Elu nagu karussellil- narkokarussellil

In STREETNIHILISM

Jah, tunnistan, et olin sõltlane. Tunnistan ka, et siiani kuskil kuklas on tung ja soov teha. Probleemi lahendamise esimeseks sammuks on alati probleemi tunnistamine. Edasi on vaja soovi muutuda.

Ma ei mäleta täpselt millal hakkasin muret tundma tarvitamise suhtes, kuigi ilmselt tuli see arusaamine tasapisi, et asi on ikka päris jama ja oleks vaja lõpetada.

Ahh ei, midagi siiski meenub, et kohe päris alguses tajusin juba ohtu. Mingi aeg, kui käisin nii tihti pidutsemas, et organism ei jõudnud veel eelmisest korrast taastudagi sain aru, et oleks vaja pausi. Kaaludes lõpuks pea 45kg (vähemalt 6kg alla normi) ja olin seega juba ka alakaaluline- rangluud ja puusaluud olid eriti teravalt väljas ja käed muutusid haiglaselt kondiseks. Kuna ma ise polnud piisavalt tugev, et lihtsalt välja mitte minna, siis lasin end 3 nädalaks hipodroomi kõrval olevasse asutusse sisse kirjutada. Reeglina narkareid sinna ei võeta, kuid ma polnud päris tavaline narkar ja psühhiaatril hakkas minust kahju.

Elasin Ivariga koos mingi 2 või 3 aastat. Peale seda, kui tutvusin oma „saatanaga“, ehk selle teise tüübiga, kellega kogesin esimest korda poole grammist litakat, hakkasin temaga aina enam aega veetma. Nimetagem teda Romaniks. Romaniga oli kõik nii muretu ja hea, lõbus. Kui kodus hakkasid asjad kiiva kiskuma, siis läksin ikka tema juurde närve puhkama ja niisama elu nautima. Paraku käis sellega kaasas veel rohkem näffi veel suuremates kogustes.

Peale lõbutsemise oli vaja ka tööl käia ning see muutus üha ebameeldivamaks. Pika ajalisel sagedasel tarvitamisel muudab amf paranoiliseks ja närviliseks. Rääkimata sellest, et kui aine otsa saab ei tahaks üldse voodistki tõusta. Ilma aineta funktsioneerimine oli nõme, laksu all olles aga tekkisid pähe igasugused mõtted ja paranoiad. Näiteks mäletan väga hästi seda, kuidas töö juures mingi hetk hakkasin arvama/tundma, et kõik räägivad minust midagi selja taga. Kes teab, äkki see oligi nii, sest mida enam ma üritasin „normaalselt“ käituda, seda rohkem mulle tundus, et ma siiski ei suuda oma käitumist ja maneere päris kontrolli all hoida. Objektiivset hinnangut tegelikule olukorrale, nii oma olekule kui ka „tunnetele“ anda ei osanud ega oska nüüdki.
Varasemast sagedamini hakkasin viibima haiguslehel- just neil perioodidel kui midagi saada polnud.

Ivar oli endiselt töötu, olgu mainitud, et selle kahe aasta jooksul ta ei läinud kordagi tööle. Temagi käitumine muutus segasemaks. Ühest küljest aina eraklikumaks, teisalt arenes temas välja ääretu nartsissism ja vajadus end näidata ja kiita. Ka üritas ta mind rohkem kontrollida. Ta muutus Romani peale armukadedaks mis oli tegelikult arusaadav, kuna eelistasin iga kell Romani seltskonda kodusele. Tahtsin kodunt eemale, ma ei kannatanud neid pikki „loenguid“(õpetamisi) mingitel mulle täiesti ebahuvitavatel teemadel, pidevat süüdistamist ja ajukeppi. Tegelikult ei teinud ma midagi valesti, st olime Romaniga lihtsalt sõbrad.

Kuskilt on kõrvu jäänud, et üks käitumisjoon mis tarvitajatel hakkab välja lööma ongi suur kontrollimisvajadus, üritada teist endale nö „allutada“.  Muutub ka taju nii kõige ümbritseva, kui ka iseenda suhtes ja käitumine muutub aina agressiivsemaks ja ründavamaks.

Siiani imestan, kuidas ta suutis minuga nii osavalt manipuleerida ja endale allutada. Olen tegelikult tugeva iseloomuga. Jah, ma kannatan pikalt ja annan liigagi palju andeks, kuid ma poleks elu seeski uskunud, et hakkan ta ees sõna otseses mõttes lömitama. Ta oskas väga osavalt sõnadega manipuleerida ja panna mind uskuma ainult oma versiooni sündmustest.
Näiteks tegin talle mingi etteheite, et mida ta oleks võinud teisiti teha või mis mulle ei meeldinud kuidas ta käitus ja tegi mulle sellega haiget. Ja kujutate ette, ma olin peas pika ettevalmistuse teinud, argumenteerinud ja veendunud, et jah, seekord on mul õigus.. Seda rahulikult !!!, talle selgitades suutis ta kõik pea peale keerata ja mulle selgeks teha, et absoluutselt kõiges olen tegelikult mina süüdi. Minu käitumine on põhjuseks, miks ta nii või teisiti tegi. No nt jätsin hommikul kiirustades pudrukausi pesemata, õhtul tulen koju ja tal on õigus mu peale vihane olla/karjuda/solvata/nähvata, mida iganes, kuna solvasin teda nii tugevalt kausi pesemata jätmisega. Vaat et sama hea kui oleks näkku sülitanud. Kuigi „ausõna, hommikul enne seda oli tal ka hea tuju“, aga vot see sittus nii hinge, et ka õhtu oli rikutud. Praegu tõin lihtsalt esimese näite mis pähe tuli, aga kõik nad olid rohkemal või vähemal määral ülimalt absurdsed ja tegelikult kuidagi ei tohtinuks olla põhjuseks minuga sitasti käitumiseks. Ja saate aru, mingi 5-15min ja ma uskusin teda! Ma olin veendunud, et jah, ma olengi kõiges süüdi ja ainult minu halb käitumine on tema reaktsiooni põhjustanud. Kirusin ennast, et miks ma ei oska hoolivam olla. Tulemus oli see, et põlvitasin nuttes põrandal ja anusin andestust oma käitumise pärast ja lubasin end parandada.

Nüüd kujutage ette sellist asja päevast-päeva.. Nädalaid, lausa mitmeid kuid järjest. Ning iga kord, kui mingi taoline olukord tuli, kus tundsin end jälle solvatu rollis, üritasin end veenda ja oma peas argumenteerida ja end toetada, et see ei ole normaalne ja selline käitumine ei ole põhjendatud. Nii kui ilmusin Ivari ette oma äärmiselt hästi ette valmistatud kõnega, suutis ta mu kiirelt jälle põrmustada ja tundsin end ise süüdlasena.

Peale Romani oli töö ainuke koht, kus sain oma mõtteid rahulikult klaarida. Õnneks olin ühes graafikus väga hea töökaaslasega, kellega sain veidikenegi selliseid asju arutada. Küll üsna pinnapealselt, kuna ei saanud nt narkot mainida ja ka päris sellest ei rääkinud, kuidas ma kodus Ivari ees lömitades andestust palusin jne. Häbi oli oma käitumise pärast, ma ju tundsin, et see pole õige.  Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läks ja reaalselt tekkis tunne, nagu mu sees oleks kaks inimest- üks, kes nägi ebaõiglust ja kannatas tegelikult perevägivalla all, ja teine, kes oli Ivariga nõus ja süüdistas esimest. Väga sürr.
Nii see elu kulges- kodus hullumaja, tööl paranoiad ja selgusehetked vaheldumisi, Romaniga koos olles lõbus ja muretu.

Murdepunktiks sai, kui Ivar tahtis keelata Romaniga kohtumist. Ma pole mitte kunagi mitte kellelgi lasknud endale dikteerida, kellega ma võin, või ei või kohtuda. Ivar polnud siin erand. Seda enam, et jutt oli Romanist- inimesest, kellega koos suutsin isegi naeratada ja elu nautida. Minu energia ja hea tuju allikas.

Hakkasin Romaniga rohkem aega veetma.. Kuni ta umbes poole aasta pärast ära sõitis. Olin kurb ja pettunud ning haavusin veidi. Romanile sellest ei rääkinud, sest see poleks niikuinii midagi muutnud. Mingi aja pärast leidsin Romanile asendaja- ta sõber, kellega hakkasime sebima ja muidugi jätkus tarvitamine samas tempos. Ta polnud võrreldavgi Romaniga, keda hakkasin pidevalt igatsema ja meenutama temaga koos oldud aega.

Edasi läks nagu narkarite elu ikka.. Ivariga lõpetasin mingi hetk kooselu (see veel omaette teema mis kestis väga pikalt). Hakkasin uue sõbraga elama. Tahtsin narkost loobuda ja palusin ta abi. Aga noh, mis abi „kaasnarkarilt“ ikka loota. Uude korterisse kolides andis ta mulle lubaduse, et aitab sellest loobuda ja rohkem me ei tee.. Millega see lubadus lõppes, saate lugeda postituse „Elust ja sõltuvusest III“ alt. Kui huvi on, siis otsige üles palun.

Et teada saada, millega ja kuidas üldse see kooselu (kokku 4a), võite lugeda mu täiesti esimest postitust nihilistis „Armastusest“. Nüüd seda tagantjärgi lugedes taipan, et olin ikka päris loll. See polnud vist isegi enam päris armastus kummagi poolt. Kahjuks sain sellest liiga hilja aru..

Ühest küljest oli ka see suhe põrgu, kuid teisest küljest päädis see totaalse elumuutusega, tänu millele vabanesin sõltuvusest. Rasedus. Sellest piisas, et lõpetaksin päeva pealt. Sellest piisas, et mu elukaaslane ja lapse isa hakkas ka ise tahtma normaalset elu. Kahjuks oli talle vaja veel üht „läbielamist“, et unustada eelmine elu. Sellega seoses ta ühtlasi kaotas ka minu ja mu vähesegi kannatuse ja armastuse, mille leek veel kuskil vaevu võbeles. Ehk tänaseks päevaks me koos ei ela, kuid kasvatame ühiselt last ja elame normaalset, kainet elu.

Hakkasin mingi hetk Ivarist lahkumineku perioodil päevikut pidama, et saada oma tunnetes ja emotsioonides selgust. Lootsin, et oma tunnete ja mõtete üles kirjutamine toob mingi selguse, kahjuks seda ei tulnud. Nüüd võin lugeda vaid seda, kuidas tajumine ja tunded muutusid isegi igapäevaselt. Üks päev võisin ühte asja tunda ja mõelda ja järgmine päev sama asja kohta täiesti vastupidine emotsioon. Mõned üksikud sissekanded päevikust kirjutasin ka nihilisti ümber. Midagi erilist kirjutada pole, kuna eelkõige keskendusin oma hinge elule.

Kui ootate mingit „actionit“ mu elust, või küsite, et miks ma nendest ei kirjuta, siis põhjus on tegelikult see, et seda väga polnudki. Romani ja ta sõbraga aega veetes nägin eemalt sellist nö „põnevat elu“. Kuulasin nende jutte nende endi läbielamistest, vanglaelust,  ja tegudest ning ohtlikust, kuid samas ka põnevast elust.

Naisena, seda enam, et omades ka üsna head välimust oli mu eeliseks see, et kui midagi tahtsin, siis ma ei pidanud seda hakkama ise „taga ajama“. No nt mingite tüüpidega kuskil kohtuma, et ainet saada, seda üldse sebima jne jne. Kuhugi minek oli, siis mind jäeti alati „ohutusse kaugusesse“ ootama. Kindlasti oli asi ka selles, et olin võõras jne, kuid märkasin ka teatud kaitsvat hoiakut minu suhtes, ehk et mind ei tõmmatud kaasa erinevatesse sekeldustesse ja ei hakatud tutvustama mingitele „kontaktidele“. Leppisin sellega ja proovisin oma nina sellesse asja mitte toppida, kuigi ausalt uudishimu oli suur ja oleks tahtnud. Nautisin seda, et palju “musta ja ohtlikku tööd“ tehti mu eest ära ja sain olla nö „pealtvaataja“ rollis.

Uskuge mind- tarvitaja elu ei ole fun. Sõltuvus on väga raske haigus ja käib sinuga kaasas elu lõpuni. Parem üldse mitte alustada, kindlasti mitte süstima hakata. Sellest on tõesti väga raske loobuda. Ivar tõmbas peale minu veel kaks inimest (meie sõbrad) süstlasõltlaseks oma veenva jutuga. Ka neil läks asi väga käest ära, kuid nemad õnneks suutsid sellele piiri panna ja lõpetada. Ühel neist tuli küll Eestist ära kolida, kuid ta on ikkagi tubli! Mul on siiralt hea meel nende üle!

Mul oli raskem, kuna iseenda eest põgeneda on võimatu. Pidutsesin ja tarvitasin, et kaotada üksinduse ja tühjuse tunnet oma hinges. Mul polnud varem kuigi palju sõpru nt koolis. Klubis tundsin end ühena kõigi seast, tundsin end „tahetuna“ ja sulandusin kergelt seltskonda. Tegelikult ma pole kunagi kartlik olnud, kuid enda avamiseks on vaja ka teiste inimeste avatust ja keegi pole vist rohkem avatud ja armastav, kui extacy mõju all olev kodanik. Seal hulgas ka mina. Kindlasti sain nendelt trippidelt rohkem enesekindlust ja julgust ka niisama suhelda, kuid hind, mida selle eest lõpuks maksma pidin oli liiga kõrge. Tajusin probleemi juba enne, kui süstla otsa „kukkusin“, aga ei osanud end sellest hoolimata hoida.

Elades selle virr-varri sees on nii normaalne pidevalt muretseda uue doosi pärast. See ongi siis kogu su elu- JÄRGMINE DOOS! Kuidagi ei oska mõeldagi muude asjade peale, kuna need tunduvad nii väheolulistena.

Nüüd oleks aeg minevik ja kogu see narko selja taha jätta ja alustada uut, paremat elu. Muide, mu parim sõber- Roman on tagasi. Igatsesin ta järgi kõik need aastad ja veidi pelgasin ta naasmist, kuna kartsin ta kohe ka uuesti kaotada. Nüüd olen õnnelik. Meil on ühised eesmärgid ja ühine soov muuta elu. Olen õnnelik, et ta üldse sattus mu ellu ja on selles ka praegu.

Kuna üritan igas asjas alati midagi head leida, siis olen välja noppinud õppetunde ja meelespäid endale kogu eluks. Eelkõige austa ja armasta iseend, ära lase end kellelgi käsutada, ära kannata ebaõiglast käitumist enda suhtes. Samas jää iseendaks, ära muutu selliseks kes sulle haiget tegid. Ma olen valmis uuesti usaldama ja armastama ning soovin kogeda elus ka muud peale järgmise laksu.

9 Comments

  1. Tore, et hästi läheb ja oled nüüd puhas? Kaua, muidu üldse tarvitasid? Vanalt alustasid? Näff on tõesti kole asi, endagi sõbra pealt nähtud, mis see temaga tegi ja tulemus on kohutav.

    • Narkoga üldse tegin tutvust 18a. Peale seda pmst iga nv panin chillis pidu kommi ja näffiga. Süstima hakkasin umb 20a. Igapäevaselt süstisin siis ca 4 aastat järjest.
      Sellest nüüd 3a möödas, kahjuks pean tunnistama, et päris puhas pole olnud. Raseduse ja imetamise ajal ei teinud midagi, aga mingi hetk kui kodus ikka suht putsis suhted olid elukaaslasega, siis tundsin vajadust relaxida. Alkot ma ei joo. Hetkel hoian end vaos ja luban “lõõgastust” paar korda kuus ühe õhtu. Tahan täielikult (kui see vähegi võimalik on) loobuda. Aga iga asi omal ajal ja plaan selle teostamiseks paigas, täideviimine selle aasta jooksul.
      Kõige hullem ongi see, kui sa ei saa ise arugi kuidas muutub su mõttemaailm ja käitumine. Kuna ma vähemalt mingil määral sain aru mida see minuga teeb ja kuidas see mind mõjutab, siis oli mul siiski mingi reaalsuse taju veel säilinud ja teadsin kuidas normaalne elu peaks olema. Adusin seda, kui palju näff mõjutab kogu mu elukorraldust. See teadmine andiski soovi muutuda, kuna kopa viskas ette sellest jamast.

  2. mul on siiralt hea meel, et leidsid endas tahet ja jõudu sellele pasale kriips peale tõmmata. soovin sulle kainet mõistust ja kõike paremat ka edaspidiseks! naljaga pooleks on aga sinu loos veel üks õppetund. pese see kuradi pudrukauss ära. see on väike pingutus kodurahu säilitamiseks. oi kui palju suhteid on need pudrukausid pekki keeranud.

    • Tänan! Unustasin tegelikult loos mainidaka üht seika, et näffis inimene kes ainult 4 seina vahel olles tegeleb mingi elektroonikaga ei organiseeri ega korista enam oma ümbrust. Ehk pudrukauss oli väikseim mure.
      Kui tahtsin süüa teha, siis pidin alati vähemalt pool tundi ootama et saaks üldse köögi tööpinnale või pliidile ligi. Kõik kohad olid kaetud ühtlase prügi ja elektroonika vidinatega.
      Enne kui sealt välja kolisime nägi elamine nagu prügila välja, keset tuba kitsas 50cm kõndimisala.
      Kui ta minu korterist (kuhu kolisime vahetult enne lahkuminekut ja kuhu ta jäi pooleks aastaks elama) välja kolis oli elamine sama õudne. Koristamiseks läks vaja palju prügikotte kuhu kogu kraam labidaga sisse visata. Äraveoks oli vaja konteiner tellida. Kuidas ta elamise selliseks oli suutnud muuta oli müstika. Eriti kuna sisse kolides enamuse sodist viskas ära.

      Kuid jah, ausalt sellega seoses sain ka õppetunni. Kui vanasti oli mul pofik kergest ühtlasest segadusest toas ja nt ei viitsinud põrandaid väga tihti koristada ja pesemata nõid võisid kraanikausis vedeleda ka kuhjas, siis nüüd mul segaduse vastu allergia. Ei kannata üldse mustust, segamini tuba või asju mis pole omal kohal. Meeletult häirib nüüd, et kui ka kohe ei jõua/saa koristada siis häirib niikaua kuni näen puhtust ja korda. Nüüd pesen nõud ALATI kohe peale kasutamist ära.

  3. kas mingeid toetavaid antidepressante ka võtate või võtsite?

    • Ei, kuigi kohati nagu tunneks, et oleks ehk vaja. See siis kui üksi olla kodus nt, tekib selline kurb või masekas tunne.
      Aga õige inimese seltskonnas olles jälle pole midagi vaja. Niiet meeleolu sõltub päevast ja kaaslase kohalolust või ta puudumisest 🙂

  4. Mulle ka nii meeldis,suutsin ennast ka veidi samastuda.Ma proovisin esimest korda 15 aastaselt.Systinud ei ole ja yldiselt on pidu ikka pyhap2eval 2ra l6ppenud.On ka minu elus olnud perioode kus olen tarbinud ikka iga nv.Nyyd ikka j22vad lausa kuud vahele.Erinevus on ka selles,et minu 3 elukaaslast kes mul on olnud ei teinud narkot ja isegi ei suitsetanud.
    Aga k6iges on ikka muusika syydi.K6ik seltskonnad kes mul on olnud on kuulanud hardstyle.Nagu enamus Eesti noori olen ka mina peo tarbija.Praegune elukaaslane suitsetab kanepit igap2evaselt,nii ka mina,kuigi ennem tarbisin v2ga v2he.Tema teeb ka n2ffi ja juppe kui koos Hollandis v6i Belgias peol k2ime.Elan Belgias.
    Ooojaa sai ka kunagi chillis pidu pandud

Submit a comment

Massive Presence Website