Eesti uutmise loits

In NIHILIST LABS

~ There’s a high flying bird, way up in the sky now.
Yes, and I wonder if she looks down as she flies on by.
Well, she’s riding on the air so easy in the sky.
And, Lord, look at me
I’m so rooted like a tree
I’ve got the sit down, can’t cry, oh Lord, I’m gonna die blues ~

        / Jefferson Airplane, “High Flyin’ Bird” /

 

Pärast seda kui Eesti rahva suurvõlurid olid sõnamaagiliste loitsudega rahva üles äratanud, revolutsiooni läbi viinud ja riigi endale haaranud, otsustasid nad oma võimu lätte ühiselt maha matta, et seda ei avastaks keegi, kes pole seda otsimas heade kavatsustega.

Legend räägib, et kohtumine toimus Lennart Meri eestvedamisel ja lepiti kokku, et edaspidi enam rahva nimel ei räägita. Maeti maha relv, millega oli rahvas üles äratatud. Tol ajastul võis isegi puududa terminoloogia selle kokkuleppe kirjeldamiseks. Võimalik, et nii mõnigi kohtumisel osaleja ei saanud päris täpselt aru mida Lennart soovib ja lihtsalt nõustus sellega. Tänapäevase teadusliku mõjutuspsühholoogia terminoloogias veenis Lennart poliitikuid loobuma kõige võimsamast veenmiskunsti vahendist – identiteedipõhine veenmine. See meisterlik ja üligeniaalne loits, mis ta tol päeval ellu viis võimu lätte peitmiseks, see kummitab ja mõjutab meie ühiskonda tänaseni, selle igas aspektis.

Inimhingede tundjad, sõnamaagia kandjad ja rahvavalgustuslike loitsude loojad läksid 90ndate alguse revolutsiooni järel suuresti puhkusele. Nad olid oma elutöö edukalt täitnud. Põlvkond vahetus.

EKRE komistas juhuslikult Lennarti peidetud võimulätte otsa. Nad nimetavad endid rahvuskonservatiivideks. Neid saadab edu. Populaarsus tõuseb. Keegi ei suuda kokku leppida põhjuses, aga järjest enam inimesi toetab rahvuskonservatiive. Ühtse ja arusaadava põhjuse puudumine näitab kognitiivset dissonantsi. See tekib siis kui inimest on veendud midagi uskuma, aga mitte läbi ratsionaalsuse või analoogia, vaid läbi millegi veel võimsama, läbi mingi salarelva.

Kui Eestis oleks konservatiivsuse põud, siis oleks IRList piisanud. Oleks ka Vabaerakonnast piisanud IRLi alternatiivina. Eestis on aga hoopis rahvusluse põud.

Eestis on rahvaga arvestamise põud.

Lennarti võimu allikas oli rahvaga arvestamine. Rahvuslus. Rahva eest rääkimine. Eestkoste.

Eestis on rahvusluse põud.

Eesti tegevpoliitik arvestab Brüsseli, NATO, USA, Rootsi, Norra, Saksamaa ja isegi Venemaa huvidega, enne kui ta arvestab siinse rahva huvidega. Rahva huvidega arvestamine olevat populistlik. Eelnõud ja ideed tulevad kusagilt mujalt. Valijale müüakse peamiselt süüdi olemise ja käte laiutamise teenust.

Eestis on rahvusluse põud. Aga Eestis ei ole konservatiivsuse põud.

Venitame punkti kriipsuks. Laiendame. Ideest saab dimensioon. Uus dimensioon, kus Eesti mõttemaailm peaks asuma. Spekter.

Ma annan teile loitsu:

Rahvusliberaal.

Üks sõna. Markeerib midagi, mis on alati olemas olnud, aga mida keegi pole nimetanud meie tänapäeva kontekstis.

Keele arengu uurijad on täheldanud, et värvid ilmuvad igasse keelde suhtkoht samas järjekorras. Sinine viimasena. Vana-Kreeka poeedid räägivad veinikarva merest ja taevast. Sinist kui sõna ei olnud, aga niipea kui sõna loodi, nähti seda kõikjal, sest see oli alati olnud seal.

Suurvõlurid on läbi terve inimajaloo meid juhtinud, võttes igapäevaseid nähtusi ja tähendusi ning taltsutades need sõnadesse viisil, mis inimkonda edasi viib. Kvalitatiivse kvantifitseerimine, selle rakendamine inimkasutusse. Kirjanik kui šamaan, kes ravimtaimede kokku segamise asemel sõnu kokku segab, lahutades halli mustaks ja valgeks.

Hindudel on üks meditatsioonivorm, kus inimene ei ütle mitte ühtegi sõna pika perioodi jooksul. Kuude kaupa. Lõpuks ta minetab sõnades mõtlemise võime. Ta mõtleb ainult kujundites. Ja järsku on kogu maailm tähendust täis, kõik liigutab pisarateni ja päikeseloojanguid-tõuse võiks vaatama jäädagi. See maagia ja emotsionaalne tähendus on olemas igas momendis. Meie keel ja kultuur on need, mis piiravad meil nendele juurdepääsu. Keel on inimese kui looma taltsutamise vahend. Tsiviliseerimise vahend. Keel markeerib ära kust me saame tähendust ammutada ja mil viisil. Keel on tähendusega ümber käimise vahend. Keeleloome on uue tähenduse loomine. Uute sõnade ja terminite loomine. Uue mõtlemise loomine. Keel on psühhedeelne narkootikum. Kultuur on see kui kõik samal lainel tripivad.

EKRE edu põhineb vaikimisi eeldusel, mida nende toetajad oma peades teevad. Selle eelduse saab kokku võtta ühe võrdusmärgiga:

rahvuslus = rahvuskonservatiivsus

Kuna EKRE on ainuke selgelt-identiteediliselt rahvuslik erakond, siis eeldatakse, et nende rahvuslus ongi ainuvõimalik rahvuslus. EKRE edu põhineb mõjutuspsühholoogia tehnikal nimega “thinking past the sale”. Selle tehnika tüüpnäiteks on baaris naisi lantiv mees, kes küsib “mida sa hommikusöögiks eelistad?” Tüüpnäide seletab, et nõnda visualiseerib naine mehe juures ärkamist ja see idee tundub talle siis vähem võõras, nii et ta läheb suurema tõenäosusega kaasa. Mees loob niimoodi naise jaoks tähendust.

Kui me aga eeldame, et EKRE rahvuslus ei ole ainuvõimalik rahvuslus, mis siis saab? Milline termin, igapäevases kasutuses, tõmbaks rahvusluse kui datapointi terveks spektrumiks? EKRE määratleb endid rahvuskonservatiividena. Rahvusliberaal on see identiteet, mida me otsime, et taastada tasakaal ühiskonda.

Need, kes eesti rahva idee lõid, selle algselt ellu viisid, nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. Nad tahtsid oma rahvale rohkem vabadusi ja rohkem ise otsustamist oma saatuse üle. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need, kes Eesti Vabariigi taastasid, nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. Nad tahtsid oma rahvale rohkem vabadusi ja integratsiooni avatud ühiskondadega Läänes, mis tol ajal oli vajalik liberaalne suund, kuhu poole liikuda, et mülkast välja saada. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need inimesed, need individuaalsed tuhanded ja kümned tuhanded, kes laulukaare alla kogunesid meid vabaks laulma – nemad ei olnud rahvuskonservatiivid. Nad olid rahvusliberaalid. “Ükskord me võidame niikuinii!” ja tuhanded olid sellest nii vaimustuses, et iive mühises. Usk vabamasse tulevikku ühtis neid keelatud lipu all kogunedes. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Need, kes seisid Balti ketis, seisid seal, silmas sära, väike lootus, vabaduse ootus ja ühtsena olemise soe tunne sees, oodates paremat tulevikku, olles parajasti täide viimas rituaali, mille rahva isadest suurvõlurid olid sepistanud oma vaimutööga, et rahvast aidata. Nii nagu šamaanid loovad rituaale vihma meelitamiseks, lõid meie rahva šamaanid rituaale vabaduse meelitamiseks. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

Ja Toompea kaitsele tõttasid ju needsamad Eesti rahvusliberaalid, kaitsmaks äsja sündinud riiki naaberrahva rahvuskonservatiivide rünnaku eest. Sest maailm oli muutunud ja vanaviisi edasi ei saanud.

EKRE näiliselt inimvaenulik poliitika tuleb ühest algest, ühest valest eeldusest, ühest veast, mida teeb inimene, kel sihiks silmade ees võim, mitte rahvuslus – see tuleneb eeldusest, et rahvuslus on üks ja ühtne ja see üks on õige, mitte spekter. Nad on võtnud omariikluse loitsu ja sellelt ära lõiganud olulised jupid, loomaks kujutelma, et nemad ongi ainuvõimalikud rahvuslased.

Inimhinge võib lollitada selliste loitsudega, aga vabanedes hirmu küüsist tal mõte settib, selgineb. Ühel hetkel, täiesti vältimatult, avastatakse see tõde, et rahvuslus on spekter. Ilmselt oleks see avastatud peale EKRE valitsusse saamist. Kui oponendist saab establishment, tuleb vahetada taktikaid. See sunnib arenema.

Rahvusliberaal.

Üks sõna, mis alateadlikult lõhub inimeste peades tekkinud arusaama, et EKRE rahvuslus on ainuvõimalik rahvuslus.

Rahvusliberaal.

Spekter, mitte punkt. Rahvuslus on uus dimensioon, milles mõelda. Uurid rahvuslust kui punkti ja avastad, et uuritud isend on juhuslikult mingil spektril, millest kellelgi aimu ei olnud. Rahvusluse spektril.

Rahvusliberaal.

Kui rahvuskonservatiiv kaevandab Eesti rahva minevikust konkreetseid tegevusi, mida LARPi rollimängu stiilis taas-etendades peaks kuidagi rahvuslik ühtsus tekkima, siis rahvusliberaal kaevandab Eesti rahva minevikust vabaduse ja ise mõtlemise ja ise tegemise ja ise otsustamise sümboolikat, et inspireerida rahvast edasi liikuma, et inspireerida läbi uute või muudetud rituaalide lahendusi leidma. Rahvusliberaal innustab, rahvuskonservatiiv juhib käskude ja keeldudega.

Demokraatia alustalaks on perekond Vana-Kreeka mõistes ehk oikos. Midagi sellist nagu Eesti mõistes talu ja sulased kokku, üks majanduslik üksus, mida esindas välismaailmale mees ja mille sisemaailma valitseja oli naine.

Rahvuskonservatiivi arusaam perekonnast on, et kui mees etendab meherolli ja naine etendab naiserolli, siis nad saavad õndsaks. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, kirjutas kunagi keegi sarkasmist nõretavalt, aga lollid võtsid tõe pähe.

Rahvusliberaali arusaam perekonnast on, et kui inspireerida meest täitma meherolli ja kui inspireerida naist täitma naiserolli, siis nad saavad õndsaks. Ja mis parajasti sellist inspiratsiooni esile kutsub on ajas muutuv ning ühiskonnas muutuv – selleks meil ongi sõnavabadus, et parimad ühiskonna jätkamiseks inspiratsiooni loovad loitsud saaksid esile kerkida ja täita meie elud tähendusega.

Rahvuskonservatiivsus on cargo cult selle kõige ehedamas mõistes. EKRE oma praegusel kujul on ajutine nähtus Eesti poliitikas, aga läbi selle me kas kooleme oma rahvuslikus identiteedis või areneme mõtlema uues dimensioonis.

Teaduslik mõjutuspsühholoogia on inimhinge veenmiskunstid liigitanud efektiivsuse järjekorras. Ratsionaalne argument ajab enamustel lihtsalt une peale. Analoogia kõlbab seletamiseks ka lollile. Kõige efektiivsem ja peenem veenmiskunst on aga identiteet. Millelegi nime andmine, mis inimene juba on. Ta loeb, nagu horoskoopi, ja saab aru, et mina olengi selline, see sõna tähistab mind. See tähendus, mida ma tunnen, on destilleeritud sõnaks, mis seda tähistab. See tähendus avab mu mõtlemise, paneb mind maailma nägema uues valguses. Punktist saab dimensioon. Punkti taga on dimensioon peidus olnud. Ma teadsin seda kõike juba ammu, aga sõnu polnud. Keegi tegi loitsu, mis tegi sõna ja destilleeris sellesse inimeseks olemise kogemuse olulised aspektid. Ja siis sa tabad ennast mõttelt. Ma olen ju alati olnud rahvusliberaal!

Ja siis saab Eesti vabaks. Siis me saame ise otsustada. Siis kui ka meie poliitikas on rahvuslus dimensioon, mitte punkt. Kui rahva huvidega arvestamine on asi, mille vajadust sa ei pea igal sammul tõestama kümne lehekülje statistikaga, vaid kus rahva huvidega arvestamine on asi, mida kõik poliitilise debati osalised lihtsalt eeldavad. Ja selle vastu eksivat poliitikut vaadatakse nagu umbkeelset “Putin or Merkel otsen harasho” ullikest.

Spekter ei ole vasak-parem. Spekter on rahvusliberaal-rahvuskonservatiiv.

Rahva huvidega arvestamine on uus normaalsus. See on uus dimensioon, mille peale kõik on rajatud. Rahvuslus kui spekter. Võta lipp kätte. Sa oled ja elad siin riigis ja selle käekäik on sinu huvides. Võta lipp kätte ja vali omale koht rahvusluse spektril. Vaja on praegu. Sest maailm on muutunud ja vanaviisi edasi ei saa.

Inimaju on neurovõrk, mõtlev mateeria. Seda tüüpi mateeriat simuleeritakse arvutis. Seda uuritakse. Et milleks siuke mateeria vorm hea on. Tuleb välja, et neurovõrk on optimiseeriv masin. Anna talle eesmärk ja vahendid ja küll ta õpib piisavalt oma vigadest, et aru saada kuidas eesmärgile sihtida oma tegevuses. Kuidas kõik muud otsustusprotsessid niimoodi streamline’ida, et tulemus on soovitule kõige lähem.

Me oleme ära unustanud, et rahvuslus tähendab oma rahva heaolu ja vabaduse nimel optimiseerimist. Et see on rahvusriigis normaalne siht, mille poole püüelda. Osa meie tähendus-vundamendist, mille järgi me oma elusid korraldame.

Kui me liigume vasak-parem spektrist rahvuslikule spektrile, kus ühes otsas rahvusliberaalid ja teises otsas rahvuskonservatiivid, siis see häälestab ühiskonna ühtsemaks, sest see “rahvas arvestab iseendiga” aspekt on siis vaikimisi eeldus, mitte soovitud tulemus. Ja kui see on vaikimisi eeldus, siis seda tehakse automaatselt ja rohkem. Automaatkäitumine on alati lihtsam kui mõtlemine.

Me oleme ühiskondliku-kultuurilise paradigmanihke lävepakul, mille sarnast ei ole juhtunud alates 80ndate lõpust ja mille juhtumise järel me ei suuda enam tänast päeva tänastes terminites ette kujutada.

ACTA-vastane protest oli suurim rahumeelne meeleavaldus pärast laulvat revolutsiooni. It was impossible until we did it and now everyone thinks it was easy and obvious. Because we created the new normality.

Ühiskond vajab neid, kes annavad inimeseks olemisele tähenduse. Läbi ajaloo on seda rolli täitnud poeedid, kirjanikud, poliitikud ja muud tegelased, aga nii nagu kirjakunsti imiteerimine ei tee kedagi automaatselt tähendust tootvaks kirjanikuks, niimoodi peab ka poliitiline tegevus looma tähendust, millega inimene saab ennast identifitseerida. Kui inimeseks olemine ei tähenda midagi, siis mida me siin üldse teeme? Fakt, et kõik tähendus on inimese loodud, on asi, millele väga vähesed julgevad mõelda. If you stare into the abyss, the abyss stares into you.

See teadmine on postmodernismis formaliseeritud, aga kvanfitiseerides kaob kvalitatiivne tunnetus.

Me saame tähendust luua paremini. See loits siin destilleerib tähendust terminisse rahvusliberaal. See loits siin taastab tasakaalu ühiskonda. See arusaam, et rahvuskonservatiivsus meie tänases poliitilises maastikus on cargo cult. See on oluline. See on tuumikjutupunkt.

Rahvusliberaal on mugavuspatrioot. Kui tal on hästi, siis ta ei torgi ühiskonda. Las ühiskond kulgeb. Normaalne on. Tunnen hästi ennast. Tegelen enda arendamisega ja enda oikose arendamisega. Aitan sõpru ja lähedasi. See on ülim inimesena eksisteerimise vorm. Harmoonia enese ja ümbritsevaga, enese teostamine, surematuse saavutamine läbi loomingu, mis meiega hauda kaasa ei tule.

Mugavuspatrioot astub poliitilisse tegevusse siis, kui ühiskond on kaldus. Ta on mugav inimene ja tahab oma elu elada, seega ta otsib minimaalse võimaliku muudatuse, mis taastaks tasakaalu. Otsimine alati ei päädi leidmisega. Vahel tal on abi vaja. Vahel on talle vaja meelde tuletada, et ta on rahvusliberaal ja ta pole üksi ja tegelt kõik on sellised.

Kui me lähme arsti juurde, siis me usaldame arsti just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub arsti rollis. Hippokratese vanne oli loits, mis lõi tähenduse arstiametile. Sõna tegi inimesest rolli.

Kui me lähme ametniku juurde, siis me usaldame teda tema rollis just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub ametniku rollis. Tema ametijuhend on see loits, mis temale peaks tähenduse andma. Sõna peaks tegema inimesest rolli.

Kui me lähme poliitiku juurde, siis me usaldame teda tema rollis just selle tõttu, et me eeldame, et ta käitub poliitiku rollis. Temale andis selle rolli sari loitse, mis poliitika valdkonnas läbi inimajaloo on loodud. Ta ise valis millistest varasematest loitsudest ta tähendust enda jaoks kaevandab.

Selleks, et inimene saaks ühiskonnas elada, peab tal olema ühiskonnaga lävimiseks mingi roll, mingi identiteet. Eestlane kui identiteet on meil põhiseaduse ja rahvust-üles-buutinud-loitsude koosmõjus keele- ja kultuuripõhine. Kui keegi tuleb siia elama, talle meeldib siin ja ta õpib meie keele ära ja räägib seda puhtalt, siis meil tuleb härduspisar silma, sest meie rahvus pluss üks. Sest see on see tähendus, mida eestluse loomise ja hoidmise loitsud on meie identiteediks loonud.

Selleks, et inimene oleks ühiskonnale lojaalne, peab tal olema vabadust piisavalt, et ise õppida ja areneda. Aeg-ajalt on aga tarvis rahvast ühtseks kokku tuua, et tekiks jagatud identiteet, mis tagaks ühiskondlikuks lävimiseks tarviliku automaatkäitumise.

Perekond on demokraatia ja inimsõbralike valitsusvormide vundament just täpselt sellepärast, et perekonnapea ülesanne on luua meie-identiteeti. Luua harmooniat oikose sees läbi tähenduseloome. Perekonna meie-identiteeti luues tajume vähesel määral seda, mida rahvuse isad on kogenud rahvuse identiteeti luues. Kogeme seda, et tehnikaid tähenduseloomeks, meie-identiteedi loomiseks tuleb kohandada inimestele vastavaks, mitte ei tule inimesi rollidesse sundida. Meie-identiteet inspireerib käituma meie-huvides, et saavutada meie-eesmärke. Edukas identiteediloome tagab harmoonilise automaatkäitumise.

Selleks, et edukalt meie-identiteeti luua, tuleb valikuid teha lähtuvalt vabadusest, mitte lähtuvalt piirangutest. Kui Richie Havens laulis 1969 Pariisis laulu “Freedom”, mille sisuliselt ainuke tekst peale pealkirja karjumise on “sometimes I feel like a motherless child”, siis ta mõtles just nimelt seda, et vabadus on valik luua sellist maailma nagu me ise soovime, ilma et keegi meid juhendaks. Janis Joplin viis idee lõpuni kõige kaunimas formaadis, kui laulis: “freedom’s just another word for nothing left to lose.”

And we sure got nothing left to lose. Rahvuskultuur on muuseumis turvaliselt luku taga. Tähtpäevadel tuuakse välja vaatamiseks. Me seda katki teha ei saa, liiga hästi turvatud. Kuna see pole enam meie omandis, siis meil tuleb uus rahvuskultuur tekitada. See on rahvusliberaali suhtumine.

Me oleme oma riigi usaldanud inimeste kätte, kes on selle kõik ära unustanud, või õppinud seda küüniliselt turundamise ja psühholoogia õpikutest, ilma kontekstist ja sisust aru saamata.

Eesti Vabariigi regulaarsed sündmused on nagu LARPid. Live Action Role Play. Kus inimesed panevad endile selga isetehtud keskaegse välimusega rõivad, võtavad kätte pehmistatud mõõga ja lähevad metsa omasugustega näitlema rõhutatud rolle fantaasiamaailmast või minevikust. Seeläbi soovivad nad kogeda neid identiteete, mida nad etendavad. LARP on nagu identiteediturism. Ja kui me oma rahvusliku identiteedi alus-loitse viime läbi hoolimatult ehk ilma ajas muutmata, koheldes neid kui miskit, mis peaks muuseumis istuma, siis miks peaks Eesti ühiskonda sündinud inimene kohtlema eestlust kui talle omast identiteeti, mitte kui museaali?

Tal ei ole mingit põhjust arvata, et see eestluse asi on miski, mis “mina olen” või arvan. Ta sündis siia. Siin mingid inimesed ütlevad, et on rahvuslased. No hea küll, ju siis nemad on eestlased. Ma lihtsalt elan siin. Jumal teab mis juured mul on. Parem ei uurigi. Äkki tuleb keegi veel tõupuhtuse üle haukuma.

Meil on Eestis terve põlvkond noori inimesi sündinud, kelle vanematel ei olnud neile mitte midagi õpetada, sest nad sündisid teise režiimi ajal. Kogu tänane põlvkond vanuses kuni 35 on ideoloogilises mõttes sisserändajate pojad keset võõrast riiki. Identiteedijanu on tugev ja see toidab rahvuskonservatiive samamoodi nagu moslemitest sisserändajate poegasid Euroopas toidab identiteeti loov konservatiivne islam. Nad janunevad identiteedi järgi ja konservatiivsus on ainuke, mille turundajatel on enam-vähem pädev arusaam inimhingest. Töötav theory of mind.

Konservatiivsus on aga endiselt cargo cult. Vahet pole kas rahvuskonservatiivsus või konservatiivne islam.

Rahvusliberaalsus kaevandab minevikust vabaduse ja ühtse olemise ja harmoonia sümbolismi, et inspireerida inimesi käituma harmoonilisel ja ühtsel viisil tänases päevas. Rahvusliberaalsus on selle idee lõpuni kandmine, et perekond on ühiskonna vundament, sest Vana-Kreeka mõistes oikos oli nagu ühiskonna minimudel ja perepea roll selles meie-identiteeti inspireeriv ja loov – ainult loll perepea kamandab käskude ja keeldudega ja siis imestab, et miks naine naabrimehe juures käib või nõudepesemise asemel fentanüüli süstib.

Selleks, et taastoota kunagist justkui kadunud harmooniat, tuleb see taasleida, tuleb teha mõttetööd ja tuleb luua uued loitsud, mis eestluse identiteeti edasi viivad. Rahvuskonservatiivsus on mineviku harmoonia ritualiseeritud ja pealesunnitud taasnäitlemine, see on identiteediturism täpselt nagu LARP. Rahvusliberaalsus on mineviku harmoonia taasloomine läbi rituaalide muutmise ja loomise. Liberaalsus loob reaalsuse, sest olud muutuvad ja uusi lahendusi on vaja. Konservatiivsus imiteerib põikpäiselt seda, mida liberaalsus on kunagi loonud, lootuses, nagu vaesed neegrid keset vaikset ookeani, et kui nad ehitavad piisavalt puidust lennukimakette, siis tulevad USA sõjaväe lennukid tagasi ja toovad neile “cargo” ehk kastid hea ja paremaga.

Rahvuskonservatiivsus on nagu autistlik lähenemine rahvuslikkusele. Kunagi oli kitsarööpmeline raudtee, tol ajal olid inimesed õnnelikud, seega taastame raudtee ja saame taas õndsaks.

Jah, see on võimalik. Hiljutises väga avameelses dokumentaalfilmis rääkis Põhja-Korea valitsuse heaks töötav Hispaania onu kui hästi on võimalik inimesi veenda, et nad on vanades rituaalides õnnelikud, kuniks nad on välismaailmast isoleeritud.

Inimvajadused sõltuvad ühiskonnast. Kui ühiskond ei muutu, siis vanad rituaalid taasloovad vana harmooniat. Kuna ühiskond on muutunud, siis vanad rituaalid ei toida enam meie identiteeti, nad ei taasloo seda harmooniat, mis nad kunagi lõid. Meil on vaja uusi rituaale, mis toidaksid meie identiteeti. Me saame neid avastada vaid siis kui me tegutseme ühiselt ja rahva huvides.

Probleemipunkte, mille ümber uusi rituaale saaks luua, on piisavalt. Mõnikord tulevad ühiskonnas sündmused kokku ja tekib võimalus, tekib potentsiaal. See potentsiaal kas raugeb või seda kasutatakse ära ja loome tükikese uut tähendust, mida oma identiteeti lisada.

Aastaid tagasi tekkis ühiskonnas potentsiaal. See oli kaldu. Oli vaja uut jõudu, mis seda tasakaalustaks. Vaatasin maailmas ringi ja konkreetset probleemi lahendav rituaal oli USAst ilusti imporditav. Leiutasin skeptik.ee ja leidsin Martin Välliku. Ravikanepi ja Mart Kalvetiga läks samamoodi. Mõlemist on ühiskonnale tohutult kasu olnud, justnimelt inimsõbralikuma tasakaalupunkti otsimisel. Mõlema loomine oli sisuliselt imporditud rituaali kohandamine Eesti oludele ja vajadustele vastavaks.

Sarnast potentsiaali on tänapäeval ühiskond täis. Neid väikseid hoobasid, kus natuke tegutsedes ja õigeid sõnu lausudes on võimalik loitsida uut tähendust, suunata identiteedi arengut. Termin “solvumiskultuur” markeeris ära nähtuse, võimaldades sellest rääkida, võttes sellelt võimu ära.

I learned how to hack computers before I learned how to talk to people. Now I see people as computers. I am debugging you.

Humans are moist robots. Our cultural history is a series of grand wizards installing better software through the trick of convincing us that we were like this all along. That this is our identity. And when we choose how to behave, we pick among all the choices we have and we choose the ones that align best with our identity.

We need a software upgrade.

Rahvusliberaal.

Restart.

 

“Click, whirr.”

    – Robert B. Cialdini

 

See fraas on meie ajastu fiat lux. Uuri seda. It’s time for our human society to become self-aware. No more grand wizards. We must learn to create our own meaning. We are the generation of founders. We are not conservatives. We are what future conservatives will seek to emulate when they feel lost.

5 Comments

  1. Hmm. Nii ja naa.

    Rahvuslusest ei ole Eestis puudust. Pole varem olnud, ei ole praegu, ja kardetavasti ei hakka lähiajal olema.

    (On võimalik, et Eesti probleemid tulenevad suuresti just sellest, et rahvusluse välklambi nuppu on 25 aastat näpitud ja peente detailide nägemine on kannatada saanud. Et rahvusluse droogi on nauditud ülemäära, et rahvuslik olemisest on tehtud võistlus — ja tulemus: kes nüüd tahab teiste kõrval rahvuslik näida, peab kaotama mõõdutunde.)

    Rahvuslus on muidugi alati olnud spekter. Selle puudumisest selle äärmusteni. Just nagu religioonil, on rahvuslusel üks kiiks – selle puudumist on üks sort, selle äärmusi on aga lai valik.

    Neil, kel rahvuslus puudub, ei ole enamasti kombeks end selle kaudu nimetada – neil on enamasti muud teemad. Keda huvitab rohkem vabadus, keda võrdsus, keda jätkusuutlikkus, keda ratsionaalsus, keda säästlikkus, keda areng.

    (Loomulikult on nende asjadega samuti nagu kõigi poliitiliste ideaalidega – see et ma tahan arengut, ei tähenda, et ma suudan areneda / arendada.)

    Arenguga on üks säärane teema… selle dünaamikat iseloomstab ühiskonnad üldlevinud muster, mis kordub, ja mitte farsina vaid päriselt. Ühiskond jookseb tsüklis, kus võim on nii paigale kivistunud, et puhkeb revolutsioon, aga revolutsioon toob kaasa anarhia, mis inimesi väga ehmatab, kuna nad pole selleks valmis, mistõttu taastatakse kiiresti reeglid, aga ei mõelda reeglite kuhjumise preventsioonile, reeglite kuhjumine muudab ühiskonna võimetuks ennast reguleerida ja viib võimu ja varakuse kuhjumiseni, mis tsementeerivad end kirjutades reeglid oma säilimist soodustavaks ümber… ja pinge kasvab, kuni miski rebeneb. Uuesti. Iga kord aina kallima hinnaga.

    Kuni lõpuks? Ma ei tea. Kui te usute, et Fermi paradoksi põhjuseks on tsivilisatsioonide kalduvus end hävitada, siis võib-olla arvate, et viimane kokkuvarisemise tsükkel pühib Maalt riismed sellest, mis uue tsivilisatsiooni sünniks vaja oleks. Mina ei ole selles kindel.

    Et ühiskond ei kiiluks kinni ja ei peaks uuenema revultsiooni teel, on tõesti vajalik uutmine (ehk uuesti ehitamine, ehk perestroika). See on asi, mis tuleb regulaarselt ette võtta, kui ühiskond on stagnatsiooni vajumas.

    Uuesti ehitamise vajaduse võib leida igast ideoloogiast, välja arvatud võib-olla äärmuslik konservatiivsus (siis hakatakse ümber ehitama mitte analüüsist lähtudes, vaid mingi tegelikult mitte eksisteerinud kuldajastu kujutluspildist lähtudes).

    Reaalne ümber ehitamine pole aga ideoloogiline show. Sisendiks vajab see arvamust (arvamust peab vabalt avaldada saama, aga keskkond ei tohi võimaldada kõvemini mõuramisega mõistlikke arvamusi vaigistada)… eelistatult põhjendatud arvamusi, mis tuginedes süsteemianalüüsile kritiseerivad midagi, mis on valesti.

    Süsteemis leitakse kohad, kus süveneb ebavõrdsus, puudub vastutus, on katki tagasiside… leitakse osasüsteemid, mis on liigsed, liiga keerukad nii et neist puudub ülevaade… mis põhjustavad omavahel tõrkeid. Probleemidele pakutakse lahendusi, lahendused peavad läbima kriitika…

    …kogu protsess ise, ei tohi mingil juhul olla ülejõukäiv. Selles peab olema võimalik mõistliku jõupingutusega osaleda, ilma selleks spetsiaalset organisatsiooni moodustamata.

    Mõned näited ülejõukäivuse määra kohta (ma ei ürita loetleda määrusi, need ei ole isegi leitavad, seadused vähemalt on seda):

    – Kõik UK lepingud EL-iga üheskoos: ~80000 lk
    – Kavandatav TTIP lepe: 2000+ lk
    – Kriminaalmenetluse seadustik: 207 lk
    – Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus: 107 lk
    – Liiklusseadus: 97 lk
    – Halduskohtumenetluse seadus: 71 lk
    – Käibemaksuseadus: 43 lk
    – Ravikindlustuse seadus: 36 lk
    – Ehitusseadustik: 35 lk
    – Ühistranspordiseadus: 27 lk
    – Põhiseadus: 18 lk

    Ütleme nii… asi ei ole päris piiksune veel, aga ülejõukäiv on juba hetkel.

    Olukord, kus asutuse nimega riik organisatsiooniline kuju pole päris arusaadav, ja kuidas seda remonditakse, hakkab jääma kah veidi hägusaks… kus meedia ei serveeri informatsiooni olulisuse vaid müüdavuse järjekorras…

    …hakkab tekkima võõrandumine, mis on aluseks edasisele allakäigule.

    Üks võõrandumise kõrvalnähtusid on, et väga paljud kaotavad ülevaate sellest, mis on realistlik lubadus ja mis on jant, ning jandivennad saavad võimaluse pürgida võimu ligi. Kas nad sealjuures hirmutavad koleda kolliga, või peksavad patriotismi trummi ribadeks, või lubavad majanduslikku mannat… mõnel maal läheb nii, mõnel teisiti.

    Populistidega (nüüd tuleb EKRE pihta) on sedasi, et nende metoodika on:

    1) luba suuri linnu
    2) kui öeldakse, et see on tobe, solvu vähemalt nabani
    3) konstrueeri vaenlane, hirmuta temaga ja proovi uuesti
    4) kui ei võeta kuulda, ennusta hukatust (sest hukatus tuleb kunagi niikuinii)
    5) mitte mingil juhul ära liitu varakult ühegi koalitsiooniga, ainult sina tead püha tõde
    6) koalitsioonidesse kaasamise profülaktikaks tasub olla tõrges ja vaenulik

    Seda viiulit annab päris mõnda aega mängida, aga on teatud riskid.

    a) koll läheb õhust tühjaks –> ruttu uus koll, järjepidevus ei ole vajalik
    b) hukatus hilineb –> tuleb visa olla
    c) teised saavad võõrandumise sabast kinni –> ära lase, tekita konflikte!
    d) võõrandumine vajub ära, inimesed osalevad ühiskonnas –> kõik on kaotatud, ahastuse aeg

    Ühiskonnad satuvad kõrge võõrandumisega oludesse regulaarselt. Mõnikord on sealt tagasitee, mõnikord ei ole. On vältimatu, et siin ja seal satuvad regulaarselt võimu ligi populistid. Neid sealt eemal hoida on mõistlik siis, kui tehakse midagi, et nende kasvupind väheneks. Kui vähenemine ei tundu tõenäoline, on tihti taiplik valik lasta neid natuke proovida. Reeglina järgneb ämbrikolin ja täheldatakse ämbri sisuga kaetud populisti.

    Aga, neile ei saa ülemäära tähelepanu pöörata.

    Ühiskond läheb lõpuks ilma populistideta kah perse. Ses suhtes, uuesti ehitamine tuleb saavutada, ja muuta pidevaks protsessiks, ja inimestel peab säilima ülevaade ja võime sekkuda.

    Selle ACTA asja kohta tahaks ma öelda sama, mida kunagi tarkvara patentide kohta ütlesin. Phyrrose võit. Olemuselt ei olnud see jätkusuutlik. Eestis puudub jätkuvalt osalusühiskond. Lohutada võime end sellega, et kõikjal puudub, kuigi Šveitsis on pikaajaliselt ja Süüria Kurdistanis ajutiselt saavutatud teatavat edu.

    Aga hmm, rahvus-liberaalidest… nad on olemas. See, et nad ei kisa, kui rahvuslikud nad on – see pole nende viga. On olukorras mitte orienteeruva valija viga, kui ta neid üles ei leia.

    Valija orienteerumist võib muidugi järele aidata.

    Aga, et aus olla, minul on kiusatus ravida kuradit saatanaga, ja öelda, et on ainult üks viis kiiresti rahvusliku identiteedi põhise poliitika pihta mõjuv kõks anda. Ja see on tasakaalustatud klassi-identiteedil põhinev poliitika, kolleegid sotsiaal-libertaarid. 🙂

  2. “Kuna EKRE on ainuke selgelt-identiteediliselt rahvuslik erakond, siis eeldatakse, et nende rahvuslus ongi ainuvõimalik rahvuslus. EKRE edu põhineb mõjutuspsühholoogia tehnikal nimega “thinking past the sale”.”

    Mina ütleksin, et EKRE edu sellel ei põhine. EKRE on opositsioonis ja ega eriti koalitsiooni pole tahtnudki saada minu meelest. Populaarsust on lihtsam kasvatada opositsioonis. Aga EKRE “thinking past the sale”, ei oska isegi näiteid tuua, kus nad sellist taktikat kasutanud oleksid. Pigem on nad kobatanud. See skaala on internatsionalism versus natsionalism. Kõik teised erakonnad on rohkem või vähem internatsionalistid või ei julge nad suud lahti teha sel teemal lihtsalt. Näiteks massiimmigratsiooni ja pagulaste vastu olek ei tähenda rassismi, EKRE puhul oli sellele eelnenud hästi meeldejääv “kui on must, näita ust” ja kuna EKRE oli ainuke erakond, kes pagulusele vastu hakkas, siis tekkis seos: pagulasvastane=rassist. Lobjakas kirjutas lehes, et kui me vastu hakkame sellele, siis peame EL-st lahkuma. Internatsionalistidele ja tõenäoliselt ka Elveri poolt kujuteldavatele rahvusliberaalidele on EL-st lahkumine vastuvõetamatu seisukoht, tabu. EKRE-le vähemasti retoorikas mitte, praktikas võivad nad olla ja tõenäoliselt ongi vähemvõimekamad. Rahvusdemokraat (konservatiiv või liberaal) ütleks, et rahvas peaks otsustama. Aga leia suur hulk liberaale, kes nii ütleksid? Ma ei väida, et neid teoreetiliselt ei saaks olemas olla. Võib olla “past the sale” selles mõttes küll, et rahvuslus ei pea olema konservatiivne. Kuigi on väga raske leida progressiivseid liberaale, kes sõna natsionalism ei peaks negatiivseks. Üldiselt rääkides on rahvuslus liberaalide arvates midagi negatiivset, see on mittevajalik müüt, millest algab probleemide jada nende arvates.
    Oleks tore, kui ilmuks omariiklusele ja iseotsustamisele rõhuv erakond EKRE kõrvale, kel oleks ideid ja kes pimesi kõike Euroopast tulevat heaks ei kiidaks. Olen ise skeptiline, meil on kaks suurerakonda, kes teineteisele vastanduvad ja kellele on praktikas kasulik russofoobne Eesti ja venelaste mittelõimumine. Reformierakond hirmutas täiesti teadlikult Putiniga, kui Keskerakonda valid ja see veenmine töötas üsna hästi. Vaevalt muidu oleks majanduskriisi ja massirände läbielanud Eesti uuesti viie rikkaima hulka lubajat valinud.

  3. (Tasemel tekst muidu, ainult et) intelligentne inimene tänapäeval eriti ei kasuta enda programmeerimiseks sõna “rahvus” – ka mitte selle liitsõnavorme -, nii et kas päriselt ka tasub vaeva töötada välja metoodikat nende vaegmõtlejate ümberpööramise(üritamise)ks, kes praegu EKRE õnge on läinud?

    (Vaegmõtlemise all pean silmas mitte niivõrd erinevate -ismiga lõppevate siltidega tähistatavaid seisukohti, kui usku sellesse, et Helmed & Co tõesti ajab oma asja “lihtsa eesti inimese” huvides ja seelaadne asjaajamine päädibki eesti rahva igaveseks ajaks püsimajäämise ja õnnepõliga.)

  4. Ma ütlen ausalt, et minu arust on rahvus ja rahvuslus kaks eri asja; see on nagu vahe ilusa naise ja litsi vahel – ilus naine ei pruugi olla oma ilust teadlik, ta on nagu mingisugune teadvustamatuses elav okasroosike, mingisugune loodusjõud vms. Rahvuslane on see-eest müüdav libu, kes igati püüab oma ilu rõhutada, määrib värvi huultele ja põse peale, käitub koketselt, fetišeerib mingeid kehaosasid, mida ise peab enda juures erutavaks jne jne. Selle kohta öeldaksegi, et on nagu süütuse kaotanud. Rahvuslus ongi rahvuse süütuse kaotamine, see on olek, kus rahvuslik omapära pole mingi teadvustamatuse sfäärist ilmuv omapära ja originaalsus, tahtmatu ilming. See on teadvustatud, eneseteadlik fetiš ja just seetõttu välisele vaatlejale ebamääraselt tülgastav. Ta surub ennast peale, ütleb ette, kuidas tuleb midagi vaadata ja mida seejuures mõelda jne. Kohe, kui ilmub välja rahvuslane, algab eheda kultuuripärandi moonutamine ja deformeerimine ja selle esitamine autentsuse pähe. Lühidalt öeldes on rahvuslus kitš ja asendab ehtsa emotsiooni sentimentaalsusega, mis ei maksa midagi.

    Rahvuslane usub, et keel ja kultuur ja tulevik sõltub tema aktiivsusest, kuigi tegelikult on koguni vastupidi. Mida vähem ravuslust, seda rohkem rahvust. Eesti kultuur on enamuse oma ajaloost saanud läbi rahvusliku ärkamiseta ja ei võlgne sellele midagi. Ma usun praegugi, et kui keel ja kultuur satuks praegusel ajal rahvuslaste suhtes sisemisse opositsiooni, siis ta üksnes võidaks sellest. Paradoksaalsel kombel suudab ilmselt eesti keele ja kultuuri päästa üksnes rünnak rahvuslaste pseudoväärtuste vastu.

  5. Me kaitseme end praegu rьnnakute vastu idast, nagu teevas seda praegu meie vennasrahvas soomlased pхhjas ja meie lдhinaabrid ja ajaloolised saatusekaaslased lдtlased lхunas. Pole kahtlust, et paljudel meist oleksid arusaamad ja hoiakud hoopis teistsugused, kui poleks olemas ohtu idast. Et saada ьhtset arusaamist, on oluline meelde tuletada, mis peitub idast tulevate rьnnakute taga.

Leave a Reply to Uskumatu Toomas Cancel reply

Massive Presence Website