Depressioon, miks teed nii?

In POPNIHILISM

Aasta aega oled sa võidelnud selle sitaga, millal ükskord lõpp tuleb? Mitte kunagi ilmselt. Kui psühhiaater sulle diagnoosiks mõõduka depressiooni paneb, siis tead, et oled suht fucked up endaga. Pead hakkama tablette neelama. Lootust pole enam.                                                                                                                                                                                                                             Sa tõesti püüad, sa käid igapäev väljas sõpradega, sa tõesti sunnid end, teed fake naeratust ja asi korras. Tundub ideaalne eks? Seesmiselt on põrgulik piin seda kõike teha, sest miski ütleb sulle ära tee, ära mine, sa oled väsinud, milleks? Ja tabletid ei tundu ka aitavat. Igaõhtu sa tulen koju, istud arvuti taha, tumblr lahti ja muusika. Järsku tuleb tugev tung peale, et tee endale midagi, sa väärid seda.                                                                                                                                                                                          Tõmba ziletiga tugevalt vastu nahka niimoodi, et sa tunned kuidas see valusalt kõrvetab ja näed lõpuks kuidas verd jugadena voolab su nahalt maha. Sa tunned rahu eks, aga sellest ei piisa, sa pead veel mitu korda tõmbama, et ikka piisavalt hea kaif saada. Sa tunned, et oled elus veel. Sõidad mootorrattaga, mõtled mis siis saaks, kui sa hüppaks sellelt mootorrattalt maha? Mis juhtuks? Jääks sa ellu? Pohhui, keegi ei hooli sinust niikunii.

Tühjus su sees ainult valitsebki, muud midagi ei tunne isegi kurbust mitte. Paanikahood on kõige paremad, järsku tunned kuidas sul pole õhku, süda puperdab sees sa ei saa aru mis sinuga toimub, sul on tunne et sa sured kohe. Miski ei rahusta sind, isegi see et sa tead, et see möödub umbes 10-15 minuti pärast. Öösiti ärkad oled üleni higine, süda peksab rinnus ebareaalselt kiiresti, ebareaalsus tunne valdab sind, kõik on õudne ümberringi.

 

See ei tundu lõppevat.

2 Comments

  1. Hmm. Ma ei ole spetsialist, aga järsku tasub nõu pidada veel mõne psühhiaatriga – järsku teised teavad ravimeetodeid, mida esimene ei ole üritanud? Loomulikult peaks teine arst täpselt teadma, mida esimene juba proovinud on, ja millisel määral see on suutnud probleemi vähendada (ning millisel mitte). Muidu võib kogemata rohkem kahju kui kasu tekitada.

    Kui on olemas uuringuid (nii keemilisi kui psühholoogilisi), mis suudavad probleemi olemusele kasvõi läheneda (ma tean, probleemi täpse sisuni depressiooni puhul reeglina ei jõuta, see on liiga keeruline), kas need on ammendatud, või saaks midagi veel täpsustada?

    Aga jah, see näikse olevat kuramuse raskelt ravitav asi. Ühel mu sõbral diagnoositi ära. Ta näikse hakkama saavat ja võib-olla on isegi haigusest jagu saanud, aga samas, ta pole kõige jutukam inimene kunagi olnud, mistõttu võib-olla ta pole lihtsalt rääkinud raskustest, mis sellega kaasnevad…

Submit a comment

Massive Presence Website