Armastuskiri

In 50HALLIVARJU

Ma tahan SIND.
Ma tahan sind hoida.
Ma tahan sind tunda.
Ma tahan sind armastada.

Ma tahan sulle rääkida. Ma tahan rääkida, kui oluline sa oled. Kui palju sa mulle tähendad, kuidas ma mõtlen sinu peale kogu aeg. Kuidas aeg venib, kui ma ei ole sinuga ja kuidas aeg lendab, kui ma olen.

Minu peas on pidevalt miljon mõtet, keerlevad ja analüüsivad iga olukorda, iga situatsiooni, iga sinu lauset, tegu. Aga ma ei oska küsida. Ma ei oska ennast väljendada. Ma ei julge…

Ma tahan sulle silma vaadata. Ma tahan inimestele silma vaadata. Aga ma ei saa. Ma ei saa lasta neil näha enda silmi. Ma ei saa lasta tekkida võimalusel, et äkki sa saad aru, mis ma mõtlen. Et äkki ma paljastan ennast oma pilguga. Vilksamisi kõrvalt visatud pilk on pikim moment sinu silmi näha. Sest rohkem ma ei suuda. Aga ma tahaks.

Ma tahaks osata rääkida. Ma tahaks osata silma vaadata. Ma kunagi oskasin…ma ei tea, mis vahepeal muutus. Mis valesti läks. Elu?
Ma tahaks usaldada ja lasta ennast vabaks. Lasta tulla kõigel, mis võiks tulla. Tahaksin sulle silma vaadata samal ajal, kui sa tuled.

Kui mina tulen. Aga ma ei suuda silmi avada.

Ma tean, et sa hoolid. Et ma lähen korda. Et ma olen päriseks. Ja päriselt. Ma tean, sest sa oled öelnud. Et ma saan usaldada ja võin rääkida kõigest.

Harjumine võtab aega, ütled.

Ma armastan sind ja samal ajal vihastan. Sest sa oled pannud mind MÕTLEMA. Ma olin oma väikses sõrmkübarasuuruses maailmas enda elu paika pannud. Ma olin harjunud mõttega, et mina olengi see tavaline hall mass. Ja ma olin sellega rahul.

Ja siis sa tulid. Ja hakkasid minuga rääkima. Ja küsima minult asju, mida keegi pole kunagi küsinud. Panid mind kahtlema minu enda elus. Minu mõtetes. Panid mind arvama, et ma võiks olla midagi muud. Et ma võiks olla keegi eriline. Mitte keegi pole kunagi vaevunud nii sügavale ja nii kaugele minu pähe minema. Küsinud selliseid küsimusi, mille vastust ma ei ole kunagi teadnud. Või pole teada tahtnud. Kergem oli mitte mõelda. Mitte midagi arvama hakata.

Sa oled mind nii palju muutnud. Võib-olla ma olen alati tahtnud ise selliseks saada, aga aastad ja paljud rikutud inimsuhted näitasid, et mina ei saa selliseks, normaalseks. Mul on midagi viga. Kuni sa tulid ja näitasid, et viga ei olegi. Et ma võin olla ja saada.
Ma tahan, et sa oleksid minu olevik ja tulevik. Ma tahan õppida rääkima ja silma vaatama. Ma tean, et sa õpetad mind. Ma tean, et sa aitad mind. Sest see kõik on minu sees olemas. Ja sinu abiga ma saan kõigega hakkama.

2 Comments

Submit a comment

Massive Presence Website