benzod ja alkohol #2

In STREETNIHILISM

Mul on vingumiseks põhjusi palju. Esiteks, ma olen eestlane, me kõik vingume. Ilm on sitt, naaber on pask, naine näägutab. Või siis teistpidi, ilm on sitt, naaber on pask, mees joob. No ja joon. Haisen. Nägu on pundunud nagu õhupall.

Viimase threadi kommentaaris oli üks äge kutt, kes arvas, et see on väljamõeldis. Ma sooviks väga, et see oleks väljamõeldis. Et ma saaks oma naisele ausa näoga otsa vaadata ja öelda, et täna on tõesti see päev, mil ma enam ei võta. Ma imetlen tema usku minusse, et ma suudan tõesti teha selle sammu ja mitte juua. Mingi teine päev. Eks.

/paus, kallan õlut klaasi juurde/

Miks õlut? Miks sa õlut jood, nalja teed, saku, alecoq, räige battle, mis on parem? See on kõik sama pask. Õlu on kõige odavam, there’s the rub. Selverist saad 1,99 eest oma pilku kätte , end of story. Sa näed selle kassapidaja nägu, kes 400 neto eest su koodi läbi piiksutab, ta arvab, et isegi sina oled temast madalamal. Ja oledki. Ma imetlen neid kassapidajaid. Swish left, swish right. Neil on pohhui.

Mul on head sõbrad kes sõitsid uisku aga pidid vigastuse tõttu lõpetama. Jäätants või wtf oli nende teema, jõudsid Euroopas ka medaleid saada. Alguses oli veidi awkward, ma ei ole hea suhtleja. Alles siis kui alkohol sees, läheb jutt lahti, Nad tutvustasid mind uuele ringile, mis oli äge. Nad jõid laua viina. Profisportlased. Nad on kõige armastusväärsemad inimesed, keda ma olen näinud. Aga kui me kokku saame, siis läheb viin esimesena mängu, pärast esimest koksi hakkame rääkima. Pärast viiendat hakkame päriselt rääkima.

Ma tahtsin sellega jõuda sinna, kuidas inimesi stigmatiseeritakse. Kui sa oled funktsioneeriv alkohoolik, tõmbad oma 6 liiitrit õlut õhtul sisse, siis oled mega mees. Ma olen korteriühistu juhataja. Ettevõtja. Inimesed tänavalt vaatavad mind ja ütlevad et no on ikka tegus mees. Nahhui ma tegus olen. Ma joon nagu siga, persereerin nagu eesel. Mu oma parim sõbergi ei anna mulle 5€ laenu, sest ta teab, et ma joon selle kohe maha. Miks 5€ laenu? Sest mul ei ole pangakaarti. Miks mul ei ole pangakaarti? Sest viimane kord, kui mul oli pangakaart, jõin ma end täis nagu templielevant, sõitsin taksoga Otepääle, võtsin hotellis toa, sain kohalikus ööklubis osside käest (ilmselt põhjusega) molli ja sõitsin tagasi koju. Sellepärast mul ei olegi pangakaarti.

Mida ma tahtsin nüüd siin võtta, oot, paus /õlut juurde/ on see, et kuidas stigmatiseeritakse alkoholi versus kõike muud.

Ma olen püüdnud maha jätta, for fuck’s sake, ma OLEN püüdnud maha jätta, ma olen maha jätnud nii palju kordi, et sõrmedel ei ole piisavalt näppe, ma jätan iga kuradi nädal maha, ma ütlen naisele et jah see on nüüd viimane, aitab küll sellest rallist. Ja siis tuleb jalka. Siis tuleb suvi, teeme grilli. Miks sul õlled külmas pole? Oled Eesti mees vä? See on fucking nali, ma praegu füüsiliselt raputan pead. Kõik su ümber karjub selle kohta, et võta üks, paneme peo käima. Ja ma ei ole nõrk inimene, aga tugev ka mitte, ja siis lihtsalt lähebki järgmine rollercoaster peale.

VERSUS: mõtle, et sa näed näost siniseks tõmbuvat opioidiuimas inimest tänaval. Ärme kutsume talle kiirabi, kurat, üks neist tuleb 10 minuti pärast, annab sulle molli ja võtab rahakoti ära. Ja mina joon edasi, sest riik on nii dikteerinud, et see on mulle okei. Ma ei ole kunagi varastanud. Mitte kunagi. Isegi kõige hullemast tsüklist alla tulles ei ole mul peast käinud mõtet, et davai, here goes, panen need paar õlut seljakotti ja keegi ei näe.  Mitte, et mind kotiks see, et ma vahele jääks, mitte et mind kotiks, et politsei – oh no – tuleb, ma mõtlen alati selle peale, et kes esimesena shitstormi kätte saab. Turvamees, kes saab mingi fucking 400 neto, kassapidaja, kes saab sama. Miks ma peaks neile haiget tegema? Nad meeldivad mulle. Nad ei ole seal sellepärast, et see oleks neile suur rõõm.

Lõppeks, kui sa ühiskonnas enamvähem saad hakkama ja funktsioneerid, siis sa oled äge. Joo palju tahad. Tõmba sigarette palju tahad. Suitsetajana ma ütlen, et pange neid pilte sinna peale palju tahate, see ei muuda midagi. Ma lähen ikka ja küsin oma sinise Chesterfieldi kätte, sest Marbs on kuradi ülehinnatud ja C on euro odavam ja pmst sama maitsega. Minu jaoks sai hea tubakakogemus otsa siis, kui Barclay Red kadus lettidelt. Edasi olen tõmmanud, mis kätte juhtus. Aga C Blue toidab. Edasi on sõltuvus, mis mingit mõnu ei anna, ja sellele järgneb kopsuvähk. Snus ja snuff on ägedad, aga lõpetage seal. Suits on üleüldse, ma oma 11 aasta kogemuse pealt ütlen, mõttetu. Esimesed, võibolla 5-6 aastat, annab see midagi. Aga seejärel on lihtsalt pask, sa pead suitsetama, sest sa oled muidu nii edgy, et keegi ei kannata sind.

Ma kõlan nagu mingi fucking vanaisa aga noored, don’t even start. Te ei tea, kui rõve on sellest sõltuvusest jagu saada. Te ei tea, et alkohol on füüsiliselt ja psüühiliselt palju raskem drug kui speed, MDMA jne.

Save our young souls. Walk the good path.

11 Comments

  1. Vittus v2rk. Proovi mingi muu sõltuvus leida endale siis kasvõi. Hakka wowi pelama vms

    • Ma pelasin wowi vanillast peale kuni WotLK lõpuni. Siis korra uuesti, et Pandarias möllata. See ei ole asendustegevus. Ma jõin õlut ja pelasin wowi. Meil oli oma väike guild, close-knit, alguses oli loomulik samm Kalevlastesse aga mulle ei meeldinud see seltskond seal üldse, absoluutselt, ärapanemine käis lihtsalt, inimesed elasid enda probleeme teiste peal välja. Rollisin rogue ja läksin ühte suvalisse guildi kes hakkas just MC-d jooksma (kalevlastes olin druidiga MC ammu läbi teinud ja BWL oli poole peal). Seal oli enamasti UK seltskond. Nad olid ägedad, siirad, naljakad. Mul on screenshot esimesest raidist kui meie parim priest ütles enne esimest pulli “Sorry, back, just fell down the stairs.” Mul teeb see SS siiamaani tuju heaks. Vanillas selle guildiga MC oligi pmst ülempiir, parimad lihtsalt läksid alati ära. Officeriks tehti mind suht varakult, sest ma olin lihtsalt parim DPS. Siis olid 40-manid ja igal classil oli oma officer. Minu rogue’id olid alati parimad. Alati. Isegi kui guest BWL gearis mage tuli et hon hon hon ma nüüd näitan teile kuidas DPS käib, nad lihtsalt tegid talle tuima. Ühel hetkel lack of progress hakkas segama, GM oli veidi munn tüüp ka. Igatahes mergesime teise guildiga, parimad meist said nendega võrdseks, teised jäid pmst social rolli ja midagi ei teinud. Raiusime läbi AQ40, mäletan siiamaani kuidas kaks tundi Twin Emps trashi peal wipesime. Kaks kuud läks vist, et see ära teha. Siis uue guildi GM ütles et AQ me edasi ei progressi, teeme Naxxi. Tegime, suht igav oli. Meile ei meeldinud see värk et sõbrad olid stuck mingi madalama ranki peal, tegime minirebellioni ja uuesti oma guildi.

      See ei töötanud, obviously. Sest keegi hea ei tahtnud meie juurde tulla. Aga vanilla lõpuni tegime ZG ja AQ20, ma olin juba raid leaderiks hakanud, see oli päris ok, me ei saanud millegi erilisega hakkama, aga kõigil oli hea. See ongi ju point.

      Esimene expansion läksin kalevlastesse tagasi. Olin veits late comer ja mitte grupis sees, seega sain karazhani mingi umbes viiendasse gruppi vms. Aga töötasin end üles, top DPS, lõpuks üks officer ütles et nii, nüüd sa tuled meie main raid groupi. Sellest grupist sai hiljem Apex kes tegi world top 10 lakse. Ma ütlesin, et mõtlen selle peale, aga siis quittisin, sest ma ei tahtnud seda pinget. Poole expansioni pealt läksin tagasi selle grupi juurde, mis meil enne oli, kuhugi ei jõudnud obv aga tore oli, tuttavad näod, Soomest, UK-st, Belgiast.

      WotLK expandisime guildi ja tegime oma parimad esitused. Naxxi clearisime selle no deaths achievementiga, Sarth+3 dragons tegime, ühesõnaga kõik achievementid tegime ära, meil oli tugev 25man meeskond aga 10man “elite” crew kellega rekkisime achievemente oli midagi muud. Siis ma olin end moonkin druidiks rollinud. See oli mega. Meil oli selline resolve et Sarth+3 võttis kokku mingi 250 wipe’i aga kõigil oli pohhui, keegi ei hakanud ütlema pärast wipe’i et guys this is so hard oh my god, me teadsime et me saame hakkama sellega, konstruktiivne mõte tuli esimesena, what went wrong, what can we improve. Kui olime lõpuks selle Sarth+3 ära teinud siis samal õhtul, olime mingi 5 tundi juba nussinud seda, läksime edasi et Malygosi achievement ka ära teha. See tuli naturally, nagu oleksime seda juba terve elu teinud. See SS sellest kuidas me oma grupiga oma achievement drake’idega poseerime on mu gaming history kõige mõnusam moment. See oli awesome. Ulduar edasi läks so-so, 25man sitemini, oma 10man grupiga obv paremini, tegime igasuguseid trikke seal. Siis mingi hetk osad kutid keda me oma 10man gruppi ei tahtnud võtta (sest nad olid sitad, tbf) hakkasid ajama, et mingid kuradi snoobid, elite group, breaking this guild jne. Lõpuks kasvas pinge nii suureks et lõpetasime, sest kui me oleks need scrubid endaga kaasa võtnud siis ei oleks see töötanud ja edasi ei saanud minna sest mingi 15 inimest ähvardas gquit teha, pohhui. Aga grupp oli üsna hea ja content oli ka lihtne, Crusaderi pask eriti. Lõpuks kui Icecrown välja tuli siis ma leidsin et see guild ei jõua sinna kuhu ma tahan, võtsin paar lähemat sõpra ja läksime ühte elite guildi mis oli loomisel. Seal oli tavaline see, et pärast 4h raidi sa istusid veel 2h ventis ja rääkisid officeridega läbi et mida me nüüd peaks paremini tegema. Clearisime kõik ära, job done.

      Cataclysmi alutasin sama guildiga aga mulle ei meeldinud see expansion, üldse. Quittisin pärast kaht nädalat.

      Pandariasse ma sattusin umbes 3 kuud pärast launchi, meil oli endiselt parimate WoW-sõpradega see foorum kus me banterisime niisama ja siis mitmed ikka hakkasid mängima, ma olin küll mõelnud et come on, aga hakkasin. Tegime guildi nullist peale uuesti püsti, saime enamvähem quality kätte, esimese nädalaga clearisime MSV. HoFiga läks veidi kauem aega sest meie DPS oli retarded (selles expansionis olin druid bear tank, mu vend tol ajal 17 oli mu co-tank monkina, see oli mega aeg, kui sul klikib tankides co-tankiga siis on lihtsalt mega). Terrace’i tegime varsti ära, siis oli aeg ToTi jaoks ja seal tegime suht kiirelt progressi, aga seal hakkas ka mu downfall. Ma jõin juba päris palju raidide kõrvale. Mu inglise keel on suht ülemise 90% juures nii kirjas kui kõnes aga kui sa täis oled siis sa oled unintelligible anyway. Ma olin selleks ajaks GM’iks tõusnud sest vana GM kes oli meie kõigi suur buddy oli kohutav joodik ja jõudis raidi kohale alati hilja või täis peaga ja oli kasutu. Seega ma tegin mini-revolti, et aitab nüüd küll, serveris juba räägitakse et selles guildis toimuvad asjad nii, anna mulle see GM. Olin siis GM, aga ega ma parem ei olnud. ToT progress oli suuresti tänu kutile, kes alguses sakkis nii palju, et mõtlesime ta kickida. Ta oli feral druid aga tegi dämmi umbes sama palju kui mina bear tankina, come the fuck on. Siis järsku võttis end kätte, hakkas deliverima, sai top DPSiks. Ma olin raid leader olnud mingi pool aastat juba, ma ei viitsinud enam, ta viitsis rohkem lugeda ka taktikat, ma jõin õlut, ta juhtis raidi. ToTi tegime ära, siis oli suurem bloodshed ja falling out sest mina omakorda ei meeldinud talle, mul oli kopp ees juba sellest mängust ja quit. Rohkem pole puutunud. Vend mängis veidi WoD’i aga mind ei huvitanud see enam, lore on perses ja praktilist mõtet mängida pole.

      Mul on meeles Welt’i üks post Kalevlaste foorumisse kui nad veel aktiivsed olid, mõned sõnad sellest, “ma olen valmis ohverdama ülikooli selle nimel, et teiega paremini raidida”. See on see, kui kaugele võib gaming viia. Ja Welt läks kaugele, big up talle selle eest.

      Mina võtsin wowist kaasa esiteks teadmise, et peaaegu võimatu on leida 30 inimest, kes on koos normaalsed (kui raidi suurus on 20 siis sa tahad ikka backup pooli ka teha, seega 30). 10 oli maksimum, see oli mega grupp WotLK ajal ja me räägime kõik siiamaani. Meil on siiamaani ka selle grupiga foorum kus me juttu ajame, vahest poliitikat ja kultuuri, aga 99% ajast jalka.

      So much for WoW.

  2. kuidas su tarbimine ajas muutunud on? ma kujutan ette, et sa ei alustanud kohe 12 õllega per õhtu. Eeldan, et olid mingid ajad, kus jõid 4, siis 6, siis 8… kiiresti see muutub? mis sa arvad, kus on lagi? kas see kogus suureneb veel või oled mingi lae saavutanud? (no ilmselt ei jõua mingi 24 õlut juua sest aeg seab ka piirangud)

    • Mingi hetk käib nagu “kiiks” ära, et sa mitte ainult ei naudi seda, vaid sa vajad seda. Loomulikult, nagu ma ütlesin, maha saab tulla, see ei ole lihtne (eriti benzodeta, ma ei kujuta ette kus ma oleks ilma benzodeta).

      Algul ma jõin ütleme 3-4 õlut, päris poisikestena me võtsime viina mingi mahlaga, see oli teemas, õlu on ju kibe, vuih. Aga edasi nii 3-4 õlut jah, see oli tavaline. Step up toimus kuidagi naturaalselt. Ma mäletan episoodi siis kui mu naine last ootas, me vaidlesime poes, ma tahtsin rohkem õlut kui 3 ja tema oli selle vastu, ma olin päris tige selle peale.

      Aga see step up juhtus jah kui mu naine esimest last ootas, ma ei tea, niigi närviline situatsioon, sa ei tea mida oodata, noor isa, mis on su sotsiaalne staatus, kõik need faktorid mis peas tiksuvad, võtad sa neist siis kinni või mitte, kõik need töötavad, igatahes hakkasin jooma rohkem ja tihedamini.

      Kui ma Wismaris olin, siis ma tegelikult ei joonudki väga palju, mingi 6-7 õlut. Nüüd viimastel aastatel olen rohkem võtnud. Tolerance kasvab. Keha ei ole rahul, kui saab vähem. See ei ole enam see, et sa lihtsalt võtad, et kergelt vines olla, natuke “naljakas” on olla, come on, ma joon selleks et magama vajuda. Mingi hetk sai selleks piiriks 8 õlut, et see on nüüd joomine, mitte niisama naljatamine. Nagu ma ütlesin, mul on naine ja lapsed, seega ma joon õhtul, päeval funktsioneerin.

      Kus on lagi? Ma ei tea, ma arvan et kõvasti kõrgemal. Ma ei ole kindlasti mingi end-levelini jõudnud, ma arvan et 12, 14, 16 õlut võib järjest ära juua ja mitte ka teist nägu teha, lihtsalt ühel hetkel füüsiliselt ja psüühiliselt sa enam ei jõua. Tsüklis sees olles on ka alati kergem edasi võtta järgmine. Kui sa oled korralikku pohmakat kogenud, siis sa tead, millest ma räägin. Sul läheb 4 õlut, et end nulli tagasi saada. Edasi hakkad alles purju jooma, eelmised õlled ei tekita mingit efekti eriti, hakkab parem olla lihtsalt. Seega 12, 14, 16 järjest? Vabalt, isegi 20 järjest võib suure tolerance’iga inimene ehk juua. Ma loodan, et ma sinna ei jõua. Enamasti tuleb lihtsalt uni peale nii 11-12 piiri peal ja ei viitsi enam kugistada. Kangega on sama, 0,7 pudelist jääb ikka enamasti viimane tilk joomata, kuid küll mitte alati.

  3. See on karm ja tunnen kaasa sulle. Endal pole kunagi ühtegi sõltuvusainega probleemi olnud ning nüüdseks pole 4 kuud tilkagi alkoholi joonud, samuti pole kunagi elus järjepidevalt suitsetanud. Seega on väga raske mul sulle soovitusi anda, kuid kuidas seis spordiga on? Soovitan eesmärgiks võtta sõita läbi, kas Tartu Suusamaraton, mõned triatlonid, et oleks põhjust trennis rühkida. See võib aidata, edu!

    • Seis spordiga on so-so. Jalkat käime tagumas vahepeal sõbraga, jõusaalis ka, aga tihti tunnen, et ei taha minna trenni tegema, sest süda on niigi koormuse all, kui siia trenni peale paneks, siis tõmbaks väga rihmaks organismi. Üldiselt olen sinuga 100% nõus, sporti peab tegema, liikuma peab, ma kõnnin küll iga päev ligi 3-4 kilomeetrit (ma ei julge lihtsalt endale lubasid teha ja autot liisida sest ma tean et ma hakkaks täis peaga sõitma ja see on kõige lollim asi ÜLDSE EVER, kui ma uudistest loen et täis peaga juht jälle sõitis siia vi sinna võssa ma mõtlen et TÜRA MIDA SA TEED, SA OLED IDIOOT, nii et ma ei õpi praegusel hetkel meelega autot juhtima) nii et ma olen üsna average-built, pigem kõhnavõitu, aga peaks tugevamat värki tegema, siis näeks ehk tulemust ka.

  4. mis teed samal ajal kui jood õhtul? mul nt igasugune mõtteka tegevuse (lugemine, õppimine, töötamine jms) a) isu ja b) oskus/suutlikkus kaob ära.

    • Põhimõtteliselt ei teegi midagi. Alkohol kaotab igasuguse huvi ära, su aju saab aru, et reward on juba ju käes, see ongi reward, sa oled joogi talle sisse pannud, tema töö on tehtud. Huvi kaob, lugeda ei taha, kirjutada vahepeal, aga kvaliteet langeb ja midagi akadeemilist kirjutada ütleks et ei ole väga võimalik või siis väga raske. Töötada ei viitsi, lihtsalt ei viitsi, lased üle. Mingi piirini veel suudaks ka, aga ei viitsi. Õppida pole mõtet, lugeda pole mõtet, ei mäleta järgmine päev. Mingis hea storyga mängus pole mõtet progressi teha, järgmine päev ei mäleta poolt lugu.

      Kui ma tean, et nüüd hakkan jooma, nüüd võtan täis, siis ma ei tea, mida õhtu kõike tuua võib, aga üht tean ma kindlasti: ma lõpetan sellega, et mul on Youtube’is ees search “Top Gear challenges”, mingi video käib ja ma magan norinal.

  5. Oi alks on üks räpasemaid narkotse, mida endale külge on võimalik pookida. Ma ei saa aru, miks seda sitta kõigile ikka veel peale surutakse. Mulle meeldib küll vahepeal ennast kinni tõmmata alksist niiet kõigest on pohh, samas meeldib mulle ka aeg ajalt muid narkotse panna. Alks on ikka kõige räpasem, mida proovind olen

  6. Edu! Varsti lähed benzodiazepinede peale täiesti üle siis on veel raskem.. Kaob ära 21.00lst alates vaid tuleb siis kui mõju üle läheb. Ole tugev ja ettevaatlik, vaid sina saad sellele lõpu teha mitte keegi teine ega mitte mingi teine asi.

Submit a comment

Massive Presence Website