Coding is for everyone. Not

In NIHILIST LABS

Learn to code, they said. It will be fun and easy they said.

Seda, et peaks õppima IT-d, et programmeerimine võib olla igaühe jaoks ja et just IT avab unistuste karjääri ning lõpetad startup-miljonärina, kuuleb söögi alla ja söögi peale. Sest nagu üldteada, on Eestis puudu tuhandeid IT spetsialiste. Vahel tundub, et käib suisa omalaadne võistlus, kes teeb suurema pakkumise, kui palju inimesi Eesti ja ka Euroopa IKT sektoris ikkagi puudu on (vt see  ja see ja see).

Kõik räägivad IT-st, kuidas kogu tulevik on sellele rajatud ja et programmeerimine on suisa uus kirjaoskus:

Igaüks võib programmeerima õppida
Loe, milliseid erialasid soovitab peaminister Taavi Rõivas noortel õppima minna
Why You Should Learn to Program (and How to Do It)
Codecademy Founder: Why Everyone Should Learn Programming
Why every child should learn to code

„Learn to code” promo tundub töötavat. IT Kolledžis lõppes eelmisel nädalal vastuvõtt päeva- ja õhtuõppe kolmele erialala, millele esitati 818 avaldust, seejuures IT süsteemide arenduse õppekavale 443. See on see õppekava, mille eesmärk on põhimõtteliselt toota Eesti IT ettevõtetele ja muidugi ka kõigile teistele juurde uusi programmeerijaid. TTÜs on informaatika ärinduse järel populaarsuselt teine õppekava, kuhu esitati 451 sisseastumisavaldust, ja ka Tartu Ülikoolis tahab seda õppida 319 inimest.

Ma olen kohanud inimesi, kes töötavad muul alal ja räägivad, kuidas nad õhtul kodus vabast ajast internetis programmeerimist õpivad ja tahaksidki sel alal töötada. Üha rohkem kuuleb ka seda, et inimene on varem õppinud midagi muud ja teeb praegu midagi muud, aga ta on hakanud mõtlema, et võiks õppida IT-d. Tihti ei pruugi sel inimesel sisseastumisavaldust esitades valdkonnast mingeid erilisi eelteadmisi olla.

Iseenesest ei peagi olema, aga meedia tekitatud ootused võivad siiski ekslikud olla. Isegi koodi õppimise online-ressursside (nt Codeacademy) tekitatud pilt on petlik, sest need viivad sind küll käekõrval raja algusesse, kus tee tundub lai ja sile, aga edasi minnes avastab iga algaja programmeerija ennast varsti meeleheite kõrbest (desert of despair).

Programmeerimine ei ole igaühele. IT ei ole igaühele. Nagu ka iga muu konkreetne oskus või eriala ei sobi absoluutselt igaühele. Loogiline, kas pole. (Loomulikult pole IT ainult programmeerimine, aga ilma koodikirjutajateta poleks meil siiski juppigi kogu sellest peenest tehnoloogiast, mida me iga päev kasutame.)

Mõned väited, millega inimesi koodi juurde meelitatakse.

1. Programmeermine on lihtne
Ei ole. Masinaga suhtlemine on inimesele raske, sest masin teeb õigeid asju ainult siis, kui saab täpse instruktsiooni. Inimene on aga väga aldis vigu tegema. Loomulikus keeles teise inimesega suheldes võib väljenduda väga lohakalt ja teine saab ikka veel aru, mida öelda taheti. Isegi siis saadakse üksteisest aru, kui teineteise keelt ei mõistetagi. Masin on küll samuti kogu aeg targemaks muutunud ja püüab üha rohkem ära arvata, mida inimene ikkagi tahtis. Siiski teeb inimene programmeerijana tohutult vigu. Testimine ja vigade otsimine võtab palju rohkem aega, kui uute programmiridade kirjutamine, ja on tihti väga tüütu.

2. Programmeerimine on fun
Fun, lõbus on muidugi ülimalt subjektiivne kategooria. Kindlasti on neid, kelle arvates see nii on. Kindlasti on hetki, mil see nii tundub. Kindlasti on väga hea tunne, kui oled mingil raskele probleemile lahenduse leidnud või näed nagu nõiaväel oma koodi tulemust lihtsalt ja ilusti töötavat. Aga kindlasti on just programmeerimise protsessi võimalik iseloomustada ka sõnadega, tuim, stressirohke, piinarikas. Guugeldad juba tund aega mingit imelikku veateadet. Kirjutasid kõik nii nagu näites, aga miskipärast ikka ei tööta. Ühtegi veateadet ei tule, aga ikkagi ei tööta. Töötab, aga ei tee seda, mida peaks tegema. Ja sa ei saa aru, kus viga on…

3. Programmeerimine on loominguline
Loomulikult koodi abil luuakse asju. Aga asju võib luua ka paljudel muudel viisidel. Pigem ma ütleksin, et programmeerimine on rutiinne. Muidugi mõelda välja, kuidas näiteks maatriksi diagonaale läbi käia, on nutikust nõudev. See on juba algoritmi, lahenduse väljamõtlemine. Aga suur osa tööst, mida programmeerijalt päriselu oodatakse, ei ole selline. Päriselus tuleb enamasti teha jupikest mingist suurest süsteemist ja peamiselt tuleb panna andmed rakenduse kihilise arhitektuuri lõputute kihtide vahel liikuma. Loomulikult tuleb olenevalt tegutsemisvaldkonnast vähem või rohkem ka algoritme välja mõelda, kuid siit jõuame järgmise teemani: algoritmiline mõtlemine ei ole kõigi jaoks.

4. Matemaatika ja füüsika on rasked, aga neid ei pea teadma
Peab küll. Online-õpiressursse kasutades muidugi veel ei pea ja jääb mulje, et nii ongi. Ka kõrgkoolis võib kergesti mulje jääda, et diferentsiaal- ja integraalarvutuse, veel vähem funktsiooni uurimise või lineaarsete võrrandisüsteemide lahendamisega Gaussi meetodil pole elus küll midagi peale hakata. Otseselt enamasti ei olegi, aga need oskused aitavad arendada matemaatilist mõtlemist, mis on IT alus. Kuid just matemaatika ja füüsika ained saavad kõrgkoolis reaalerialade õppimisel sageli komistuskiviks.

5. Õpid ameti selgeks ja ülejäänud elu on kindlustatud
IT pole kindlasti valdkond inimesele, kes õppida ei viitsi. Vähe sellest, et alguses on koolis raske, hiljem tuleb töö kõrvalt ennast pidevalt täiendada, sest uusi tehnoloogiaid tuleb kiiremini peale, kui üks inimene neid omandada suudab. Pidevalt on kuklas oht, et tuleb mingi noor tüüp, kes teab mingit moodsat tehnoloogiat sinust paremini ja sa oled üleliigne. Loomulikult tuleb spetsialiseeruda, aga see ei tähenda, et ühe kord omandatud teadmistekomplektiga kaua läbi saab. Ka sellepärast tuleb õppida matemaatikat ja muid baasteadmisi, sest ainult neil on jääv väärtus ja nende peale saab ehitada kõik muu.

6. IT-ga saab rikkaks
Kurjad keeled ütlevad, et tüdrukud lähevad lisaks juurale ja majandusele tänapäeval IT-sse, sest nad on aru saanud, et seal liigub raha. Kui mina seda õppima läksin, arvasid mitmed inimesed samuti, et ju ma olen otsustanud lõpuks rikkaks saada. See ei olnud nii ja ma ei soovita sellist suhtumist kellelegi, sest need asjad ei toimi sedapidi. Eesti üldise palgataseme juures pole IT-sektori palkadel muidugi viga, kuid siiski ei asu nad kusagil kosmoses (vt siit). Muidugi on tarkvarainsenere, kes teenivad palju, töötavad seejuures vabagraafikuga, teevad oma tööd kirega ja on õnnelikud. Aga siin tuleb tähelepanu pöörata lause teisele poolele: raha tuleb sinu juurde, kui sa teed midagi väga hästi ja teed seda armastusega. IT ei ole kõige ilmsem ja universaalsem asi, mida väga hästi teha. Rikkaks saamiseks on lihtsamaid viise. Küsige Kauri ja Raini käest. Rääkimata sellest, et palgatööga pole niikuinii keegi kunagi rikkaks saanud.

Need siin on tähelepanekud, mida on teinud algaja. Kui arengus edasi jõuda, programmeerijana töötama hakata, muutuvad kindlasti mitmed asjad lihtsamaks, mingid tehnoloogiad saavad tuttavaks, tekivad kogemused. Samas lisandub siis täiesti uus dimensioon põhjuseid, mille tõttu on põhjust öelda „programming sucks”. Aga see on juba teine ja spetsiifilisem teema, mille kohta võib huvi korral lugeda klassikalist ja suurepärast teksti siit.

Käisin hiljuti IT hariduse tuleviku teemalisel konverentsil, mille keskne küsimus oli, kuidas vähendada väljalangevust ja saada rohkem lõpetajaid (materjalid). Kuidas? Tuleb loobuda illusioonist, et on võimalik efektiivselt õpetada suvalisele inimesele suvalisi oskusi, mida keegi arvab tööturul parajasti vaja minevat. IT õppimise kriitikavaba lauspropageerimise asemel tuleks tekitada koolides ühtlustatud õppekavaga aine, mis tutvustaks seda eriala. Kindlasti peaks see olema valitav ja mitte kohustuslik. Kohustuslikult tuleks palju paremini õpetada eesti keelt ja matemaatikat, et see ei tekitaks enam ülikoolis probleeme ning meil oleks elementaarse väljendus- ja kalkuleerimisoskusega inimesed.

Nn STEM (science, technology, engineering, math) erialade ebaproportsionaalne ülerõhutamine ei ole jätkusuutlik, sest innovatsiooniks ja dünaamiliseks majandusarenguks vajame erinevate oskuste ja teadmistega inimesi. Kunagi ei tea, kust uued ideed võivad tulla. Programmeerimisoskus iseenesest ei ole ka imerohi tehnoloogilise tööpuuduse vastu, kuid see on juba üks teine teema.

Soovitan teinekord internetis programmeerimise õppimise asemel lugeda hoopis ilukirjandust. Muide, ka tõeliselt elukogenud ja intelligentne IT-erialade õppejõud paneb tudengitele südamele, et tuleb lugeda ilukirjandust. Õpetab elu.

Disclaimer: ma õpin IT-d ja ma kardan, et vaevalt, et keegi pärast sellise teksti lugemist mind enam tööle võtab.

25 Comments

  1. Tere!

    Julgesin siis ka lõpuks kommentaare lugeda 🙂
    Esiteks tänan sisuka diskussiooni jätkamise eest. Selle teksti eesmärk pole öelda, et ärge keegi jumala eest programmeerimist õppige, vaid lihtsalt pakkuda valitsevale narratiivile alternatiivseid mõtteid ja tekitada loodetavasti lugejas ka mõtteid juurde ning tundub, et enamus on selle ka ära tabanud.

    Teiseks jään ootama aega, mil oma täisnime all esineda julgeva autori teksti all julgevad inimesed ka oma täisnime all kommenteerida, aga see selleks 🙂

    Kolmandaks üritan natuke vastata kommentaarides öeldule.
    Olen nõus Repentinusega, et matemaatika on suures osas kõva töö ja üsna vähe mingi eriline anne. Samas on muidugi tõsi, et erinevatel inimestel tulevad erinevad asjad kergema vaevaga. (Nagu mul kirjutamine näiteks.) Tööga võib palju saavutada, aga tasub mõelda, kas sellel on mõtet, kui mingi muu asi ikkagi loomulikumalt tuleb. Ma ise olen muidugi natuke teooria poole kaldu, s.t see tundub mulle kohati huvitavam kui praktika ja sellepärast ka räägin sellest niimoodi. Matemaatika ja ka mitmete muude asjade õppimiseks soovitan siiralt proovida https://www.khanacademy.org

    Progeja, just, aitäh 🙂 Ja ega PHP arendajad eriti kõva palka vist ei saa ka. Mis ei tähenda, et neid vaja poleks.
    Isiklikke küsimusi ma anonüümses kommentaariumis arutama ei tahaks hakata, aga kuna ma jagan arvamust, et reaalainete ja ka programmeerimise õppimine õpetab teistmoodi mõtlema ja probleeme lahendama ja üleüldse avab ukse omaette huvitavasse maailma, siis just sealt tuleb otsida ka minu motiive.

    Christian, aitäh 🙂

    Huviline, ma ei ütle kellelegi kunagi, et ei, ära mina computer science’it või tarkvaraarendust õppima. Mine proovi muidugi, kui sulle nii hea tundub. Lõpuks ei saabu ju ka maailma lõppu kui näiteks 1. aasta järel eriala otsustad vahetada. Ainus jama on see, et võib-olla 1. aasta ei anna veel väga adekvaatset pilti milline see töömaailm siis päriselt välja nägema hakkab, sest keskendutakse alusainetele.
    Üldiselt minu arust tarkvaarendus sobib inimesele, kes on täpne, tähelepanelik ja kannatlik, pöörab tähelepanu detailidele ning on alati valmis midagi uut ja põnevat juurde õppima. Detailid on seal väga olulised. Sellest kahjuks siin ei piisa, et “ma enam-vähem ju saan aru, mis see loogika seal on”. Programm töötab ainult siis, kui kõik detailid on paigas. Sul võib olla kõik pealevaatamisel õigesti kirjutatud, aga kui sinu teoreetiliselt täiuslik lahendus mingi arusaamatu vea tõttu siiski ei tööta, siis sa kukud läbi nii eksamil kui päriselu situatsioonis. Ja tüüp kellel on kole ja minimaalne lahendus, aga midagi töötab, saab edasi minna. Sul võib olla essees 1 koma puudu ja kõik on okei . Kui sul on programmis 1 semikoolon puudu, siis ei ole mitte midagi. Kui arvad, et sind selline olukord liialt ei frustreeri, siis tuld! 🙂

  2. Vaidleksin paarile argumendile vastu.

    2. Fun on natuke ebamäärane sõna. Need, kes seda ütlevad, mõtlevad tõenäoliselt seda, et programmeerimine võib olla vägagi nauditav ala. Kas ta just fun (lõbus) on? Ehh. Mina seda sõna ei kasutaks. Aga isiklikult meeldib mulle see väga ja harva tunnen neid negatiivseid emotsioone, mida oma postituses loetlesid.

    3. Olen üldiselt nõus ja sõna “loominguline” ma programmeerimise reklaamimiseks ei kasutaks, kuid tuleb märkida, et (olenevalt, mida täpsemalt teed) võib küll ette juhtuda, et saad teatud probleemide lahendamisel oma loomingulisemat poolt kasutada. Kui räägime üldse näiteks veebiarendusest, siis võib juhtuda, et su disainer ei anna sulle väga täpseid juhiseid ja saad seal natuke improviseerida – kasvõi näiteks responsiveks tegemisel või animatsioonidega. Samuti juhtub ka päris programmeerimisel seda, et kasutad probleemi lahendamiseks mingit natuke teistmoodi tehnikat ja mõni kaasprogrammeerija ütleb just täpselt ” that’s a creative solution”.

    4. Jällegi, oleneb erialast. Matemaatika ja füüsika on olulised teatud programmeerimisharudes. Eriti näiteks, kui tegeled graafikaga. Kuid kui sinu igapäevane töö on enamasti andmebaaside tegemine, kasutajaliideste loomine, jne, siis ei ole sul kordagi vaja ühtegi Pythagorase teoreemi, rääkimata keerulisematest asjadest. Jällegi, suur osa veebiarendusest ei ole otseselt programmeerimine vaid lihtsalt koodimine, kuid ka seal ei ole sul kunagi vaja mingit matemaatilist tausta.
    Jah, hea haridus matemaatika/füüsikas aitab arendada mõtlemist. Tead mis aitab veel mõtlemist arendada? Praktiline programmeerimine.

    5. Selle lause all on võib olla rohkem mõeldud seda, et kui sa astud siia erialasse sisse, siis ei ole võimalik, et mingil hetkel avastad, et programmeerijaid ei ole enam vaja. Seda ei juhtu kunagi. Jah, sa pead põhimõtteliselt terve elu õppima. Aga vähemalt tead sa, et kui sulle see eriala meeldib, võid sa siia rahulikult elu lõpuni jääda.

  3. Matemaatika õpetabki imaginaarselt pingutama, iga kord kui on vaja mõnd ülesannet lahendada, peab sooritama ühe “liigutuse” mis ei kuluta küll ühtki lisadzauli energiat (teepikkus=0), aga tundub sellegipoolest “raske”, kuigi jõud on ka null 🙂
    See liigutus võib aga nullida ära suure hulga reaalset tööd (W=Fs), elimineerides mõne vajaduse või asendades selle millegi optimaalsemaga, seega on see liigutus peaaegu ime, kui aluseks võtta klassikaline termodünaamika.
    Mis võiks veel magusam olla lapsele kui saada 12 aastat järjest imede tegemist harjutada 🙂
    Tänapäeval on see veelgi ilmsem kui eales varem – igaühel on taskus “toorik”, millest saab teha peaaegu ükskõik mis asja, vaja on ainult ideed ja oskust “võlusõnad” õigesse ritta ja struktuuri panna, simsalabim!

    ps! ise alustasin progemist aastal 1983, algatuseks tuli kirjutada Intel80 masinkoodi, käsitsi! See oli tegelikult raske, tänaste kompilaatoritega jms on see töö tegelikult imelihtne, mõtlema peab kogu aeg ja ei tohi karta, et see on “raske”. Põhiline probleem ongi hirm ise.

  4. Aitäh autorile nende mõtete eest!

    Vabandan, kuna progemisest pea paks ja ei jaksa rohkem laiendada. Järgnevalt mõned punktid, mille põhjal minu pea kujuteldatav `make && make install` võiks automaatselt sisukama vastuse valmis kirjutada:

    – Minu jaoks isiklikult on progemine alati ‘fun’ olnud, vahest on teistele ka. Pole seda ‘piinarikkust’ kunagi tundnud, pigem ainult ‘kui vähe ma tegelikult ikkagi tean’, à la Sokrates.
    – Don’t make, enable. Teach by doing. “Tell me and I forget. Teach me and I remember. Involve me and I learn” – Oscar Wilde
    – Fail first, fix later (fail-fast principle). “Premature optimization is the root of all evil’ – Donald Knuth
    – Fun things in life are optional.
    – Kinnituseks tõeliste fanaatikute ‘sõnu’: [GNU humor](http://www.gnu.org/fun/humor.html)
    – Rikkaks saad siis, kui sul on ‘piisavalt’. No money can give you that.
    – Meeldis see STEM teema. ‘Progemise’ all mõtleme sageli tegelikult ‘probleemide lahendamist’ üldisemalt, sest tundub kuidagi kõnekeelsem. Solve for x. [xkcd](https://xkcd.com/1050/)
    – Aye, detailid. Follow the white rabbit. Google only helps.
    – Enne töö ja siis lõbu? 🙂
    – Mõni küsiks, kuidas need mõtted seotud on — ma küsin ‘kuidas pole?’. Progemises on seda mõttemalli vaja.
    – Never stop learning.

    Everything is possible, given enough time.

    :wq

  5. STEM erialade “ülerõhutamisest”. Ma arvan, et sellest oleme me väga kaugel, pigem on probleem, et ei tajuta väga suurt ja tugevat tõusulainet, mis ühiskonda pea peale on pööramas.
    Nimelt võime töökohad jagada laias laastus järgmiselt:
    1. Sellised, mis loovad ja haldavad tehnoloogiat
    2. Need, mille tehnoloogia järgmiste kümnendite jooksul ära sööb
    3. Sotsiaalsed töökohad, mis on selleks, et inimestel midagi teha oleks

    2 on palju suurem osa, kui enamik inimesi ette kujutab. Kasvõi isesõitev auto muudab tarbetuks ehk 10% töökohtadest, taksojuhtidest kindlustusmaakleriteni. Lisame AI-põhised arstid, kes ei eksi diagnoosides, AI-põhised juristid, robotettekandjad, online õpetajad jne jne.
    Seega: STEM ei ole mingi lühiajaline mood, vaid lähema 30-50 aasta jooksul püsib tugev surve, et tehnoloogiaga tegelejaid on vaja rohkem ning kõiki teisi on vaja vähem.

  6. 1: Programmeerimine on lihtne
    On küll! Programmeerimine kui selline ongi kirjaoskus. Kui sa ei suuda ennast selgelt väljendada, on see sinu harimatuse mure ja sa peaksid ennast kätte võtma. See, et arvuti “loll” on, on hea – sa õpid ennast üheselt ja konkreetselt väljendama. Arvuti puhul ei saa sa kirjutada “Tee tee peal teed” ja kõik on okei. Ja see on normaalne. Inimkeel on üks imelik, umbmäärane jama, mida me kahjuks ikka veel kasutame.

    2: Programmeerimine on fun
    Saavutusvajadus ja lahenduseni jõudmine. Kui sellised asjad sul puuduvad ja selliseid soove sinus ei eksisteeri, oledki üks ambitsioonitu, küündimatu juurvili.

    3: Programmeerimine on loominguline
    Kui sa arvad, et programmeerija on “koodineeger”, siis sa eksid rängalt. Ilmselt pole sa ise kunagi programmeerijatele isegi lähedal seisnud, et nii vale ettekujutus sul asjast on. Programmeerimine on üks kõige lihtsamaid ja väiksemaid komponente programmeerija töö juures. Kas sa pead maailmakuulsate kirjanike põhitööks ka lihtsalt suvaliste tähtede ritta seadmist? Või äkki tuleb väärtus ja loomingulisus välja siis, kui asjast aru saad ja tabad ära, et tähed moodustavad sõnad, sõnad moodustavad laused, laused lõigud ja kokku tuleb üks äärmiselt meeldiv lugu?

    4: Matemaatika ja füüsika on rasked, aga neid ei peagi teadma
    Ei peagi! Ma hakkasin omal käel programmeerima 5. klassis. Tööle sain tarkvara arendajana, kui käisin 11. klassis. Enne ülikooli polnud ma haridussüsteemist mitte grammigi programmeerimist saanud. Kui lõpuks ülikooli läksin, olin juba mitmeid töökohti olnud vanem-tarkvaraarendaja. Füüsika ja matemaatika kui selline on ebaoluline. Oled kuulnud ütlemist, et matemaatika õpetab mõtlema, mitte ei käse valemeid pähe tuupida? Well, matemaatikas täna peab pigem ikka valemeid pähe õppima, kuid programmeerimine on küll täpselt mõtlema õppimine.

    … rohkem ei viitsi. Inimesel pole ilmselgelt aimugi, kes on programmeerija, mis on programmeerimine jne. Eriti tore on veel lugeda, kuidas vaheldumisi kasutatakse sõnu “programmeerija” ja “IT” segamini. Programmeerimine on väga tilluke osa IT’st, nagu on ka näiteks klienditeenindaja väga pisike osa kogu logistika maailmast. Millest sa siis tegelikult räägid?

  7. Nõustun öelduga! Aga täpsustaks….

    Tasuta lõunaid ei ole.
    Heaks programmeerijaks ei õpetata vaid õpitakse, koolist võib saada algteadmised, mis on vajalikud programmeerimise õppimiseks. Alla mõne tuhande tunni praktikata ei teki oma arvamustki. Need üles-haibitud gurud on tegelenud asjaga 5000-20000h sõltuvalt talendist, alla keskmise intelligentsusega võib aga minna ca 10x kauem, sõltuvalt iseloomuomadustest – ja peale seda tuleb jooksvalt muidugi uus tehnoloogiaid peale õppida. Teistes valdkondades nii korralikult asjale pühendudes elu aeg õppides teeniks see andekas tegelane tõenäoliselt rohkem. Juba näiteks ilma eriala teadmata (jooksult kuu kahega pealiskaudselt õppides) projektijuhid, kel vaevu mõnisada tundi kogemust juhtimises, kes kunagi pole iseseisvalt seda teemat põhihobina uurinudki, saavad juba tihtipeale rohkem palka kui keskmine sama andekas aga kogenud programmeerija.

    Leidke oma kirg, tegelege sellega, mis meeldib, õppige guugeldama, jooksvalt õppides kõike, mida vaja ja mis seda kirge ümbritsevad – kogu õping on nauditav, kuna see on su kirega seotud! Soovitavalt võiks alustada enne keskkooli (aga kunagi pole hilja), et selle lõpuks oleks 3000h kogemust olemas. Kui tööd veel ei pakuta, tegelege enesearendamisega edasi nüüd 100h asemel 200h/kuus, astuge ülikooli sisse, ärge sellele aega kulutage, võtke vaid parimad loengud, mis kirega seotud, leidke praktika koht, kui juba oma tootega pole alustanud, ja särage…

    Programmeerimine läheb igapäevaga lihtsamaks – kuna aina rohkem on juba ette ära tehtud. Kui 30a tagasi oli soovitav Top2% IQ siis nüüd äpi, veebi ja muu UI skripti-kirjutajaks sobib Top80% pühendunud kodanik – töö otsa ei saa, projekte on rohkem kui 20 miljonit programmeerijat teha jõuavad. Ilmselgelt pole palk sama mis gurudel, kes oleks muus valdkonnas ka hiilanud, aga kõrgem kui keskmine palk, kuna õpite rohkem. Minu poolest võiks peaaegu kõik seda vähemalt proovida. Kartus, et järgmised uued 80 miljonit mu töö ära võtavad on alusetu – isegi kui õppevõime vananedes langeb, siis kogu teadmiste ja oskuste hulgast ei saa noored mööda kihutada, pealegi eluaeg aju kasutades tuleb ka seniilsus hiljem. Laiskadele soovitaks lihtsama vähemareneva töö otsida (toitlustus, ehitamine, teenindus jne), et ei peaks õppimist kartes pettuma, kui noored uue tehnoloogiaga üle sõidavad.

    Ja nüüd kõik oma kirge otsima.

Submit a comment

Massive Presence Website