Eesti riigi minevikust, olevikust ja tulevikust

In KÕRGNIHILISM

Toon siin ära põhipunktid, mida inimesed on minult kõige rohkem küsima tulnud. Minul on automaatne umbusaldus Eesti meedia vastu, sest meie riigi ajakirjanduse tase on väga madal. Terve meie ajakirjanduslik põld on täis moonutusi ja kallutatust. Järgnev on minu kui üksikisiku arvamus eesmärgiga mitte lasta kõrvalistel mõjutajatel minu arvamust solkida, väänata või sensatsionaliseerida. 

Iga kodaniku kohuseks on kaitsta oma riiki. Riigikaitse pole ainult relvadega metsas jooksmine vaid see algab juba varem. Vaba ühiskonna kodanikul on õigus võtta sõna riigis toimuvate arengute kohta ning väljendada karistust kartmata oma seisukohta. Kuigi mulle ei pruugi meeldida Helmede sõnavõtud, siis on nende summutamine mõeldamatu. Teistsuguste mõtete avaldamise vabadus on demokraatliku riigi garant. Enda mõtete karistamise hirmus peitmine kuulub totalitaarse riigikorralduse minevikku.

Tugev riik ei karda erinevaid seisukohti, nahavärve ega eluviiside valikuid. Heas elukeskkonnas leitakse ühine keel ning toimub dialoog kui enesest mõistetav suhtlemise ja ühiskonnakorralduse vorm.

Rahvuslus on normaalne viis, kuidas ennast okupatsiooni ajal organiseerida ning ühise pingutuse najal võõrvõimust vabaneda. Eesti on noor riik ja me oleme arenguetappides, mis läbitud paljudes vabades riikides. Kuid kas meil oli plaan selle vabadusega midagi ette võtta? Mis suunas? Mida soovitame saavutada?

Ühel hetkel muutub tore ja soe rahvuslus mürgiseks. Seisev vesi muutub sogaseks ja mittejoodavaks. Me oleme siiani kinni üheksakümnendates, paljud on kinni isegi 1940ndates. Me jäime seisma. Sest meil pole plaani. Me kardame Nõukogude Liidu naasmist. See on suures osas vanemasse generatsiooni sisse kodeeritud. Nad kardavad selle kordumist. Hirm muutub psühholoogiliselt vihaks, sest meie vastas seisab suurriik. Säärane hirm loob stereotüüpe. Meil on stereotüübid teise nahavärviga inimeste, venelaste, geide ja narkootikumide kasutajate suhtes. Nõuka ajal eksisteerisid stereotüübid tätoveeritud ja pikkade juustega inimeste kohta. Seda stereotüüpi on noorem põlvkond kohanud veel tänapäevalgi.

Me ei suuda näha iseenda propagandat. Suutmatusest iseenda puudujääke märgata oleme need lükanud väliste stereotüüpide kaela. Rahvuslust kritiseeriv inimene on automaatselt kommunist. Hirm on nii suur. Muutume vaikselt Venemaa enda moodi, kus kodanikuliikumised ja inimõiguste grupid on potentsiaalsed vaenulikud agendid. Väliselt vaadates oleme loonud apartheidiriigi sarnase seisakriigi. Aga me ei taha seda kuulata, sest meie oleme endi silmis suurima valuga ohvrid. Meie valu tuleb esimesena.

Venemaa õigustab enda rikkumisi samuti väljasuremise ohuga. Muidugi me naerame. Ja siis teeme sama. Sest kui eestlus liigub edasi  rahvuslusest ja saaks osaks maailmast, siis me sureksime.

Iseseisvunud eesti rahvuskultuur on suuresti surmakultuur: morbiidsed on meie laulud, meie raamatud. Surmahirm suretab meid välja. Laulupeol rõhutatakse isamaa eest suremist, kõik on seotud mineviku meenutamisega. Need haavad ei tohi paraneda. Laps peab teadma, et iga hetk võib venelane ta küüditada. See laps peab kartma ja olema truu rahvuslusele. Laulupeo ajal pole keeruline lapsi ja vanemaidki härdusest nutma ajada, kuid see ühtsuse simulatsioon kehtib ainult järgmise nädalavahetuseni, kus eestlased taas üksteise kallal kisuvad. Need, kes seda mürgisust ei taha kolivad minema. Neid kutsutakse tagaselja riigireeturiteks.

Me pole tulnud toime siia jäänud venelaste lõimumisega. Me süüdistame selles venelasi. Kui esitatakse tõendid nende getostumisest, siis on nad ise süüdi. Keegi teine on kogu aeg süüdi. Meil on kaunis vanalinn ja Skype. Kutsume siia välisinvestoreid kui samal ajal on meie riigis juba teiste riikide väeosad. Valmistume tuumasõjaks. Selle sõja hirmus on igasugune kriitika riigi poliitika ja diskussioon eestluse tuleviku üle “venemeelse” maiguga. Kõik halb on venemeelne.

Nõukogude Liidu aegsete kujudega võitlemine on manipulatsioon. Sest me tahame need kujud küüditada. Sama sooviks kindlasti paljude venelastega teha sõjamälestustest hirmunud eestlased. Me pole endaga ausad. Kujudega võitlemine on pseudotegevus. Poliitikud on meid alt vedanud. Nad on tükeldanud elanikkonna gruppideks ja nad “püüavad hääli”. Nende asi on püsida võimul, mitte teha kriitilisi sõnavõtte. Ja oma ülemust ei tohi kritiseerida. Kasi minema kui ei meeldi, ukse taga on järjekord pikk.

Me pole adresseerinud “kasi minema kui siin ei meeldi” mentaliteeti. “Mina jään” kõlab õõnsalt. Need kes siia jäävad, ei tahagi maailma minna. Need kes lähevad, ei suuda naasta. Armastavad kodumaad, kuid siinne ksenofoobne õhkkond on liiast. Siin pole rahu. Sõda pole paljude jaoks lõppenud.

Eesti on väike aga valu on suur. Jah. Aga mis hetkest me lõpetame Venemaast sõltumise? Mis hetkest saame aru, et me ei vaja Venemaa vabandusi. Et me saame ise valust lahti saada. See on meie teha. Me ei pea Venemaa järel ootama. Pätsu aurahade järele nuiamine on kaitseministri poolt hale ja piinlik tegevus. Mida me nende aurahadega teeme? Mitte kedagi need ei koti. Venemaa vabandus pole vajalik. Traumast ülesaamine on meie endi kätes.

“Kui nii, siis nii,” vastas tuttav kui küsisin kas ta sõda ei karda. “Tuleb, siis tuleb, mul on vaja pangalaenu maksta.” Nii normaalne. Mida me üldse teha saame? Garanteerida mujal arenenud riikides ammu olemas olevad inimõigused ja liikuda edasi. Seda ei saa sundida. See peab olema vabatahtlik. Seadusega ei sunni kedagi midagi tegema. Sundimine suurendab vastupanu.

Rahvuspropaganda on eestluse turundus: pääsukese või rukkilillega toode on automaatselt parem kui teine sama hinnaga toode. Eestlus on ammu muudetud brändiks, tooteks. Coca-cola reklaam on turundus. Rahvuse turundus on poliitiline propaganda. See, et eestlane on kõige-kõige. Pole uhke olla eestlane. Sa ei saanud oma rassi ega rahvust valida. Uhke saad olla oma tegude suhtes, oma vaevanähtud tulemuste üle. Kas mäletate, kui mingi hetk olid lipukesed isegi autode külgvaatepeeglite küljes?  Kas lipulehvitamine teeb sind eestlaseks? Lippu demonstreeritakse pidupäevadel, kui siiski. Kui see muutub labaseks lehvitamiseks, on sellest saanud sisuta sümbol.

Kui sümbol on õõnes, on see rabe. Eesti muutub järjest rabedamaks. Minu Sirbi artikkel mõjus paljudele nii, nagu oleksid öelnud alkohoolikule et ta joob liiga palju. Reaktsioon on sama. Sest me ei suuda end rahvusena kõige paremini kõrvalt vaadata. Oma süü on ka meedial. Meie riigi meedial. Ajakirjanduse kriitika ei võrdu tolle institutsiooni mahasurumise katsega. Riigi kritiseerimine ei võrdu riigi hävitamise katsega. Loe need kaks laused uuesti üle.

Me kaldume marurahvuslusse. Me ei pruugi seda näha, aga hetkel on veel võimalus joomine maha jätta. Me ei sure ära, kui meil on laulukaare all rõõmsamad viisid. Kultuuri väljasuremisest räägivad inimesed, kes ise kultuuri ei loo. Ainus viis kuidas marurahvuslus Eesti kultuuri panustab, on alkoholi ja tubakatoodete manustamise läbi. Sellest tulevnev surmamaks toidab omakorda Kultuurkapitali. Eestlaste surnuksjoomine ja haigeks suitsetamine toidab meie kultuuri. Lätist viinatoomine hävitab Eesti kultuuri. Paljude protestivorm valitsuse maksude vastu seisneb kultuurile ärapanemises. Hakka alkohoolikuks ja näita Ossinovskile kes on kes.

Me ei sure välja. Sõja tulek ei sõltu meist. Meie oleme riigina suurriikide mängukanniks. Teine Maailmasõda on läbi. Nõukogude Liit on surnud. Tervislik rahvuslus on jäänud hallitama ja muutunud mürgiseks, ühiskonda lõhestavaks. Marurahvuslus tõrjub välja kõik, kes pole nende moodi. Ja see võib veel kasvada, kui tavalised kodanikud ise sõna ei võta.

Kui sa näed, et kedagi tänaval rünnatakse, siis sa lähed võimaluse korral vahele või kõnnid edasi? Kui kedagi kiusatakse tema väljanägemise pärast, kas sa läheksid teda kaitsma? Kas sa kuulud inimrassi? Sest inimrass tuleb enne rahvust. Me ei saa sundida endid rahvusreservaati, kus põhiõigused on ainult väljavalitud rahvuseliidil ja kõik teised on väheminimesed. Kõik, kes soovivad Eestit edasi viia on siia oodatud. Kõik, kes soovivad rahumeelselt elada.

Me ei sure välja, me sureme sisse. Hirmuühiskond, mida meie ümber luuakse, tapab meie vaimu. Ära karda rääkida, arutada. Meile pole seda kunagi õpetatud, sest veel elab NLiidu mäletav ja nende poolt mõjutatud põlvkond. Aga noored tahavad edasi liikuda: Eestiga või Eestita. Valuta. Tänapäevas.

65 Comments

  1. “Me ei sure välja, me sureme sisse. Hirmuühiskond, mida meie ümber luuakse, tapab meie vaimu. Ära karda rääkida, arutada. Meile pole seda kunagi õpetatud, sest veel elab NLiidu mäletav ja nende poolt mõjutatud põlvkond. Aga noored tahavad edasi liikuda: Eestiga või Eestita. Valuta. Tänapäevas.”
    Sellele ma kirjutan äkki isegi alla. See konkreetne lugu on muidu päris ok. Kogu selle värgi juures on huvitav back to the USSR vaikne tagasitulek – neukku returns, mis mühiseb. Kogu selle Venemaa narratiivi domineerivuse juures oleks ju arusaadav, kui soovitakse neist kuidagi eristuda, olla teistsugusem, vabam, avatum. Aga millegipärast kasutakse seda hoopis õigustusena, et olla samasugune kui nemad, arvatakse, et Lääne kultuuriruumiga lõimumiseks piisab kui punane maakera väljastpoolt sinimustvalgeks värvida.

    • Seda silmas pidades tolle ja selle loo ka kirjutasin. Esiteks: kui Venemaa tõmbab oma propa käima, siis kirjutab ta mida tahab ja mingi 20% usub absoluutselt. Ilmselt on ka neile näha, et Eesti tegeleb rohkem ilusa fassaadi püstitamise kui siseriiklike probleemide lahendamisega. Kui me ei suuda enda riigi pimekohti teadvustada ja siis elimineerida, muutume rabedaks ja fragiilseks. Mida rohkem Venemaa nägu läheme, seda vähem on mõtet territooriumi nimel ressursse raisata. Neil tuleb teha nii, et nende hirmus tõuseks marurahvuslus, inimõigused saadetakse pikalt ja liitlased tõmbuvad pomisedes välja. Siis sõlmivad meie ja nende rahvuslased sõprussideme, kuna “me siiski vennasrahvas ja mitte nii erinevad” ning ongi valmis. Loodan, et nii ei lähe kuid me ei pea niivõrd põdema Venemaa vaid enda hoovi pärast. Meie saame muuta Eestit paremaks, teised riigid saavad endaga hakkama.

      • Sellise Venemaa ja Lääne käitumise loogika kirjelduse vastu räägib kõik, mis on juhtunud Ukrainas, mis on juhtunud Süürias.

        See, mida luuakse, on überinimeste – ülieestlaste ja-lätlaste, ülileedukate ja -poolakate, kõigi teiste üleolejate ülemaailmne ülimuslik liit, milles ühisosa piirneb ainult ülimuslikkusega kõigi teiste, pööbli ja roojaste suhtes, nende suhtes, kellega Suzanne jõe ääres teed jõi ja Hiinast päris apelsine pakkus. See pole rahvuslus, never ever. See on meski üli-meie.

        See on nende liit, kes end jumalateks pidades tapavad Jumala ja võivad röövida hinge jahtides vastust hübriidohule, mis on elu ise. Ja valu, mis tuleb unustuse järel, on valusam veel.

  2. Lihtsalt paar repliiki, mis lugedes pähe tulid. Ma arvan küll, et kõik näevad ja saavad aru meedias olevast propagandast, või vähemalt kõik kes on üritanud üle 30 minuti päevas lugeda uudised ja ka kommentaare ning lõpuks saanud meediamürgituse. Inimesed on üldiselt piisavalt targad, sõltumata sellest kas nad vegeteerivad kusagil rentslis või istuvad riigikogus. Lihtsalt mõni ei hooli sellest.

    Üldiselt mulle tundub, et Mr. Pärnits paneb ei tee vahet venelastel ja Venemaal ja mis hirmud eestlastel nendega seoses on ja paneb need ühte patta. Russofoobia pole sama asi, mis hirm Venemaa agressiooni ees jne. Üks tuleneb harimatusest ja teine tuleb sõjalis-strateegilistest kaalutlustest. Ma pole ka nii naiivne, et ma suudaksin uskuda, et Eesti suudab hakkama saada ilma ühe või teise peremeheta. Aga parem olgu ülemus kaugel ookeani taga kui kohe naaberõues? Vabadus? Tundub, et lähim asi vabadusele, mis võimalik.

    Vot nii. Hirm Venemaa ees on minu arvates kindlasti õigustatud, on alati olnud. Aga ainus hirm miks keegi võiks venelasi karta on ehk see, et (stereotüüpiline) venelane ise ei karda Venemaad. Peaaegu tundub, et arvatakse (ja võibolla isegi natuke uhkelt), et Eesti on liiga ebaoluline Venemaa jaoks või siis et kui konflikt peaks tekkima, et siis neil pole mingit ohtu.

    Aga jah, rahvuslusest ja russofoobiast rääkimine on üldiselt hullem kui sellest mitte rääkida. Kuna põhjused on üldiselt minevikus, siis rääkimise ja kaagutamisega saavutab lihtsalt seda, et kakutakse haavad lahti ja sõim hakkab jälle pihta. Kes ei saa üle maailmasõjast, kes ei saa üle Aljoshast, kes arvab nii ja naa ja blaa blaa blaa.

    Mr. Pärnits, kui sa tõesti tahad rahumeelselt elada, siis ära mängi külamoori ja lõpeta näpuga näitamine ära. Ära ole samasugune nagu need poliitikud, kes oma populaarsuse nimel üritavad inimesi teineteise vastu üles ässitada!

    Ongi kõik!

    • “Hirm Venemaa ees on minu arvates kindlasti õigustatud, on alati olnud.”

      See on kindlasti väga vale suhtumine, hirm pole mitte kunagi ja mitte mingis olukorras õigustatud suhtumine, kuigi sellega on väga lihtne õigustada suutmatust mingis olukorras toime tulla, sisuliselt on see surma eelmäng. Hirmunud (inim)loom on aga kergesti manipuleeritav.

      • See kogu mu loo pointiks oligi: kui kogu aeg kütta hirmu, siis on veidi sama kui 9/11 ajal usas, millal hirmulaine ajal sai valitsus sisse viia päris karme ja ebademokraatlikke seadusi. Meil on hirm Venemaa ees, hirm väljasuremise ees jne. Jessuke, mina olen panustanud meie kultuuri rohkem kui enamus ja ma ütlen, me ei sure välja. Meil on paljusid “püha lehma” staatuses nähtuseid millest eestlane kardab kõneleda. Üks neist on laulupeo olemus. Justkui kui see natukenegi muutuks, kukuksid paljud jalapealt surnuna maha ja vallanduks kaos. See hirm on skisofreenia piiril. Meedia kütab kaasa, sisuline analüüs justkui puudub.

    • Võeh kui labase kommentaari ma olen kirjutanud. Täitsa häbi on. Hea näide kuidas viha toodab viha. Kuid pole vahepeal (sotsiaal)meediat kolm nädalat lugenud ning päris inimese tunne on, on olnud hea taastumine.

      Anyway, tegelikult head artiklid ja korralikult kannaga näkku kõigile. Preagu on tagantjärgi päris naljakas vaadata, millise kaose see sotsiaalmeedias korraldas. Aga eks see tegelikult näita kui krussis inimeste närvid on (peaks rohkem puhkama ja chillima). See demonstreeris päris hästi, et sobiva impulsi ajel saab inimesi tõepoolest panna ütlema ja võibolla ka tegema asju, mida nad niisama ei teeks. Samas igapäeva elu on kõvasti erinev sellest, mida võiks meediakuvandi järgi oletada. Selles mõttes ma julgeks pakkuda, et midagi hullu ei juhtuks kui nn natsipropagandat meedias veel juurde pannakse. Keegi sellepärast vast teisele inimesele tänaval midagi halba ei teeks. Selles mõttes, et Ida-Virumaa rahvas saab oluliselt kangema doosi ajupesu oma meediast, aga mingeid ülestõuse veel pole olnud.

      Oponeeriks veel selle hirmu tundmise üle. Olgugi et surmaeelne seisund, on see siiski peamine instinkt ka surmasuust pääsemikseks. Eks tuleb ikkagi jälgida aeg-ajalt, mis seal ida pool toimub. Kas või sellepärast, et õigel ajal endale laevapilet ära broneerida kui ei taha minna sõtta selliste arbitraarsete asjade eest nagu rahvus või riik.

      Mis meist siis nüüd edasi saab? Riigi tasandil see meist vist eriti ei sõltu, peab vaatama, mida peremehed otsustavad. Muidu igapäevaselt jätkame vanaviisi ja proovime asju väikeste sammuda haaval parandada. Aga inimestel on ikka mingit fantaasiat ja lugu vaja, millest unistada. Kui me ei saa unistada eestlusest ja venelusest (on see üldse sõna), siis kas globalismist, ühest suurest ja õnnelikust globaalsest perest? Või on see liiga üldine ja laialivalguv? Või mis see siis on, mis meid, inimesi, võiks ühendada? Mingi ühine fantaasia peab ju olema, mille järgi meie, eestimaalased edasi liigume?

      • Ma ei tea, miks inimõigustest rääkimine tekitab paljudes vanemates inimestes veel õõvastust ja pelgust. Justkui kui teisi mitte alla suruda, siis lüüakse meile nuiaga pähe. Et mis see hull asi siis peaks olema, kui hallid passid kaotada? Kui geid saavad ka abielluda. Ja nii edasi. Me ei tohiks muutuda Venemaa või üleüldse mingi totalitarismi nägu. Ise oleme olnud orjad ja pmst impeeriumi vangid, nüüd vabaks saanutena käitume teistega mu arust siiski riigi tasandil häbiväärselt.

        Mingi reisifirma võiks olla kes tegeleks Venemaa sõjaväe tegevusele reageerimisega konkreetselt. Või mingi üldine soodustus, et kui Venemaal on piiri ääres õppused või sissetung Gruusiasse/Ukrainasse, siis langeb piletihind Soome 20% jne.

        Ma arvan, et meist sõltub palju… Kui mõtelda väljaspool poliitilist sfääri. Mulle meeldib näiteks inimestel poodides uksi lahti hoida, mitte trügida, asetada kellegi väike mure ette enda murest jne. Enda tegudest ühiskonnas sõltub väga palju, see on nagu ahelreaktsioon: soovid tasu ootamata teha teistel elu natukene kergemaks või lihtsamaks. Selline tore väike tegu jätab jälje ju teisesse ka, kes märkab. Samamoodi nagu kui jätab jälje kellegi sõimamine vms.

        Ma arvan, et me ei peaks elama fantaasias vaid tões. Kui julgeme oma lähiajalugu teaduslikult ja ausalt uurida, vajuvad valed põhja ja tõde jääb niikuinii pinnale. Valed muutuvad pikapeale mugavustsoonideks, töötavad nagu püksikusemine et natuke aega hea soe aga siis… Inimlikud soovid ja tahtmised on need, mis meid globaalselt liidavad. Nagu see “Eesti eest” võitlemine: inimesed võitlevad vabaduse eest. Mida vähem siin võimalust hingata, seda vähem soovivad inimesed Eesti eest seista. Sest riik on ju telling, mis peaks toetama inimeste eluviiside valikut. Kui oleks sissetung, kas siis paljud ikka võitleksid? Või koliksid lihtsalt kurva südamega neisse riikidesse, mis nende arust demokraatlikumad? Loodan, et me ei pea teada saama.

        Eesti identiteet on palju värvirikkam ja suurema tulevikupotentsiaaliga kui rahvuslik monorahvuspask. Me oleme oma arengus kängu jäänud, ehitanud ebajumalad ja ei julge kasvada. Väikseks rahvaks jäänud vaimult. Seda kõike on võimalik muuta. Mitte siis vägivallaga, vaid nagu laps uurib vanematelt kas jõuluvana on olemas. Keegi pole veel selle teadmise kätte ära surnud või psühhoosi sattunud. Kasv on normaalne elu seisund ja hetkel elame läbi Eesti kasvuvalusid. Tagasi vaadates on hiljem pohhui.

        • “”….Seda kõike on võimalik muuta. Mitte siis vägivallaga….””

          Kas Sa äkki viitsiksid selgitada, mis moodi vägivallatu kommunism välja näeb. No näiteks mis vahe on vägivaldsel autorünnakul ja vägivallatul autorünnakul ? Moslem sõidab laulupeo veoautoga segamini aga nii et keegi haiget e saa.

  3. Mina pooldan ka hirmust vabanemist.

    Ükski inimene ei tohiks karta rumalaid sõnu. Kõik me peame õppima naerma hulludude luulukujude üle ja olema uhkusega rassistid, fašistid, natsid, kulakud, nõiad, kontrrevolutsionäärid, islamofoobid, homofoobid, putinoidid, Kremli trollid, alaarenenud õltsi kulistavad ossid, neukkud , holokaustieitajad , kliimaeitajad, vihkajad, äärmuslased, tagurlased jne.

    Normaalsed inimesed ühesõnaga.

    • kartma ei peaks, aga kui näiteks inimene ütleb et paluks mitte kasutada rassistlikku stereotüüpi kinnitavat väljendit, siis ma ei kasuta. miks ma pean kasutama sõna “pede” või “neeger” kui keegi ütleb et see on tema jaoks alandav?

      • “”…miks ma pean kasutama sõna “pede” või “neeger” kui keegi ütleb et see on tema jaoks alandav?…””

        Sellepärast, et asju nimetatakse õigete nimedga. Orwelli newspeak ei kuulu tsiviliseeritud teaduspõhisesse maailma. Samamoodi nagu hullude välja mõeldud luulukujud. Inimese palumine ei oma absoluutselt tähtsust. Seeriamõrvarid võivad ka paluda, et teda nimetataks edaspidi “väga headeks inimesteks”
        Sellegi poolest ei huvita kedagi, et nende täiesti normaalse seksuaalsuse orientatsiooniga saavutatud reputatsioon ei pruugi neile meeldida.

        “”…Normaalne inimene on äkki elline, kellel on sügavalt pohhui, kas talle tänaval vastu jalutav inimene on rassist…..””

        Jah, normaalsel inimemesel ongi selline, et tal on hullude luulukujudest sügavalt ….aga meie probleem on ju selles, et meil on ju hullude diktatuur. Millal Sa viimati kuulsid, kui mõni kõrge valitsusametnik väitis, et rassist on samasugune hullude luulukuju nagu kulak või nõid ja et valitsuse asi pole hullumaja patsientide välja mõeldud tontide ega vaimudega võitlemine ja rassismivastased seadused tuleb saata sinnasamasse ajaloo prügikasti, kus nõidade ja kulakute vastased meetmed ees ootavad ?

          • Pjarnitsa-poisi esimene Silmakirjalikkusereegel – nähtusi otse ausalt väljanimetada on “alandav” ja taunitav… aga valetades alandada on lubatud ja soositav. Selge pilt siis? 😀

          • “””…Silmakirjalikkusereegel….””

            See ei ole silmakirjalikkus, see on teistsugune ajustruktuur. Hullu ei saa silmakirjalikuks nimetada sest hullu aju töötab teistmoodi ja loob teistsuguseid seoseid kui normaalsel inimesel. Sellepärast me üksteisest aru ei saagi, sest hullude ja normaalsete inimeste ajud töötavad teistmoodi. Pane googlesse “liberal brain different”

            Meie jaoks näiteks on jõuluturg selline ilus ja rahumeelne asi ja kui pagulane sinna veoautoga sisse sõidab, siis on see kole hirmutegu.
            Hullu jaoks on jõuluturg ise kole hirmutegu ja veoautoralli igati väärikas tegu kus vapper sakslane ohverdas oma elu puhtast headusest, et viha ja äärmuslust peatada.

            Neid asju on väga raske abstraktselt seletada aga parim näide on nõiajaht. Normaalse inimese jaoks on kellegi elusalt põletamine sadism kuubis aga tolleaegsete inimõiguslaste jaoks oli see “hinge päästmine”

            Sama toimub tänapäeval.

            Kui kiirabi päästab Sinu lapse elu, siis Sa annad parameedikud kohtusse, et nad määrisid esmaabi andmise käigus Su lapse riided ära.
            Aga kui pagulased vägistavad ja tapavad selle lapse, siis Sa oled õnnelik, et lapsuke vihast ja rassismist vabastati.

            Need naljad töötavad päriselus reaalsete inimestega palju paremini. Mul tuttav britt elab 53 miili Manchesterist kus Suurbritannia põliselanik ööklubis valgetele kolonistidele meelde tuletas, et vihal on tagajärjed.

            Ma suskasin teda, et olgu õnnelik, et mõnedel inimestel vedas, et nad ei pea Trumpi ja Putini juhitavas maailmas elama ja olin vaimustatud Suurbritannia põliselanike harituest ja inimlikkusest, nii et suudavad oma proteste läbi viia vägivallatult. Ja veel avaldasin kahetsust, et minu kodumaal toimuvad jõhkrad vägivallaaktid nagu laulupidu ning et eestis pole põliselanikke, kes suudaksid protestida nii inimlikult teaduslikult ja ilma vägivallata. Eesti põliselanikud on Süürias Venemaa vastu võitlemas ning pole veel Eestisse jõudnud ega Eesti keelt ära õppinud.

            Britt ainult noogutas ja kutsus veel mind külla ja kiitis et kui haritud inimene ma olen, et saan maailma asjadest aru ja suudan neid ka selgitada.

            Uuri natukene hullumeelsuse olemust. Siis saab kõik selgeks ja silmakirjalikkust ei ole.

    • Normaalne inimene on äkki elline, kellel on sügavalt pohhui, kas talle tänaval vastu jalutav inimene on rassist, fašist, nats, kulak, nõid, kontrrevolutsionäär, islamofoob, homofoob, putinoid, Kremli troll, alaarenenud õltsi kulistavad oss, neukku , holokaustieitaja , kliimaeitaja, vihkaja, äärmuslane, tagurlane ega loe ka ise ennast ühegi nimetatud subkultuuri esindajaks, mis viitaks juba teatud hirmu sündroomi olemasolule – nats kardab kultuurmarksiste, islamofoob moslemeid, neukku lääne inimesi jne.

  4. Oi, ma ise pooldan kah kakskeelset riiki, miks mitte, sest de facto me oleme seda niikuinii. Teisest küljest – kui me juba oleme de facto kakskeelne riik, siis kas tühjade, sümboolsete žestide tegemine väärib seda vaeva ja kulu?

    Kui meil on venekeelne kool, mida riik doteerib, siis miks ei võiks olla eestikeelne laulupidu? See on muidugi tõsi, et venekeelses koolis käib osa õppest eesti keeles, miks ei võiks siis laulupeol olla osa laule vene keelsed, aga mõtleme, kas see motivatsioon selle taga pole üks ja sama. Võiks öelda, et tõstame eesti keele osakaalu vene koolis veel enam, äkki integreerume veel rohkem. Paneme laulupeo sisse rohkem vene laule, äkki läheb elu veel lõbusamaks. Miks mõeldakse, et eesti keel vene koolides teenib assimileerimise eesmärke, aga vene keel laulupeol väljendab rahvaste sõprust? Loogika kahe argumendi taga on üks ja sama ja minu meelest ekslik, sest see on abstraktne kontseptsioon.

    “Laulupeo ajal pole keeruline lapsi ja vanemaidki härdusest nutma ajada, kuid see ühtsuse simulatsioon kehtib ainult järgmise nädalavahetuseni, kus eestlased taas üksteise kallal kisuvad. ”

    No siis on küll perse majas, kui venelased kah laulma lähevad.

    “Me ei suuda näha iseenda propagandat.”

    Oletame puht teoreetiliselt, et see pole propaganda, vaid inimesed tõesti mõtlevadki nii. Propaganda valetab mõnikord teadlikult, st tal on mingi kindel siht, mida soovitakse saavutada. Hirm samas pole propaganda, vaid väljendab näiteks mingit kogemust või siis foobiat, kui soovite. Kui propagandaga võitlemiseks tuleb paljastada selle varjatud sihte ja konkreetseid valesid, siis foobia on irratsionaalne ja sihitu ning väärib hoopis teistsugust lähenemist. Eesti ajakirjandus võib väljendada mingeid foobiaid, aga et selle taga on midagi enamat, kui hirmunud ajakirjanikud, kuulub tõenäoliselt vandenõuteooriate valdkonda. Samas ükskõiksus ja arulagedus ei ole isegi foobia või propaganda, vaid inerts.

    Jne.

    • asi pole vast niivõrd kakskeelsuses, kui suhtumises osade eestlaste ja venelaste poolt: need, kes teist poolt sõimavad vms. no mõlema poole rahvuslased, kes on veendunud et nende keel peab kehtima. iseenesest muidugi selle riigi territooriumil võiks olla eesti keelel eelis. mina näiteks lihtsalt ei taha omas riigis elamiseks õppida teisi keeli. kui kunagi saksamaale kolin vms, siis peaksin jah koha peal hakkama omandama kasvõi elementaarset saksa keele oskust.

      laulupeo ja venekeelse loo koht oli illustreerimaks laulupeo poliitilist nurka (mida eitati). see, et kõlvart sai emotsinaalse backlashi isegi sellise mõtte väljakäimise eest näitas mulle et LP selgelt poliitilise tooniga. pmst kõik, mille kohta meil tuuakse väide “ei saa muuta, muidu sureme ära” on de facto poliitilise alatooniga. laulupeost püha lehma tegemine on ohtlik.

      jah, vahel propaganda reinforce’ib mingit tunnet, meil surutakse isamaapaska kõikjal kurgust alla. institutsinaliseeritud rahvuslus on selle nimeks, ajakirjakinud teavad kuidas kirjutada või missugust nurka tarvis. see on automaatne mõtlemine, pavlovi koera refleks to the max. samamoodi on pool eestit ajupestud selleks, et vasakpoolsuse mainimisega seostub kohe kas bolševism või küüditamine jne.

  5. “laulupeo ja venekeelse loo koht oli illustreerimaks laulupeo poliitilist nurka (mida eitati). see, et kõlvart sai emotsinaalse backlashi isegi sellise mõtte väljakäimise eest näitas mulle et LP selgelt poliitilise tooniga”

    Aga saaks ju väita vastupidist – väita, et laulupeo probleem on see, et ta on eestikeelne, tähendab omistada sellele poliitiline mõõde, mida seal alguses ei olnud. Kui Kõlvart oleks kultuurihuviline, oleks ta läinud traditsiooniliselt eesti keelt ja kultuuri pühitsevale laulupeole ja nautinud seda kultuuri. Selline oleks multikultuurse ühiskonna ideaal – mul on võimalus tutvuda teise kultuuriga kohe ümber nurga. Aga väita, et seal peaks kõlama vene keel, tähendab seda, et ta tahab minna laulupeole, et seal oma kultuuriga kohtuda, ja see väljendab poliitilist hoiakut, sest see püüab muuta mingisugust vana traditsiooni, ignoreerides selle tuuma, ja hoida kinni enda keelest. Mis iganes me sellest ka ei mõtle – poliitilist motivatsiooni võibki siingi täheldada ju.

    Kõlvart võitles omal ajal venekeelse kooli eest, nüüd on probleem see, et laulupidu on eestikeelne.

    “samamoodi on pool eestit ajupestud selleks, et vasakpoolsuse mainimisega seostub kohe kas bolševism või küüditamine jne.”

    Saan aru, et apartheidi mainimine on siis selleks, et debatti tasakaalustada jne?

    • lulupeol on kogu aeg megapoliitiline mõõde: kõik mida seostatakse eesti elushoidmisega, on by default politiseeritud. poliitikud ei peagi seal sekkuma sest usutakse, et eestlane ise inertsist hoiab seda “puhtana”. laulupidu mis pühitseb “traditsiooniliselt eesti keelt ja kultuuri” on monokultuurne, ehk võimuga natsistlikuna hoitav. seda hoitakse ühe väikse grupi jaoks, nimeliselt rassipuhaste, tõeliste eestlaste jaoks. eesti kultuur on kultuuride segust üles kasvanud. puhalt ühe keele keskset kultuuri hoida on kergelt fašismi-natsismi segu moodi käkerdis. see on müüt, et eesti on mingi saar keset ookeani ja meil on mingi puhas, väljakujunenud iseseisev moodustis nimega eesti kultuur.

      eestikeelne püha lehm on alati probleemne, sest selle natsionalistlik suunitlus hakkab esmakõike silma välismaalastele. meile viimastena, sest meile on institutsionaliseeritud peedistamine normiks saanud. selle taga on hirm/viha venelaste ees, kes sümboliseerivad meile eestluse hävitamist. vene keelele omistatakse säärast jõudu, et selle laulupeol rääkiminegi võib paljusid lapsi jalapealt tappa.

      apartheid on see, milleks eesti vaikselt muutumas on. venelaste ja muude “õigest eestlastest” erinevate inimeste nurkasurumine ja nendega huiamine. valitsev klass on “eestimeelne” ja fuck the rest. apartheid.

      • Mida rääkis Kõlvart: venelased mõistaksid laulupidu paremini, kui seal kõlaks vene keel. Loogiline, kui sa näiteks eesti keelt ei mõista, siis sa mõistad midagi paremini, kui sulle su oma keeles lauldakse. See jätab pealtnäha toreda mulje, et keegi soovib osaleda laulupeol. Aga mis mulje see jätab, kui ma marsiks sisse Vene Draamateatrisse ja nõuaks, et kui mina kohal olen, võiks kõlada eesti keel. Ma lisaks juurde nagu Kõlvart, et see ei peagi eesti tükk olema, meil oleks rahvaste sõprus, kui näidend oleks näiteks Tšehhovilt, aga peaasi, et eesti keeles. Ma oleks jobu lihtsalt: mul pole mingit põhjust minna Vene Draamateatrisse, et seal eestikeelset tõlget kuulata. Vastupidi, ma lähen sinna teatrisse nimme selleks, et näha venekeelset originaali, see on luksus, mis mille eest ma olen nõus raha välja käima.

        Mis puutub eesti kultuuri “ebapuhtust” siis ei järeldu sellest, et laulupeol peaks kõlama ka vene keel. Meisseni portselani tehnika pärineb Hiinast, aga kui ma tahan meisseni portselani, siis ma tahan meisseni portselani, mitte hiina oma. Kui mingi inimene ütleks, et võta Hiina oma, pms sama asi, siis esimene mulje oleks, et seda inimest ei huvita kultuur, mitte see, et ta on nii avatud ja tolerantne inimene.

        Ma rõhutan, et Kõlvart ei mõelnud seda kindlasti halvasti jne.

        • kogu selle juures oli määravaks talle selle peale osutunud reaktsioon, mis ongi me ühiskonnas hüsteeriline: kuidas julgeb venelane sellist ettepanekut teha. venelane kui arhetüüpne eesti hävitaja jne. sellised reaktsioonid on meie ühiskonnas vaid siis, kui puudutab venemaad ja meie traumat. see viitab minu jaoks sellele argumendile, et suur osa ühiskonnast kardab veel venelasi üldisena, transformideks vihaks. neid näiteid meediast veel, kus kambakaid tehti kellelegi.

          laulupeol ei peaks kõlama eesti keelgi, see on nii whatever the fuck üritus. sellest on tehtud püha lehm ära, idioodiriigi tõmbenumber. see üritab teha monokultuuri, nagu eestlus oleks tulnud taevast ja teistest mõjutamata. seda “eestimeelsena” hoida on olla väiklane.

      • Kätte Vigala Sassi raamat ” Tšuudide hingestatud ilm” ja loe see läbi, kui su kanepist kärbunud ajus veel mõni rakk elus on, siis ehk saad aru, et meie kultuur on tuhandeid aastaid vana, ja see jääb kestma veel tuhandeid aastaid peale sinusuguste juudi propaganda levitajate manalasse kinni jäämist…

  6. Lisaks jääb ju küsimus, kas rahvusriik on nagu pool rehkendust – kui tervet teha ei jaksa. Selle rahva riik on siis OK, aga pelgalt rahvusriik on ettekavatsetud võimetus, joodiku vabandus. Meil on õudselt vedanud, et saame selle riigiasjandusega “kätt proovida” nagu Vene- või Saksamaa. Kas suudame paremini?

    • Riik saabki olla ainult rahvusriik. Kui kusagil on mitu etnilist gruppi siis pole tegemist riigiga vaid vaidlusaluse territooriumiga mitte omanik otsustatakse sõjas.

  7. Mis mind konkreetselt häirib, on ikkagi Eesti NSV vaikne tagasitulek, lihtsalt sealsed ideoloogilised mustrid kaetakse rahvuslike mustritega, teine värv peale, mis meenutab kunagi ühe neukkuaegse propagandafilmi kildu, et te võite seda nõukogude võimu vihata, aga jääte ikkagi nõukogude inimesteks vms ja teatud põlvkonna juures lööb see tugevasti välja.
    Seda on muidugi ka mujal Ida-Euroopas ja eriti Venemaal tugevasti märgata. Kõige sellega kaasneb hirmukultuuri lakkamatu vohamine, millega on lihtne masse üles kütta ja mille kohta Zbigniew Brzezinski ütles, et see on demagoogiliste poliitikute leib. Meedia on teine faktor, sest tema teenib sellelt kõigelt kasumit – uudis on see, kui inimene hammustab koera ja kui seda liiga palju juhtub, tekib kõverpeegli efekt, et nii päriselus ongi. Põhilised narratiivid, mida ohtralt ja minu arvates mõõdutundetult kultiveeritakse (kuigi kindlasti on see kellelegi kasulik), et homme algab sõda (aga kas siis tuleb selleks valmistuda või püüda seda ära hoida – jälle dilemma?) ja Eesti rahvas sureb välja – kuna eesti rahvas vaimult kunagi suureks ei saa, siis tuleb selleks saada rahvaarvult ja kõik vaenlased üle sünnitada (Harju loogiline).
    Järgmine etapp ongi see, et mis nüüd ikkagi saab, kui keegi ütles midagi kriitilist? Oi-oi-oi, kuidas ta julges! Kas selle tõttu eesti rahvas sureb kohe homme välja? Kui midagi kriitilist enam öelda ei tohi, siis olemegi Eesti NSV-s, sõltumata lipuvärvist Pikka Hermanni torni otsas. Kõige selle tumeda tuleviku kaunistuseks saab loomulikult tuua tohutul hulgal kõikvõimalikke näiteid ajaloost alates Jaroslavi sõjakäigust 1030, sossolite ülestõusust ja Madisepäeva lahingust, kus on kõik täpselt kirja pandud, mis kõik juba homme juhtuma hakkab nagu Vanga või Nostradamuse ennustusest, mida saab alati sobivasse konditsiooni juua. Kõige selle taustal on muidugi arusaadav, et paljud võivad isegi maakera enda jaoks lapikuks juua, aga kas see on just nüüd see kõige mõistlikum viis päevi õhtusse saata.

    • Aga kas me räägime ikka hirmust kui hirmust? Hirm on inimlik emotsioon, ainult loll ei tunne hirmu. Aga kui räägitakse sellist juttu, et “nad on ära hirmutatud ja nende seisukohti ei tule seetõttu arvesse võtta”, siis selles väljendub kõige ebameeldivam üleoleku vorm, mida endale ette kujutada. Hirmunud inimesele jääb üle ainult pai teha ja suhkruvett anda, sa ei hakka temaga argumenteerima, sa naeratad ja ootad, et tal “mõistus pähe tuleks”. ckrabat kardab, et NSV Liit tuleb tagasi. Nõukogude psühhiaatrid maadlesid dissidentidega, keda pandi hullumajja jne. Me naerame selle üle praegu, aga nüüd hakkame nagu natuke nende kimbatust mõistma, eks ole? Meil on foobiad, hüsteeria, hirmukultuur jne. Venemaa kurdab russofoobide pärast jne. Aga mis on selle nähtuse tegelik tuum – see tähendab mitte psühhiaatrilist diagnoosi, vaid debatile selja pööramist. See instinkt selle jutu taga on “nõukogulik”, totalitaarne – see väljendab soovi probleemi totaalselt lahendada, võiks öelda, et lõpplahendada. Endlösung. Sa ei argumenteeri psüühilise probleemiga, sa isoleerid selle.

      • Ckrabat kardab, et NSV Liit tuleb tagasi? Mina? Kardan??? Sorry, gentlemen, no problem, ma lihtsalt konstateerin fakti. Back to the USSR ei tule, võib tulla midagi uut ja palju võikamat. Muidugi ei pruugi see mulle meeldida, sellepärast ma väheke vigisen ja kuna ma ei karda, siis pole suurt lugu, täpsemalt pohhui, kui peavad sellepärast riigireeturiks/kommunistiks/narkariks/globalistiks/tolerastiks/liberastiks jne, igaühele jäägu tema lapsepõlve muretud mängumaad ja väikesed rõõmud, jajah, eks ole 😀

        • Nats oleks täpsem silt äkki? Sest see tuleb ikka välja öelda – sinu blogis on saanud lollidest bioloogiline kategooria, st tegu ei ole lihtsalt mingite hirmunud inimestega või inimestega, keda on juhitud eksiteele vms. Kui lollus on bioloogiline, siis ega sellele ravi ei ole, see on kaasasündinud. Lollidega argumenteerimine on mõttetus jne. See on idaeuroopalik, üleolev liberalism, et lollide pealt peabki raha teenima, kuseme neile pilvelõhkuja otsast pähe jne. Sellele kohutavale maitselagedale hoiakule lisandub mitte nii silmatorkav, aga siiski väga imposantne natslik element. Ja ma ei kleebi ju silti praegu.

          • Nats – aga palun, natsiks kutsutakse meil harva 😀
            “Lollidega argumenteerimine on mõttetus” – kui me lähtume eeldusest, et lollid on omaette bioloogiline liik, siis toimib kommunikatsioon nendega liikidevaheliselt nagu sa suhtled kassi, koera, lehma, kitse, mägraga. Argumenteerimine teiste liikidega on muidugi mõttetu tegevus, sest te kasutate erinevaid märgisüsteeme. Aga kas see tähendab siis kohe, et kass, koer, lehm, kits ja mäger on sinust halvemad? Stultoloogia kui teadus uurib lolle, täiesti neutraalselt nagu kord ette näeb, palun seda mitte segamini ajada stultofoobia ja stultofiiliaga. Muide, täiesti legaalne ja sugugi mitte natslik teadusharu antropoloogia uurib inimesi, kuigi kindlasti on selliseid, kes tahaksid antropoloogia ära keelata või näevad seda ideoloogilises võtmes, niisamuti on stultoloogiaga.
            Ma võiksin sellest kaua jahuda, aga selle triidi teema oli vist midagi muud, jätaks labase bioloogia siit välja, kui huvitab, siis võib seal blogis jätkata. 😀

          • Mis blogisse puutub, siis ta ei ole aktiivne enam, st uusi lugusid enam ei tule, aga kui kellelgi midagi kusagil muret teeb, siis seal mõne teema all arutada saab ikka. 🙂

  8. Lõpuks natuke konkreetsemalt asjast kah siis… kogu Laulupeo probleem pole selle natsirahvusluses nagu ka hapukapsa kõhugaaside probleem pole selle natsitoidus, sest nende olemus ongi ajas selliseks kujunenud. Täpselt sama jabur oleks näiteks tuumafüüsikutest spetsialistidel asuda korraga kõiki aatomeid nende aatomlikuses süüdistamas, kuna nendest saab valmistada aatompommi ja mida kõike veel… Kogu probleemide point on esmalt selles, et segi on aetud asjade loomulik olemus ja mida nende asjadega kõike kordasaata on võimalik. See et näiteks tapperiga on võimalik päid hästi raiuda ei muuda seda terviklikult veel kurjaks. Ja kui muuta tapperi nime näiteks tappjaks või marutapperiks, ei muutu jätkuvalt selle tapariista olemus. Ja tapperi meisterlik valdaja, kes esmalt tunneb tapperi suhtes puhast ärevust, teiseks (au)kartust ja kolmandaks armastust, on tõeline tapperinats, kuid mitte kuidagi sellest veel kuri. Rumal ja kuri on aga võhik, kes seda kolme tunnet endas ei kanna vaid demoniseerib neid… demoniseerib ka tõelisi tapperinatse. Absoluutselt kõigega on võimalik kedagi tappa… lihtsalt mõni vahend tundub selleks esmapilgul lihtsam, sest nad on ise selle asja suhtes sisemiselt primitiivsed, aga selleest seda salakavalamad on asjad millest esmapilgul tapvat poolt oodata ei oskaks. Niiet tuhmid tegelased, saavad oma natsifoobiast (foobia pole sama mis loomulik hirm või kartus), natsifiiliast (fiilia pole sama mis loomulik armastus) ja natsipohhuismist (pohhuism pole puhas neutraalne suhtumine) üle juba. Süüdi pole hapukapsas, aatomid ega rahvuslus oma olemuselt. Süüdi pole ka aatompomm ega natsid kes on oma rahvusluse tundmises need tõelised meistrid, vaid süüdi on rumalad ja üleolevad võhikud kes kõik erikultuurid või stiilid vaid lamedalt segimixivad ja lõpuks süviti mitte midagi ei tunne ega valda. Bruce Lee (kes oli veerand sakslast), ütles küll õigesti et võitlusstiilidel pole rahvust ja tundma peab kõiki stiile. Paraku aga erinevatel rahvustel siiski on omad eelistatud stiilid, milles ollakse tugevamad… kõiges pole võimalik võrdselt tugev kunagi olla nagu ka igas maailma punktis pole võimalik samaaegselt olla, füüsika ja bioloogia seab lihtsalt kõigele omad reaalsed piirid. Heil Hitler! 😀

  9. Natsid jah……hullud on need ka ära normaliseerinud. Natsi austavat tiitlid jagatakse nii lahkelt, et inimene tänavalt ei tee enam vahet Saksa rahva suurel juhil hr. Adolf Hitleril ja suvalisel tüübil kes kusagil foorumis kaebab, et pagulased söövad silmad peast välja.

    Natsi visa selgitustöö hakkab vilja kandma. Orwelli newspeak jõudis mustanahalise islamiusku homopostimehe veergudele

    Hardo Pajula: kommunistide keelerööv.
    http://arvamus.postimees.ee/4194705/hardo-pajula-kommunistide-keeleroov

    Kas Sa tahad olla väärikas ja olla inimlik ja kuuluda Euroopasse, et pääseksid võidule Locke ja Newton, headus ja haridus, inimlikkus ja mõistus. Siis õigusta vägistamist.

    Meil panid 2 süürlast oma naised põlema. Jätkaks äkki debatti president Obama sõnadega reason science humanity dignity.

    Kas nasie põlema panemine on teaduslikult põhjendatud või siis pigem Eesti inimlikkuse ja väärikuse väljund ? Kas me peaksime ntx edaspidi naise põlema panemist nimetama terminiga scientific humanity. Et siis Eestis on tippteadus millel on ka inimlik mõõde ?

  10. Sa kas oled väga loll või ajad häma… demokraatia, nsvl on surnud? Kulla mees, klannid kes valitsesid nsvl on elus, nende järglased on elus, ühe tugevaima klanni esindaja on Putin, teise Trump, suhtlevad tihedalt omavahel juba ammu, sa pole ometi juhm, et kogu seda vastandamist usud? Eestis pole mingit marurahvuslust, Helme on sama klanni jooksupoiss, kapo proks on nsvl järglased, jälle samasse kohta niidid… maffia, Tarankov oli jälle sama klanni poolt siia pandud, või arvad kapo 20a lihtsalt heast südamest lasi tal jalutada…? Kasva suureks, mingit vabat Eestit ega maailma ega demokraatiat ei eksisteeri, eksisteerib raha võim, mida valitsevad erinevad klannid, mis rahvusest uuri ise, kui sa juba ei tea…

Submit a comment

Massive Presence Website