Ebatavaline valik

In SNAP

See jutt on mõeldud neile, kes arvavad, et kohustuslikku ajateenistust ei tohiks eksisteerida – ei Eestis, ega ka maailmas. Neile, kes arvavad, et sõda riikide vahel ei tohi ja ei saa olla vastus probleemidele, mis tihti on tekitatud samade inimeste poolt, kes teistel enda eest sõdida käsivad. Neile, kes arvavad, et Eesti meeskodanikult ei saa nõuda vastutasuks kodakondsusele valmidust sõdida, tappa ja olla alandamise objetiks. Niisugused asjad ei saa olla kohustuslikud.

Maailm on muutunud. Põlvkond, kes kasvas üles hirmus, arvamusega, et ainuke võimalus seda hirmu vähendada on ise hirmus olla, on asendunud põlvkonnaga, kes räägib lihtsamat ja loogilisemat keelt.

Uus põlvkond ei näe sõdimiseks valmistumisele aja ja raha kulutamisel mõtet. Kahjuks on uus põlvkond veel vana käsutada. Vana põlvkond kardab näiteks vene agressiooni, ning korrutab mantrat – tahad rahu, valmistu sõjaks. Me ei saa ju pakkuda rahu, hoides teises käes relva. Kas tõesti kulmineerub vana põlvkonna tohutu elukogemus arvamusega, et parim viis rahu saavutada on näidata naabrile, kui palju sa talle haiget võid teha?

Me juba teame, mida meile vastu öeldakse. „Kallid lapsed, maailm ei tööta nii. Poliitika ei tööta nii“. Täiesti õigus. Nii töötavad inimesed!

Arvatakse, et kui me keeldume sõdimast, „näitame oma nõrkust“, siis näeb vastane selles võimalust rünnata. Kes on see vastane? Kõige tõenäolisemalt on vastase näol tegu inimesega, kes kannab karistust oma riigis kodanikuks olemise ees, kes täidab käsku sama vastumeelselt kui sina ise, kartes vastasel juhul karistust oma valitsuselt, nagu sina isegi. Kui me keeldume sõdimast, ei näe “vastane” võimalust rünnata. “Vastane” saab lõpuks ometi julgust samuti relv maha visata, keelduda alandusest.

Ma leian, et Meie riigile oleks palju kasulikum, kui seda raha, mis kulutatakse militaarsüsteemile, suunaks haridusele, sotsiaal- ja keskkonnakaitsele, kultuurile või tervisehoiule. Ma leian, et olen sunnitud õppima tapma oma vendi ja õdesid üle kogu maailma ja õppima kaitsma neid tõelisi sõjakurjategijaid – “maailmaeliiti”.

 

4 Comments

  1. point proven aga ajalugu kipub korduma. kui suudad selle maailma mastaabis massidesse viia, toetan nõu ja jõuga. seniks aga kõik relvile!

    • Ma usun inimestesse, usun, et 2 Maailma sõja ajast on palju muutunud. Inimkond praegu on niivõrd humanistlik, et ajalugu ei saa takistus olla. Ma arvan, et sõja mitte pidamine on tõeline inimloomus, mitte vastupidi.

  2. Ma arvan, et kui küsimus oleks põlvkondlik (mida ta liiga selgepiiriliselt muidugi pole, sest igal inimesel on oma elukogemus, mis ei ühti tinglike põlvkondadega)…

    …siis õigus oleks mõlemal. Ja ka sellel, kes ütleb et mõlemal ei saa ju õigus olla.

    Inimesed (vist) on mingi protsendi võrra humanistlikumad kui enne. Midagi hakkab külge kah. Ja samas, nad taluvad silma pilgutamata suuremaid ja vähem peidetud ebavõrdsusi kui nad enne talusid. Sest samamoodi – hakkab külge.

    Inimestel on oma eludega kiire, nagu enne. Nad ei ole saanud kõik filosoofideks. Neil ei ole aega mõelda ise. Nad tarbivad jätkuvalt massiteabe vahendeid ja lasevad omale edastada nii reaalsust kui propagandat. Osad neist teevad nendel vahet, osad ei tee…

    …ja seetõttu, inimesi võib küll püüda informeerida sellest, et teineteise vastu sõjaks valmistunud riigid *ei ole* parim lahendus võimetusele suhelda üle riigipiiride, ja võimetusele kontrollida isegi oma riigi toimetusi…

    …aga olles realist, peab teadvustama endale, et ka see sõnum jõuab vaid käputäie inimesteni, ja ülejäänud elavad endist viisi edasi.

    Sellises maailmas on minu hinnangul vajalik erinevate lähenemiste segu. Ma võin leida, et mänguteoreetiliselt oleks õigem teha käik A, aga samas tunnistada, et olukorras X ei ulatu mu käsi selle käigu tegemiseks vajaliku nupuni, nupp asub valel mänguväljal ning selle käigu lähtepunktini tuleb teda tükk maad liigutada, ning üleüldse…

    …et jah.

    Aga üldiselt, aitäh meelde tuletamast. 🙂

  3. Utopist? Või Miss Universumi kandidaat? Senikaua kui maailmas on raha ja võim, on maailmas ka sõjad ja vajadus sõjaväeks. Küsimus ei ole põlvkondade hirmutunnetuses või paranoias või milleski kolmandas. Küsimus on võimu- ja kontrolliihas, rahas ja ressurssides. Ja uuemad sõjalised konfliktid on lausa usulised. Usu ja režiimidega on sõjad tegelikult ennegi seotud olnud. Kui eestlased viskavad relvad maha ja hakkavad rahupiipu suitsetama, siis iga jõud, mis otsib sõjalist konflikti naerab ja sõidab sinust üle. Ühe tillukese täpi patsifism maailmakaardile ei julgusta suurjõude sõdadest loobuma. Francis Fukuyama teooria ajaloo lõpust, oli muidugi ilus teooria. Aga üldjoontes maailma toimimise alustalad ei muutu – sõda, raha ja võim jäävad. Sest nad on olnud aastatuhandeid ja alati on olnud neid, kes tahavad, et relvad maha visataks. Mina tahaksin ka, et tuhanded inimesed ei peaks rumalate inimeste konstrueeritud narratiivide(usulised, poliitilised jne) tõttu surema ja kõik oleksid sõbrad ja saaksid hästi läbi. Aga tänast maailma vaadates olen ma veendunud, et minu silmad seda ei näe ja ei näe ka kellegi teise omad, kes täna elab. Rahulikult maailma jagavad riigid oleks ilus reaalsus, kahjuks ei ole maailm nii homogeenne, et konfliktideta toimida ja meie reaalsus on see, et igal enesest lugupidaval riigil on relvajõud(politsei, piirivalve ja sõjavägi).

Submit a comment

Massive Presence Website