidi magedalt. Aga nimi ei meenu.

„You mean…umh, alocha fruits!“ tuletab üks õige jutukas laudkonna liige viimaks meelde. Oli tõesti midagi sellist. „Jaa, Alõõtšad, that’s right.“ on Franz nõus.

Tema meeleolu on raugenud sestsaadik, kui nende lauda saabus punt tuju täis ja jutukaid hipstereid. Comparative philosophy, juristid, filmitegijad ja kes kõik. Tõsi, nad kõik on alles teel sinna, nagu nii paljud katusekohvikutäied hästimakstud noori sel reede õhtul. On väga igav.

Parasjagu on põnevam mõelda sellest, mis nad viimastel tundidel samas lauas, kõigest kolmekesi rääkisid. Tema, türgi tüdruk ja truu šotlane. Ta vaatleb uusi tulijaid. Nad ei ole piisavalt tõesed, et köögist noad küsida ja nendega üksteise lihasse lõigata. Nad ei saa aru, kui huvitav tegevus see oleks. See väga armsa nahaga türgi tüdruk, kelle rinnad end šifoonsärgis vabalt tunnevad, tema saab aru.

Saali teises otsas on söögilaud, mis asub juba terve õhtu Franzu raevund pilgu orientiiril. Tema on ka seal, koos oma vastse sõbraga. Naise minimaalselt meigitud näol püsib võrratult maine muie kui ta lauanaabri vaimukusi endasse imeb, nagu autopesukäsn. Ta ongi lopsakas, õhetav must kass toonuses seksi. See mees ei loe teda veel päriselt välja.

Franzu klaasistund jõllitamine on teda laudkonnast justkui välja jätnud. Kui ta pilgu lahti laseb, näeb ta, et ka teda on see aeg jälgitud. Türgi tüdruk on nähtavalt muutunud sestsaadik, kui tema kallim koos hipsteritega lauda tungis. Teeb, et annab kõrval istuvale patsiga poisile musi ja siis puurib oma datlisilmad Franticeki särki, nähtavalt hingavasse rinnalihasse. Selline väike ussike. Miski ei üllata enam.

„So, in China, they say…“

Isegi Franz tunnustab paari heatahtlikult kõlava repliigiga kõige ladusama jutuga taanlast, kes meenutab oma aasia reisi ühte muljet, mis tal peas valmis on mõeldud. Vaid karismat täis šotlane suudab truuks jääda. „Fair enough…“ noogutab viimaks temagi oma eliitkooli ametlikkusega, kui asi õige saastaks kisub. Aga Franticeki jaoks on kõige saastam asi ikkagi see, mis nüüd praegu saali teises otsas toimub.

Naine hellitab oma parema käe sõrmedega kaela ja naaldub viimase, lõpliku sentimeetri jagu mehele lähemale. See sunnib meest temale otse silma vaatama, tema sisse vaatama, ja ta laseb.

„Nüüd võib, nagu lapsed te tohite!“ toriseb Franticek vaikselt nagu omaette.

Naises tärkab kõik, mida ta enda avanemisest teab ja seda on palju, selle vaikiva väe all kaotab mees juhtimise, mida seni pidas enese omaks. Iseendale teadmatult juhib litsjumalanna asja. Sõnu ei teki enam, on vaid huuled, mahlased, teod.

Franticek võtab ühe restorani üleliigsetest pitsidest ja lajatab selle pesapalliviskega meetri jagu üle mehe lakitud pealae. Saalis viibijad vaikivad, klaas puruneb vastu seina. Jahve!. Me kõik oleme lõpuks ometi, selleks hetkeks, vabad! Jah, aga tegelikult märgib kildude pudenemine Franticeki piinliku outro algust. Ta purustab ka selle vaikuse, saates lendu teise ja kolmanda klaasi, tema enda lauakaaslase omad, suva kuhu, sihtmärgid kaovad ju laua varju. Seda põnevust saadavad pealvaatajate ahhid ja ohhid, türgi tüdruk kilkab ja šotlane naerab enda esihammaste proteesid suust. Franz tõuseb, lahkub lauast kellelegi otsa vaatamata ja väljub saalist läbi ainsa väljapääsu – rinnatise kõrguselt avaneva kummalise luugi kaudu, mis nõuab läbi ronimist, mitte astumist, ning mis viib teda otse pimedasse keerdtrepikotta. Kolmkümmend korrust allpool, selle hiiglasliku metallkürva jalamil, on Franticeki jalanõud.

Ta kolistab lõpmatutest treppidest alla vaid ebareaalse hetkega ning kui tema enda jooksmise müra vaibub, kuuleb ta teist jalapaari, mis kaugelt ülevalt tema järele tormab. Tema! All tuulekojas ei leia ta ühesuguste jalatsite hunnikust kahte, mis oleks õiget mõõtu. Ta juba pani kiirustades jalga suurima paari aga pidi kinganinade suunda nähes need jalast ära võtma.

„Ei noo jaa, väga hästi…“

Täpselt identseid, aga liiga väikseid paare või paarituid jalanõusid on kõik kohad täis. Franticek vannub. Miski ei sobitu, kõik selles kingariiulis on pidevas muutumises. See on Tema järjekordne lõks! Sammud kolksuvad lähemale, Franticek peab kohe kaduma! Väljas on tormine talv ja ta astub õue – üks jalg sokkis ja teine valepidi ninaga jalatsis. Seekord on ta veel pääsenud.

Umbtänaval on nõrk valgus ja see on peaaegu inimtühi. Ainus, mis toimub, on see, et kõnniteel veavad kaks koera ühe segaduses lapssõduri juhendamisel kelku, milles mõmiseb ja itkub ohvitserimantlis verise näoga mees. Nad ei jaksa enam meest ja kelku vedada. Franz ühendab karabiinid koerte küljest lahti ja surub oma tugevaimad sõrmed külmadesse aasadesse. Nahk pitsitab ja metalli profiil rõhub sõrmeliigestele. Sellist asja ei tohiks Franticek isegi mitte teha mõelda, aga poiss, kes on 51.- st ning keda Franz mäletab eelmisest kevadest Bondareev’i nime all, vaikib ja tänab teda pilguga. Vaid tema, Franticek Vapper, võib mehe hinge ses artarktilises pimeduses päästa.

Submit a comment

Massive Presence Website