Pole mingit põhjust miks Arvamusfestival peaks eksisteerima

In NIHILIST LABS

Enne Eesti ajakirjanduse probleemide kirjeldamise juurde asjumist tooksin ära paar murekohta Arvamusfestivali olemuse kohta.

Arvamusfestival, kui koledalt see kõlab. Fakt, et arvamuse avaldamist peaks tähistama festivali või karnevaliga, häiris mind juba esimesel aastal. Nüüd on see toimunud neljandat aastat järjest ja arvamuse avaldamisest on tehtud omamoodi privileeg, tähistamisväärne poodiumikõnelus. Neid on kirjeldatud kui “Teeme ära” mõttetalgute stiilis eventi, mis on põhimõtteliselt ilma mõjuvõimuta ja prügiautodeta kodanikuaktsioon. Üks üritus kogus kokku prügi, mis jäi minema vedamata. Arvamusfestival kogub kokku entusiastlikud kõned ja müüb… entusiasmi.

AF on laias plaanis kaubamärk, mille eesmärgiks on teenida raha, mitte rahvast. Mida on igal inimesel? Arvamus. Ehk on eeskujuks võetud TED Talks, mis on ennast intelligentsena tunda soovivale keskklassile mõeldud väljaelamiskoht. AF jätab ennasttäis mulje, sest tegu on küünilise kontseptiga: sõnavabaduse või kodanikke kokkutoova eventi raames on co-optitud Arvamuse Avaldamise Platvorm: vaid sealkõlavad arvamused leiavad nüüdsest suuremat kõlapinda ning sinna pääsenud esineja saab enese arvamusele automaatselt teatud prestiizhi. Muidugi, ega kõigi arvamusi jõuagi ära kuulata ega kaasa mõtelda. AF on institutsionaliseerimas säärast lihtsat tegu kui arvamuse avaldamist ja müüb seda kui uudset või värsket fenomeni. Aga meil juba oli säärane platvorm.

Selleks platvormiks on internet, veel täpsemini sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedias on juba olemas sõltumatu arvamusplatvorm. Kellelgi tuli lihtsalt hea idee arvamus kui taastatav ressurss panna raha teenima ja luua sellest bränd. Selle tagajärjeks on loomulikult killustatus, teemade filtreerimine ja toore küpsetamine. Iseenesest näeme siinkohal filtreeritud arvamuste esiletoomist, kus eelnevalt sõelutud teemastik (erinevalt internetis ilmuvaele indiviidide taidlustele nagu mina) loob õhustiku Millegi Tegemisest. Arvamisest saab Tegemine, Kuulamisest saab Aktivism.

Jällegi on mõeldud sihtgrupile, kes on väga suure tõenäosusega semi-intelligent keskklass, kes käib korra kuus teatris, peab end edumeelseks ja hääletab tihti Reformi poolt. Arvamusfestivali võib tuua vastukaaluks mini-Nürnbergi pleenumitele mida korraldab EKRE mõtlejaskond. Tegu on pseudoaktivismiga, mis mõeldud tavakodanikus simuleerima Mõtestatud Tegevust. Kuna osalejatel puutub täidesaatev võim, jääb kokkukogutud prügi/mõtted hunnikusse kuid hea tunne millegi “tegemisest” jääb. Tegu on jerk off sessiooniga, kus silme ette lastakse pornot. You are a jerk off. 

Korraldajad otsustasid ka ise oma üritust arvustada ja siin näeme ära mida meile müüakse. Tegu on suhtekorraldusbüroo projektiga, mis võtab oma kaubamärgi alla kogu Arvamuse avaliku kontsepti. Mida kuulajale müüakse, on “hea emotsioon”. Samahästi võiks tegu olla ka positiivse mõtlemise kursusega, mis maskeeritud psychobabble‘iga.

“82 protsenti eelmisel aastal festivalil osalenud korraldavatest organisatsioonidest ja üksikisikutest kinnitasid, et said uusi kontakte ja mõttekaaslasi, 87 protsenti kinnitas, et said tegutsemisjulgust.”

Seda kõike saab juba internetist. Internet viib filtreerimata kujul inimesi kokku.

“E-riigi Akadeemia kohtus uue koostööpartneriga Eesti Noorteühenduse Liiduga, mis andis mõtteid, kuidas e-kodanikke kasvatada ja noori poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil aktiveeridal läbi e-riigi lahenduste.”

Pro status quo. Oleks väga üllatav näha säärasel platvormil eelnevalt kohitsemata, üldstandardiga vastuolus olevaid seisukohti. Tegu pole uudse või uuendusliku mõttevahetuspaigaga vaid vanade, lagunevate struktuuride ülevalhoidmise ja lappimisega. Tegu on riikliku mainekujundusprojektiga, mis laenab arvamuse esitamise kontsepti ja esitleb seda rangelt filtreeritud tingimustes, saamaks projektipõhist sissetulekut ettenähtud plaani järgi.

Ideed ja kodanikuaktivism saab juba alguse internetist, kus mõttevahetus on vaba. Dogmaatilised, värdjaliku kontseptsiooniga üritused nagu AF toovad aga kokku juba sama meelt olevad inimesed kes soovivad üksteise seltsis silitust omaendi egodele läbi pseudoaktsioonide.

Siinkohal pöörduksin tagasi “võlts-uudiste” juurde, mille võidukäigu üle peavoolumeedias virisetakse. Tõsiasjaks on fakt, et (vähemalt Eestis) on ajakirjandus brändinud ennast ümber meediaks, mille eesmärk on lahutada meelt mitte edastada toimunut. Ajakirjandus on selgelt kallutatud, selle paariks näiteks saab tuua Savisaare tagakiusamise, kanepi tagakiusamise ja muud trendid. Keegi ei taha uudiseid, kui need pole huvitavad või seksikad. Seetõttu näeme jalgpallurite naiste tisse Postimehe spordiosas ja clickbaiti/sisuturundust iga kolmanda päevakajalise loo vahel. Eestis pole absoluutselt ühtegi väljaannet, mis oleks 51% ajakirjandus ja 49% meedia.

Kahtlen, kas ajakirjandus pidi kunagi üldse müüma või olema tuluallikas. Loogiline, et klikkide saamine on esmane siht. Reklaamirahad ka. Muidu ei saa vee peal püsida. Miski pole andnud meediale aga sellist hoopi nagu internet. Internetti ei anna kontrollida. Seal peab iga inimene oma peaga mõtlema ja kui inimene annab oma analüüsivõime Postimehele või Objektiividele, pole see kellegi süü.

Inimene ei ole ratsionaalne olend. Ajakirjandus on alati olnud mingil kujul kontrollmehhanism, suunatud rahadest ja erahuvidest mingi kindla seisukoha kujundamise poole. Ajakirjandus on sotsiaalne kontrollmehhanism, kasutan seda sõna uuesti. Kui saaks selle Eesti ajakirjandusskene saladused lahti lüüa, lendaks sellest munnist sellist jobi et igast tilgast sünniks maha kukkudes kolm veriste käte ja väärismetalli täis kohvriga õlist gnoomi.

Internet sööb teid välja, Postimees, Ekspress ja Arvamusfestival. Ma ei võta IIAL AdBlocki maha. Ma ei anna teile klikke, ma keeldun teie reklaamidele eksistentsi andmist. Tulevik on internetis, igaühel on mobiil ja ajakirjandusliku hariduseta inimese tõlgendamisvõime pole tihti kehvem, kui diplomiga reasõduril Postimehe arvamusküljel. Tegu pole konfliktiga võlts-uudis vs. päris ajakirjandus narratiiviga mida meile hädiselt müüa üritatakse. Tegu on halva ajakirjanduse koostpudenemisega. Ajairjandus pole püha lehm. Tal pole monopoli vaatenurkade edastamise üle. Ei saa sundida inimesi mõtlema, ratsionaalsus pole sündides kaasa antud omadus.

Pole mingit põhjust, miks Arvamusfestival peaks eksisteerima. Ajakirjandus/meediat ärritab asjaolu et neile vastanduvaid arvamusi ja seisukohti on nüüd eiramatult suures koguses. Ja meie ajakirjandus on erahuvidest läbi imbunud. Mitte iial ei hakka ajakirjanduses ega mingil festivalil ilmuma ega aset leidma muutusi toovaid liikumisi. Arvamuskolumn ning -festival on ideede vanadekoduks, kus sita teeninduse eest veel piletiraha maksad.

Vaba internet on ainukeseks lootuseks mingitelegi muutustele kodanikualgatuse tasandist riike lammutavatele revolutsioonidele. Arvamusfestivali korraldajatel peaks olema häbi santidelt raha võtmise üle ja ajakirjanduse taha peituvad Savisaare nussielu avaldajad on raipesööjad, kelle koht on Pravdas.

11 Comments

  1. Rispekt, Af on debiilne. Enamjaolt räägivad inimesed, kelle jutt kedagi ei koti. Vähesed on, kellel mingi point või normaalne jutt. Peale esimest AFi nuttis pankur, et Kender röövis ta jõulud ehk tema ettevalmistatud jutupunktid ei jäänud kellelegi meelde. See näitab selle ürituse mõttetust, rääkida tahavad seal kõige rohkem inimesed, kelle jutt suures plaanis mitte kedagi ei huvita. Paide majutusasutused saavad ühe nädalavahetusega ülejäänud aasta koguklientuuri, muud positiivset mõju ei näe.

  2. Kui sa peaksid olema 18 aastane protestimeelne poisiklutt, siis see artikkel on ok, hästi kirjutatud sellise ea kohta. Kui oled vanem, mine teraapiasse. See, et Sinule isiklikult on kõige mugavam variant suhelda ja avaldada arvamust internetis, ei tähenda, et see kõigil nii oleks. Ühtlasi ei mõista seda viha, mis su tekstist kumab, kuid ilmselt on see vanusele kohane. Mitte, et mulle hullult vanust nina alla hõõruda meeldiks.
    Anyways, Arvamusfestival on okei, ei ole vaja ülepingutada selle against-establishment suhtumisega, selleks pole siinkohal alust. AF-il on esindatud mitmed päevakajalised teemad eri vaatenurkadest ja šovinismi (EKRE-temaatikat) kohtab vähe. Ning arutelu ei tasu karta, viha maandab empaatia ja diskussioon ning tegelikult peaks selles kontseptsioonis viha üleüldse kõrvale jätma.
    Ühtlasi, mis kala sul nende semi-intellektuaalide ja keskklassiga on? Et kui liigitad pealiskaudselt lahmimis eesmärgil inimesi klassidesse, tunned end “kõrgema intellektuaalse klassina”?

    • “Festival on mõnus kohtumispaik ja mõttevahetuskoht, kus arutada Eesti inimestele ning ühiskonnale olulistel teemadel.
      Arvamusfestivali eesmärk on luua keskkond ja võimalus uute ideede ja ühiskonna jaoks kasulike ettevõtmiste sünniks ja arendada arutelu- ning suhtluskultuuri Eestis. Samuti soovitakse julgustada ja inspireerida inimesi oma elu mõjutavatel teemadel kaasa mõtlema, sõna sekka ütlema ning muutusi ise eest vedama.”

      Kirjutan raamatut, mille peategelane, kahtlemata vaimselt väärastunud (aga kui mitte, siis igatahes moodsa ühiskonnaga mittesobituv) mõtlemisega, kirjeldab arvamusfestivali umbes läbi järgneva:

      AF = anal fuck
      AF = … as fuck

      arvamusfestival on kui pornofilm, kus Eesti poliitikute kehaehitusega näitlejad lösutavad plastiktoolidel, arutledes porno kultuurilise olemuse, semantilise tähenduse ja tulevikku suunatud pornokäsitluse üle, kasutades pealtvaataja viimastki erektsiooni lämmatavat intellektuaalselt täiuslikkuseni viidud sõnavara ja lauseehitust, ise aru saamata, kui surnud nad selle juures on. Selle asemel, et teha, öeldakse, kuid isegi ütlemine ei ole kirjeldav, peatutakse üksnes metaandmeil, millel puudub sisuline tähendus nii mõtte edastamise, kuid veelgi vähem mõttele aluseks olla võiva füüsilise tegevuse edastamisel. Jahtunud kaerahelbepuder ilma soola ja võita. Sinised kartulid koolisööklas vee-ja-jahu-kastmes, leiges vees leotatud prügikasti juurest leitud teepakist tehtud tee.

  3. Lugesin läbi ja sisulise osaga olen vist laias laastus nõus. Vist, kuna kogu see kirjutis tundus Härra Pärnitsa kohta natuke liiga Captain Obvious’lik ja tühikargajalik, mõjudes rohkem sita tuju väljaelamisena kui mingi asjaliku pointina.

  4. Iseenesest suht põnev tekst, aga ma vaidleks vastu, et internet sööb “ajakirjanduse” välja, sest “internetti ei anna kontrollida. Seal peab iga inimene oma peaga mõtlema ja kui inimene annab oma analüüsivõime Postimehele või Objektiividele, pole see kellegi süü.”

    Mis siis, kui inimene ostabki lehte selle eesmärgiga, et see esindab mingit kontrollmehhanismi? Ehk siis leht ostetakse mitte niivõrd vaatamata sellele, et see on “sotsiaalne kontrollmehhanism”, vaid just nimelt sel põhjusel, et ta seda on. Konflikt päris-uudis vs liba-uudis pole hirm positsioonide kaotamise pärast, vaid ainuke põhjus, miks institutsionaalne ajakirjandus endiselt alles on.

    Reklaam ja klikiajakirjandus pole näide ajakirjanduse kaotusest internetile, vaid vastupidi, see on näide ajakirjanduse internetistumisest, st ajakirjandusele omistatud puudused kasvavad välja nimelt internetist, mitte niivõrd sellele vastandumisest. Me näeme järjest rohkem, kuidas netimentaliteet ajab juuri seal, kus seda kõige vähem ootaks, ehk siis vanas, puises establishmendi häälekandjas. Establishmendi ajakirjandust võiks hirmutada sellega, et kuna ta on nii internetistunud ja rämpsu täis, siis pole tal enam põhjust olemas olla. Sest meil juba on üks internet ja tasuta porno. Milleks siis selle eest maksta? Mida enam püüab leht konkureerida internetiga, seda vähem on tal põhjust olemas olla. Lahendus oleks siis lihtsalt netiga mitte konkureerida ja jääda lootma sellele, et mõni loll panustab “sotsiaalsesse kontrollmehhanismi”.

    Arvamusfestivali võrdlus “Teeme ära” üritusega on rabavalt tabav lähenemine, sest mõlemad üritused teevad banaalsetest asjadest, nagu enda järelt prügi korjamine ja arvamuse avaldamine, piduliku sündmuse, mis justkui vihjab, et need asjad pole nii iseenesestmõistetavad, kui võiks olla. “Teeme ära” vihjab sellele, et meie kodanikud eelistavad enamik aastast elada räpases keskkonnas ja et igapäevase prügikoristuse ja keskkonnahoiu asemel on meil tarvis üleriigilist mobilisatsiooni kogunenud sita ära koristamiseks. Arvamusfestival seevastu paljastas, et ” kui inimesed suudaksid sellisel moel arutada, nagu seda Paides tehti, pidades siin eelkõige silmas teineteise arvamusega arvestamist ja erinevate arvamuste aktsepteerimist, siis sellises Eestis ma tahaksingi elada.” Mis tähendab siis seda, et meil on nüüd augustikuus üks aeg, kus me saame arvamust avaldada ja aktsepteerida erinevaid arvamusi, aga selleks tuleb sõita Paidesse. Järelikult ei paku internet, lihtlabane sõnavabadus jms piisavalt suurt katarsist ja meil on tarvis reaalset ressursside mobilisatsiooni, mida tasuta arvamusplatvorm nagu internet inimesele ei paku.

    • Tänud tagasiside eest!

      Kõigepealt, “Mis siis, kui” hüpoteetilised oletused võib jätta väitlusringi pädevusse.

      Klikiajakirjandus on siiski pigem näide ajakirjanduse kui aeganõudva, võimalikult erapooletu tegevuse kapitulatsioonist: kui raha tuleb klikkidest, peab ajakirjandusmonstrum muunduma meediaks et end elatada. Ajakirjandus ei jõua interneti kohesusega võistelda, sest inimeste jaoks on paar päeva vana uudis juba “vana”.

      Su viimane lõik = JES.

  5. Inimesed, kelle eksisteerimise mõte peitub arvamuse avaldamises; kelle elud on nii olematud, t vaid arvamuse avaldamise abil tekib lootus jäädvustumiseks. Neid inimesi koos nende arvamustega pole tegelikult kellelegi vaja, kõik nad hõlpsalt asendatavad teiste, samasuguste unikaalsete arvamuste kandjatega.

Submit a comment

Massive Presence Website