ei mingeid teisi võimalusi, ei mingeid leppimisi

In STREETNIHILISM

ta võtab su kõige kallima sõna sõbrad
ja paneb sind tundma, et sa oled täielik tõbras
peab hüppama üle mingite võlts tõkete
valelike sõnade ja mõtete ta võtete
arsenal täiustub iga käiguga mis teed
pead olema mitte inimene puhas idee
sel ajal kui tema kütab sitta keerata
su süda on ribadeks, tahad teda keelata
mul on valus – “ma pole midagi palund!”-
see on iga vale alus, sul on ununend
et valetada saab kehaga, lõhnaga, pilguga
naeruga, aga kuni sa väidad, et sõnaga
räägid sa tõtt, siis on kõik nagu surm
mis muudkui tuleb sai saa karjuda tsurr
sa oled omaenda jõu ja tugevuse vang
ja ta vaatab lihtsalt kuidas su äng
sööb sind toorelt ja sa kooled igas hetkes
sa oled pooleks ja poleks seda äikest
mis lööb sust välja, kui pinge on taevas
siis keerleks sa sitahädana kõveras vaevas
“ma olen su sõber!” – karjub ta siis, aga on hilja
sa lõikad ta oma südamest välja nagu nalja
on saanud ta küllaga, tõmbad hoodie pähe
nüüd saab ta stalkeri, noaga näkku, lagipähe
see pole ähvardus, piiksu poeetiline liialdus
“see polnud pettus, see oli lihtsalt vabadus
sa ei pidanud saama haiget see on nii haige
sa oled nii haige, et sa usud, et ma räigelt
huvitun mida sa tunned või mõtled – see on sõprus!”
värdjas tsikk, ma leidsin vägistamisväljaku kus
garaazid, tuled, lumi on maas, keegi seal ei käi eal
passisin mitu tundi ja nägin su verd seal lume peal
mul on haiged fantaasiad? mul on haiged suhted.
see ravi saab olema hullem kui haigus, uhkelt.
ta pani sööma su enda sõnu, olgu tunne mõnu
ma löön sind nii kõvasti et sul enam pole sõnu
ega õhku

ei mingeid teisi võimalusi, ei mingeid leppimisi
ei ole võimalik, et toimuks vigadest õppimisi

ta tahab võtta kõike seda mida sul on ja tal ei ole
lojaalsust, võimu, jõudu ja raha, aga see on kole
raha nimelt ei saa võtta, kui ei tee sust värdjat
sa pead tundma, et ta ei võta vaid sa kerjad
tagurpidi, palun puhas olend, võta mu sitane papp
ma pole sind väärt kummardan nagu jumalat papp
“ma pole midagi küsinud!” rõhutab ta iga hetk
sulle häguselt meenub ta ohe “iphone” meelepett
ilmselgelt, sest tema ju ei valeta iial
ainult sina, mis sõber sa oled, kiimas
värdjas, anna siia oma raha, las ma snapchatin
oma vitu pilte kogu universumi täis kuni sa sätid
oma pangaarveid korda, mõtled välja nutikaid
viise kuidas tuua mulle viiesoimareid tutikaid

sa oskad öelda “aitäh” “head isu” “head ööd”
need on vaid suits ja peeglid et veits peita veretööd
mida sa teed inimestega, ideedega, mõtetega
ja ma tean, ega see lõppeb halvaga, sa tead ka
sõpra tunned hädas, palu jumalaid palu vägevalt
sest sa ei taha tunda mind kui sa oled päriselt hädas
aga vist ei jää muud üle, ma olen andud sõna endale
et panen sulle jala ette ja noa selga ja pähe!
pussitan näkku kõigi su ussituste nussituste
eest! kus te olete sõbrad! sa karjud, kuste kuste
harju mõttega, et püksi kusta sa jõuad vaevu
nii ootamatult tunned sa mu surmavat raevu
nii et situ parem kohe püksi maasikavälud häh
vägistamisväljakul kohtume, aitäh!
siin kus ma olen praegu üksi. a õhtu on ees.

ei mingeid teisi võimalusi, ei mingeid leppimisi
ei ole võimalik, et toimuks vigadest õppimisi

ja ma ei tea, miks ma lasin niimoodi mängida
kas ma olen tegelikult ka psühhopaat värdjas
kes otsis lihtsalt põhjust, et oleks piisavalt valus
et oleks alus põhjas mu sügavaim alandus
et retsida sind siis rõõmuga, et oleks põhjus
iga kord et kui rusikas tõuseb poleks kõhklust
et hoop langeks tabaks sajaks sajaga molli
veri juba külmunud juustel, oled rollis
ohvri, laiba omas, mu käed on verised
su käed on mullas, õigemini asfaltis
küüned tagurpidi, pahupidi silmad ja sisikond
ma panin riide nagu sul meeldib – gucci ülikond!
vedelen su kõrval väljakul maas hooletu
elegants su lemmik, sätin su põlved mu poole
nagu mulle meeldis kunagi sinu voodis
kui peale filmi kummeliteed piimaga joodi
su keha ei valeta enam ühtegi sõna ega mõtet
su kehal pole järgi jäänud ühtegi võtet
sa oled jällegi nii kaitsetu abitu saamatu
nagu sa tulid tagasi viimane kord nii alatult
ma olin sind matnud juba oma peas
ma soovisin sul head teed ja kõike head
üldse. aga sul oli vähe. sa sättisid end jälle mu pähe
aga sa ei teadnud et seekord ma ootan mitte vähe
rõveda plaaniga. et nii kui tuleb see sõpruse sitt
selle loos saab fistitud see iseennast õgiv vitt
see pole ju sugugi julm, see poeetiline surm
ma pean mõrvaga elama, ja ka see pole kurb
ma sain tagasi oma hinge, hääle ja sõna, sõbrad
vale vittude maailmas on nüüd verised mõrad.
sa ei näind, et mul on sarved ja kabjad

ei mingeid teisi võimalusi, ei mingeid leppimisi
ei ole võimalik, et toimuks vigadest õppimisi

ma lihtsalt mängin sinuga, muidugi me oleme sõbrad

Katkend raamatust Kaurita.

2 Comments

  1. See on kuradi andekas. See kirjeldab, kuidas võib saada kireroimariks.

    See on umbes nagu Sartre’i traktaat “Olemine ja eimiski”, selle peatükk paarisuhete psühholoogiast, mis lõppeb tõdemusega, et ainsaks lahenduseks oleks enesetapp või mõrv, mis aga kumbki pole lahendus. Kirjutatud Pariisis teise maailmasõja ajal sakslaste poolt vangistatuna.

    Ma ei ole lugenud teksti Untitled 12. Isegi Lolita on mul veel lugemata.
    Ma ei tea, ma ei saa siin digitaalselt allkirjastatult tõendada, et seda luuletust siin ma olen nüüd lugenud. Enne kui see ka ära keelatakse.

    “kas ma olen tegelikult ka psühhopaat värdjas
    kes otsis lihtsalt põhjust, et oleks piisavalt valus”

    “aga sul oli vähe. sa sättisid end jälle mu pähe”

  2. “…muidugi me oleme sõbrad” – tra, kui hea seda kõigi topeltmordadega mängida on! 😀

Submit a comment

Massive Presence Website