Coding is for everyone? not?

In NIHILIST LABS

Lugesin täna hommikul Sandra Niinepuu suurepärast artiklit “Coding is for everyone. Not”. Leidsin ennast paljuga sellest nõustumas. Samas oli seal aga ka palju, mis mind kuidagi intuitiivselt kriipis. See kriipiv tunne panigi mind tahtma ka enda mõtted sellel teemal kirja panna. See artikkel ei ole seega niiväga vastulause, kui pigem lihtsalt teise inimese perspektiiv samale küsimusele.

Teema on mulle väga südamelähedane, sest olen ise programmeerija. Viimased kaks aastat vähemalt. Enne seda olin ülikoolis õppejõud ning õpetasin programmeerimist. Seda kõige esimest kursust. Praktikumides. Päris mitu aastat. Kusjuures ma armastan õpetamist. Programmeerimise puhul ma seda sõna ei kasutaks. See on ilmselt ka põhjus, miks ma paljude Sandra mõtetega nõustun.

Minu lugu

Olen ise programmeerida osanud põhikooli lõpust saati. See oli ammu. Niiet ma ei mäleta, kuidas oli seda nullist õppida. Ei mäletanud ka siis, kui ülikoolis seda õpetama asusin. Siis tajusin seda päris valusalt, sest mõned asjad, millega tudengid hakkama ei saanud olid minu jaoks nii ilmsed, et ma ei osanud aru saada, millest noored aru ei saa.

Nagu insener ikka, nägin seda kui probleemi, mis otsib lahendust. Programmeerimist uuesti nullist õppida ma ilmselgelt enam ei saanud. Küll aga sain ma võtta midagi, millest ma ise seni mitte midagi ei teadnud, ning asuda seda nullist õppima. Lootuses siis, et õppimise protsess ise on piisavalt sarnane, et ma suudan enda õppimises tekkivaid raskuseid ja probleeme üldistada ja oma õpetamisesse üle kanda.

Nii valisin ma midagi, millest teadmised mul tõesti suur ümmargune null olid, ning asusin õppima kitarrimängu. Ning kui ma ütlen suur ümmargune null, ma mõtlen seda. Ma ei pidanud ise viisi ega saanud aru, kas teised seda tegid või mitte. Kooli muusikatundidest mäletasin ma midagi hägusalt nootide kestuse ja taktide kohta ja et oli mingi do-re-mi asi, aga sellega minu teadmised päris ausalt piirdusid.

Sellel otsusel on olnud huvitavad tagajärjed. Mu kunagine kitarriõpetaja on praeguseks mu äripartner, ning me teeme tarkvara mis aitab inimestel pillimängu õppida. Kuid sellest palju olulisem on see, mida pilli mängima õppimine mulle õppimise kohta üldiselt õpetanud on.

Õppimise üldisusest

Mis toobki mind selle juurde, mis mind originaalartikli juures kriipima hakkas: kõik väited kehtivad pea sama hästi ka kitarri õppimise kohta. Ei usu mind? Las ma demonstreerin.

Kitarrimäng on lihtne:  on. päriselt ka, on. Ma suudaks suvalise inimese õpetada poole tunniga kitarril mingit viisijuppi mängima. Samuti piisab vaid 4 akordi õppimisest, et juba väga usutavalt lõkkeõhtul kõige popim poiss olla. Aga noh, see on see “ma tean mis on if lause ja for tsükkel” tase. Kõige esimene baastase. Ning kõik sealt edasi on… noh, mitte enam nii lihtne. Palju väga tüütut harjutamist, kõrva ja sõrmede treenimist, valu ja vaeva. Täpselt nagu programmeerimisega.

Kitarrimäng on fun: kindlasti mõne inimese arvates on. Minu jaoks oli fun õppida ja näha ennast arenemas, samuti ka teistega koos muusika tegemine (“jämmimine”) kui sotsiaalne tegevus, aga pilli mängimine ise…. not so much.

Kitarrimäng on loominguline:  see võib olla väga loominguline, kui sa ise enda laule kirjutad, aga selle tasemeni jõudmiseks on vaja investeerida aukartust äratav kogus aega enda oskuste, kõrva ja esteetilise maitse arendamisesse. Lisaks on ka enamusel pillimängijatele mõeldud töökohtadel loovust suhteliselt vähe: tuleb ikkagi teiste inimeste hitte mängida – kas pubis meie meest kaverdades või kontserdisaalis Bachi interpreteerides (vabandust, mu kallid muusikutest sõbrad).

Muusikateooria on raske, aga seda ei pea teadma:  jah, algõpetuses on võimalik sellest väga suuresti mööda minna ja keskenduda ainult pilli tehnikale teemal “pane sõrm siia, tõmba seda keelt jne”. Mida aeg edasi, seda rohkem teadmised sellest aga kasuks tulevad, ning kuigi on näiteid kuulsatest muusikutest kes väidetavalt isegi nooti ei loe, on teooriateadmiste puudumine muusikas vähemalt sama piirav, kui matemaatikateadmiste puudumine programmeerimises.

Kui pillimäng kord selge, siis ega ta unune: kõik, kellel on tutvusringkonnas mõni professionaalne muusik teavad, kui vale see väide on. Vähegi keerulisemate käikude mängimiseks vormis püsimiseks on vaja igapäevaselt harjutada. Ning harjutada mitte tuimalt, vaid mõttega. Jah – teadmised siin ei vanane, oskused aga küll, ning enda taseme säilitamine võtab selles vallas vähemalt sama palju aega kui IT-s.

Kui pillimäng selge, on naised kindlustatud:  vabandan, et seda nii seksistlikult utreerin, kuid leian, et see on aus võrdlus, sest kitarrimängu soovitatakse mõnedes ringkondades õppida neidude ligi tõmbamiseks umbes sama entusiastlikult kui IT-d hea töö saamiseks. Ning väide on võrreldavalt jabur – jah, see ilmselt aitab, natuke, aga palju rohkem sõltub siiski muudest teguritest, mh sellest kas ja kui väga sa pilli mängimist armastad vs kui palju see on lihtsalt manipulatiivne tegevus eesmärgiga kellelegi meeldida.

MIKS MA SEDA VÄLJA TOON?

Tahan siinkohal rõhutada, et ma ei ürita originaalartiklit naeruvääristada või alandada, vaid seda konteksti panna. Sandra toodud kriitika programmeerimise haibi kohta on minu arvates hästi argumenteeritud ning täiesti õigustatud. Tahan lihtsalt juhtida tähelepanu, et pea kõigi oskuste õpetamise propageerimist saab täpselt samal moel kritiseerida, ning et programmeerimine on hetkel eriline peamiselt selle tõttu, et selle ümber on tekkinud vaikiv ühiskondlik kokkulepe et see on oskus mille õppimist peaks propageerima.

Siin tulebki aru saada reklaami (“propaganda”) vajadusest keerulisi asju lihtsustada ning paremas valguses näidata. Riideid reklaamitakse ikka ilusate standardmõõdus inimeste seljas, kellele nad suurepäraselt istuvad. Sama moodi reklaamivad IT-d noored ja hakkajad progejad, kellel see tegevus tõesti silmad särama paneb ning kelle jaoks see tõesti on lihtne ja fun.

Seda tehakse, sest see töötab. Kui sa arvad, et inimesed peaks ostma sinu pesupulbrit sa reklaamid seda. Kui sa arvad, et sinu riigi kodanikud peaksid õppima IT-d, siis sa haibid seda. Sellest seisukohast vaadatuna on selline lihtstustatud haip igati mõistlik ja suisa oodatav.

Mis toobki mind kohani, kus ma originaali autoriga paraku kohe üldse ei nõustu.  Tsiteerin Sandrat:

… kuidas vähendada väljalangevust ja saada rohkem lõpetajaid. Kuidas? Tuleb loobuda illusioonist, et on võimalik efektiivselt õpetada suvalisele inimesele suvalisi oskusi, mida keegi arvab tööturul parajasti vaja minevat. IT õppimise kriitikavaba lauspropageerimise asemel tuleks tekitada koolides ühtlustatud õppekavaga aine, mis tutvustaks seda eriala.

Eeltoodu kontekstis võib selle väite ümber sõnastada kui: “Tuleb loobuda reklaamist ja selle asemel tegeleda ausa ja balansseeritud informeerimisega”.

Kui me kõik oleksime ratsionaalsed olendid (Mr. Spockid Star Trekist), siis oleks see kindlasti hea mõte. Kahjuks tean ma vähemalt enda kohta, et ma seda ei ole (kuigi ma ausalt kohati väga, väga tahaks olla). Korduvad uuringud on näidanud, et ilustav ja asju heas valguses näitav rõõmsate inimestega emotsioonidele suunatud reklaam toimib tohutult paremini, kui ravimi infolehe stiilis teavitustöö. Seega, kui eesmärk on saada rohkem inimesi IT valdkonda, tuleks haibiga minu arvates jätkata, ja seda võib-olla veel reklaamipsühholoogiast teada trikkidega optimeerida.

Reklaami kaitseks

See tagab vähemalt selle, et noori, kes on valmis IT-le kui karjäärivalikule võimaluse andma jõuab ülikoolidesse piisavas koguses. See on minu arvates oluline eeldus. Ma ei usu, et keskmine keskkooli lõpetaja suudaks seda valikut väga ratsionaalselt teha. Oma huvidest lähtumine on väga libe tee, sest esimese 18 eluaasta jooksul ei puututa enamasti mitte ühegi elukutsega (peale ehk õpetaja) kokku piisavalt, et reaalselt teada, kas see sulle sobiks või mitte, ning enamus läheb valib midagi mis lihtsalt seksikas kõlab. IT on suvalisest seksika kõlaga erialast (ärindus, psühholoogia, semiootika, filoloogia) aga kindlasti peajagu parem default-valik.

Oluline kõrvalmärkus: ma ei ütle siinkohal, et neid erialasid ei peaks keegi kunagi õppima minema, vaid seda, et neid peaks kaaluma tõesti vaid siis kui sa oled reaalselt selle valdkonna kohta ka ise juba uurinud ja sellest vaimustusse sattunud. Jutt käib inimestest, kes valivad eriala peamiselt selle nime või maksimaalselt selle reklaamtekst-lühitutvustuse järgi – kes on tõenäoliselt ka need, keda IT haip peamiselt üldse kõigutada saab.

Väljalangemisega tuleb tegeleda aga ülikooli sees. Usun, et see on võimalik, ning olen ise selle nimel ka Tartu Ülikooli informaatika õppekava juures programmijuhina ka palju erinevaid võtteid läbi katsetanud. Kuid see on juba täiesti eraldi teema ning teine vähemalt sama pikk artikkel. Taaskord on aga selle kõige eelduseks see, et noored nendele erialadele üldse jõuaks, ning leian et reklaam on selle jaoks täiesti õigel kohal.

Lõpetuseks tahaksin tänada Sandrat sedavõrd mõtlemapaneva artikli kirjutamise eest, ning korrata tema väga väärt mõtet, et lisaks kodus õppimisele peaks kindlasti ka ilukirjanduse jaoks aega leidma. Meist ei tee inimesi mitte ainult meie uudishimu ja õppimisvõime, vaid pigem meie empaatia ning emotsioonid. Kumbagi ei tohiks teise kasuks maha kanda.

PS: originaali viited olid tõesti suurepärased, eriti see. Olen ise viimase 2 aastaga suuresti seda kõverat uuesti läbi käinud päris rakenduse ehitamise kontekstis, ning see kirjeldab päris õigesti seda, milline see protsess tegelikult on.

6 Comments

  1. Tänan diskussiooni jätkamise eest. Hästi kirjutatud pealegi. Ma usun, et sinu võrdlus kitarrimängu õppimisega on täitsa adekvaatne. Võib-olla see oleks adekvaatne ka mitmete muude teooriat ja praktikat kombineerivate oskuste õppimise puhul. Mul endal lihtsalt selline kogemus varasemast puudus. Ma ei saa samu asju öelda ühegi asja kohta, mis ma seni õppinud olin (ja ma olen õppimissõltlane). Näiteks võõrkeele õppimine on minu meelest küll pidev meeldiv protsess – mingeid kuristikke ega kõrbesid ei ole vaja ületada.
    See, et IT-d peaks tutvustama juba üldhariduskoolis ühtlustatud õppekava abil, ei ole minu originaalne idee, aga minu arust on see ülimalt loogiline ja asjalik mõte. Me ju tutvustame koolis nii paljusid muid valdkondi kirjandusest ettevõtluseni. Miks peaks IT olema vaeslapse osas, mida iga õpetaja õpetab oma parima äranägemise järgi ja noor ei saa kokkuvõttes võib-olla üldse aru, mis valdkond see tegelikult selline on. Sest tegemist on kompleksse asjaga. Muidugi logistika ja semiootika on ka komplekssed ja me ei saa kõigele üldhariduskoolis sissejuhatavat kursust teha, aga just selle eristaatuse tõttu, mis IT-l praegu on, just selle tõttu, et seda promotakse riiklikul tasemel, tuleb sellele õiglast ja asjakohast tähelepanu pöörata juba koolis.

    • Aitäh veelkord su algse artikli eest, sest see tõesti pani mind neil teemadel mõtlema ja aitas mõningad asjad enda jaoks selgemaks mõelda.

      Täitsa nõus, et IT õpetamine koolides oleks ka hea mõte. Päris palju seda tegelikult ju ka tehakse, ise asi küll mis kujul sest väidetavalt taandub kooli it tund lihtsalt wordi ja exceli kasutama õppimisele…. mis annab sellest sektorist umbes sama vale ülevaate nagu koolimatemaatika päris matemaatikast. Probleem on lihtsalt selles, et koolisüsteem on väga aeglaselt muutuv asi, ning halb informaatikatund võib pigem anda soovitule vastupidise tulemuse.

      PS: märkusena sinu artikli lõpulause kohta, et vaevalt et keegi sind peale sellise artikli kirjutamist tööle võtaks – see ei ole kindlasti nii. IT sektor on suhteliselt täis vastakate arvamustega inimesi (“contrarian”), kellest ka päris paljud on avalikult sektori suhtes kriitilised. Ja sellest ei tehta kunagi probleemi (ja see võib isegi boonus olla). Loeb see mida sa teha oskad.

  2. lihtsalt mainin, et äge näha, kui inimesed arutlevad ideede üle, mitte ei võistle-ärple. tänks heade lugude eest!

  3. “teooriateadmiste puudumine muusikas vähemalt sama piirav, kui matemaatikateadmiste puudumine programmeerimises.” – vaidluskoht.
    mul puuduvad igasugused teadmised muusika teooriast (v.a ammu, kooliajal saadud ja kergelt unustatud). 100% nooti lugeda ei oska. muusikat olen teinud palju. pole saanud aru teooria rõhutamise vajalikkusest, sest tüübid, kes proovikas alati tehniliselt ägedaid tireleid teevad, ei suuda neid tavaliselt kuulatavateks lugudeks teha. fiiling jääb puudu, sest teadmised tulevad ette.
    ps, 1990ndatel olen paar algelist lehte html-is kirjutanud.

  4. Mingi flirt käib siin? Saame kokku, räägime privet:
    100110011 bar.finish()

Submit a comment

Massive Presence Website