Dishonored

In STREETNIHILISM

See mäng on nagu Tereesz Machejek. Teda ei huvita mida sa arvad, ta tahab su tõde, ta tahab teada, kuidas sa mingis kindlas olukorras käituksid. Kas sa laseks oma vihavaenlaste liiderteadlasele noole silma, või kasutaksid sa teda enda kasuks ära, ta tahab sind tundma õppida. See mäng on Dishonored

Dishonoredisse oleks nagu kokku pandud selle sajandi kõige vingemad stealth-based mängud üldse, nagu näiteks Deus Ex, Brink ja eriti intensiivselt võib kauaaegsem mänguhuviline luua paralleele Bioshockiga. Tulemus on ekstraklassiline.  Mängu näed läbi Corvo Attano silmade,  sinu eesmärk on leida mõrvatud keisrinna tütar Emily. Milline imeilus nimi. Emily.

Mängu miljöö on üles ehitatud teistest mängudest, täiesti erinevalt, niivõrd reaalselt, kuid samas kuidagi naiivselt ning veidi multifilmilikultki. Nii on hea. See on nagu mälestuspilt sinu esimesest kodust. Mäletad veel? Kohe alguses, kui sulle Dunwalli linna tagasihoidlikult tutvustatakse, saad sa aru, et see on see koht, millest sa unistanud oled. See koht, kus teadus ja maagia sümbioosis eksisteerida saavad. See on nagu su unenägu, nüüd oled sa siin. Kohal. Dunwalli kujundanud disainer on võtnud malli 19. sajandi lõpu Londonist, kuid on piire veel edasi lükanud, ta tegi vahitornidest sind taga ajavad robotid, lisas elektriväljad, mida läbides põled hetkega tuhaks, tegevus toimub aga 1666 aastal, mis teeb selle kõik täiesti irreaalseks, kuid samas ehitab see mängu millekski, mis ta on: fantastiliseks. Kujundaja Antonov kommenteerib: “it’s a big metropolis, it’s messy, it’s chaotic and intense … and it’s both exotic and familiar to Americans and to Europeans”      HE FUCKING NAILED IT.    Su koduks on The Hound Pits pub, mis asub lojalistide saar-külas. Jah, see on saar mille peal on üks küla, deal with it. Lojalistid on vastupanuliikumise rühm, kes tahavad Dunwalli okupeerinud Lord Reaganit Hiram Burrowsi käest tagasi võtta. Burrows on mees, kes lavastas Corvo süüdi keisrinna mõrvas ning kavandas  Emily röövi. Toime pani selle kuriteo aga mõrvarite rühmitus the Whalers, kelle juhiks on Daud. Whalersi gruppi kuuluvad parimate võitlusoskuste ja teleportimisvõimega mõrtsukad, peas kannavad nad gaasimaskidele sarnanevaid näokatteid. Daud korjas kõik rühma liikmed üles tänavatelt, Whalersite hulka kuuluvad tänavalapsed, raskel elujärjel olnud eks-palgasõdurid ning kodumaalt põgenenud noored sõdurid. 

Tegelased on liigitatud väga selgelt eristatavasse gruppidesse, igale grupile on lisatud mõned kindlad tunnused, mis väljendavad igaühte üsna äärmuslikult. Näiteks on Dunwalli vahtidel väiksed pead, suured käed ja madalad õlad. Nende liigutused sulandavad kokku inimese ja ahvi omad. Kõik tehakse sulle selgeks. Need mehed on need keda sa vihkad.

Corvona mängides on sul 6 põhilist võimet. Nendega saad sa teha kõike, iga uue võime lahti saamisel märkad arvavasti, et saavutasid just veel ühe oma lapsepõlveunistustest, olgu see siis läbi seinte nägemine, aja seisma panemine või ühest punktist teise teleporteerumine. Kõige lõbusamaks osutus minu jaoks devouring swarm, seda kasutades kutsud kokku vähemalt kolm sülemit rotte, kelle kõik sa oma vastaste jalge alla saad suunata. Vaata kuidas nad tantsivad rottide vahel. Ilus. Täpselt sellist surma sa sellele nõmedale poisile, kes algklassides su vildikad ära varastas, soovisidki. Su kõige parem sõber mängides on The Outsider, või vähemalt nii teda kutsutakse. Outsiderit kujutatakse jumala ja saatana mikstuurina, ta põletab Corvole mängu alguses käe peale enda märgi, see on eriline, see on selline kujutis mida sulle kooliõpikutes ei näidata, aga sa tead küll mida ta tähendab, ta tähendab et sa oled eriline. Sellist märki kandvaid inimesi on maailmas vaid kaheksa ning üks nendest on Corvo vihavaenlane Daud. Daud on kurikuulus palgamõrvar, temale antud võimed on veidi Corvo omadest erinevad, näiteks on tema kätes summon assassin, mida kasutades manab ta enda juurde ühe Whalersi liikmetest, veel on ta immuunne igasuguste toksiliste ainete suhtes ja saab vastaseid enda poole tirida, ja oh kui jube on see tunne kui sa ta ohjesse satud. See on Outsideri kaval mäng, ta andis erinevatele inimestele teistsugused võimed ilmselt et vaadata kuidas nad teineteist vihast vaevatuna pooleks rebivad. Lõbus ju. Mängu vältel abistab sind ka The Heart, see on spetsiaalselt modifitseeritud inimsüda mille müstiline sõber Corvole annab. Hearti sees tundub olevat aju, või midagi veel targemat, teda mingi eseme või inimese poole suunates avaldab Heart sulle valitud objekti kohta täpset infot ,mis annab sulle rohkem aimu terve mängu backstory ja erinevate tegelaste kohta. The Heart teab kõigest kõike, ta teab arvatavasti seda ka, mis putru su ema hommikusöögiks tegi ja kas ta pani selle sisse jälle liiga vähe moosi. Tahaksin rääkida võimetest veel täpsemalt, kuid see spoiliks elamust, ja usu mind, seda elamust sa tahad. See on midagi teistsugust. See on võimas.

Dishonored annab sulle võimaluse olla sina ise, igat missiooni on võimalik lahendada vähemalt viiekümnel erineval viisil, just nii nagu tahad, iga ülesanne mis sulle antakse on täiesti erinev eelmisest, aga sa ei märka seda, sest ainus asi su mõtteis on leida Emily. Oo väike inglihäälega Emily. See ei ole selline mäng mida mängides näeksid sa ekraanil tihti GAME OVER kirja, sul lastakse eksperimenteerida julgelt ning iga vea, mille juhtud tegema, suudad hea mänguoskuse korral ka parandada. Võimalusi on terve leegion. Olgugi et mängid võrdlemisi väiksel kaardil ning kindla sihiga, ei tunne sa kordagi end raamituna. Iga läbitud missioon mängus avaldab mõju järgmisele ülesandele, sõltuvalt sinu mängustiilist tulevad mängule lisaks erinevad stseenid ja inimesed, kui tapad palju antagoniste ning teed oma aktsioonid märgatavaks, tõuseb ka Dunwalli chaos level ning viimane peatükk, milles jõuad Emilyni, on raskem. Vahte on rohkem, Lord Burrows teab, et sa tuled teda tapma, linnas on tõeline kaos. Kui aga mängid terve mängu läbi võimalikult diskreetselt ning vähese  verevalamisega, on viimane peatükk lihtsam, sind ei oodata. Keegi ei tea et sa tuled, sa oled nagu ohtlik vari. Mina olen mängu mõlemal moel lõpuni mänginud ning raske on huvitamat valida. Mõlemat moodi lahendust otsides on Dishonored kaasakiskuv. Seda mängu alustades ei suutnud ma millestki muust mõelda, miski tiris mind ekraani poole: “mine, mängi, leia keisrinna tütar, löö Hiramile nuga lõua alt suhu ja edasi ajju, lase rottidel ta puruks rebida, tee talle tagasi, tee kõigile tagasi”

Seda mängu mängides ei kahetse sa midagi, mitte ühtki diivanil istutud tundi, minutit ega sekundit. See on elamus, see on nagu su lemmikbändi kontsert, see on nagu su lapsepõlvemälestused.  See on nagu mängumaailma “Püha ja õudne lõhn”. Sa pead seda ise kogema. Iga ülesande alguses oma maski pähe pannes sa tead, et midagi suurt on tulemas, midagi millest sul veel aimugi ei ole, kuid juba sa armastad seda. 

1 Comment

Submit a comment

Massive Presence Website