Eesti uimastipoliitika vajab reanimeerimist

In NIHILIST LABS

Eesti uimastipoliitika probleemi olemus

Eesti uimastipoliitika üks suuremaid probleeme seisneb selles, et ei analüüsita süstemaatiliselt ja süsteemselt kõiki andmeid ja statistikat, mida riik kogub ning mille põhjal saaks uimastipoliitika edukust ja mõju ühiskonnale hinnata. Me ei kogu kokku erinevate valdkondade statistikat ning ei analüüsi seda kompleksselt. Keegi ei tea näiteks palju oli narkopolitseinike 5, 10 või 20 aastat tagasi ning palju on neid hetkel ja palju me sellele raha kulutame. Keegi ei analüüsi, kui palju läheb maksumaksjale maksma narkokurjategijate vangistuses hoidmine ning milline on olnud selle kulu dünaamika ajas. Kui suur osa kohtute ka prokuratuuri tööst ja eelarvest kulub näiteks narkokuritegude menetlemisele? Pole olemas analüüse, mis vaatleks probleemi sellisest vaatevinklist, et mis juhtuks, kui suurendaks või vähendaks mõne valdkonna eelarvet või tegevusi näiteks kolmandiku või poole võrra. Kogu uimastiprobleemi ja uimastipoliitika analüütiline pool on jäetud erinevate asutuste endi korraldada, kuid keegi pole kokku kogunud kõiki andmeid, rääkimata selle põhjal koostatud analüüsist ja järelduste tegemisest.

Uimastipoliitikat tuleb analüüsida terviklikult ja kõikehõlmavalt. See tähendab, et riigi ülesanne on analüüsida kõiki andmeid ja statistikat, mida riik kogub ja mis haakuvad uimastipoliitikaga, koos ühes dokumendis ning seda dokumenti tuleb avaldada vähemalt üks kord aastas. Alles siis on võimalik poliitikutel, ametnikel ja rahval aru saada, kuidas meie uimastipoliitika kogu ühiskonda mõjutab. Täna selline dokument Eestis kahjuks puudub, aga vajadus selle järele on karjuvalt suur.

Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat

Eesti uimastipoliitika alusdokumendiks on Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat, mille järgi on Eesti uimastipoliitika eesmärk püsivalt vähendada narkootikumide tarvitamist ja sellest tingitud ühiskondlikku kahju. Selles dokumendis on kirjas ka eesmärgid 2018 aastaks. Ma ei taha valge raamatu koostajatele piinlikust valmistada ja seetõttu ei analüüsi detailselt, kui kaugele või lähedale me jõuame nendele seatud eesmärkidele, kuid olgu möödaminnes öeldud, et me pole suutnud isegi saavutada eesmärgipäraseid trende, rääkimata siis sellest, et need eesmärgid oleks saavutatavad. Maakeeles ja lühidalt tähendab see seda, et meie uimastipoliitika liigub kõikide mõõdikute järgi hoopis vastuvoolu sellele, mida me tegelikult soovime.

Valge raamatu üks puudusi seisneb selles, et puudub näiteks analüüs, kui suur on narkootikumide tarvitamisest tekkiv ühiskondlik kahju. Milline oli see kahju minevikus ja milliseks prognoositakse seda kahju tulevikuks. Lisaks on meil täielikult defineerimata, mida tähendab üldse narkootikumide tarvitamisest tingitud ühiskondlik kahju. Kogu see dokument on aga nii üldsõnaline ja vastuoluline, et selle dokumendi alusel ei saagi midagi meil paremaks muutuda.

Selle dokumendi järgi tegutsetakse tulemuste saavutamiseks kolmes peamises mõjusuunas: uimastite pakkumise vähendamine (narkopolitsei ülesanne), uimastitarvitamise ennetamine (selle all mõeldakse ennetust inimeste igapäevaelu kontekstis – kodudes, haridusasutustes ja kogukonnas) ning kahjude vähendamine ja sõltuvusravi (Tervise Arengu Instituudi pärusmaa).

Kuid miskipärast ei sisalda see dokument analüüse või allikaid analüüsidele, mis näiteks, et narkopolitsei tegevus aitaks mingilgi määral kaasa selles dokumendis seatud eesmärkidele jõudmisele.

Eesti uimastipoliitika tulemused räägivad iseenda eest

Kuna Eestis kedagi ei huvita, kuhu me oleme oma uimastipoliitikaga jõudnud, ehk kus me asume oma tulemusnäitajatega, teiste EL riikide võrdluses, siis teen selle töö ise ära ja asetan Eesti pingeritta koos teiste EL riikidega. Need tulemused on karjuvalt masendavad:

1. Esimene koht narkosuremuses 

2. Esimene koht HIV-nakatumuses 

3. Esimene koht süstivate narkomaanide arvult per capita 

4. Teine koht narkopolitseinike arvus (suhtarvuna politseinke üldarvu) 

5. Kolmas koht Läti ja Leedu järel koht vangide arvult elaniku kohta

Kusjuures seda nimekirja võib pikendada näiteks koolinoorte kanepitarvitamise määradega, kus Eesti on samuti esirinnas või jagatud süstalde arvuga, kus Eesti on taas esikohal või ravi saavate süstivate sõltlaste arvuga, kus Eestil pole põhjust uhkust tunda, sest me jääme EL keskmisele alla.

Kui ma vaatan meie uimastipoliitikale otsa ja analüüsin nö põlve otsas neid andmeid, mis on avalikult kättesaadavad, siis on pilt nii masendav, et ma ei saa lihtsalt aru, kuidas riik ehk uimastipoliitika kujundajad ja selle eest vastutajad seda ei näe. Suurem osa tegevusi, mida riik uimastite tarvitamise vähendamiseks teeb, võivad eraldiseisvalt tunduda loogilised ja teaduspõhised, kuid tulemused ei ole kindlasti eesmärgipärased ja kellelegi meeldivad. See tähendab aga seda, et me teeme midagi valesti. Järelikult oleks aeg oma tegevused ja poliitikad üle vaadata, sest suurem osa trende on hetkel sellised, mis viivad meie uimastipoliitika järgmise 5 – 10 aasta jooksul totaalsesse mädasohu.

Eesti uimastipoliitika on nagu avamerel triiviv parv, mille reisijateks oleme meie kõik, kes me uimastitega mingil määral kokku puutume, kuid me peaaegu, et ei suhtle omavahel ning mis hullemgi veel, igaüks, kes on sellel parvel, teab enda meelest väga täpselt, mida ta tegema peab, et kaldale jõuda, kuid igaühe kompass näitab eri suunda. Ja nii ongi, et meil triivib avamerel parv, kus igaüks kasutab käepäraseid vahendeid (tihti täiesti teaduspõhiseid), et see parv kaldale tuua, kuid omavahel pole isegi seda suudetud kokku leppida, kus see kallas asub, rääkimata sellest, et tegevused oleks koordineeritud. Uimastitarvitajate seisukoht on, et meil ei ole vaja riigi sekkumist meie eraellu, kuna me saame ilma riigi sekkumiseta uimastite tarvitamisega palju vähem ühiskonda kahjustades hakkama. TAI seisukoht on, et uimastite tarvitamist tuleb vähendada ja parem, kui üldse mitte alustada ning hätta sattunud uimastitarvitajaid tuleb aidata ja neile tuge pakkuda. Selline lähenemine on väga õige, kuid tulemusi analüüsides on pilt kahjuks selline, et see parv on hoopis kaldast kaugemale triivinud. See aga ei tähenda, et neid tegevusi ei peaks jätkama. See, et me pole soovitud tulemuste või trendideni jõudnud, ei tähenda, et TAI midagi valesti teeks. Viga on kuskil mujal ja see tuleb üles otsida. Politsei teab, et nende tegevus on nagu sõelaga vee kandmine, kuid nad ei saa ka midagi muud teha, sest seadus kohustab. Tuleb ära lõpetada selline skisofreeniline olukord, kus nii politsei kui ka TAI kliendid on ühed ja samad inimesed. Ainuke viis selleni jõuda on aga selline, et inimestele tuleb anda võimalus ligipääsuks seaduslikele uimastitele, ehk seaduslike uimastite nimekirja tuleb pikendada, ehk võtta ära alkoholilt see monopoolne staatus.

Riik ei peaks olema oma kodanikele lapsevanema eest ning paljude valdkondade puhul see nii ongi, kuid mis puudutab uimasteid, siis siin käitub riik, nagu kaks usklikku erineva usutunnistusega lapsevanemat. Mõlemad lapsevanemad teavad, et lapsed teevad vahel veidi pahandust ning üks üritab nõu ja jõuga aidata, et pahandused oleks nii lapsele endale kui ka perekonnale võimalikult valutult üle elatavad ja teine üritab lihtsalt karistamisega halvad kombed lapsest välja peksta. Selle lapse elu on täiesti võimatuks tehtud ja pole siis imestada, kui selle lapse käitumine paranemise märke ei näita.

Kui lapsevanem TAI oma ca 3 milj euroga, mis sellele lapsele aastas kulutatakse, suudab tänu selle ära hoida suure hulga narkosurmasid ja HIV nakatumisi ning paljud sõltlased saavad ka terveks ja oma elu korda, siis lapsevanem politsei suudab oma ca 3 milj aastaeelarvega kahjuks ainult suure kahju tekitada. Pole olemas maailmas veenvaid uuringuid, mis suudaks näidata, et politsei tegevus narkoturu tõkestamisel mõjutaks uimastitarvitamise määrasid. Samuti pole olemas veenvaid uuringuid, mis näitaks, et narkokurjategijate vangistamine aitaks vähendada narkokuritegusid. Ehk kui TAI tegevus suudab palju halba ära hoida, mida on võimatu rahanumbrisse panna, siis politsei tegevus ainult tekitab kulusid juurde. Lisaks politsei enda kuludele ja prokuratuuri-, kohtu- ja vangistuskuludele, tuleks siia juurde liita saamata jäänud tulu, ehk alternatiivkulu, ehk produktiivsuse kadu selle tõttu, et me hoiame inimesi pikki aastaid vangistuses. Selles aga, et politsei oma lapsele halba teeb, ei ole süüdi loomulikult politsei ise, vaid poliitikud ja kogu ühiskond, kes ei taha selle teemaga tegeleda, kuna arvatakse, et praegune süsteem ja seadused on piisavalt õiglased ning eesmärgipärased.

Uimastipoliitika muutmist tuleb alustada Eesti uimastipoliitika analüüsist

Püüan anda skeleti sellele hüpoteetilisele dokumendile, ehk mida see dokument peaks sisaldama.

Hetkel kasutatakse uimastipoliitika hindamisel järgmisi mõõdikuid ja tulemusnäitajaid:

  • Uimastite tarvitamine elu jooksul ja 12 kuu jooksul. Eesmärgid 2018 aastaks on, et mõlemas kategoorias peab olema toimunud tarvitamise vähenemine.
  • Narkosurmade arv aastas ja üledoosi surnud tarvitajate keskmine vanus. Eesmärk 2018 aastaks on viia narkosurmade arv alla 80.
  • Süstivate uimastitarvitajate arv ja osakaal populatsioonist (seda tuleks aga hinnata ja tulemused avaldada iga aasta kohta, mitte nii nagu praegu, kus viimased uuringu andmed, mida 2017 aastal saab kasutada on aastast 2009 ). Selles kategoorias ei ole kahjuks eesmärke seatud.
  • HIV nakatumus. See näitaja on üks vähestest, mis on olnud aastaid langustrendis. Vaatamata sellele oleme endiselt edetabeli tipus, kuid trend on vähemalt õiges suunas, kui käesolev aasta välja arvata, kus nakatunute arv on jälle suurenema hakanud.

Iga-aastased analüüsid valmivad meil küll erinevates ametkondades, nagu näiteks Tervise Arengu Instituudi uuringud ja analüüsid uimastitarvitamise, narkosuremuse, HIV leviku kohta, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi analüüsid narkokuritegevuse, vangide arvu ja konfiskeeritud uimastikoguste kohta, kuid meil puudub kompleksne analüüs, mis võtaks selle statistika kokku ja annaks sellele ka mingi sisu ning hinnangu.

Peamised valdkonnad, mida tuleks analüüsida ja millega uimastitel on kokkupuude rohkemal või vähemal määral.

Uimastipoliitika majanduslik mõõde

Tegemist on majandusharuga, mida ei saa niisama ilma analüüsimata ignoreerida või kõrvale jätta. Eksperdid on hinnanud, et uimastite panus globaalsesse kogutoodangusse on suurusjärgus 1%. Eesti mõistes tähendaks see ca 200 milj euro suurust majandusharu. Kuna aga Eestis on uimastite tarvitamise määrad nö globaalsest keskmisest veidi kõrgemad, siis on ka kogu majandusharu tegelikult suurem, kui selle lihtsa arvutuse tulemusel saadud 200 milj eurot. Minu hinnangul saame Eesti kontekstis rääkida vähemalt 300 milj suurusest uimastiturust, mis tähendab, et legaalse turu tingimustes oleks koos sellega kaasnevate ärivaldkondadega kogu mõju majandusele oluliselt suurem, kui 300 milj eurot. Uimastiturgu ehk seda majandusharu tuleks analüüsida võrdsetel alustel teiste majandusharudega. Täna selline analüüs puudub täielikult.

Uimastipoliitika sotsiaalne mõõde

Tegemist on inimese loomuliku vajadusega muuta oma teadvuse seisundit, eesmärgiga, kas lõdvestuda, puhata, pidutseda, end ravida, valusid vaigistada, keskenduda jne jne jne. Uimastite tarvitamisest ei ole võimalik seadusandlusega ühiskonnast välja juurida. Me peame leppima tõsiasjaga, et uimastivaba ühiskond on utoopia. Kui me oleme selleni jõudnud, siis me peame aru saama, et riigi ülesanne peab olema uimastite tootmise, müügi ja tarvitamise reguleerimine selliselt, et see oleks kõige vähem kahjulik kogu ühiskonnale.

Täna kehtiv uimastipoliitika on osad tarvitajad viinud selleni, et nad peavad oma sõltuvuse finantseerimiseks vargil käima. Vargustega tekitatav ühiskondlik kahju on meil samuti kokku arvutamata. Meil on teada, et ca 40% kõikidest vargustest panevad toime sõltlased. Aga mida see sisuliselt tähendab? Palju nad sellega ühiskonnale kahju teevad?

Meil on võimalik suurem osa sõltlaste poolt sooritatavatest vargustest ära hoida, kui me laiendaks asendusravi saajate hulka ja lisaks olemasolevatele erinevaid asendusravi programme, mis on end mujal tõestanud.

Uimastipoliitika tervishoiukulud

Siin tuleks analüüsida, milline on kogukahju riigieelarvele ehk Haigekassale, mida uimastite tarvitamine tekitab. Selles analüüsis tuleb lahku lüüa tervishoiukulud, mida riik teeb praegu kehtiva seadusandluse kontekstis ning millised oleksid potentsiaalsed kulud, kui seadusandlust muuta – de facto dekriminaliseerimise kontekstis ja legaliseerimise ning reguleerimise kontekstis.

Uimastipoliitika riigieelarve kontekstis ehk otsekulud ja alternatiivkulud

Siia alla tuleb koondada kõik kulud, mida me hetkel teeme seoses kehtiva seadusandlusega ning alternatiivkulud ehk saamata jäänud tulud.  Vangistuse majanduslik mõju ehk alternatiivkulu. Vangistuse otsene kulu maksumaksjale Vanglas on inimesed, kes on pannud toime kuriteo, millel puuduvad kannatanud vôi ohver.  Miks me kulutame igal aastal ca 15 milj eurot 800 narkokurjategija ülalpidamisele vanglas? SKP ühe elaniku kohta oli Eestis 16 000 eurot. Tänu nende inimeste vangistamisele jääb nende inimeste poolt majandusse igal aastal ca 13 milj eurot panustamata. Veelkord, miks me teeme midagi sellist, mis on nii tohutult kahjulik ühiskonnale ja ebaõiglane nende inimeste suhtes? Järgmine analüüs peaks käsitlema uimastipoliitika mõju riigieelarvele, kui uimastid oleks legaalsed ja reguleeritud. Kui suured oleksid aktsiisis ja käibemaksu laekumised? Kui palju töökohti selline poliitika muudatus kaasa tooks? Kui palju jääb raha üle jõustamiskuludelt ja kui palju sellest tuleks ennetusse ja ravisse suunata?

Kuna uimastite legaalse staatuse muutumisega ei ole mujal riikides tarvitamise määrad oluliselt hüppeid ei üles, ega alla teinud, siis võib ennustada, et legaalse turu tingimustes ei muutuks kuigi palju tervishoiukulud.

Uimastipoliitika õigusteaduslik analüüs

Selles osas on juba suure töö ära teinud Tartu Ülikooli õigusteadlased oma 2007 aasta raamatus „Narkosüüteod Eestis“. Selle raamatu võib lühidalt kokku järgmiselt: uimastite käitlemise (st tarvitamise, omamise, vahendamise) käsitlemine kuriteona riigi poolt ei ole legitiimne.

Kuna selle raamatu idee tuli autorite endi poolt ja selle järeldused ei sobi kokku üldise uimastipoliitika paradigmaga, siis pole seda raamatut kahjuks kaasatud uimastipoliitika debatti või uimastipoliitika kujundamise dokumentidesse.  Selle vea peaks riik likvideerima ning tellima kas uue analüüsi või kaasama antud raamatu uimastipoliitika arutellu.

Uimastipoliitikast lähtuva karistuspoliitika analüüs

Hoopis eraldi teema on see, et miks me üldse inimesi vangi paneme, kes on pannud toime kuriteo, millel puuduvad kannatanud või ohver. Mis on selle sügavam mõte, et me paneme pikkadeks aastateks vangi inimesed, kes pole kellelegi kurja ega halba teinud?

Kuna kindel on see, et uimastivaba ühiskond pole võimalik, siis tekib küsimus, et miks me arvame, et inimeste, kelle tegudel puudub ohver, vangistamine aitab uimastite tarvitamist või uimastikuritegevust, ehk uimastiprobleemi kui sellist, vähendada?

Praegu kehtiva uimastipoliitika karistuspoliitika lähtub eeldusest, et uimastite tarvitamine on negatiivne sotsiaalne nähtus, mis toob kaasa ebaproportsionaalselt suured ühiskondlikud ja isiklikud tagasilöögid, mis on iseenesest õige, kuid selle nähtuse vastu võitlemiseks kasutatavad vahendid on küsitavad. Narkokurjategijate vangistamist põhistatakse argumendiga, et diilerid on need, kelle tõttu sõltlased ja tarvitajad saavad ligipääsu uimastitele, mis toovad omakorda kaasa uimastitarvitamisega seotud probleemid ühiskonnas. Valed eeldused viivad valedele järeldustele. Uimastite kättesaadavusel on kindlasti mõju uimastite tarvitamisele, kuid uimastite kättesaadavuse reguleerimiseks on palju muid võimalusi, kui lihtsalt totaalne uimastite tarvitamise keeld. Uimasteid on tarvitatud, tarvitatakse praegu ja tarvitatakse ka tulevikus hoolimata nende legaalsest staatusest ja karistusmääradest. Uimastite tarvitamine on tarvitaja otsus, mitte pakkuja. Ehk uimastite tarvitamist juhib nõudlus, mitte pakkumine. Uimastite pakkumise kriminaliseerimine on valikuline justiitsvägivald riigi kodanike suhtes, mis tabab just kõige nõrgemaid ja haavatavamaid ühiskonnagruppe. Teatavasti ei sõltu uimastite tarvitamine majanduslikust või sotsiaalsest staatusest, kuid kui seaduserikkujate tausta analüüsida, siis enamasti ei näe me nende hulgas ettevõtjaid, pankureid või kaheksast viieni tööl käivaid töötajaid. Põhjus pole aga mitte selles, et need ühiskonnagrupid vähem uimasteid tarvitaks, vaid selles, et politseil on mugavam ja lihtsam jõuda nendeni, kes on elu hammasrataste vahele jäänud ning tegelikult kõige rohkem abi vajaks. Loomulikult on erandeid ja aegajalt saadakse kätte ka heal järjel organiseeritud kuritegelikke gruppe, kuid ka nende vangistamisel puudub tegelikult igasugune positiivne mõju uimastite pakkumise vähendamisele või tarvitamise vähendamisele.

Eesti riik hoiab maksumaksja kulul hetkel vangistuses üle 800 narkokurjategija, mille iga-aastane kulu ulatub ca 15 milj euroni ning alternatiivkulu lisaks teised 15 milj eurot, kuid mille saaks peaaegu nullini viia ainult mõne seadusemuudatusega. Aastal 2012 oli meil kokku ca 3300 vangi, kellest 21% ehk ca 690 inimest narkokuriteo pärast. Aastal 2015 oli meil 2795 vangi, kellest juba 30% ehk ca 820 inimest narkokuriteo pärast. Kui me midagi varsti ette ei võta, siis ca 5 aasta pärast on juba poolte vangide vanglas vedelemise põhjuseks narkokuritegu. Kui täna läheb see maksumaksjale maksma ca 15 milj eurot, siis 5 aasta pärast juba 25 milj eurot.

Isegi, kui kõik muud tegevused ja seadused jääks samaks, siis narkokurjategijate mitte vangistamine ei tooks kaasa mitte mingeid katastroofilisi tagajärgi.

Eesti ei ole ainuke riik, kus uimastipoliitika tõhusus on küsimärgi all

Ühendkuningriigi uimastipoliitika komisjoni tellitud ja aastal 2012 valminud uuringu „Uus lähenemine uimastitele“ lõppraporti peamised järeldused:

  • Ühendkuningriigist või mõnest teisest riigist on vähe tõendeid, et uimastipoliitika mõjutab nii uimastitarbijate arvu kui ka uimastisõltlaste osakaalu. Paljud muud kultuurilised ja sotsiaalsed tegurid tunduvad olevat olulisemad.
  • Arvestades rahvusvahelisi tõendeid uimastipoliitika piiratud suutlikkuse kohta mõjutada narkootikumide tarvitamise ja uimastisõltuvuse riiklike trende, on ebamõistlik hinnata riigi narkopoliitika tulemusi uimastite tarbimise taseme põhjal selles riigis. Kuid see on näitaja, mille poole meedia ja avalikkus instinktiivselt pöörduvad. See ei tähenda siiski, et uimastipoliitika ei oleks asjakohane.
  • Valdkond, kus valitsuse narkopoliitika peab keskenduma edasistele jõupingutustele ja kus see võib avaldada mõju, on vähendada uimastitega seotud kahjude taset ravi laiendamise ja innovatsiooni ning kahjude vähendamise teenuste kaudu.
  • Me teame väga vähe enamiku jõustamise jõupingutuste tõhususest ja mõjutatavusest, olgu need siis suunatud narkootikumide kättesaadavuse vähendamisele või seaduste täitmisele valdamise ja pakkumise suhtes. Narkokurjategijate vangistamine pikaks perioodiks ei tundu olevat kuluefektiivne lahendus.
  • Vahendite ja ressursside kasutamise läbipaistvus on hädavajalik, kui kaaluda pakkumise ja nõudluse vähendamise sekkumiste üldist ja suhtelist tasakaalustamist.
  • Ühendkuningriik investeerib sõltumatu uimastipoliitika mõju hindamisse märkimisväärselt vähe, eriti mis puudutab jõustamist. See vajab parandamist, kui poliitikakujundajad suudavad tulevikus tõhusaid meetmeid kindlaks määrata ja neid rakendada.

Kokkuvõtteks

Võtke end kokku poliitikud, palun. Teie ülesanne on analüüse ja uuringuid tellida, mille põhjal oleks võimalik reaalselt töötavaid poliitikaid kujundada.

Miks me teeme just seda, mida me praegu teeme? Vastust sellele küsimusele pole olemas, sest keegi pole sellist küsimust püstitanud. Aga me peame neid ebamugavaid küsimusi ükskord avalikult arutama hakkama.

Miks on uimastid ära keelatud?

Miks me hoiame inimesi kinnipidamisasutustes, kellel on sõltuvushäired, ehk kes vajaksid meditsiinilist ja sotsiaalset abistamist?

Miks me arvame, et riigil on õigus otsustada inimese keha ja vaimu üle, kui inimene oma tegevusega teisi ei kahjusta?

 

Artikli päises olev graafik The Paradox of Prohibition aitab mõista, milline on seadusandluse mõju mõnuainete reguleerimisel ühiskonnale.

2 Comments

  1. “Miks on uimastid ära keelatud?”

    See on päris hea küsimus ja sellele on lihtne vastata – peaine põhjus on poliitikute rassistlik sonimine! Alguses olid sihtgrupiks hiina võõrtöölised USA-s, kes tegid nüri tööd visamalt kui kohalikud ja selle põhjusena nähti nende kalduvust rahustavat oopiumipiipu popsida, seda nähti kõlvatu konkurentsina ja otsustati neid selle eest karistama hakata. Seejärel astus areenile Harry J. Anslinger, kes vihkas üle kõige (mustanahalisi) dzässmuusikuid ja fännas Adolf Hitlerit, kellest ta püüdis igati eeskuju võtta, tegelikuses osutus Anslingeri “võitlus” edukamaksi kui Hitleri oma, sest kuni tänaseni ei saa enamus inimesi arugi mis on valesti läinud ja et vajadus Narko-Nürnbergi protsessi järele (kus rahvusvaheline tribunal mõistaks kohut kõigi Anslingerite, Nixonite, Reinsalude ja Dutertede üle, soovitavalt koos tubli turske seersandi ja tema kuulsa kanepiköiega) on vähemalt sama suur kui oli omal ajal originaali puhul.

    Uimastipoliitika on segane asi mis külvab häda ja viletsust peamiselt seetõttu, et pea mitte keegi ei saa aru millest on jutt – sõnade tähendus on kas ähmane või lausa vastupidine sellele mida arvatakse, ja see ei ole nii juhuslikult, hämamine ja vee sogaseks ajamine on kogu narkopoliitika peamine alus, sest ilma sellise tegevuseta saaks juba varsti iga tobuke aru, et ERANDITULT KÕIK “NARKOPROBLEEMID” TULENEVAD OTSESELT EBAADEKVAATSEST REGULATSIOONIST! Narkootikum ei olegi tegelikult sõna, sest sõnal peaks olema tsiviilkäibeks sobiv tähendus, mida on võimalik defineerida mistahes objektiivsete mõistete kaudu, “narkootikum” ei tähenda mitte midagi, peale selle triviaalse tühiasja, et tegemist on psühhotroopsete ainete nimekirja pandud asjaga. Selles nimekirjas on igasuguseid väga erinevaid asju, seinast- seina, kusjuures suur osa neist on palju kordi kahjutumad, vähem sõltuvust põhjustavad ja madalama toksilisusega kui tubakas ja alkohol, mille regulatsiooniks piisab pelgalt müügipiirangutest.

    Narkootikume ei valmista mitte keemikud ega “pahad” taimed ja seened, vaid korrumpeerunud Ravimiameti ametnikud ja 101-pealine nõrgamõistuslik kummitempel, kes võivad ilma pikemalt mõtlemata teha “narkootikumi” mistahes toidulisandist, vitamiinist, ravimtaimest või patendikaitse kaotanud ravimist (näiteks Delysid e. LSD-25), nüüd kus meil on “narkootikumideks” kuulutatud terved molekulide klassid, on võimalik väga lihtsalt näidata, et peaaegu kõik taimed (ja ka loomad) on tegelikult keelatud ja igaüht võib represseerida suvaliste roheliste taimede kasutamise eest, sest pea kõik nad sisaldavad keelatud molekule, näiteks dimetüültrüptamiin (DMT) on üldlevinud, aga ka paljud teised keelatud ainete analoogid on sagedased. Represseerida võib keda tahes, täpselt nagu ühes allakäinud politseiriigis olema peabki.

    Võitlus “narkomaaniaga” ja võitlus “juutlusega” on väga sarnased, tõelised ühemunaraku-kaksikud, iga kord kui mõni ametnik jälle narkomaaniast vahutab, kangastub mulle vaimusilmas Hugo Bossi mundris SS-lane kes sajatab Varssavi getos juutlust kui sajandi suurimat pahet, ilma et ta arugi saaks, et probleem on temas eneses ja mitte juutides. See arusaamine saabus alles aastaid peale Nürnbergi protsessi, mõned ei ole tänaseni aru saanud.

  2. Uimastipoliitika düsfunktsionaalsus on suures osas tingitud sellest, et vasakäärmuslikud külahullud kaaperdavad igasuguse ratsionaalse arutelu sel teemal.

    See omakorda toob vajaduse kiirete ja lihtsate lahenduste järele. Kui Sa krt 20 aastat seletad, et kanep ei ravi absoluutselt mitte midagi ja hull ikka lõugab ravikanepist, no kaua seda siis kannatada. Nagu ülalmainitud Duterte.

    Kui jutt juba Nürnbergi peale läks, siis pigem võib juhtuda see et kanepipropagandiste tabab sama saatus mis hr. Julius Streicherit ja Goebbelsi propagandaministeeriumi ametkonda.

    Natsihuvilistele teadmiseks, et Hitleri Saksamaal polnud mitte ühtainsat narkoseadust. Kõik oli legaalne ja kedagi ei huvitanud mida keegi sõi, süstis või suitsetas. Ja sellest hoolimata polnud ka narkosurmasid. Eluterves normaalses ühiskonnas ei tunne inimesed vajadust ennast keemiaga marksistlikust reaalsusest eraldada.

    Natsi värki on vaja. Oletagem nüüd kui meil õnnestub keegi ntx fentanüülist võõrutada. Kodanik vaatab marksistlikku absurdistani kus kõik on halb ja läheb aina hullemaks. Ja siis suskab uuesti süstla veeni.

Submit a comment

Massive Presence Website