Dzihaad Eesti moodi

In KÕRGNIHILISM

Vahel on nii, et ärkad üles ja kohe oled lehes. Loed, et mis sa eile või eelmine kuu linna peal tegid, mis vägitegusid korda saatsid. Osasid isegi ei mäleta! Tegelikult tahtsin ma rääkida kättemaksust. Tean, et igasugused selgitused ja lahtimõtestamised on vihkajatele kasutud. Haters gonna hate. No matter what you do, need kes on otsustanud vihata vihkavad edasi. Kannavad endas seda emotsiooni ja on uhked, et ei kuule ega näe. Dzihaad ehk “püha sõda” kriitiktue vaigistamiseks käib juba pikemat aega. Selles mõttes, et kuidas küll julgevad mingid suvalised Pärnitsad kritiseerida ja sõna võtta, staatust pole ollagi jne.

Sarnaselt saab ju mängida välja “Pärnits vingub/kaebleb” kaardi. Saab käia ka “ta on kade/loll” jne kaardi. No sellised mõttekäigud ongi omased vihkajatele või lihtsalt rumalatele, kes ei viitsi süveneda ja üritavad igasuguse mõtteprotsessi juba eos kinni panna. Ometigi on mul tunne, et minu sõnavõttude kohta riigimeedia ja selles osalejate vastu olen teeninud ära teatava pahameele. Minu jaoks pushib Nihilist.FM sõnavabaduse piire ja on olemat eksperiment Eesti ajakirjanduses. Just, ajakirjanduses. Avatud platvormi tõttu voolab siia minu jaoks väga madala kvaliteediga lugusid, aga samas: need on meie inimesed. Ainsad lood, mille avaldamisele olen vastu seisnud on olnud paarirealised luuletused või mingid väga lühikesed “vaimukused”.

Pani mõtlema säärane Ekspressi lugu. Nooremad tüübid ei pruugi teada, et selle saidi omaniku ja Ekspressi omaniku vahel käib mingi sõda. Jäämäe tipp ilmnes nendes lugudes ja ausalt öelda mina asja tagamaid ei adu. Selge on aga see, et Eestis puudub nagu konkurents ajakirjanduse alal, kuna üks pool on rahastatud riigi poolt ja teine pool väljaannetest on paari venna käpa all. Üheks neist on Luik ja mina ei teagi, mida ta täpselt seal omab. Aga mõjuvõimu on küll.

Olen kirjutanud Eesti meedia hambutusest nii kritiseerivas kui ka parodeerivas vormis. Näiteks seda, et teatud võimupositsioonidel olevatel meestel on kerge ära panna neile, kes neile ei meeldi ja seda läbi näiliselt sõltumatu ajakirjanduse. Mina pole sõltumatuses eriti kindel selle tõttu, et see võim on koondunud paari mehe kätte ja proovi siis mingit Nihilisti teha.

Tagasi koolitulistamise loo juurde. Selle saagast saab lugeda seal lingi all pikemalt, täies kontekstis. Ilmselgelt ei saaks see ilmuda mingis hetkel paberkandjal ilmuval väljaandes. Ühest küljest on säärane emotsionaalne stiil maitseasi, ega ma ei surugi neid asju kellelegi kurgust alla. Ometigi on Nihilist.FM kasvav lugejaskond näidanud, et säärane “ebatraditsiooniline” lähenemine Eesti igapäevaelu kujundamisele leiab aina suuremat kõlapinda. Selles mõttes on Eesti ajakirjandus läbi kukkunud, et pole suutnud adekvaatselt kõnetada kasvõi noid kurikuulsaid fentanüülilugusid. Samuti on masendav, et Ekspress otsustas Prantsusmaa satiirilise ajalehe tulistamise taustal leida võimaluse Nihilistile ära panna ilma mingeid selgitusi toomata. Aga aadlikud ei peagi õigustama, kui märatsevale talupojale tongi panevad. Sellega võiks Eesti Ekspressile kui “vaba ajakirjanduse” papist kiisule hingekella lüüa küll. Kaput!

Eeldan, et väljaspool Eesti konnatiiki ja rivaalitsemisi oleks ühendust võetud ähvardavaks peetava artikli autoriga ja uuritud ka temapoolset positsiooni. Mida silmas pidasite, kuidas kommenteerite jne. Elementaarne uuriv ajakirjandus, mis peaks justkui nende jaoks reaalseid ähvardusi tõsiselt võtma. Minu arust illustreeribki see ajakirjanduse kallutatust ja suutmatust vastu seista mingile Luigele. Põhimõtteliselt peaks sõnavabaduse eest võitlema põhimõtteliselt, lihtsalt refleksist. Ei saa päris lasta nii, et “no mulle meeldib sõnavabadus, aga kuna see mees mulle ei meeldi siis las praeb, paneme ära”.
Võiks ju öelda, et Pärnitsal on sõnavabadust kurgumulguni, kogu aeg kirjutab siin ebameeldivaid asju. Yeah. Huumor ja looming üldse on maitseasi. Samas tõmmati kõrgemalt nagu kergelt vesi peale, aga hetkel pole veel potist päris alla läinud.

Satiiriline tögamine on karistatav surmaga. Ehk meenub teile see viimane trall Roostega, kes otsustas et ta jaoks mittenaljakad asjad väärivad kas tsensuuri või surma. Juhin tähelepanu asjaolule, et ISIS’t ei huvita kontekst või “naljad”: on punane joon ja sellest üleastumine väärib karistust. Saab ju öelda, et üks on purjus luuletaja sajatus ja teine terroriorganisatsioon ja ega ma ISIS’t selle võrdluse läbi solvatagi ei soovi. Nemad tapavad kindlasti.

Ekstreemsuse kohta veel seda, et Eestis neid lolle jagub kes vihata tahavad. Enda vihatud inimesele ärapanemise nimel ollakse nõus tasapisi jalge alla trampima demokraatia põhiolemust ja eks see ole ka teatud mõttes Eesti riigi sümptom: teatud teemade mahamatmine selle plahvatusohtlikkuse tõttu. Kui Eestis seda siseringi teemat avada, on räpased väga paljud. KulKa ja kunsti vallas kisavad ja üritavad alavääristada alati kõige rohkem need, kel on mängis majanduslikud või poliitilised panused. Ideoloogia ja eetika siinkohal kahvatuvad.

Ühest küljest on päris rets olla Kauri kõrval kättemaksuobjekt nr2. Teisalt on see mõistetav kuna Kauri ei anna sõnadega maha teha kuna ta naerab nad välja. Ma olen veel ikka õrn kirjanikupoiss, kes ikakgi ametiühingusse ei pürgi, kellelegi ei poe ega kummarda ning näeb teatud institutsioone naeruväärsete ja lagunevatena. Järjest enam saab selgeks kellele on lubatud mida kirjutada ja üleastujad tuuakse avalikult eeskujuks. Soovin lugejatele rohkelt huumorimeelt, sest Eestis läheb seda aina enam tarvis.

Adjöö
lugejatele Mikk,
vihkajatele Puhas Kurjus

P.S. Siin veel sugestiivsete pealkirjadega videoid, mida Ekspress saab oma spinni juurde lisada (Pärnits kuulas “surmaga seotud muusikat” ja Mansonit, kõik märgid olid ammu olemas jne narratiivi tarbeks)

 

2 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website