(anti)Depressant

In SNAP

Homme haiglasse. Nojah. Ootan endalt mingisugustki reaktsiooni, aga mida pole seda pole. Ehk teevad siis vähemalt mõned asjalikud vereproovid ja mõõdavad vererõhku. Oh kui villand mul on sellest apaatsusest. Olen tuim. Lihtsalt nii tuim.

Kunagi.. Kunagi olin ometi kuumavereline nagu tšillikaun. Oli valju naer, oli terav keel, pisarad. Nüüd pole aga muud kui igavesti kestev ükskõiksus.

Enne “imerohtu” oli vähemalt kurbus. See kõikehaarav kurbus, mis täitis meeli ja inspireeris looma. Ma tundsin, et elan. Olin inimene oma lugematute pahede ja värvika karakteriga. Nüüd olen vaid tühi kest. Isegi vastassugu ei tekita enam surinaid. Ja oh kuidas mulle ju meeldisid ilusad mehed.

Muidugi loota, et need nahhaalid, kes minu sisu röövisid, selle ka tagastaks, on naeruväärne. Tuleb hoopis ettevaatlik olla, et nad ka seda viimast, mis minust alles on jäänud, mõne kõige uuema põlvkonna “imerohuga” nahka ei paneks.

Ei. Ma ei lase sel juhtuda.

Inimeste ajudega ei nussita!

Lugupeetud psühhiaatrid. Kuna te ükskord hakkate rääkima “imerohtude” kõrvalmõjudest? Mis mõttes te kirjutate absoluutselt valimatult kõigile, kellel natuke kauem kestnud melanhoolia või aeg-ajalt väike värin sees on, antidepressante? Miks te ei räägi kunagi sellest, et kui tuleb hetk, mil tahaks ravimid jätta, siis see ei olegi nii lihtne? Et on olemas võõrutussündroom, mis sarnaneb heroiiniku võõrutusele? Et pikaajaline antidepressantide tarvitamine muudab inimese elavaks zombiks? Et noor inimene, kes alles mõni aeg tagasi oli seksuaalselt tundlik ja kõrge libiidoga, ei viitsi sellest “vanainimeste asjast” enam mõeldagi? Et terava taibuga intellektuaal ei jaksa enam raamatuid lugeda egta lihtsaid ülesandeid lahendada? Et inimeses on surnud igasugune motivatsioon ja elurõõm? Ja mille kuradi pärast ei suuda te isegi tunnistada, et ükski õigesti kujundatud uuring ei tõesta nende ravimite tõhusust võrreldes platseeboga? Kas te üldse teate, mida need ravimid pika-ajalisel tarbimisel reaalselt inimese ajus olevate virgatsainete juhteteedega teevad? Kas tõesti on see papp, mida te ravimifirmadelt saate, sellise mastaapsusega karmavõlga väärt?

Aga olgem mureta. Inimeste teadlikus kasvab. See turg kuivab ükskord kokku.

Kui sind kimbutab depressioon või ärevus, siis mine proovi alustuseks hoopis füüsilist trenni või jaluta. Tee hingamisharjutusi. Räägi sõbraga. Muuda oma elu. Söö hästi. Ära joo liiga palju alkoholi.  Tee midaiganes, mis sulle meeldib. Ära hakka ainult esimese abinõuna tablette neelama. Ja kui muud ei jää üle, siis ära liiga pikalt võta. Uuri internetist oma ravimi kohta, suhtle kaaskannatajatega ja seisa enda eest.

Robert Whitaker räägib Taanis peetud psühhiaatria konverentsil sellest, kuidas asjad tegelikult on:

 

 

4 Comments

  1. Apaatsus, emotsioonitus ja libiido puudumine on igapäevased kaaslased. Ainus erinevus autoriga on see, et ma pole mitte kunagi ühtegi antidepressanti ega retseptiravimit tarvitanud.

    • Sinu sümptomite järgi kõlab nagu sul võiks olla depressioon. Minul aga ei olnud selliseid asju enne ravimite võtmist. Ravimid kirjutati ärevuse “raviks”. Küll aga saabusid igasugused depressiooni sümptomid siis, kui olin juba pikalt rohtusid tarvitanud. Oma probleemidega aga võiksid pöörduda esmalt psühholoogi poole. Teraapia võib teinekord imesid teha.

  2. kle kui sa nii tark oled siis miks sa ennem netist ei uurinud mis paska sa sisse sööd, juba see minuarust räigelt kahtlane et antidepressant hakkab “tööle” alles peale paari-nelja nädalast tarvitamist.
    Pigem võtta üks xanax ja chillida

    • Abitu (paanikas) teismeline ei oska mõelda sellele, et arsti ei saa pimesi usaldada. See lugu ravimitega sai alguse juba 10 aastat tagasi.

Submit a comment

Massive Presence Website