Eesti riigi minevikust, olevikust ja tulevikust

In KÕRGNIHILISM

Toon siin ära põhipunktid, mida inimesed on minult kõige rohkem küsima tulnud. Minul on automaatne umbusaldus Eesti meedia vastu, sest meie riigi ajakirjanduse tase on väga madal. Terve meie ajakirjanduslik põld on täis moonutusi ja kallutatust. Järgnev on minu kui üksikisiku arvamus eesmärgiga mitte lasta kõrvalistel mõjutajatel minu arvamust solkida, väänata või sensatsionaliseerida. 

Iga kodaniku kohuseks on kaitsta oma riiki. Riigikaitse pole ainult relvadega metsas jooksmine vaid see algab juba varem. Vaba ühiskonna kodanikul on õigus võtta sõna riigis toimuvate arengute kohta ning väljendada karistust kartmata oma seisukohta. Kuigi mulle ei pruugi meeldida Helmede sõnavõtud, siis on nende summutamine mõeldamatu. Teistsuguste mõtete avaldamise vabadus on demokraatliku riigi garant. Enda mõtete karistamise hirmus peitmine kuulub totalitaarse riigikorralduse minevikku.

Tugev riik ei karda erinevaid seisukohti, nahavärve ega eluviiside valikuid. Heas elukeskkonnas leitakse ühine keel ning toimub dialoog kui enesest mõistetav suhtlemise ja ühiskonnakorralduse vorm.

Rahvuslus on normaalne viis, kuidas ennast okupatsiooni ajal organiseerida ning ühise pingutuse najal võõrvõimust vabaneda. Eesti on noor riik ja me oleme arenguetappides, mis läbitud paljudes vabades riikides. Kuid kas meil oli plaan selle vabadusega midagi ette võtta? Mis suunas? Mida soovitame saavutada?

Ühel hetkel muutub tore ja soe rahvuslus mürgiseks. Seisev vesi muutub sogaseks ja mittejoodavaks. Me oleme siiani kinni üheksakümnendates, paljud on kinni isegi 1940ndates. Me jäime seisma. Sest meil pole plaani. Me kardame Nõukogude Liidu naasmist. See on suures osas vanemasse generatsiooni sisse kodeeritud. Nad kardavad selle kordumist. Hirm muutub psühholoogiliselt vihaks, sest meie vastas seisab suurriik. Säärane hirm loob stereotüüpe. Meil on stereotüübid teise nahavärviga inimeste, venelaste, geide ja narkootikumide kasutajate suhtes. Nõuka ajal eksisteerisid stereotüübid tätoveeritud ja pikkade juustega inimeste kohta. Seda stereotüüpi on noorem põlvkond kohanud veel tänapäevalgi.

Me ei suuda näha iseenda propagandat. Suutmatusest iseenda puudujääke märgata oleme need lükanud väliste stereotüüpide kaela. Rahvuslust kritiseeriv inimene on automaatselt kommunist. Hirm on nii suur. Muutume vaikselt Venemaa enda moodi, kus kodanikuliikumised ja inimõiguste grupid on potentsiaalsed vaenulikud agendid. Väliselt vaadates oleme loonud apartheidiriigi sarnase seisakriigi. Aga me ei taha seda kuulata, sest meie oleme endi silmis suurima valuga ohvrid. Meie valu tuleb esimesena.

Venemaa õigustab enda rikkumisi samuti väljasuremise ohuga. Muidugi me naerame. Ja siis teeme sama. Sest kui eestlus liigub edasi  rahvuslusest ja saaks osaks maailmast, siis me sureksime.

Iseseisvunud eesti rahvuskultuur on suuresti surmakultuur: morbiidsed on meie laulud, meie raamatud. Surmahirm suretab meid välja. Laulupeol rõhutatakse isamaa eest suremist, kõik on seotud mineviku meenutamisega. Need haavad ei tohi paraneda. Laps peab teadma, et iga hetk võib venelane ta küüditada. See laps peab kartma ja olema truu rahvuslusele. Laulupeo ajal pole keeruline lapsi ja vanemaidki härdusest nutma ajada, kuid see ühtsuse simulatsioon kehtib ainult järgmise nädalavahetuseni, kus eestlased taas üksteise kallal kisuvad. Need, kes seda mürgisust ei taha kolivad minema. Neid kutsutakse tagaselja riigireeturiteks.

Me pole tulnud toime siia jäänud venelaste lõimumisega. Me süüdistame selles venelasi. Kui esitatakse tõendid nende getostumisest, siis on nad ise süüdi. Keegi teine on kogu aeg süüdi. Meil on kaunis vanalinn ja Skype. Kutsume siia välisinvestoreid kui samal ajal on meie riigis juba teiste riikide väeosad. Valmistume tuumasõjaks. Selle sõja hirmus on igasugune kriitika riigi poliitika ja diskussioon eestluse tuleviku üle “venemeelse” maiguga. Kõik halb on venemeelne.

Nõukogude Liidu aegsete kujudega võitlemine on manipulatsioon. Sest me tahame need kujud küüditada. Sama sooviks kindlasti paljude venelastega teha sõjamälestustest hirmunud eestlased. Me pole endaga ausad. Kujudega võitlemine on pseudotegevus. Poliitikud on meid alt vedanud. Nad on tükeldanud elanikkonna gruppideks ja nad “püüavad hääli”. Nende asi on püsida võimul, mitte teha kriitilisi sõnavõtte. Ja oma ülemust ei tohi kritiseerida. Kasi minema kui ei meeldi, ukse taga on järjekord pikk.

Me pole adresseerinud “kasi minema kui siin ei meeldi” mentaliteeti. “Mina jään” kõlab õõnsalt. Need kes siia jäävad, ei tahagi maailma minna. Need kes lähevad, ei suuda naasta. Armastavad kodumaad, kuid siinne ksenofoobne õhkkond on liiast. Siin pole rahu. Sõda pole paljude jaoks lõppenud.

Eesti on väike aga valu on suur. Jah. Aga mis hetkest me lõpetame Venemaast sõltumise? Mis hetkest saame aru, et me ei vaja Venemaa vabandusi. Et me saame ise valust lahti saada. See on meie teha. Me ei pea Venemaa järel ootama. Pätsu aurahade järele nuiamine on kaitseministri poolt hale ja piinlik tegevus. Mida me nende aurahadega teeme? Mitte kedagi need ei koti. Venemaa vabandus pole vajalik. Traumast ülesaamine on meie endi kätes.

“Kui nii, siis nii,” vastas tuttav kui küsisin kas ta sõda ei karda. “Tuleb, siis tuleb, mul on vaja pangalaenu maksta.” Nii normaalne. Mida me üldse teha saame? Garanteerida mujal arenenud riikides ammu olemas olevad inimõigused ja liikuda edasi. Seda ei saa sundida. See peab olema vabatahtlik. Seadusega ei sunni kedagi midagi tegema. Sundimine suurendab vastupanu.

Rahvuspropaganda on eestluse turundus: pääsukese või rukkilillega toode on automaatselt parem kui teine sama hinnaga toode. Eestlus on ammu muudetud brändiks, tooteks. Coca-cola reklaam on turundus. Rahvuse turundus on poliitiline propaganda. See, et eestlane on kõige-kõige. Pole uhke olla eestlane. Sa ei saanud oma rassi ega rahvust valida. Uhke saad olla oma tegude suhtes, oma vaevanähtud tulemuste üle. Kas mäletate, kui mingi hetk olid lipukesed isegi autode külgvaatepeeglite küljes?  Kas lipulehvitamine teeb sind eestlaseks? Lippu demonstreeritakse pidupäevadel, kui siiski. Kui see muutub labaseks lehvitamiseks, on sellest saanud sisuta sümbol.

Kui sümbol on õõnes, on see rabe. Eesti muutub järjest rabedamaks. Minu Sirbi artikkel mõjus paljudele nii, nagu oleksid öelnud alkohoolikule et ta joob liiga palju. Reaktsioon on sama. Sest me ei suuda end rahvusena kõige paremini kõrvalt vaadata. Oma süü on ka meedial. Meie riigi meedial. Ajakirjanduse kriitika ei võrdu tolle institutsiooni mahasurumise katsega. Riigi kritiseerimine ei võrdu riigi hävitamise katsega. Loe need kaks laused uuesti üle.

Me kaldume marurahvuslusse. Me ei pruugi seda näha, aga hetkel on veel võimalus joomine maha jätta. Me ei sure ära, kui meil on laulukaare all rõõmsamad viisid. Kultuuri väljasuremisest räägivad inimesed, kes ise kultuuri ei loo. Ainus viis kuidas marurahvuslus Eesti kultuuri panustab, on alkoholi ja tubakatoodete manustamise läbi. Sellest tulevnev surmamaks toidab omakorda Kultuurkapitali. Eestlaste surnuksjoomine ja haigeks suitsetamine toidab meie kultuuri. Lätist viinatoomine hävitab Eesti kultuuri. Paljude protestivorm valitsuse maksude vastu seisneb kultuurile ärapanemises. Hakka alkohoolikuks ja näita Ossinovskile kes on kes.

Me ei sure välja. Sõja tulek ei sõltu meist. Meie oleme riigina suurriikide mängukanniks. Teine Maailmasõda on läbi. Nõukogude Liit on surnud. Tervislik rahvuslus on jäänud hallitama ja muutunud mürgiseks, ühiskonda lõhestavaks. Marurahvuslus tõrjub välja kõik, kes pole nende moodi. Ja see võib veel kasvada, kui tavalised kodanikud ise sõna ei võta.

Kui sa näed, et kedagi tänaval rünnatakse, siis sa lähed võimaluse korral vahele või kõnnid edasi? Kui kedagi kiusatakse tema väljanägemise pärast, kas sa läheksid teda kaitsma? Kas sa kuulud inimrassi? Sest inimrass tuleb enne rahvust. Me ei saa sundida endid rahvusreservaati, kus põhiõigused on ainult väljavalitud rahvuseliidil ja kõik teised on väheminimesed. Kõik, kes soovivad Eestit edasi viia on siia oodatud. Kõik, kes soovivad rahumeelselt elada.

Me ei sure välja, me sureme sisse. Hirmuühiskond, mida meie ümber luuakse, tapab meie vaimu. Ära karda rääkida, arutada. Meile pole seda kunagi õpetatud, sest veel elab NLiidu mäletav ja nende poolt mõjutatud põlvkond. Aga noored tahavad edasi liikuda: Eestiga või Eestita. Valuta. Tänapäevas.

65 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website