Eesti 100. Kolmkümmend aastat võõra kinnisidee pantvangina.

In SNAP

Terve mõistusega välisvaatleja jaoks võib Eesti Vabariigi välis-, majandus-, energia-, transport- ja osaliselt ka sisepoliitika küllalt skisofreenilisena näida. Või enesetapjalikuna ja selle väljendusena ka osalt lausa hüsteeriliselt paranoilisena.

Selle asemel, et soomlaste kombel lõigata kasumit suhetest metsiku idanaabriga, kaevab Eesti idapiirile juba pea kolmkümmend aastat virtuaalset krokodillidega täidetud vallikraavi ja unistab sellest, et mingi puksiir tõmbaks meid mõnituhat kilomeetrit lääne poole, et Eesti ja Venemaa vahel lainetaks uus ookean. Ega ka kaigaste kodaratesse loopimine pole siin viimane relv. Raudtee-, gaasi- ja elektripoliitikat aetakse täpselt selles suunas nagu oleks seal 1000 miles of ocean vahel.

Miks see nii on? Miks nii juhtus? Selge see, et idanaaber on maailma iga halva asja põhjus, aga sisuliselt see pole probleem, kui kuri on näiteks Saudi-Araabia või Hiina. Kaupa ikka saab teha. Just business!

Aga Venemaaga seda ei saa, ei või, et tohi. Sest ollakse omaks võtnud mingist vanast Läänemaade think-tankist, ideest ja kontseptsioonist pärinev suhtumine, et osaliselt euroopalik Venemaa ei sobi normaalsesse maailma just oma suuruse ja mitmekesisuse pärast. Oma mitmekesisuse ja suuruse ja rahvuskooseisu pärast ta ei mahtu Euroopa kodanliku rahvusriigi malli mõõtmetesse ja jääb impeeriumuks igavesti. Seal saab küll olla mingi versioon kapitalismist, aga mitte küll kodanlikust national-demokraatiast.

Niisiis tekkis kunagi idee, et Venemaa võiks lõhkuda ajalooliselt ja majanduslikult mõistlikeks tükkideks. Osad neist võiks olla ka Euroopa väärilised.  Pretsendente on sellest isegi olemas. Tšehhoslovakkia riik oli tükeldatud ajaloolisteks osadeks, samamoodi endine Jugoslaavia.

Osaliselt see õnnestus ka „Suure Venemaa“ puhul aastal 1991. Oli küll intsidente – Armeenia-Aserbaidžaan, Moldova, Gruusia-Apsuamaa-Osseetia[?], Tšetšeenia jne. See aga oli väike veri võrreldes isegi Jugoslaaviaga. Nii et projekt oli lootustandev, aga oli vaja arvestada ka sellega, et kui allesjäänud Venemaal tekiksid Novgorodi Anarhia, Kaasani Kalifaat, Moskva Keiseririik ja muud taolised üksused, siis asi nii lihtsalt enam ei läheks – palju relvastust pluss „kõik on vennad“. Vennatapmine on ajalooliselt eriti ränk ja sünge värk. See vendlus pole olnud tapmisel pidurdav, vaid innustav.

Kui see stsenaarium realiseeruks, siis uue-vana Eesti Vabariigi jaoks oleks põhiohtudeks:

1)Ühise elektrisüsteemi kokkuvarisemine rivaalitsevate osariikide-uusriikide vahelise võitluse tulemusena. See oleks ülekoormus Eesti elektrijaamadele ja põhjustaks blackoute.

2)Sarnane on lugu gaasivarustusega: Vene Gazprom saab funktsioneerida ainult suurriigis. Kui on olemas väiksemate riikide huvid, kus iga üks tahab enda osa fossiiltasust – siis asi on tuksis. Näiteks sobivad Venemaa, Ukraina ja Valgevene suhted gaasi asjus.

3)Partisanid vene uusriikidest. Praegusel Venemaal pole siin Lääne- ja Põhjamere riikides mingit asja. Aga nii ei jääks, kui meie vastas oleksid vaevlevad Pihkva, Novgordi, Lenoblasti ja muude taoliste analoogid Ukraina vabatahtlike rügementidele. Vintpüss on võim.

Kogu Eesti poliitika on peale iseisvumist olnud algusest peale suunatud just sellisele stsenaariumile.

Sellest ka soov eralduda Venemaa elektrisüsteemist, luua gaasiühendused Soomega ja Poolaga, kaotada transiit, ehitada välja idapiirist võimalikult kauge meridiaani pidi kulgev raudtee ja üldse olla minimaalses sõltuvusest idanaabri majandusest ja taristust. Sest täna-homme on sellega lõpp.

Ka meie kaitsepoliitika oli orienteeritud sellele stsenaariumile. Suure Venemaa armee vastu meil pole šansse. Aga Pihkva partisanid on täitsa jõukohane vastane. Hästi treenitud ja motiveeritud Kaitseliidu vastu poleks neil eriti šansse.

Kahjuks naabril läks asi kuidagi ebademokraatlikult. USA jõupingutustega valitud Jeltsin sooritas lähiajaloo suurima sigaduse: pani ametisse KGB väikeametniku, kellele see stsenaarium ei meeldinud. Viimane seletas uusoligarhidele, et tuumarakettidega suurriigi toetusel saavad nad suurema kasumi, kui mingi Pihkva Vabariigi valitsejana.

Stsenaarium läks untsu. Aga meie ikka elame selle lootuses. Võibolla seda endale teadvustamatagi. Aga isegi see lootus on petlik. Ma ei ole kindel, et kokkupõrkes Pihkva dessantväelastega, kes on moodustanud mingi variatsiooni Ukraina „Aidari“ või „Azovi“ teemal, oleks meil loota mingit halastust.

6 Comments

  1. “Niisiis tekkis kunagi idee, et Venemaa võiks lõhkuda ajalooliselt ja majanduslikult mõistlikeks tükkideks. Osad neist võiks olla ka Euroopa väärilised.”

    Sellist ideed pole mitte kellelgi mitte kunagi tekkinud, sest tsentraliseeritud bürokraatliku impeeriumi kokkuvarisemine pole kellegi idee, vaid asjade loomulik käik, mis kasvab välja tsentraliseeritud riigi enda olemusest. Venemaa pole mingi müstiline erand. Väide, et Euroopa, kus paljud poliitikud unistavad föderatsioonist ja suuremast tsentraliseerimisest, vihkab Venemaad just sel põhjusel, et seal on juba föderatsioon, tundub täiesti uskumatu. Asjaolu , et “oma mitmekesisuse ja suuruse ja rahvuskooseisu pärast ta ei mahtu Euroopa kodanliku rahvusriigi malli mõõtmetesse” on teinud muret eelkõige vene imperialistidele endile alates vähemalt 18. sajandist, võta kasvõi venestuspoliitika 1880ndatel aastatel ja taoline poliitika stagnaajal, ajalooliselt üha süvenev tsentraliseerimine jne. Isegi endiste nõukogude vabariikide iseseisvumine oli otseselt seotud Moskva katsega lagunevat moodustist jõuga koos hoida, samas kui paindlikum hoiak oleks võibolla liitu koos hoidnud.

    Kui Venemaa jätkab sellisel kursil, siis ei ole küsimus niivõrd selles, millal me jälle Venemaa alla langeme, vaid millal me jälle vabaneme. Venemaa lagunemine on mingi düstoopia, räägime parem detsentraliseerimisest ja sellest kerkivast tulust. Impeeriumi fetiš iseloomustab ainult tolasid.

    • Naiivsus on imeline omadus. Õndsad on need, kes vaimust vaesed….

  2. “vene usk” meid hukutab.

    Aga hullumeelsust ei saa seletada ratsionaalsusega, rahvuslusega või üleüldse millegi loogilisega. See hullus ei ole poliitika, see on poliitika puudumine. Ja see hullus on rohujuure tasandil. Ntx vana inimene, kes kutsub Sind külla sellepärast, et ta ei oska telekapuldile patareisid sisse panna, seletab lõõmavate silmadega, et tulevases sõjas laseb USA kõrgtehnoloogiline lennuvägi Vene lendavatele kirstud taevast alla.

    Kogu see “vene usk” on samast allikast, kus muud hullused. Lihtsalt kristlust meil enam ei ole ja lõõmavate silmadega segased vajavad mingit “usku” . Ja kui usk enam reaalse eluga kokku ei lähe, siis kukuvad usuhullud karjuma, et usku kinnitada.

    Kahjuks on meie Kaitseväe võitlusvõime üsna olematu. Hullud on selle nii ära lammutanud, et artiklis kirjeldatud Kaitseliidu vastulöök oblasti paramilitaaridele reaalses elus ei toimi. Põhjus sama mis ülalkirjeldatud vanamuti näites. Kaitseliitlased usuvad venelast. Vene tehnika ja sõduri tegelikku olemust nad keelduvad õppimast, sest see läheks usu vastu.

    No ntx nad õpivad tõrjuma usu tanke, mis on vene saast ja laguneb jalaga lüües laiali. Aga kui välja ilmuvad need tankid, mis hetkel Venemaa relvastuses ja mida peetakse vaat et maailma parimateks, mis siis saab ?

    Mujal muideks sama häda. Keegi ei viitsi lugeda ntx Ukrainas töötanud USA instruktorite kogemusi. Läksid nad sinna tõrjuma usu mässulisi aga välja ilmusid ehtsad mässulised, kelle käsutuses olev vana nõukaaegne tehnika ületab oma omadustelt USA kõige moodsamat. Nüüd on Ukraina “vabastamine” geipeppus.

  3. Aga ei, plaan töötab eeskujulikult ja on üsna lollikindel, olemuselt õudne, halastamatu ja ebainimlik. Eesti varustab kehtivat maailmakorda ühe hinnalise ja asendamatu eeterliku ressursiga (no leidub seda mujalgi, Ukrainas näiteks võeti paari aasta eest kasutusele hiiglaslik maardla). Selle üheks komponendiks on kustutamatu kannatus II maailmasõja järel ja nõukogude ajal ning teiseks täiusliku rahvusriigi võimatus. Eeskuju – vt “Eerik-Niiles Kross: püha maa Põhjas”, http://arvamus.postimees.ee/2744944/eerik-niiles-kross-puha-maa-pohjas. Tõsi, kui tolles võrrandis asendada muutujad nende tõeliste väärtustega siin, siis paistab kogu kosmiline jaburus liiga selgelt silma.

    Teisest küljest eeldab see mõtteviis, et rahvuse tõelist hinge kannab – ja selle jubedat koormat suudab väärikalt kanda – ainult väike ettevalmistatute ja pühakute ring. Erinevalt Naatsareti mehe eeskujust oodatakse selle liikmetelt minu arust valmisolekut pühaduse nimel ohverdada ka teiste elusid.

  4. Selles loos on niipalju pointi, et Eestis domineerib tõepoolest religioosne suhtumine Venemaasse ja ka Venemaalt lähtuvatesse ohtudesse, see on muutunud või muudetud osaks rahvuslikuks identiteedist ja sarnaneb idee poolest neile, kes on Maa lapikuks joonud, mis aga teeb raskeks vastu seismise muuseas ka Venemaalt lähtuvate tegelike ohtudega. Ei ole sellist universaalset ravimit, mis aitab samamoodi kõikide hädade vastu. Selle ajaga, kui oodatakse üle Narva jõe vuravaid “maailma parimaid tanke”, võivad tankistid juba ammu kohal olla. Probleem on eelkõige selles, et Venemaa kontrollib ja mõjutab Eesti infovälja, aga selle vastu sõjatehnika kokkukuhjamisega (mis on otseselt infosõja ja mõjutustegevuse tagajärg) ei saa. Edasiste stsenaariumite arengus on samuti olulise tähtsusega, mis toimub siinse vene vähemusega, kui see peaks mingil põhjusel radikaliseeruma. Niikaua, kui seda ei juhtu, siis ei juhtu suure tõenäosusega ka vene tanke.

Submit a comment

Massive Presence Website