Eliit #3

In POPNIHILISM

Basseinipidu minu pool. Kolm kutti ja 4 lohakat. Tellisime pealekaks sushit ja täna joome ennast segi- viis Grey Goose ja paar Perignon’i laual ootavad avamist. Täname jumalat, et meil on alkoholitööstuses tutvusi; kuidas muidu saaksid 17-18 aastased igal nädalavahetusel suurtes kogustes kvaliteetalkoholi. Kutid on täna tavalistes riietes- ülekaalus on Ralph Lauren ja Armani kuigi enamus asjast möödub siiski ujukates basseini ääres. Lohakad on nagu nad ikka- paar statement firmakat, aga üldiselt odavates mainstream brandides nagu Vero Moda, H&M ja nii edasi. Ega ma täpselt nendega kursis olegi.

Lohakaid valime me erinevate kriteeriumite järgi ja üldjuhul neid taaskasutama ei hakka- mõnikord modellikeha, vahest double D, harva tavalised tüdrukud. Õhtu plaan on tavaline: jaotame naised ära, joodame nad täis ja loodame parimat. Lisan veel mullivanni kloori ja panen soojuse maksimumini ning 15 minuti pärast algab ”bikiiniproov”. Täitsa kurb hakkab kohe, kui näed, et järjekordne kurvikas luud on ilma riieteta lihtsalt üks suur peki ja tselluliidihunnik. Seda võib võrrelda sellega kui näed tüdrukuid ilma meigita- from 100 to 0 real quick. Kas on siis tõesti nii raske teha regulaarselt trenni ja toituda tervislikult? Kui meie seda suudame, siis miks ei suuda seda suur hulk meie ühiskonnast?

Üks lohakas tundub mulle algusest peale kahtlane- astus sisse ja esimese asjana ütles imestuses, et selliseid maju on ta näinud ainult filmides. Eks ma tean seda ise ka, aga sellist juttu võiks ta rääkida oma sõbrannadele mitte mulle näkku. Kui sushi kohale jõudis oli tal jälle ütlemist ja küsis kas ta võib sellest Instagrami jaoks pildi teha enne, kui me kõik sööma hakkame. Andsin autojuhile toidu eest 110€ ja lasin luual pildi ära teha. Järgmisena tahtis ta, et kõik enne mullivanni minekut korraks ootaksid ning et keegi temast pildi teeks. No kas on vaja teha igast asjast pilti ja seda Instasse toppida? Naudi hetke ja salvesta mälestused oma ajju mitte kusagile iPhone albumisse. Kas sa üldse mäletad sündmust ennast kui kogu emotsioon läheb pilditegemise hetke? Sama lugu käib kontsertite kohta- terve sotsiaalmeedia on pilte, videosid ja mida iganes muud täis vähemal 2 päeva peale järjekordse kuulsuse käiku Eestis.

Õhtu jooksul jõi kahtlane luud ennast täiesti täis ning lõpuks blowjobis mu vennast. Liiga täis oli, et temaga magada. Hommikul kui kõik ära läksid rääkisime kuttidega eelmise öö seiklustest ja otsustasime koristamisega rahulikult võtta. Äkitselt sain aga kõne- kahtlane luud polnud eelmine õhtu koju jõudnud ning arvatavasti unustas oma koolikoti minu juurde, võttes kaasa ainult käekoti. Nii ta oligi- koolikoti oli ta pannud elutoa diivani nurga juurde peitu. Ma ei vaata kunagi naiste käekoti sisse kuna see on justkui kirjutamata seadus, aga ilma mõtlemata, sisetunde najal, otsustasin seda siiski millegipärast teha ja mida ma kotilukku avades näen- 4 parfüümi ja mu Cartieri käevõru. Oma Cartieri tunnen ma kohe ära, aga ema lõhnaõlide kohapealt polnud ma nii kindel kuigi ükski lohakas ei kanna nelja parfüümi kotis kaasas. Või noh, vähemalt seni pole ma kedagi sellist näinud. Vannitoa riiulit vaadates sain aga kinnitust- visuaalne mälu mind ei peta ja lõhnapudelid on tõesti puudu. Rääkisin kuttidele kõik ära ja pidime kiirelt välja mõtlema mida selle litsiga teha kuna ta ütles, et on 30 minutiga kohal. Otsus tehti minu eest- kaks vennast sittusid ta kotti. Rõve ja vastik, aga ta üritus minu tagant varastada oli vähemalt sama rõve. Tundsin hetkeks südametunnistuse piinu ning kirjutasin luuale kirja ja panin selle koos 30 euroga ümbrikusse. Rääkisin ära, et avastasin juhuslikult tema kotist endale kuuluvad asjad ning et ei hakka ta nime mustama ja intsident jääb minu + vennaste vahele, aga karistust vajas ta siiski. Andsin koti koos ümbrikuga üle ja palusin need alles koju jõudes avada. 30 eurot andsin talle uue koti jaoks, mille ta mingisugusest H&Mist või midagi vabalt leidma peaks. Meeldejääv basseinipidu oli.

 

Xoxo

A.E

12 Comments

  1. “Mis aga on ebatavaline on see, et ma pole nagu teised. Ma ei ole ülbe ja isekas nagu sa arvata võid.” Sul on kas sellest lausest täiesti oma arusaam või sa ei julge siin kirjutades oma kaasasündinud raamist välja astuda ja seda väidet tõestada. Kui sa ei oleks ülbe ja isekas, siis, vähemalt mulle tundub nii, keskenduksid sa rohkem loo sisule ja julgeksid endast rohkem üle sõita lugu kirjutades. Igaljuhul praegu jääb pigem mulje, et kaalukauss on rohkem hooplemise poole, kui huvitava loo edasi andmise poole.
    Kotti sittumise ja 30 euroga läks korra isegi huvitavaks.
    Lihtsalt mõte, mis tekkis su lugusid lugedes. Igaljuhul kirjuta edasi ja edu!

Submit a comment

Massive Presence Website