Arutelud hipiga – elu mõte

In SNAP

Hipi sai pahaseks (tavaskaalal see pahameeleks ei kvalifitseeru), ütles, et ma ei „mõistvat“ ja niimoodi jätkates ei saagi mõistma. Ma olin üllatunud, et ta üldse reageeris mu provokatsioonile. Huvi pärast küsisin siiski, et miks ta seda arvab.

Mu energia olevat kinnine ja kuni ma ei proovi oma kanaleid avada, ei saagi ma tundma seda, mis on elu mõte – harmoonia ümbritsevaga, loodusega. Inimene on ainus, kes maailmas elamise eest maksab ja see ei ole ju õige.

Mulle meeldivad hipid. Oluliselt rohkem kui ossid ja paljud teised subkultuurid, kes vanalinnas kaaskodanikele kaussi panemist harrastavad või muudel viisidel teiste olemist ebameeldivaks teevad. Hipid teevad väga mõnusalt oma väga mõnusaid asju. Aga kui hipi läheb karakterist välja ja oma maailmavaadet minusugusele lihtsale poisile propageerima hakkab, siis nii see asi juba ei jää.

Krants: „Tead hipi, mina usun, et elu mõte ei ole mitte harmoonia vaid õnn ja see, et sinu jaoks on õnneks vaja harmooniat, muru söömist ja suitsetamist ning avatud šakraid see on sinu deela, aga minule vot ei ole neid asju ilmtingimata vaja. Muuseas ei tähenda see seda, et mul midagi looduse vastu oleks.

Vaata hipi, ma olen lihtne poiss (mitte siberist, aga ikkagi siit Maarjamaalt), õnn on sõpradega saunas käia, jahedasse järve hüpata, leilide vahele kesvamärjukest libistada ning lasta pseudoprobleemidel ununeda. See on õnne hetk!“

Hipi: „Justjust, sa räägid hetkest. Aga see, mida meie teeme ongi püsiva meeleseisundi loomine, kus sa saaksidki olla püsivalt õnnelik.“

Krants: „Aga ma olen kuulnud, et kuskil keegi tark mees ütles, et püsivalt õnnelik saab olla ainult kliiniline hull. Mingi dementne sell, kel ajukäärude asemel lilled kasvavad ja reaalsustaju puudub. Ta arvas, et inimene vajab pidevat pürgimist eesmärkide poole. Paigalseis tapvat õnne. Inimene olla teisiti disainitud.“ (hale katse oma mõtetele viidet otsida, i know)

Hipi: „Kallis Krants, ma ei ole paigal. Ma liigun kogu aeg suurema sisemise harmoonia poole. Minu rännak toimub minu sees. Miks sa arvad, et sinu eesmärgid nagu mingi kena korter, maja mere ääres, ilus auto ja aed ning võib-olla purjekas, kuidagi paremad oleks. Alati võiks sul olla ilusam maja ja suurem jaht jne. See on püüdmatu õnn ja niimoodi jookseb su õnn alati kiiremini sult eest ära.“

Hipi oli pannud lauale argumentatsiooni, mille tulemusel tundsin, kuidas endalgi soeng rasuseks kiskus ja käsi tahtis sirutada pläru poole, mida ta mõnusalt oma sõrmede vahel veeretas. Vaatasin ta nägu, mis reetis maksimaalset mahedust ja zen-i. Ei! Ei! There`s gotta be a way! … and there just might be…

…Krants: „ Sinu väide on ühesõnaga, et minu õnn jookseb minust kiiremini eest ära ja ainus tulem on lämmatav laenuorjus ja frustratsioon, et naabri auto on ikka uhkem?“

Hipi: „Mnjaaa … (kavalalt oma vidukil silmadega mulle otsa vaadates), aga kas sa saad vastupidist väita?“

Krants: „Tead hipi, saan küll. Ma usun oma elumustrisse sellepärast, et ma faktiliselt olen õnnelik. Ma olen õnnelik praegu, kus mul on sitt auto, maja mere ääres on kauge tulevik jne. Sul on õigus, et minu eesmärk ongi kõike seda, mida väitsid. Ma tahan, et mere ääres väike maja mind ootaks. Aga lisaks tahan ma ka funktsioneerida ühiskonnas. Tahan olla osa eestlusest, mitte mingi lilleline maailmakodanik. Tahan sinimustvalget lehvitades suure platsi peal noodist mööda laulda ja vajadusel sinimägedes naaberhõimuga madistada. Sinusugune ju seda ei taha – me kõik oleme ühesugused inimesed, vägivald on paha jne. Äratus! Kultuurid on erinevad! Vägivald eksisteerib, pappi on vaja, kasvõi sul endal selle jointi jaoks.

Ta muigas mahedalt ja lausus pehmelt: „Yea duuud, aga sa ju ütlesid, et eesmärki on vaja ja paigalseis paha-paha. Su eesmärgi saavutamine on ju… (tekkis paus, et võtta järjekordne kopsutäis mahedat manti) … kaugel.“

Krants: Ok, mis viib eesmärgini?“

Hipi: „Minu jaoks teekond, mille läbi sa leiad rahu iseendas. Harmoonia ja iseolemise oskus.“

Krants: „Just, teekond!”

„Nii nagu sinu teekond on paratamatult natukene ka seotud välismaailmaga, on minu oma seotud sisemaailmaga. Mis sa arvad, kui õnn ongi teekond ise. Ma tahan oma purjekat, aga ma vaatan enda ümber ja näen häid sõpru ja hetkeseisu, mis annab lootust, et võib-olla ühel hetkel ma selle purjekani ka jõuan. Aga hetked nagu saunaskäigud, mõnusad arutelud, väikesed checkpoindid nagu mingi uus samm karjääriredelil, reis põnevasse kohta või kasvõi uus kohvikeetja… need on teekonnal väikesed võidud. Raha on vaja, et osta vabadust rahast. Sul natukene vähem, mul natukene rohkem. Lõpuks need väiksed võidud ongi õnnehetked. Hetkel ma ju olen õnnelik. Ja neid hetki teekonnal saab koguda nagu rasva, mis aitab raskel ajal ikka õnnelik olla.

Sõber, mul on hea meel, et me oleme mõlemad rahul. Sul on oma teekond, mul oma. Kahju, et sinu oma sind minuga vajadusel samasse kaevikusse ei aseta, et koos karu pihta püssi lasta.“

Sõber: „Kodu on harmoonia alus. Ma ei ole öelnud, et ma oma kodu ei kaitseks 😉 Eks paista, kuhu tee viib.“

Ta asetas rahulikult oma sõrmeküüne pikkuseks taandunud savu tuhatoosi. Võtsin uue õlle ning seejärel läksime eesruumist uuesti lavale.

Kasepuud! 120 kraadi! Vot nii! Kvintessents rsc!

Submit a comment

Massive Presence Website