Elus pole midagi püsivat

In STREETNIHILISM

Ütlen ausalt, et peale Ivariga kohtumist ei saanud elu üle kurta. Vähemalt alguses mitte. Ta oli laia silmaringiga, huvitav ja tähelepanelik mees. Muidugi ka raha ja näff olid osa heast paketist.

Nagu juba ennist mainisin, siis Ivar ei pidanud paljuks igapäevaselt mu töö juurde sõita peale lõunasööki, et mind süstida ja minema peletada söögist tulev uimasus.

Kui oli vaja kuhugi minna, siis ta viis mind hea meelega autoga ja seda tihti palumatagi. Ma ei valeta kui ütlen, et päris mõnus tunne oli varasema ühistranspordi asemel kooli väravasse autoga saabuda- seda enam, et mitte mingi tavalise „panniga“.
Meil oli palju ühiseid jututeemasid ja palju selliseid teemasid, millest tema teadis rohkem kui mina või olin sootuks täielikus „pimeduses“. Ta armastas mind siis ikka asjaga kurssi viia ja veidi harida (mõnikord polnud  paraku see isegi oluline, kas ma üldse hoolisin antud teemast karvavõrdki).

Mingi hetk tulid kuidagi jutuks need asjad, mis ta endale soetanud oli. Selgus, et tema „jõukus“ oli tulnud peamiselt antsu müügist. Auto oli renditud (täpset summat ei mäleta, ehk oli 7000eeki kuu, aga võin ka eksida.. Igatahes pidin perseli kukkuma summat kuuldes). Kogu kallis tehnika- HD TV, arvuti, süntekas, kõllid, mikker jnejne. Just name it- he had it! Kusjuures ta hindas väga kõrgelt head kvaliteeti, seega ostis ta vaid parimat mis tol hetkel olemas oli. Naljatas veel, et huvitav mida poes mõeldakse kui ta sularahapakid letile lööb soovides (üli)kalli toote kohe välja osta. Korter oli võetud järelmaksu peale, kuid sissemakseks mineva summa oli ta siis kogunud nii narkorahadest kui vist ilmselt ikka ka oma palka kõrvale pannud. Töö oli tal ju hea ja palka makstakse selle ameti peal tavaliselt vähemalt eesti keskmist ja üle sellegi.

Raha või antsuga ta ei koonerdanud. Näffi pakkus külla tulnud sõpradele niisama „snäki asemel“ nagu tavalistes peredes oleks ehk kombeks pakkuda teed koogiga. Kummalisel kombel oli ta sõprade seas väga populaarne, pidevalt oli keegi külas. Ei tea küll miks 😀 😀

Ühesõnaga, elu oli lill. Kuni…

Ta kaotas töö ja diiler, kelle käest sai hulgi soodsat ja puhast kraami läks istuma. Mõlemad sündmused juhtusid üsnagi lähestikku, täpset aega ei mäleta millal, aga võis olla kuskil pool aastat peale seda, kui sisse kolisin. Paar kuud peale neid sündmusi ma ei osanud muretsedagi, kuna mingid rahavarud olid tal olemas ja elu jätkus samamoodi. Kuniks tunnistas järsku, et nüüd on kõik. Rahad olid nullis.

Kui aktiivselt ta näiteks tööd otsis ma ei teagi. Midagi nagu kandideeris aga tühja. See oli veidi imelik, kuna tema hariduse ja kogemusega töötaja peaks üsna kiirelt uue koha leidma. Hiljem ta isegi ei varjanud, et ei otsi enam. Lootis vist mingile väga heale juhusele, mis kohe-kohe tuleb!

Mis vanas kohas juhtus, jäigi mulle veidi segaseks. Ivar ise andis selles osas põiklevaid vastuseid, kuid tema tuttavate käest, kes kuskilt kellegi kaudu olid tuttavad tema ülemusega vms, kuulsin infi, et ta oli tööl narko tarvitamisega vahele jäänud. Ei saanudki aru kas ta oli tõesti juba nii sassis peast, et hakkas oma „antsupropagandat“ tegema liiga avalikult, või jäi lihtsalt nõeltega kellelegi vahele. Kui töökaotus oli seotud narkoga, siis on ka loogiline, miks ta uut kohta ei leidnud. Kuulsin jällegi ta sõprade kaudu, et endine ülemus oli uusi potentsiaalseid firmasid „hoiatanud“, kui need eelmise kohaga ühendust võtsid, et uurida kas teda soovitatakse vms.

Peale selliseid sündmusi oli Ivari vaimne seisund veidi häiritud. Tõenäoliselt oli see segu depressioonist ja aastate pikkusest antsu igapäevasest tarvitamisest mis oli tema maailmataju tõenäoliselt mingis osas veidi mõjutanud. Ühesõnaga ta oli omadega täiesti segi.

Kadusid ka sõbrad. Mingi aeg veel käidi inertsist ta juures edasi, kuid needki külaskäigud jäid aina harvemaks, kuni kadusid pea sootuks.

Edaspidi elasime minu üsna tagasihoidlikust palgast. Söök ja näff kuulusid kategooriasse „eluliselt olulised“ ja kummastki loobuda ei tulnud mõttessegi.

Oma viimaste rahade eest ostis ta auto, rendikas võeti ju kohe tagasi kui makseid ei laekunud. Samuti jäid maksmata korteri kommunaalid ja pangalaen.

Mul on endalgi seda raske.. Ei, mitte raske vaid võimatu uskuda, et selline elu kestis kaks aastat. Täpsemalt kaks aastat tema kodus, peale seda lugu jätkus mujal ja oli isegi veidi keerulisem. Sellest umbes aasta on „minu süü“, kuna härda südame ja „ema Teresaliku“ iseloomu tõttu mõtlesin Ivarit veidi järjele upitada ja palusin oma emalt laenu, et tasuda kõik korteriga seotud võlad mis olid tekkinud umbes poole aasta peale. Lootus oli, et kui Ivar näeb, et veel pole hilja võitlema hakata oma endise elu nimel hakkaks ta ehk lõpuks ometi tööd otsima. Paraku seda ei juhtunud ka järgmise aasta jooksul ja korter läks sundmüüki. Kodutuks me siiski ei jäänud, seda jällegi tänu minule.

Ma ei saa siiani täpselt aru, miks ma Ivari juurest lihtsalt ära ei läinud. Mul oli kodu olemas kuhu minna ja mingit takistust ei olnud peale minu enda. Ilmselt võis siin vähemalt osaliselt põhjuse leida minu sõltuvusest ja samuti läbi selle mingil määral muutunud mõtteviisist. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, mida ma siis mõtlesin või tundsin. Kindlasti oli oma osa ka Ivaril, kes oli osav manipuleerija ja mängis mu tunnete ja reaalsustajuga. Ja noh, paraku ma kipungi olema sellise kannatliku meelega kes usub parimat viimse hetkeni kuni veel suudan.

(Loodan siiski, et nüüdseks olen osanud sellest õppust võtta ja kiskuda eest roosad prillid, läbi mille ma varem elu ja maailma vaatasin. Etteruttavalt ütlen ära, et peale Ivarit ma seda ei veel teinud).

Oleks Ivari ise samaks jäänud, siis ma veel ehk saaksin aru, kuid ka see hakkas vaikselt muutuma. Kõige kiiremini või drastilisemalt vist alates sellest hetkest, kui polnud raha kütusele ja ta ei väljunud enam pea üldse kodunt. Ehk tõesti- ei poodi, ei sõprade juurde, mitte kuhugi!!! Kui olin tööl siis ta veetiski kogu aja üksi nelja seina vahel. Osad „sõbrad“ ei tulnud, kuna neid huvitas ainult ants, teistele lihtsalt muutus ta seltskond ebameeldivaks tema enda muutunud oleku tõttu. Meie kodugi polnud enam hubane koht, kus keegi sooviks üldse aega veeta. Ta hakkas üksi olles tegelema elektroonikaga- nii ehitamise, asjade leiutamise kui ka asjade remontimisega. Eks siis sõbrad tõid talle igasuguseid vidinaid ja katki läinud tehnikat, mis muidu oleks ära visatud. Kahe aasta peale kuhjus neid nii palju, et kunagisest väikesest, aga siiski kolavabast kodust oli saanud midagi lao või garaaži sarnast, kus keskel oli poole meetri laiune kõnnirada ja kahel pool seda kuhjusid tehnikat, elektroonikat ja muud prahti täis mäed. Voodi oli ka vaba, kuskil pidi ju magama. Kuid soovides süüa teha pidin tihti ootama kuniks ta koristab, et saaksin kasvõi lõikelaudagi kuhugi asetada või pliiti kasutada. Jah, tuleb tunnistada, et ta oskas ka seda ja ehitas/leiutas mõned päris huvitavad asjad ja oskas ka edukalt parandada, kuid ta ei osanud näiteks oma leiutisi kunagi täiesti lõpetada.

Järgnevad kaks aastat olid väga rasked mu elus. Lõpupoole tundsin, et mu peas on justkui kaks mind kes mõtlesid ja said asjadest aru täiesti erinevalt- üks kodunt väljas ja teine nelja seina vahel koos Ivariga. Ausalt, see tunne ajas hulluks. Õnneks sattusin tööl kogu aeg ühte graafikusse sama töökaaslasega, kellele ma sain end veidi avada ja kodustest muredest rääkida. Tema hoidis mind pinnal ja kinnitas, et see ei ole normaalne mis toimus. Muidugi ei saanud ma talle kõigest rääkida, ehk narkost ta ei teadnud midagi. Siiski olen talle ülimalt tänulik, ta aitas mind rohkem kui ise seda üldse aimata oskas.

4 Comments

  1. Panteera võta minuga ühendust tahaksin paari asja küsida. (ei ole politseist ega kuskilt mujalt) Ole hea kirjuta mulle palun siimtech@hot.ee

    • Ei hakka nimetama, aga tegu väga ägedate ja spetsiifiliste elektroonika vidinatega, millega tegelikult oleks võinud ka reaalselt kerget raha teenida seejuures omamata suuri kulutusi (ehk nende ehitamine oli üsna odav). Neid asju tegelikult rohkem kui üks. Ütlen niipalju, et teda paelus automaatika ja igapäeva elu tavaliste toimingute veelgi lihtsamaks tegemine (a’la liikumisanduriga tuli peldikusse jne). Ning erinevate tehnikaseadmete “tuunimine” jne. Ägedad asjad, kui oleks vaid suutnud lõpetada ka midagi ja nt tootma hakata, millega ta oleks ka ise hakkama saanud.

  2. Mis ma tegelikult tahtsin selle loo lõpetuseks lisada, aga algselt unustasin seda teha.. Noh, kirjutan siis siia. Et jumala eest ärge võtke seda postitust nii, et narkoga on nii iisi raha teha ja pappi tuleb lademetes.
    Uskuge mind- pidama saada õigel ajal on pea võimatu. Ilusal muinasjutul ongi tavaliselt kaks lõppu- kas sõltuvus hävitab sind ja sa ise hävitad oma elu. Või tulevad mendid ja pistavad pokri. Ega palju puudu jäänud, et ka Ivariga oleks teine stsenaarium juhtunud.

Submit a comment

Massive Presence Website