Demokraatias seisan õlg õla kõrval geide, lesbide ja kurjategijatega

In SNAP

Kas Eesti on demokraatlik riik? Eesti pidamiseks demokraatlikuks riigiks ei piisa, kui me seda ise endale korrutame või veel hullem: laseme endale seda korrutada. Et seda küsimust hinnata, peame me esmalt mõtlema ideaalsele kujutlusele demokraatiast. Ainult selle alusel saame me hinnata, kas ja mil määral see ideaal on meil praegu teostunud.

Meie põhiseaduses on selgelt öeldud: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.”

Ma arvan, et meist keegi ei taju, et see kirjeldus praeguses olukorras teostunud oleks. Miks nii?

Tänapäeval on rahva võimalused riigivõimu kanda kasvõi võrreldes varasemate põhiseadustega oluliselt enam piiratud. Kui varem loetleti rahva jaoks neli erinevat demokraatia teostamise viisi, nende hulgas rahvaalgatus, referendumid, riigivanema valimised, siis praeguseks on neist jäänud ainult võimalus osaleda Riigikogu valimistel. Tänane olukord Eesti demokraatiaga näitab aga, et sellest kuidagi ei piisa elujõulise demokraatia tagamiseks.

Otsedemokraatia ja referendumid ei asenda siiski esindusdemokraatiat, meile kui rahvale peab jääma võimalus oma võimu edasi delegeerida väiksemate küsimuste arutamiseks, millega me ise igapäevaselt tegeleda ei taha ega peagi.

Otsedemokraatlik rahvaalgatus peaks jääma olulisemate küsimuste jaoks ja see võimalus on meil kaduma läinud. See on kontrollimehhanism selleks, et esindajad arvestaks rahva häälega. Kui rahvas saab sekkuda parlamentaarsesse protsessi algatades eelnõusid, tühistades seadusi, kutsudes tagasi poliitikuid, kes on loobunud neid esindamast, siis see sunnib poliitikud andma oma tegevusest täpsemalt aru ja kaasama kodanikke sisuliselt otsuste langetamisse.

Ei saa olla tõelisi kodanikke ilma, et neil oleks võimalik osaleda oluliste otsuste langetamises.

Rahvahääletuse algatamise võimalus oleks kodanikuühiskonnale tervendava mõjuga. See täidaks ühtlasi kodanikukooli rolli, kuna saadaks inimestele sõnumi, et teist sõltub, teie otsustate. Seetõttu peaksid inimesed end ka rohkem harima, poliitikaga kursis olema. Rahvahääletuse algatamise võimalus pole seotud vasak- ega parempoolsusega, see on seotud võimulolijate vastutusvõimega, meie kaasamisega otsustamisse ja otsuste tagamaadesse, meie võimalusega tunda sisulist huvi poliitika vastu, meie võimalusega selles tegelikult osaleda.

Rahvahääletusi saavad nende seadustamise järel algatada kõik kodanikuliikumised ja huvigrupid. Seda sõltumata oma paigutusest poliitilisel spektril. Ma ei salga, et isiklikult olen nii liberaalide kui vasakpoolsetega eriarvamusel perekonna mõiste osas ja leian, et samast soost partnerite kooselu ei peaks seadustamisega soosima. See on minu väärtuste vastu ja ma ei saa sellega kuidagi nõustuda.

Aga kui jutt on demokraatiast, siis selles peavad saama võrdselt osaleda kõik ühiskonnagrupid sõltumata sellest, kas mina jagan nendega ühiseid väärtusi või mitte. Demokraatias seisan ma õlg õla kõrval geide ja lesbidega ning kaitsen ka nende õigust osaleda ühiskonnaelu küsimuste otsustamises. Demokraatia on selline valitsusvorm, milles osalemise tingimuseks pole mitte inimese moraalne staatus, vaid kodakondsus. Kõik peavad saama osaleda. See ongi demokraatia mõte.

Kui me räägime sellest, kas Eesti on tõesti demokraatlik, siis on meil tegelikult probleeme ka kurjategijate valimisõigusega. See on moraalne tsensus demokraatias osalemisele, mis pole kohane ühele tänapäevasele demokraatiale. Meie vasakpoolsetest ja liberaalidest valitsus pole hoolimata rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide etteheidetest suutnud 20 aasta jooksul seda põhiõigust tagada.

See on see probleem meie demokraatiaga, et osa inimesi on poliitilisest protsessist süstemaatiliselt välistatud. Seda viga tahame me korvata rahvahääletuse algatamise võimaluse taastamisega. Isegi kui meie eesmärk ise kohe ei teostu, siis on see vähemalt kodanikuühiskonna selge rindejoon võimu küüniliste endaõigustuste vastu. Ja see rinne on vajalik, et taastada Eestis tõeline demokraatia ja Eesti inimeste usaldus selle vastu, taastada okupatsiooniajal alla surutud demokraatlikud instinktid.

Eesti on põhiseaduse järgi demokraatlik riik. Ma ei salga, et mul pole seda lihtne öelda — ent demokraatia ongi keeruline ja nõuab meie kõigi ühiseid pingutusi — ning just seetõttu kutsungi meie deklaratsiooniga liituma kõiki, kes toetavad demokraatia tugevdamist Eestis, sõltumata sellest, kas ollakse vasakpoolsed või parempoolsed, rikkad või vaesed, geid, lesbid või traditsiooniliste pereväärtuste toetajad.

Demokraatia on meie kõigi ühine asi!

Tekst põhineb kõnel, mille pidasin 27. veebruaril 2016 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil “Kas Eesti on demokraatiaks valmis?”

 

Järelsõna

Kallid lugejad, vabandame segaduse eest, mis kommentaarides ilmnes. Selle loo autor ei ole tõepoolest Varro Vooglaid, sest antud artikkel on arukas, aus ja õiglane. 

Teie alandlik peatoimetaja, Siim Sinamäe

20 Comments

    • Nimeta kuidas tahad, ega sisu sellest ei muutu.

      Demokraatia pole kaugeltki ideaalne valitsemisvorm, meie riigis on see imho lausa paras palagan, rahvaesindajateks on valitud igasuguseid kloune ja narre, mis on ka loogiline, nemad jäävad silma ja eks hääletad ikka selle poolt, kelle nime mäletad. Otsedemokraatia võimaluste mängutoomine oleks teretulnud nähtus küll, pakuks kena alternatiivi mitte millelegi.

      • Aga kui inimesed on nii lollid, et valivad igasugu kloune ja narre, miks nad peaksid olema nii targad, et otsustada otsevalmisel tähtsate küsimuste üle?

        Tasub uurida ajalugu, kuidas enne Teist maailmasõda Eestis nende rahvahääletustega läks..

  1. See, kes eelmisel kevadel Õhtulehele intervjuu andis, oli siis ilmselt üks teine Varro Vooglaid (http://www.ohtuleht.ee/669874/varro-vooglaid-minu-kutsumus-on-seista-selle-eest-mis-on-oige-ja-voidelda-selle-vastu-mis-on-vale-ja-ebaoiglane-) :

    Kui me vaatame demokraatiat, siis see on rajatud täiesti vildakatele alustele. Isegi laps saab aru, et nii ei saa ühiskond toimida.

    Demokraatia lähtub inimeste võrdsuse ideest, mis on illusioon, sellist asja ei ole olemas.

    Kas kõik inimesed on võrdselt pädevad teostama näiteks südameoperatsiooni? Või juhtima lennukit? Või mängima orkestris? Et pole tähtis, kas inimene on õppinud muusikuks või mitte – igaühel on võrdne õigus olla orkestri liige? Mis muusika sealt tuleks?

    Nüüd järsku lähtume demokraatlikus süsteemis aga eeldusest, et kõik inimesed on oma õigustelt ja võimalustelt võrdsed valitsema riiki! Nagu oleks riigijuhtimine mingi tohutult lihtne asi, mis ei vaja mingit ettevalmistust, mis ei vaja arusaamist moraalifilosoofiast, poliitfilosoofiast, õigusfilosoofiast; mis ei vaja mitte mingisuguseid teadmisi maailma ajaloost, poliitajaloost, filosoofia ajaloost; mis ei vaja mingisugust arusaamist inimpsüühikast, sotsiaalpsühholoogiast, sotsioloogiast –mitte millestki!

    • Nagu ütles sir Winston Churchill 1947. aasta sügisel Briti parlamendi alamkojas peetud kõnes, on demokraatia tõesti halvim valitsemisvorm, aga nagu toona, ei maksa ka nüüd teha endale illusioone, et ühiskonna praeguse seisu juures oleks meil käepärast mingeid muid võimalusi. Hoolimata laiduväärsest hetkeseisust on olemas ühiskonnakorraldus, mis on objektiivselt õiglane ja hea, ning ideaalis oleks see tõepoolest parimate valitsus ehk aristokraatia.

      Ideaali saavutamatus hetkeolukorras ei tähenda aga, et me peaksime tõmbuma eraklusse ning loobuma taotlusest muuta olemasolevat ühiskonnakorraldust selle suhtelises piiratuses siiski võimalikult sarnaseks ideaaliga. Nii on hetkevalikutest ratsionaalseim aidata meie deklareeritud demokraatial saada demokraatiaks ka päriselt.

      Meie nõudmine anda rahvale tagasi rahvahääletuse algatamise õigus ning sellega kaasnev ühiskondlik debatt sunnib erakondasid heitma näolt maskid ning välja näitama, kellel neist on ka tegelikult ambitsioon valitseda kooskõlas rahva tahtega ja kes neist soovivad klammerduda võimu külge mis tahes hinnaga.

      Seni on võimulolijad väljendanud oma rahulolematust rahvaga ning sageli ka küüniliselt väitnud, et end harima peaks rahvas ja mitte nemad. Nüüd on neil aeg vaadata peeglisse. Rahvahääletused on demokraatia kool nii rahva kui valitud esindajate jaoks.

      Järgnevad aastad toovad selguse, kes Eesti demokraatias on tegelikult õppimisvõimeline.

      Filosoofilise kõrvalepõikena, soovitan heita pilgu käesoleva väljaande aadressiribale. See ei ole Õhtuleht, see on Nihilist.FM. Herakleitos leidis, et samasse jõkke kaks korda astuda ei saa. Kratylos täiendas, et õigupoolest ei saa astuda samasse jõkke isegi mitte ühteainsat korda. See Varro Vooglaid, keda intervjueeriti esimese tarvis, ei saa kuidagi olla seesama, kes kirjutab siin. Tere tulemast infoühiskonda!

      • Aga kuidas siis kehtestada aristokraatia?

        See on natuke nagu hüüda stopp mingis ringmängus. Vaatame poosid üle, kes jäi toolita, kes sai istuma.
        Kui hüüda stopp praegu, siis on kõige aristokraatsemad loomulikult Reformierakonna inimesed – nad on ennast kehtestanud. Stopp, ja riigi areng toimub edaspidi nende seltskonna äranägemist mööda. Kõik muu on üleliigne.

        Ja selline paistab olevat ka rahva soov, kas pole? Neid valitakse ikka ja jälle ning üha vähem on põhjust valida.
        Kes ütleb, et nad pole loodud valitsema? Valitsevad ju?

        Aga olgu kuidas on, igatahes paistab, et kui mitte demokraatia, siis vähemalt parlamentarism on ainus asi, mis pikema aja jooksul suudab tagada selle, et kuningate suguvõsad troonile võivad jääda.

        Pea maha tal!

      • Parim ühiskonnakorraldus on tehnokraatia ja meritokraatia seguvalitsus, kus rahvale on jäetud võimalus suunata valitsuse tegevust läbi rahvaalgatuste ja rahvahääletuste. Selle jaoks oleks aga vaja idealiste ja vähese korrumpeeruvusega ideelisi inimesi. Unistus, kahjuks.

    • Võrdsel võimalusel ja võrdsel õigusel on vahe. Demokraatia kui selline tagaks kõigile võrdse võimaluse osaleda, st, pole oluline, kas sa oled 20 või 50 aastane, mees või naine, autojuht või keevitaja – loeb vaid see, et sa oled kodanik ning tunned huvi oma ühiskonna arengu vastu.
      Võrdne õigus.. igal inimesel on võrdne õigus saada võrdseid võimalusi. Asi pole selles, kas keegi on teisest parem järjel, targem vms. Siililegi selge, et igal suvalisel inimesel tänavalt ei ole võrdne õigus mängida orkestris, küll on tal aga võrdne võimalus kellegi teise oskamatuga taodelda pilliõpetajalt tunde ning võrdne õigus neid hüvitamise korral saada; võrdsus ei mängi rolli siis, kui eriliselt andekale õpilasele õpetataks tasuta või eriliselt kõva peaga inimene järjepidevalt peale maksab, ent kuskile ei arene.
      Tuleks siinkohal vahet teha tõesti filosoofial ja reaalsel elul, kuna viimases ei lähtuta töökoha andmisel kellegi õigusest, vaid tema iseenda müügioskusest ning vahetevahel ka haridusest. Filosoofia, mida te väidate poliitikutel vajaminevat, arutleks ehk tõesti inimeste õiguse üle midagi nõuda, paraku reaalses elus jääb nende õigus vaid võrdsete hariduse omandamise võimaluse taha kinni. Sul on võimalik saada orkestris muusikuks, südamekirurgiks, piloodiks.. see aga eeldab seda, et panustad enda haridusse ning võtad iga võrdse võimaluse ning kasutad seda; võrdne õigus aga on sul alles siis, kui seisad endaga võrdse kandidaadi kõrval.

  2. Sa oskad väga ettevaaltikult sõnu valida. Aga üldiselt ei saa sind kui usuhullu tõsiselt võtta.

  3. Tere! Palun see artikkel niisugusel kujul maha võtta, kuna tegu ei ole minu kirjutatud tekstiga. Samuti sisaldab tekst väiteid, mida ma ei ole esitanud. Ette tänades, Varro Vooglaid

  4. Siin Sinimäe te olete tõsiselt nihkes ! Palun pöörduge kiiresti arsti poole.

  5. Siim Sinimäe, te olete nihkes. Palun pöörduge kiiresti arsti poole.

      • Õhtu käes aga ei ole okei ! Teise inimese nime alt ülesse pandud kirjutis on ikka üleval.
        Käisid arstil ära?

        • Tegu on satiiriga, mis on igati okei. Igaüks, kes Vooglaiu iba lugenud, saab aru, et artikkel on pila, mitte Vooglaiu seisukoht. Nagu Siim ütles, siis see tekst oleks Vooglaiu kohta selgelt liiga mõistlik.

  6. Huumorit tehakse teistmoodi. Siin on tegu identiteedivarguse või tõsise psüühikahäirega.

  7. Seltsimees Siim on ikka tõsiselt haige, kodanik Repentinus’e ettekujutus satiirist.

Submit a comment

Massive Presence Website