Ära tee hinnaalandust!

In 50HALLIVARJU

 

Ma ei tea, millal see kord lõppeb – millal pole armastuse otsimine enam teekond, vaid kohalejõudmine. Millal jätavad lapsepõlve varjud oma kaljuseinal hüpleva tantsu ja ma saan leida rahu iseenda seest. Armastus ei tule selle juurde, kelles seda pole. Kas ma tõesti suudan end vahepeal ära petta ihaldusväärseks olemisega, et mulle tundub, nagu oleks kogu maailma mu lava, mida nii näideldes kui lahtihingi ausameelsuses vähemalt enda justavastatud headusemaal valitsen? Kuni tuleb keegi, kelle sa arvad end olevat äratundnud, kellega te tabate silmast silma äratundmise, või vähemalt teadmise: jah, siin on midagi kindlat, midagi, mille pinnalt me saame kõrgemale tõusta. Vaevu jõuan ma neil päevil isegi enam armuda, kui see tugev äratundmine sama ootamatult oma tekkimisegagi lihtsalt haihtub. Mõistmispotentsiaal ja lootus vaimsele mäkkeronimisele minetab end pea momentaalselt. Ja see on alati sama uskumatu, kui võimalus, mis selle tekitas, justkui valitseks mind (meid?) saatuse skisofreeniline juhuslikkus, mis ei lase enam teist inimest esimese hinge juurde.

Milline reetmine! Mis alandus! Kuidas see jälle juhtus?! Kas see on mingi needus, et see sama mina on kord hoitud kui muusa, ookeani haruldasim pärl, kui  h i n  g e s u g u l a n e , ent järgmisel suvalisel hetkel (“aga ajal, mingis mõttes, ei olegi mingit tähtsust..”*) haihtub see kosmiliselt ilma ühegi vastuseta.. vähemalt mitte sellisega, mille lahendamine ei võtaks mul kuid või aastaid aega. Võin vaadata enda sisse, leida puudujääke, vaadata temasse nii palju kui olen näinud, leida puudujääke, aga sellel kõigel kokku ei ole ratsionaalset lahendust. Need on kunstiinimeste probleemid?

Sõprus? Armastus? Mehed, naised – kõik lihtsalt sootud hinged, kõigil oma tee ja äraatundmised. Kosmiline juhuslikkus moodustabki saatuslikkuse, mille kulminatsioon meile on õppetunnid. Kui olukordadest kaob ratsionaalsus (mis pole tunnetele tegelikult üldse kunagi omane olnudki) ja see on hingeliselt kordumakippuv, moodustades peaaegu, et mustri, siis tuleb inimesel laskuda sügavamale iseenda sisse, et leida vastuseid. Ja vastused, kõik universumi teadmatused, on peidus inimeses endas. Seda äratundmise kadumist ma seletada ei oska, aga ma tean, et äratundmismoment on kõige puhtakujulisem namaste:

 “I honor the place within you in which the entire universe dwells. I honor the place within you, which is of Love, of Truth, of Light and of Peace. When you are in that place within you and I am in that place within me, WE ARE ONE”

Võib tugevalt oletada, et äratundmise kadumine on seotud inimese alateadlike tungidega, mis liigutavad energiaid sellisel tasandil, mis oma teadvustamatusega hakkavad (näiteks) armastusevajaja vastu töötama. Ei piisa sellest, kui sa arvad, et oled vaba, kui sa arvad, et oled iseseisev, sõltumatu välismaailma peegeldustest, ei – sellest ei piisa. Namaste haihtub paralleelselt su meeleheite (väliste kinnituste otsimisega oma armastusele) kasvuga. Sellepärast on ebaviisakas kelleltki oodata midagi, millega sa iseenda sees kontaktis pole. Sinu teadmatus mõjutab teist rohkem, palju palju rohkem, kui arvatagi oskaks. See on minu õppetund. See, et mul on suur võim energiate tajumisel, et minus on lust nendega mängida, on lõpuks avanud mu ees oma tõelise pale, et ma teaksin olla hingest veel rohkem teadlikum. Ja hing – see on inimese sisemine maailm, millest ei tohi mööda vaadata, milles ei tohi mängida haavatud olemise näitemängu, sest hing – esimesena kõikidest põldudest! – nõuab harimist, kuulamist, tasakaalustamist. Võtta isiklikult saatust, mil ei näi olevat seost, on enese rumalus. Keegi ei ole milleski süüdi, millegi eest pole andeks paluda, kui me ainult oleme ise ausad. Ka oma eksimusi tuleb meil teha ausa näoga, sest kuidas muidu saaks õppida? Tuleb omada julgust teha mitte kõige kindlamaid samme, lubades endal kogeda vigu – isegi olla neist haavatud – ent lasta neil endast läbi minna, tunnistades endale oma ootusi, mil pole määratud olla täidetud välise poolt. Sisemine kindlusetus peegeldub sinusse tagasi väljaspoolt – samuti kindlusetusena. Väljas peegeldub su sisemus, sest sa näed just seda, kuidas sa mõtled. Unusta objektiivsus, you’re a victim of your own mind.

*väljavõte armastuskirjast austatud loomeisikuga

2 Comments

  1. Ja see ongi tegelt nii. Karjud natuke, et mille eest, ja järgmise äratundmiseni.

Submit a comment

Massive Presence Website