Eesti riigi minevikust, olevikust ja tulevikust

In KÕRGNIHILISM

Toon siin ära põhipunktid, mida inimesed on minult kõige rohkem küsima tulnud. Minul on automaatne umbusaldus Eesti meedia vastu, sest meie riigi ajakirjanduse tase on väga madal. Terve meie ajakirjanduslik põld on täis moonutusi ja kallutatust. Järgnev on minu kui üksikisiku arvamus eesmärgiga mitte lasta kõrvalistel mõjutajatel minu arvamust solkida, väänata või sensatsionaliseerida. 

Iga kodaniku kohuseks on kaitsta oma riiki. Riigikaitse pole ainult relvadega metsas jooksmine vaid see algab juba varem. Vaba ühiskonna kodanikul on õigus võtta sõna riigis toimuvate arengute kohta ning väljendada karistust kartmata oma seisukohta. Kuigi mulle ei pruugi meeldida Helmede sõnavõtud, siis on nende summutamine mõeldamatu. Teistsuguste mõtete avaldamise vabadus on demokraatliku riigi garant. Enda mõtete karistamise hirmus peitmine kuulub totalitaarse riigikorralduse minevikku.

Tugev riik ei karda erinevaid seisukohti, nahavärve ega eluviiside valikuid. Heas elukeskkonnas leitakse ühine keel ning toimub dialoog kui enesest mõistetav suhtlemise ja ühiskonnakorralduse vorm.

Rahvuslus on normaalne viis, kuidas ennast okupatsiooni ajal organiseerida ning ühise pingutuse najal võõrvõimust vabaneda. Eesti on noor riik ja me oleme arenguetappides, mis läbitud paljudes vabades riikides. Kuid kas meil oli plaan selle vabadusega midagi ette võtta? Mis suunas? Mida soovitame saavutada?

Ühel hetkel muutub tore ja soe rahvuslus mürgiseks. Seisev vesi muutub sogaseks ja mittejoodavaks. Me oleme siiani kinni üheksakümnendates, paljud on kinni isegi 1940ndates. Me jäime seisma. Sest meil pole plaani. Me kardame Nõukogude Liidu naasmist. See on suures osas vanemasse generatsiooni sisse kodeeritud. Nad kardavad selle kordumist. Hirm muutub psühholoogiliselt vihaks, sest meie vastas seisab suurriik. Säärane hirm loob stereotüüpe. Meil on stereotüübid teise nahavärviga inimeste, venelaste, geide ja narkootikumide kasutajate suhtes. Nõuka ajal eksisteerisid stereotüübid tätoveeritud ja pikkade juustega inimeste kohta. Seda stereotüüpi on noorem põlvkond kohanud veel tänapäevalgi.

Me ei suuda näha iseenda propagandat. Suutmatusest iseenda puudujääke märgata oleme need lükanud väliste stereotüüpide kaela. Rahvuslust kritiseeriv inimene on automaatselt kommunist. Hirm on nii suur. Muutume vaikselt Venemaa enda moodi, kus kodanikuliikumised ja inimõiguste grupid on potentsiaalsed vaenulikud agendid. Väliselt vaadates oleme loonud apartheidiriigi sarnase seisakriigi. Aga me ei taha seda kuulata, sest meie oleme endi silmis suurima valuga ohvrid. Meie valu tuleb esimesena.

Venemaa õigustab enda rikkumisi samuti väljasuremise ohuga. Muidugi me naerame. Ja siis teeme sama. Sest kui eestlus liigub edasi  rahvuslusest ja saaks osaks maailmast, siis me sureksime.

Iseseisvunud eesti rahvuskultuur on suuresti surmakultuur: morbiidsed on meie laulud, meie raamatud. Surmahirm suretab meid välja. Laulupeol rõhutatakse isamaa eest suremist, kõik on seotud mineviku meenutamisega. Need haavad ei tohi paraneda. Laps peab teadma, et iga hetk võib venelane ta küüditada. See laps peab kartma ja olema truu rahvuslusele. Laulupeo ajal pole keeruline lapsi ja vanemaidki härdusest nutma ajada, kuid see ühtsuse simulatsioon kehtib ainult järgmise nädalavahetuseni, kus eestlased taas üksteise kallal kisuvad. Need, kes seda mürgisust ei taha kolivad minema. Neid kutsutakse tagaselja riigireeturiteks.

Me pole tulnud toime siia jäänud venelaste lõimumisega. Me süüdistame selles venelasi. Kui esitatakse tõendid nende getostumisest, siis on nad ise süüdi. Keegi teine on kogu aeg süüdi. Meil on kaunis vanalinn ja Skype. Kutsume siia välisinvestoreid kui samal ajal on meie riigis juba teiste riikide väeosad. Valmistume tuumasõjaks. Selle sõja hirmus on igasugune kriitika riigi poliitika ja diskussioon eestluse tuleviku üle “venemeelse” maiguga. Kõik halb on venemeelne.

Nõukogude Liidu aegsete kujudega võitlemine on manipulatsioon. Sest me tahame need kujud küüditada. Sama sooviks kindlasti paljude venelastega teha sõjamälestustest hirmunud eestlased. Me pole endaga ausad. Kujudega võitlemine on pseudotegevus. Poliitikud on meid alt vedanud. Nad on tükeldanud elanikkonna gruppideks ja nad “püüavad hääli”. Nende asi on püsida võimul, mitte teha kriitilisi sõnavõtte. Ja oma ülemust ei tohi kritiseerida. Kasi minema kui ei meeldi, ukse taga on järjekord pikk.

Me pole adresseerinud “kasi minema kui siin ei meeldi” mentaliteeti. “Mina jään” kõlab õõnsalt. Need kes siia jäävad, ei tahagi maailma minna. Need kes lähevad, ei suuda naasta. Armastavad kodumaad, kuid siinne ksenofoobne õhkkond on liiast. Siin pole rahu. Sõda pole paljude jaoks lõppenud.

Eesti on väike aga valu on suur. Jah. Aga mis hetkest me lõpetame Venemaast sõltumise? Mis hetkest saame aru, et me ei vaja Venemaa vabandusi. Et me saame ise valust lahti saada. See on meie teha. Me ei pea Venemaa järel ootama. Pätsu aurahade järele nuiamine on kaitseministri poolt hale ja piinlik tegevus. Mida me nende aurahadega teeme? Mitte kedagi need ei koti. Venemaa vabandus pole vajalik. Traumast ülesaamine on meie endi kätes.

“Kui nii, siis nii,” vastas tuttav kui küsisin kas ta sõda ei karda. “Tuleb, siis tuleb, mul on vaja pangalaenu maksta.” Nii normaalne. Mida me üldse teha saame? Garanteerida mujal arenenud riikides ammu olemas olevad inimõigused ja liikuda edasi. Seda ei saa sundida. See peab olema vabatahtlik. Seadusega ei sunni kedagi midagi tegema. Sundimine suurendab vastupanu.

Rahvuspropaganda on eestluse turundus: pääsukese või rukkilillega toode on automaatselt parem kui teine sama hinnaga toode. Eestlus on ammu muudetud brändiks, tooteks. Coca-cola reklaam on turundus. Rahvuse turundus on poliitiline propaganda. See, et eestlane on kõige-kõige. Pole uhke olla eestlane. Sa ei saanud oma rassi ega rahvust valida. Uhke saad olla oma tegude suhtes, oma vaevanähtud tulemuste üle. Kas mäletate, kui mingi hetk olid lipukesed isegi autode külgvaatepeeglite küljes?  Kas lipulehvitamine teeb sind eestlaseks? Lippu demonstreeritakse pidupäevadel, kui siiski. Kui see muutub labaseks lehvitamiseks, on sellest saanud sisuta sümbol.

Kui sümbol on õõnes, on see rabe. Eesti muutub järjest rabedamaks. Minu Sirbi artikkel mõjus paljudele nii, nagu oleksid öelnud alkohoolikule et ta joob liiga palju. Reaktsioon on sama. Sest me ei suuda end rahvusena kõige paremini kõrvalt vaadata. Oma süü on ka meedial. Meie riigi meedial. Ajakirjanduse kriitika ei võrdu tolle institutsiooni mahasurumise katsega. Riigi kritiseerimine ei võrdu riigi hävitamise katsega. Loe need kaks laused uuesti üle.

Me kaldume marurahvuslusse. Me ei pruugi seda näha, aga hetkel on veel võimalus joomine maha jätta. Me ei sure ära, kui meil on laulukaare all rõõmsamad viisid. Kultuuri väljasuremisest räägivad inimesed, kes ise kultuuri ei loo. Ainus viis kuidas marurahvuslus Eesti kultuuri panustab, on alkoholi ja tubakatoodete manustamise läbi. Sellest tulevnev surmamaks toidab omakorda Kultuurkapitali. Eestlaste surnuksjoomine ja haigeks suitsetamine toidab meie kultuuri. Lätist viinatoomine hävitab Eesti kultuuri. Paljude protestivorm valitsuse maksude vastu seisneb kultuurile ärapanemises. Hakka alkohoolikuks ja näita Ossinovskile kes on kes.

Me ei sure välja. Sõja tulek ei sõltu meist. Meie oleme riigina suurriikide mängukanniks. Teine Maailmasõda on läbi. Nõukogude Liit on surnud. Tervislik rahvuslus on jäänud hallitama ja muutunud mürgiseks, ühiskonda lõhestavaks. Marurahvuslus tõrjub välja kõik, kes pole nende moodi. Ja see võib veel kasvada, kui tavalised kodanikud ise sõna ei võta.

Kui sa näed, et kedagi tänaval rünnatakse, siis sa lähed võimaluse korral vahele või kõnnid edasi? Kui kedagi kiusatakse tema väljanägemise pärast, kas sa läheksid teda kaitsma? Kas sa kuulud inimrassi? Sest inimrass tuleb enne rahvust. Me ei saa sundida endid rahvusreservaati, kus põhiõigused on ainult väljavalitud rahvuseliidil ja kõik teised on väheminimesed. Kõik, kes soovivad Eestit edasi viia on siia oodatud. Kõik, kes soovivad rahumeelselt elada.

Me ei sure välja, me sureme sisse. Hirmuühiskond, mida meie ümber luuakse, tapab meie vaimu. Ära karda rääkida, arutada. Meile pole seda kunagi õpetatud, sest veel elab NLiidu mäletav ja nende poolt mõjutatud põlvkond. Aga noored tahavad edasi liikuda: Eestiga või Eestita. Valuta. Tänapäevas.

65 Comments

  1. “Me pole tulnud toime siia jäänud venelaste lõimumisega”, sest omal ajal just Eesti ümberrahvastamiseks ja -keelestamiseks toodi siia nii palju umbkeelset rahvast, et kolmandikku elanikkonnast polegi võimalik 2/3 sisse lahustada

  2. Rahvuslusel oleks küll mõte, kui see oleks parim viis just siin, selles ajas ja kohas elamiseks ja hakkamasaamiseks. Pole kindel, et THI või Elon Musk, Edward Lucas või keegi teine seda meist nii palju paremini teaks. Loomulikult pole enamikul meist asja meestega nagu Albright, Cheney või Brzezinski, kelle unistustes meil paistab olevat tõeliste EEST-laste, rinderiigi eestväelaste roll.

    Pole ka paha, kui me eestlastena pühitseme mingite pidudega oma inimeseksolemist – aga inimlikkus peab olema peamine, ja siis me tõesti ei saa kedagi välja jätta. Meie eestlastena oleme inimesed, see on kahtlemata veidrus, see on natuke imeline selles suures ilmas, aga kõigest hoolimata on see vaid üks osa kogu inimsusest.

    Ja lõpuks, NATO näeb meie tulevikku juba selgelt ette, ja see tulevik on metsavendlus. Miski, mis tuli pärast teist suurt.

    • jah. rahvuslus kaotab iga iseseisvumisest kaugeneva aastaga oma mõju. avanenud maailma osaks saades peame kohanema, mitte kapselduma. valitsused enam tehnoloogilisi arenguid ei kontrolli, ideoloogia laguneb vaikselt laiali. isegi venemaa ei suuda kaasajaga võidelda muudmoodi kui absurdsete seaduste najal. laulupidu on whatever, aga kas meil on mingit muud nähtust peale selle ka ette näidata? mingi selline, kus inimesed tunneksid ühtsust ja mis oleks kaasaegne? seda oleks vaja.

      head mõtted muidu!

  3. Saan ma aru, et laulupidu on tõesti kole ja seetõttu tuleb sõda?
    Või mis selle jutu point nüüd on?

    Tundub, et tegelikult oleks hea kui inimesel, kes publitseerib oleks mingisugunegi struktuurne nägemus elust ja ühiskonnast.

    Aga avan ka veidi konstruktiivsemalt sisu.
    Lähtuvalt kultuuriteadustest, kaugemalt bioloogiast ning ka abstraktsetest mudelitest, võib üldistada, et igasugune mitmekesisus on hea. Mitmekesised ühiskondlikud struktuurid on dünaamilised, evolutsioon toimib ning kriiside puhul tekivad refuugiumid, kus on lootust säilimisele.

    Mitmekesisus eeldab aga teatavat struktuuri, mille moodustavad omavahel sobivad, ühtsed kogukonnad. See ei ole nii, et kui ühes majas elab inimene Norrast, Ghanast, Peruust ja üks ainu, siis on meil tegemist suurepärase kultuurikeskkonnaga. EI – see keskkond mis tekib on kehva inglise keele poolt liidetud lõdvalt seotud punt, mis ei loo mingit toimivad struktuuri, see on ühtlane hall pudru.

    Ka perekond on liiga väike mitmekesise keskkonna loomiseks, vaja on suuremaid, tihedalt seotud kultuurikomplekse, mis tekitavad jõulist väljundit.

    Sellisest vahvast konstruktiivsest väljundist on hea just näide Eesti Laulupidu. Täiesti unikaalne, omanäoline, välismaalastel on põnev vaadata ja just sellised asjad toidavad mitmekesisust maailmas.

    Pärnitsa jauramine üritab justkui väita, et kole mitmekesine on see, kui igal peol esinevad kõik kes tahavad. No muidugi, see on ju kohutav, kui Madonnat ei lasta laulupeole esinema, milline kitsarinnalisus. Eriti hädasti oleks tarvis sinna Lõuna-Korea raadio estraadiorestrit. EI – kogu asja võlu ongi selles, et ollakse teistmoodi, unikaalsed maailmas – ja just sellest on Eestis puudus.

    Kui mööda maailma ringi sõita, siis on igal pool midagi ägedat, mida kohalikud teevad teistmoodi, mis on lihtsalt lõbus, liidab kogukondasid või misiganes. Osadele üritustele kutsutakse ka võõraid, osad on kinnised. Aegaajalt on nende lähedal küll mõned Pärnitsad, kes soiuvad, milline lollus see kõik on ja kuidas sõda tuleb, kuid reeglina antakse neile pudel kätte ja siis on nad ilusti vait ja ärkavad hommikul puu alt. Sest elu on selline, et alati leidub grupp inimesi, kes põevad mingit sisemist valu, mis paneb neid omasid maha tegema. Aga ka väiksed Pärnitsad on oluline osa elujõulisest keskkonnast. See oli küll fopaa, et Sirp Pärnitsa artikli publitseeris aga muidu kõik tore.

    Ühesõnaga go Laulupidu, ning tehke ka teisi ägedaid asju, olgu need rahvuslikud või mitte!

  4. See mille üle kisa käib ei ole rahvuslus vaid “vene usk”. Rahvuslust on meil üsna vähe. Ja juurde ei tule sest lähituleviks arenevad majanduslikud ja poliitilised protsessid selliseks, et natsi värgile pole enam alternatiivi. Mitte ainult meil vaid kogu Läänemaailmas.

    • ekre marurahvuslus on sarnane praeguse venemaa sihtidele ja saavutustele. mingi parempoolsus on siiski vajalik, samuti vasakpoolsus jne. parempoolsus käib ka mitmekesisuse juurde ja seda elimineerida ei tohi. samuti tuleb vaadata, et end täis sittuvad vasakpoolsed liialt lolliks ei lähe.

      • Ekre pole mitte niivõrd rahvuslik vaid kopipaste USA kontrollitud opositsioonist konservatiivsusest, mis Trumpiga koos põhja lasti. Koos vasakpoolsuse ja parempoolsusega.

        Pole neid asju enam. Samuti ka kapitalismi ega sotsialismi ega muid Brežnevi pakke. Viisakad inimesed nimetavad seda postideoloogiliseks ajastuks.

        Natsid nimetavad seda natsi värgiks sest kui me võtame asjad mida inimesed tahavad ja jätame välja asjad mida inimesed ei taha, siis hakkab ühiskond meenutama midagi väga sarnast sellele mida hr. Hitler Mein Kampfis kirjeldas.

        Ja mitte keegi ei saa seda ära hoida.

      • seleta pls EKRE ja Venemaa sihtide ühtsust?
        Venkudel kõik vene väljapaistvamad rahvuslased on hetkel represseeritud. Alles jäänud on dissidentide staatuses. Nii et selle ütluse taga peab vist olema mingi sügavam idee.

  5. Silmakirjalik Pärnits väidab justkui põhjapanevalt et inimrass tuleb enne rahvust. Vaidlen vastu et rahvus tuleb siiski enne inimrassi, ja enne rahvust tulevad väiksemad kogukonnad kuni perekonna ja iseendani välja… ja oma särk on ihule tegelt ikka kõige lähemal. Niiet millistel uurimustel põhineb Pärnitsa ebareaalne väide? 😀

    • Me sünnime siia maailma inimeseks. Alles järgmises ringis tehakse meist eestlased, venelased, korealased või keda iganes vaja on.

      • Täitsa nõus et inimene sünnib ilma väga enesekeskse inimesena, millest aga tõelise rahvuse tunnetuseni on veel väga mitu arenguastet kasvuruumi. Kas Pärnits soovib sellisel juhul esmase enesekeskse inimese suunas tagasi liikuda, mida ekslikult edasiliikumiseks peab? 😀

  6. Soovitan artikli autoril (või samas, kellel tahes) tutvuda Berdjajevi teose “Inimese orjusest ja vabadusest”, III peatüki osaga c, “Natsionalismi kiusatus ja orjus. Rahvas ja rahvus”. Mõned sarnased mõttekäigud või lähtepunktid ja ka üldiselt üks suurepärasemaid natsionalismi käsitlusi, mis mõjub väga kainestavalt aastal ka aastal 2017.

  7. Midaiganes kommunistid ka ei teinud, fašismi üle mõtlesid nad paratamatult ja põhjalikult. Rahva ja rahvusega pole sellel suuremat pistmist, nii ütleb Georgi Dimitrov (att: wonder) “Fascism is an open terrorist dictatorship of the most reactionary, the most chauvinistic, the most imperialistic elements of the financial capital… Fascism is neither the government beyond classes nor the government of the petty bourgeois or the lumpen-proletariat over the financial capital. Fascism is the government of the financial capital itself. It is an organized massacre of the working class and the revolutionary slice of peasantry and intelligentsia. Fascism in its foreign policy is the most brutal kind of chauvinism, which cultivates zoological hatred against other peoples.” Võib-olla mõned mõttekeerud ka kohalikele nihilistidele?

    • Kommunismi analüüsimiseks tuleb esmalt meeles pidada ühte tähtsat asjaolu. Kommunism ei ole mitte poliitika või ideoloogia vaid geneetikal ja teistsugusel ajustruktuuril baseeruv hullumeelsus. Enne selle asjaolu mõistmist ei saa kommunistide tekste ega tegusid analüüsida. Tegelikult pole isegi nimi kommunist õige, sest ntx nõiajaht käis aastasadu enne Pariisi Kommuuni. Samuti toimub enamus hulluseid väljaspool poliitikat.

      Põhimõtteliselt on probleem sama miks ment kunagi seeriamõrvareid kätte ei saanud. Normaalse inimese aju töötab hoopis teistmoodi kui seeriamõrvaril ja sellepärast läksid kõik mendi analüüsid metsa. Samamoodi ei suuda normaalne inimene kommunistide kirjutisi mõista enne kui ta ei saa aru hullumeelse aju toimemehhanismist.

      Pange googlesse ntx liberal brain different vms. Geenetilise kaasa sündinud hullumeelsuse kohta on teadusuuringuid päris palju. Tõsi küll need räägivad ka mingisugusest konservatiivsusest aga keegi ei suuda selgeks teha mis asi see selline on. Konservatiividest sogavad uuringud ainult sellepärast, et need tänapäeva poliitilises atmosfääris tehtud saaks.

      Kes see “fašist” siis on? Psühhiaatrias on selline tegelane nagu luulukuju. See on hullu välja mõeldud tüüp, kellele siis omistatakse kas kõige paremaid või siis kõige hullemaid omadusi. Esimene laialt tuntud hea luulukuju oli “üllas punane mees”

      Teises otsas on kole elukas nimega nats või fašist. Tegemist pole samamoodi mingi reaalse inimesega vaid hullu välja mõeldud paranormaalse koletisega. Esimene laialt tuntud paha luulukuju oli “nõid”

      Heade ja pahade luulukujude vahel toimub piibellik võitlus, milles hull ka ise kaasa lööb. Hull lööb kaasa kõigi vahenditega sest vaenlane on niivõrd jube, et tema hävitamiseks on kõik lubatud. Täpselt samamoodi nagu Piiblis ei panda pahaks Jumalale Soodoma ega Gomorra hävitamist ega veeuputust sest vaenlaseks polnud keegi muu kui Saatan ja sellisel juhul eesmärk pühitses abinõu. Normaalsed inimesed loevad imestusega Piiblit ja otsivad sealt, mida küll Saatan kurja tegi.

      Riikide ja maadega on täpselt sama lugu. “Euroopa” pole hullu jaoks mitte mingi reaalselt eksisteeriv koht vaid hullu ajus sündinud kujutluspilt paradiisist. Sellepärast hull räägibki, et me peame Euroopasse jõudma ning normaalsed inimesed ei suuda ära imestada, miks me peaksime jõudma kohta kus me juba 10 000 aastat olnud oleme.

      ja ka terminoloogiaga on sama lugu. Hullu jaoks tähendavad sõnad hoopis midagi muud kui normaalse inimese jaoks. ntx haridus. Kui hull käratab, et “mine hari ennast” , siis ta ei mõtle et Sa peaksid ühele doktorikraadile lisaks veel teise omandama. Hull tahab, et Sa mingit sorti valgustust saaksid, et Sa tema mõttemaalimaga nõustuksid. Harimatud pole mitte ainult ossid vaid ka Teaduste Akadeemia liikmed ja isegi Nobeli preemia laureaadid.

      Hr. Dimitrov väidab, et fašism “is an organized massacre of the working class” ja tavalised inimesed loevad imestusega Hitleri Saksamaa tööliste elust ja unistavad sarnase massimõrva ohvriks saamisest. Kui paljudel lihttöölistel on isegi tänapäeval maja auto ja selline palk, et naise saaks 5 lapsega kodus olla? Maja on enda oma. Hitleri Saksamaal kustus eluasemelaen peale kolmandat last nii et ei pidanud eluaeg panka orjama. Egas Saksa töölised asjata Hitleri eest Riigikatselei varemetes viimase padrunini ei sõdinud.

      Vaat sellised lood nende “fašistidega”. Tegelikult tuleks seda 3500 aastat kestnud hullumeesust pikemalt selgitada. Esimene kommunismi ehitamise katse tehti Vanas Egiptuses 1500 BC ja tulemus oli selline nagu kommunismiga ikka.

      Asi on oluline sellepärast, et kuigi praeguse maailmakorra hukatus on käeulatuses, siis hullud jäävad ikka meie keskele ja leiavad võimaluse ühiskonda kiusata. Ntx võivad inimõiguslased väga vabalt Kirikusse tagasi kolida ning rassistide püüdmise asemel jätkata nõiajahiga sealt kus see omal ajal pooleli jäi. Või leiutatakse meile peale nõidade, kulakute ja rassistide veel mingid senitundmatud koletised keda taga ajada.

      • “Või leiutatakse meile peale nõidade, kulakute ja rassistide veel mingid senitundmatud koletised keda taga ajada.”

        Juudid, vabamüürlased, kultuurimarksistid, multikulturalistid jms näiteks? See hullumeelsus on meil siin alati käeulatuses.

        • Aga muidugi. Ma ju mainisin, et kui hullud alles jäävad, jääb hullus ka. Tänased sallivad ja avatud võivad väga vabalt muutuda sallimatuteks ja suletuteks. Avatud Eesti Fond muutub Suletud Eesti Fondiks ja hakkab nõudma näiteks, et välissaatkonnad tuleks minema kihutada ja teiste riikide lennufirmad ei tohi enam siia lennata.

          Salliva Eesti Facebook muudetakse Sallimatu Eesti Facebookiks ja vihakõne asemel hakatakse nõudma hoopis armastusõne kriminaliseerimist. Et siis lähed vangi kui tuleb välja, et Sa ntx oled 10 aastat tagasi öelnud, et neegritega kannatab täiesti asju ajada.

          Sealsed inimesed jäävad samaks. Ega hulludel pole vahet kuidas kiusata. Peaasi et kiusata. Lobjakas ja Remsu materdaksid heameelega multikulturaliste kes ei sobi keskaegset suletud SRÜsse kuuluvat Eesti esindama…:D

      • Tore, et töölisel auto on, vanasti oli vaesel ainult eesel. Pika lause panin puhtalt viisakusest ja see sai kenasti ära kasutatud. Oluline oli muidugi see – “Fascism is the government of the financial capital itself.” Dimitrov ütleb ka – ja seda on Süüriaski näha –, et röövlijõugud püsivad koos ainult seni, kuni midagi jagada on. Kasvõi laskmata venekaru nahka.

        • Sellisel juhul oli Hitler koos oma liitlastega fašismi vastased sest teadupärast sai Hitleri majandusime võimalikuks just nimelt finantskapitali minema kihutamisel ja riigi emiteeritaval võlavabal rahal. Saksamaal polnud rahanduskriisi ega inlatsiooni isegi mitte sõja viimasel päeval.

          Internetis on jah üht teist Hitleri Saksamaa väidetavast jubedast võlast aga mitte keegi ei vaevu seletama kes siis Hitlerile ntx 1945 heldel käel laenu andis ? Või siis midagi võlgu müüs. 1944-1945 oli enam-vähem kõigile selge, et Hitleri Saksamaa pikaajaline maksevõimekus ei ole pehmelt öeldes mitte just kõige paremas korras.

          Mis muidugi tõestab jälle, et kommunism on geneetikal baseeruv hullumeelsus. Tõrvata teist sellest, mille vastu ta kõige rohkem võitleb. Päevapoliitilise kasuga seda seletada ei saa. Dimitrov kirjutas ülaltoodud fraasi millalgi 1934-1935 ja tol momendil polnud pangad ja rahandussüsteem tervikuna 1930 date majanduskriisi all ägava avalikkuse silmis üleüldse populaarsed institutsioonid .

  8. Kas sain õigesti jutu sisust aru?
    Olla eestlane aastal 2017, kes nutab sõjaaegu ning pelgab venelast on täiega MAINSTREAM

  9. Ehk ma eksisin, aga nii ma pingisin Terepingi: “Üldsegi ei viitsi, varsti vist tuhandeid kommentaare ja nende seas käputäis, kus vähegi mõistmist. Igal juhul mina näen esimest korda eesti keeles täielikult tühistavat teksti, nihilismi par excellence. Mida see tekst siis teeb? Ta tühistab iseend, kõik, mis seal kirjas ja millega mina pea lõpuni nõus olen. Kõik, mis seal sees, saab narruseks ja tühistatuks, aga – ja see on mõõtmatu aga – ta tühistab veel täiuslikumalt kõik selle, mis tema vastu astub. Rahvuslased jätab ta ilma kultuurist, EKRE-st saab süvariigi käepikendus, mis ta ilmselt niigi on olnud; ja kristlastest saavad variserid ja kirjatundjad, kes Kristuse ristile saatsid. See tekst on ohver sõbra nimel, millist mina veel näinud ei ole. See on nii suur ja veider asi, et seda poleks pidanud olema. Kõik kinnitavad seda, kõik koorid laulavad sellest.”

  10. Väga hea jutt, aga ma kardan, et üle poole eestlasi loeb (või noh.. loeks kui see üldse kuidagi nendeni jõuaks) seda vaid mõttega käsikäes kuidas aga antud kirjatükis esitatud seisukohale vastu saaks vaielda.

    Võib-olla olen ma ise ka ülekohtune kuid mulle tundub, et tähelepanuväärselt suurel osal meie elanikkonnast (vähemalt avaliku elu tegelaste ja netikommentaatorite hulgas ühtviisi, mõnevõrra ka oma töökaaslaste juures täheldanud) ongi eesmärk omaette olla võimalikult sapine ja hukkamõistev kõigi vastu, kes natukenegi vabamad, tolerantsemad või teisiti mõtlevad on kogu sellel rahvuslus/riigi/poliitika teemal – ning tegu pole mitte niivõrd mingi trauma tagajärjega vaid – see on midagi mida nad naudivad – konkreetselt pakubki mõnu olla.. ma ei tea, fashist (mitte ajaloolise terminina vaid kaasaegse sõimusõnana) või midagi sellist?

    • Jah. Eestlase suurimaks vaenlaseks on justkui alati teine eestlane. Ka välismaal. Enda elu ja puudujäägid lähevad korraks meelest, kui teise kallal võtta. Kui mina saan kogu rahva patud enda kaela, tuntakse ennast puhtamana. Ei pea ennast analüüsima. Sama on meil stereotüüpide loomisega: kõik nähtused meie ühiskonnas saavad peegeldatud kellegi teise peale. See on mürgine ja tõsine sümptom, mis ei lase meil halvemas variandis kunagi Ida-Euroopast väljuda. Eks vabamalt mõtlevad inimesed lihtsalt lahkuvadki ja ükski riigi poolt pakutud programm ei veena neid laias plaanis naasma. Ajude väljavool jätkub.

Submit a comment

Massive Presence Website