Eesti uimastipoliitika takerdub minevikku ja võhiklikkusse

In NIHILIST LABS

Foto: Piret Räni

Kui riigid uimastikeeluseaduseid muutma ei hakka, kukub aeglane ja kohmakas globaalne keelupoliitika varsti omaenda raskuse all kokku.

Mart Kalvet, MTÜ Ravikanep

See on osa uimastipoliitika-teemaliste artiklite sarjast Nihilist.fm-is (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12), mille toel kogus MTÜ Ravikanep raha valimiseelse küsitlusuuringu tellimiseks, et selle toel veenda Eesti poliitikuid uimastipoliitikat tähtsustama — ja tõhusamaks reformima. Novembri keskpaigaks saadi raha kokku. MTÜ Ravikanep tänab lahkeid annetajaid.

Tagurluse vaimust kantud, pähenaelutatud silmaklappidega keelustamismeelsus ei suuda ajaga kaasas käia. Nii nagu arvutit on lihtsam rünnata kui kaitsta, on keelupoliitikat lihtsam õõnestada kui jõustada — ning kui meie seaduseloojad ja ametnikud ei reageeri pidurdamatult lähenevale paradigmanihkele kiiresti ja otsustavalt, võivad selle tagajärjed jääda meid koormama veel kümnenditeks.

Võtame näiteks „uued psühhoaktiivsed ained“ (ingl NPS; new psychoactive substances), mida ka „legaalseteks narkootikumideks“, „testkemikaalideks“ või „disaindroogideks“ nimetatakse. Need on taju/tuju muutvad ained, mida pole veel jõutud ära keelata ja millega tänu sellele saab hallil turul edukalt äritseda. Poohui, et nende mõju inimestele pole keegi uurinud — raha ei haise, isegi kui see on teenitud tundmatu koostise ja mõjudega „vannisoola“ või „aroomisegu“ parseldamisega veebis.

Seni on NPS-idega võideldud vana moodi — keelustades. Paraku ei võta keelustajad arvesse kangekaelseid tõsiasju nagu see, et keelustamine ei kaota nende ainete turgu, vaid võõpab selle lihtsalt mustaks, või see, et enne veel, kui keelud jõustuda jõuavad, on turule toodud juba uued, keemiliselt veidi erinevad (ja veelgi vähem uuritud) narkootikumid. Ei pea olema raketikirurg mõistmaks, et uute narkootikumide turu olemasolu peamine, kui mitte ainus põhjus on ülemaailmne keelupoliitika.

Veel paar aastat tagasi, kui Spice’i ja muid „sünteetilisi kanepeid“, aga ka näiteks „liba-ecstasy’t“ mefedrooni Eestis karistust kartmata hankida ja pruukida võis, suhtusid uimastitarvitajad neisse toodetesse enamasti umbusu ja põlgusega. Nüüd, mil need ära keelatud on, käib äri nendega põranda all jätkuvalt edasi ning lisaks on vahepeal välja ilmunud hulgaliselt uusi tooteid. Ükski siinkandi kannabinist ei julge enam tükki hankida, sest selle asemel võib sattuda hašiši lõhna ja välimusega, ent pahatihti tervisele väga rängalt mõjuva surrogaadi otsa. Hapnikupuudus, hingamishäired, paanikahood, meelemärkuse kaotus, mäluaugud ja krambid on vaid mõned soovimatutest kõrvalnähtudest, mida õnnetud kasutajad veebis kaaslasi hoiatades kirjeldavad. Skandaalihimulisele ajakirjandusele on see suisa ambroosia — ning pahatihti üritatakse vastavates hüsteerilistes kajastustes miskipärast ka kanepit kuidagi asjasse mässida.

Ma tõtt-öelda ei kahtlusta meie žurnaliste ja perioodikatoimetajaid kanepivastases vandenõus. Pigem on tegu laiskuse ja lollusega. Kui võtta väiteid kontrollimata mingi tendentslik soperdis The Daily Mailist ja tõlkida see lohakalt maakeelde, ongi tulemuseks lood pealkirjadega stiilis „Briti teadlaste uuring: kanep on heroiiniga võrdselt ohtlik“. Kui uudise treinud ajakirjanik oleks vaevunud idiootse lause tähenduse üle hetke mõtlema ning väiteid kontrollima, oleks ta avastanud, et Wayne Hall pole „Briti teadlased“ ja et tema uuring polnud algupärane teadustöö, vaid süstematiseerimata kokkuvõte mõnedest riiklikult rahastatud kanepivastastest uurimustest. Võib-olla oleks ta PubMed’i kaudu sama autori varasemaid teadustöid otsides avastanud, et prof Hall toetab teaduspõhist ja ratsionaalset, mitte keelustamisel rajanevat kanepipoliitikat.

Oleks ajakirjanik tasuta veebis rippuvat tööd ennast tegelikult lugenud, oleks ta ehk märganud, et see ei kinnita ühtegi Daily Hailist tõlgitud loos esitatud väidet. Näiteks osutab Hall täiesti selgelt, et nii nikotiin, heroiin, alkohol, kokaiin kui ka stimulandid on kanepist oluliselt sõltuvusttekitavamad. Ja kui ta oleks veel põhjalikumalt süvenenud, oleks ta tõenäoliselt tähele pannud, et peaaegu kõik Halli analüüsi hõlmatud uurimused on pälvinud teravat — ja asjalikku — kriitikat ekspertidelt. Võimalik, et ta oleks koostanud uudise hoopis sellest, kuidas prantslaste hiljutisest uuringust, mida Hall oma töös tsiteerib ja mis üritas seostada kanepipruukimist südamerabanduste ohuga, saab järeldada, et kanepipruukimine hoopis kaitseb südame-veresoonkonda. Nimelt on kanepitarvitajate risk südamerabandust saada ka kõige konservatiivsema hinnangu põhjal vähemalt kaks korda väiksem kui Prantsusmaa elanikkonnal keskmiselt.

Selliste kõrvulukustavate meediaämbrikolistamiste juures pole imeks panna, et üldsus pole teadlik narkoprobleemi tegelikust olemusest või et riigikogulased uimastipoliitika asemel absurditsirkust teevad. Kui ajakirjandus narkotemaatikat nii lohakalt ja tendentslikult kajastab, on täiesti ootuspärane, et rahvaesindajad satuvad paanikasse poes müüdavate kiukanepi seemnete peale ja võtavad samal ajal silmagi pilgutamata vastu seadusemuudatuse, mis eeldab riigi raha raiskamist kiivalt kinnise narkoandmekogu koostamisele. Uute psühhoaktiivsete ainete varajase hoiatuse infosüsteemi andmekogu VAHIS peaks hakkama sisaldama ainete, nende keemilise koostise, tootmise ja levitamise viiside ning inimesele avaldatavate toimete kirjeldusi. Kes tahab kihla vedada, et selle koostamisele ja ajakohastamisele hakatakse kulutama oluliselt suuremaid summasid kui maksaks vastava info kogumine ja tõlkimine Erowidist? Kes tahab kihla vedada, et suurem osa eelnõu kinnitanud rahvasaadikuist ei teagi, et nende vahvasse salajasse andmebaasi koondatav teave on veebis täiesti avalikult olemas?

Teaduse ja tehnika kiire areng mõjutab uimastipoliitikat ka muul moel kui igal aastal üha suuremat hulka uurimata mõjudega narkootikume turule tuues ja nende kohta infot levitades. Me kõik oleme kuulnud „siiditeedest“ ja „darknettidest“. Ettevaatliku ja teadliku internetikasutaja jaoks pole nüüdisajal mingi probleem hankida veebi kaudu suvalist narkootikumi või muud keelatut. Tegelikult pole mingi probleem neid narkootikume ka avalikus kohas manustada. Kas teadsid, et kanepi mõjuaineid on võimalik viia propüleenglükooli baasile ja manustada egaretiga nagu nikotiini? Samamoodi saab manustada sünteetilisi kannabinoide. Soome koolilaste hulgas on taoline komme juba laialt levinud.

Ka lähitulevik on narkohuviliste jaoks paljulubav. Droonkopterid diskreetse smugeldamislahendusena on juba kasutusel. Praktiline geenitehnika jõuab ilmselt lähiajal nii kaugele, et geenmuundatud pärmseened oskavad tellimise peale odavaid kannabinoide või morfiini sittuda. Lihtsatest algainetest suvalisi ühendeid kokku mätsiv molekulaarprinter pole enam ulme (ja ma ei imestaks, kui varsti saaks võimalikuks ka inimorganismi „kruttimine“ nii, et hakkad ise heroiini kusema). Kas mõni sinisilm usub tõesti, et sellised arengud ei jõua välkkiirelt narkoärikate arsenali?

Kui uimastikeelurežiimi tipust ei lammutata, muudavad uued tehnikaimed selle varsti rohujuuretasandil fiaskoks. Paraku ähvardavad sellise „võidurelvastumise“ hind ja tagajärjed kujuneda ühiskonnale oluliselt rängemateks kui võiks olla kuitahes läbimõtlematu üleminek dogmapõhiselt uimastipoliitikalt teaduspõhisele.

Kirjuta sellest oma rahvaesindajale, hea lugeja! On täiesti võimalik, et ta tõesti lihtsalt ei tea, kuidas asjad on.

Massive Presence Website