Andres Grafi lühike ja piinarikas elu

In NIHILIST LABS
Züleyxa Izmailova, Kaspar Erik Lind

Kurb ja õpetlik lugu sanktsioneeritud riiklikust julmusest Eestis, mis lõppes invaliidi surmaga. Riigivõimu hingetu ja masinliku kalkuse valguses tekivad vägisi seosed Franz Kafka romaanides kirjeldatud maailmaga: bürokraatlik hakklihamasin, mida lugupidavalt kutsutakse õiguskaitsesüsteemiks. Andres Grafi traagilise juhtumi valguses kõlab see mõiste peene irooniana. 

Andrese surm

Oktoobri algul kustus ootamatult ühe tubli ja targa eesti mehe, vabariigi kodaniku, maksumaksja, lapsevanema, hinnatud spetsialisti eluküünal. Tema nimi oli Andres Graf ja ta oli 41 aastane. Andres oli invaliid, kelle neerud ei töötanud ja kes pidi seetõttu käima nädalas 3 korda hemodialüüsis. Septembri lõpus pidi ta sõitma Saksamaale, et saada ühelt sealselt arstilt kanepipõhise ravimi retsept. Eesti arstid keeldusid sellist ravimit talle hoolimata korduvatest palvetest välja kirjutamast. Kui Andres seetõttu oma vaevuste leevendamiseks ise ravikanepit kasvatas, alustas riik tema suhtes kriminaalasja. Invaliidist ja patsiendist sai kurjategija, tänu teatud ametkondade agarusele. Kohut ei jõudnud Andres enam ära oodata.

Saksamaal õnnestus Andresel saada kanepipõhise ravimi SATIVEX retsept kohe esimesel visiidil. Selle väljastas dr Eva Milz seoses Andrese tervisliku seisundiga. Dr Milz oli esimene arst, kes otsustas valida sobiva raviviisi koostöös Andresega, kuulates ka teda.

Andrese surma põhjuseks sai tõenäoliselt (seda arvas tema perearst) kurnav lennusõit ja hemodialüüsi ärajäämine, mis tõi ilmselt kaasa saatuslikud tagajärjed. Jäägu iga lugeja hinnata, kui õiglane ja inimlik see on, et fataalselt haige patsient peab minema Saksamaale ravimi järele, mis tõhusalt leevendab ta piinu. Kodumaal ähvardas teda kriminaalkaristus. Inimese soov täiesti legaalse ravimi järele, mida Eesti arstid keeldusid välja kirjutamast, maksis talle elu.

Andres Grafi juhtumi küsimused ja õppetunnid

Autoritena uurisime seda lugu mitu kuud. See oli raske nii emotsionaalselt kui ka tehniliselt. Kõlab peaaegu uskumatult, aga ravikanep näib olevat teema, mille käsitlemine nõuab meil, kui Euroopa Liidu liikmesriigis 21 sajandi teisel kümnendil peaaegu üleinimlikku julgust, visadust ja ka õnne. Sümptomaatiline oli põrkamine vastu vaikimise müüri. Ravikanep on Eestis teemana tabu. Selle müüdi jõud on nii tugev,  et meil ei õnnestunud saada kommentaari üheltki kohalikult arstilt. Mitteametlikult tunnistasid mitmed, et nad kardavad selle teema osas kommentaare anda, kuna kergesti võivad järgneda süüdistused narkomaania mahitamises.  Seda kummalisem on, et massiliselt kirjutatakse välja salakavalaid sünteetilisi rahusteid ja uinuteid, näiteks XANAX ja IMOVANE. Andrese väitel kirjutati talle meelsasti ja pikaajaliselt välja just neid preparaate. Samas Eesti Psühhiaatrite Seltsi presidendi Andres Lehtmets on öelnud, et need keemilised ühendid sobivad vaid lühiajaliseks kasutamiseks, et võtta maha mingil põhjusel tekkinud ärevust. Tekitavad nad kergesti sõltuvust ja nende levik ning kuritarvitamine on massilised. Valuravis kasutatakse ohtralt erinevaid opioide (piltlikult morfiini ja heroiini sugulasi).  Ka need ained on tugevat sõltuvust tekitavad ning nende kuritarvitamine on laialt levinud.

Arstid kardavad oma maine pärast, mis võib kahjustuda seoses tugevate ühiskondlike eelarvamustega. Need on omakorda seoses meie ametliku, ülimalt jäiga ja dogmaatilise narkopoliitikaga.

Kui püüdsime teha intervjuud Andrese raviarsti dr Margit Muliiniga Lääne-Tallinna Keskhaiglast, siis jooksis tohter sõna otseses mõttes kaamera eest minema. Kui saatsime dr Muliinile küsimused e-kirja teel, siis vastas arst pressiesindaja vahendusel. Meie  küsimustele vastamise asemele, sisaldas ekiri hoopis süüdistust dr Muliini “ebaviisakas ründamises” (sic!), milleks nähtavasti oli meie intervjuusoov, keeldumist arutada patsiendi tervislikku seisundit ajakirjanikega ning lõpuks veel Andrese süüdistamist, et ta ise oma surmas süüdi oli – kuna jättis Saksamaa reisi tõttu vahele hemodialüüsi ning tarvitas väidetavalt alkoholi. Selle viimase väite tõestuseks oli tubli pressiesindaja leidnud veebiavarustest täiesti arusaamatu artikli, mille story-line küll mõneti meenutas Andrese juhtumit, kuid tekstis ei nähtunud mingit reaalset seost tema isikuga.

Ainus tegevarst, kes soostus kanepiteemat kommenteerima, oli juhtunust sügavalt šokeeritud dr Eva Milz, kes Andresele kanepipõhise ravimi retsepti välja kirjutas. Meditsiinilise haridusega inimestest kommenteeris teemat veel Erakonna Eestimaa Rohelised esimees Aleksander Laane (eeskätt narkopoliitika võtmes) ja Ravimiameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk. Lisaks aitas meil asjast paremini aru saada molekulaarbioloog Siim Erik Siimut. Lühidalt olid vastused selles mõttes sarnased, et ühe märksõnana toodi välja kliiniliste uuringute nappus seoses kanepi mõjudega. Teine oluline märksõna on meie arstide baashariduse mõningane piiratus – paljud ei ole väidetavalt kuulnudki midagi endokannabinoidsüsteemist (mille bioloogiateadus avastas alles 90-ndatel) ja ka selle ravi eesmärgil mõjutamise võimalustest fütokannabinoididega.

Need on peamised põhjused, miks Eesti arstid ei julge kanepipõhiste ravimitega mingit tegemist teha. Ravimiamet siiski möönis, et loodusliku kanepi peamistel toimeainetel tetrahüdrokannabinool (THC) ja kannabidiool (CBD) eksisteerib Euroopa Liidu riikides mitmeid ametliku müügiloaga ravimeid. Samuti on ravimeid, mis põhinevad sünteetilistel kannabinoididel, näiteks DRONABINOL.

Esimene põhiküsimus, mis Andrese loo pinnalt kerkib: kas Eesti arstkonna (NB! üldistades ei soovi me kedagi personaalselt solvata) mõtlemine ikka vastab täielikult kaasaegse arstiteaduse tasemele, eriti mis puudutab koostööd patsiendiga ja pideva enesetäiendamise vajaduse teadvustamist? Saksamaal on hinnanguliselt umbes 10 000 SATIVEXI ja DRONABINOLI saajat ja umbes 500 kanepiürti saavat patsienti (527 patsienti 01.10.2015 seisuga). Nende patsientide seas on väga erinevate vaevustega inimesi. Samuti on Saksamaal praegu menetuses seaduseelnõu, mis reguleerib meditsiinilse kanepi tarvitamist ning oluliselt lihtsustaks ürdipõhise kannabinoidravi kättesaadavust.

Eestis ei ole meile teadaolevalt välja kirjutatud mitte ühtki retsepti kanepipõhise ravimi suhtes. Sisuliselt puudub ka arstiteaduslik debatt selles küsimuses, kuigi erinevaid uuringuid maailmas tehakse ja üha rohkem teadvustatakse endokannabinoidsüsteemi olulist rolli organismide funktsioneerimises. Andrese väitel keelduti talle kanepipõhise retsepti väljakirjutamast ühelainsal põhjusel: seda ei näe ette ravijuhend. Kas teie tahaksite, et oleksite patsiendina allutatud näiteks 10 või 20 aasta vanustele käsulaudadele, mille nimeks on ravijuhend? Või tahaksite parimat võimalikku, kõige uuematel teaduslikel andmetel põhinevat ravi?

The therapeutic potential of Cannabinoids is huge and mostly undiscovered. Today, research doesn’t ignore the endocannbinoid system any more and acknowledges the fact, that it is a very safe substance to use.
– Dr. Eva Milz, Andrest Saksamaal ravinud arst

Teine põhiküsimus puudutab Eesti narkopoliitikat kui sellist ja sellega kaasnevalt meie õiguskaitseorganite repressiivsust. Isegi ilmselgelt mitte must-valgete juhtumite käsitlemisel minnakse sõna otseses mõttes lõpuni – olgu see kui tahes traagiline, nagu Andrese puhul. Teadaolevalt on Eesti narkosurmade suhtarvu poolest teistest Euroopa maadest kaugel ees, väga suur osa Eesti elanikest on karistusregistris suhteliselt tühiste kanepiga seotud süütegude eest. Nende inimeste elud saavad rikutud tänu ühiskonnapoolsele stigmatiseerimisele. Ja seda meie väikese, aina kahaneva rahvaarvu juures, kus inimvara väärtus on hindamatu. Põhja Politseprefektuuri kriminaalbüroo juhatajal Urmet Tambrel on aga särav lahendus – hakkame uimastite pühapäevakasutajatele SMS-e saatma. Uimastipoliitikas muutuste tegemist ta ei poolda. Fookused on paigas. Seda olukorras, kus suurim Eestis tabatud fentanüülikogus on meie andmetel veidi üle 600 grammi ja puudub toimiv strateegia narkosurmade ja muude uimastikahjude vähendamiseks. Hr Tambrelt sooviks avalikult ja konkreetselt teada, millistel teaduslikel andmetel tema seisukohad põhinevad ja kas hr Tambre loeb ennast karistusõiguse ja – poliitika valdkonnas pädevamaks spetsialistiks kui Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Jaan Sootak, kes pooldab uimastipoliitika lõdvendamist, et vähendada uimastikahjusid. Samuti paluks hr Tambrel avalikult teatada kui palju töötunde ja raha on politsei kulutanud groteskse SMS-idee peale tänase päeva seisuga. See on ilmselge asendustegevus, mis peegeldab rumalust, saamatust, ükskõiksust ja dogmatismi. Meie politsei valmistab ette SMS-ide saatmise projekti, samal ajal on Võru linnas juba mitu kuud kadunud 17-aastane Markkus ning tema kadumise fakti suhtes pole vaevutud isegi alustama kriminaalmenetlust. Ei pea olema jurist, et taibata: jälitustoiminguid saab politsei teha üksnes kriminaalmenetluse käigus.

Ebameeldivalt üllatas kohtute, Riigiprokuratuuri ja Justiitsministeeriumi tõrksus Andrese juhtumi tagamaid arutada. Kõigile saatsime põhjalikud küsimustikud ja vastatud oli ainult mõnele üksikule üldküsimusele, sedagi nüris, käibetõdede, eneseõigustamise ja demagoogia võtmes. Huvitav on seejuures, et küsimustikes oli eraldi rõhutatud just palvet vastata igale küsimusele eraldi ja konkreetselt.

Üks küsimustest oli selline: kas Eesti narkopoliitika on ennast õigustanud tõhusa ja tulemuslikuna või tuleks midagi muuta. Samuti palusime vastust ka põhjendada ja tuua ära viited asjakohastele teadusuuringutele, millele seisukohad on rajatud.

Justiitministeerium vastas nõnda: “Justiitsministeerium ei poolda kanepi legaliseerimist. Küll aga usume, et võitlus narkootiliste ainetega kaubitsemisega vajab tõhustamist.” Riigiprokuratuur ei vastanud üldse, vaid suunas vastamise Lõuna Ringkonnaprokuratuurile, kes hiilis sellest küsimusest mööda. Ka kohtud jätsid sellele vastamata. Karikatuurselt võttis taolise mentaliteedi hiljuti kokku peaminister Rõivas isiklikult: “Eestis tuleb teha kõike samamoodi. Ainult, et paremini!”

Ühesõnaga, meie narkopoliitikas tuleb jätkata peaga vastu müüri jooksmist. Seda tuleb aga teha senisest paremini, tugevamalt. Erakonna Eestimaa Rohelised esimees Aleksander Laane on nimetanud sellist hoiakut tabavalt kuritegelikuks hoolimatuseks.

Probleem on ilmselt nii arstkonna teadmistes kui ka Eesti pisikeses rahvaarvus, mis tingib pretsedentide vähesuse. Veelgi harvemad on juhused, kus patsiendid on valmis riskima oma turvalisusega ja oma raviviise avalikult tunnistama. Kõige kurvem on siinjuures muidugi asjaolu, et kardetakse oma riiki ja tema jõustruktuure, neid kes justkui abistama peaksid.
– Siim Siimut, molekulaarbioloog

Andrese tervislik seisund täpsemalt (tema enese sõnade põhjal)

Andres oli invaliid, kelle neerud ei töötanud raskekujulise immunsüsteemi häire tõttu. Elus püsis ta peaaegu 10 aastat tänu neeruasendusravile ehk hemodialüüsile, kus pidi käima iga nädal 3 korda. Üks seanss kestis 4 tundi.

Välja näeb see protseduur selliselt: patsiendi kätte, naha alla paigaldatud kunstsoonde torgatakse 1,6 mm diameetriga nõelad, millest viivad voolikud dialüsaatorisse; selle nelja tunni jooksul, mil patsient masinaga ühendatud , käib kogu veri läbi selle seadeldise paarkümmend korda. Kahjulike ainete kõrval eemaldatakse verest ka kasulikke aineid ja lõhustatakse valke, mis soodustab lihasmassi vähenemist. Häiritud saab ka elektrolüütide tasakaal organismis.  Sellisel patsiendil on mürkainete tase organismis pidevalt 10 või rohkem korda kõrgem kui tervel inimesel. See aga mõjutab aju, närvisüsteemi, hormonaalsüsteemi, tervet organismi.

Need mõjutused väljenduvad iivelduses, närvilisuses, unepuuduses, peavaludes, kõrges vererõhus, põletikes. Mõjusid on võrreldud vähihaigetele rakendatava kemoteraapia kõrvalmõjudega. Kuigi Andres oli ametlikult 90% töövõimetu, töötas ta edasi üritades viie päeva töö ära teha kolme ja poole päevaga, sest poolteist tööpäeva nädalas tuli tal dialüüsis oll. Tal oli vaja ülal pidada oma alaealist last. Kõik see tekitas arusaadavalt tugevat stressi, mis omakorda võimendas eelkirjeldatud probleeme, ja kõike seda raviti suure hulga tablettidega: Andres oli sunnitud võtma viite erinevat vererõhuravimit. Stressi ja unepuuduse vastu väljastasid tema raviarstid lahkekäeliselt juba kõne all olnud XANAX’it ja IMOVANE’t. Sellest aastate jooksul neelatud tabletihulgast tekkisid Andresel maohaavad, mille vastu ta pidi uusi lisamedikamente tarvitama.

Mingi hetk avastas Andres enda jaoks kanepi, õppis seda kasvatama ja sai sellest abi. Mida head kanep tegi? See andis talle kolm väga olulist asja: une, söögiisu ja rahu – rahu leppida oma saatusega. Loomulikult langesid ära ka igasugused rahustid, unerohud ja paar sorti vererõhu ravimeid.

Kanepit kasvatama hakkas Andres väga lihtsal põhjusel – ükski arst ei nõustunud alates 2005. aastast retseptiravimina lubatud kanepit välja kirjutama ja tänavalt diilerite käest ainet osta ei olnud tahtmist. Esiteks oli aine kvaliteet äärmiselt kõikuv ja toode võib sisaldada teadmata lisaaineid, teiseks polnud ka tahtmist nuumata kuritegelikku maailma.

Õiguskaitsesüsteemi hakklihamasin

Kanepit kasvatama õpetas Andrest üks väliseestlane, kes elab riigis, kus meditsiiniline kanep on justkui legaalne, samuti nagu Eestiski. Väidetavalt tuli sel isikul tegemist korrakaitsjatega, mis ilmselt ajendas teda Andrest üles andma. Igatahes väljastati tema vihje peale koheselt vahistamise ning elukoha ja auto läbiotsimise orderid – Eestis käib see väga lihtsalt, piisab sõnast; taustauuringutele toetudes oli Andres puhas leht, tavaline kodanik, kes käis kellast kellani tööl, maksis makse ja  ei olnud varasemalt millegagi tähelepanu äratanud, mida tunnistasid ka politseiametnikud.

Prokurör Jane Pajus pakkus Andresele lihtmenetluse käigus karistuskokkulepet: 3 aastat tingimisi 3-aastase katseajaga, lisaks üle 5000 euro riigile hulgaliste ekspertiiside eest ja sundraha näol. Andres kasvatas viit kanepitaime, samuti oli tal kuivatatud kanepiõisikuid enda üheksa kuu vajaduseks. Andres ennast süüdi ei tundnud ja seetõttu liikus kriminaalasi edasi üldmenetlusse.

Ei kokkuleppe pakkumise ajal ega ka üldmenetluses ei antud Andresele võimalust seletada oma tervislikku seisukorda, ega tuntud huvi, miks ta seadust rikkus. Katsel viia vestlus tervise teemadele, naerdi Andres sõna otseses mõttes välja. Lihtmenetluse raames Tartu maakohtus olid naerjateks Tartu Maakohtu kohtunik Rutt Teeveer ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Jane Pajus. Naerdi ka üldmenetluses, seekord ringkonnaprokurör Tatjana Tamme poolt. Harju Maakohtu kohtunik ei naernud. Toome naerjate nimed siin spetsiaalselt ära, sest ametniku anonüümsus on tema kõige kindlam kaitsekilp inimlikkuse ja empaatia vastu. Leiame, et nimede avaldamine on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu ning on lootus, et järgmised tatjanatammed, janepajused ja ruttteeveered, kes inimeste saatuse üle otsustavad, võib see panna arutlema selliste väärtuste üle nagu inimlik mõistmine, empaatia, lihtsalt terve mõistus. Inimene ei ole pelgalt nimi arvutiekraanil või paberil. Kui lugeda EV põhiseadust, siis kõige kõrgem põhiõigus on inimese elu ja tervis. Kui inimene üritab parandada oma tervist, siis on tal selleks õigus, kuni ta ei kahjusta kellegi teise samasuguseid õigusi. Andres oli sunnitud kasvatama kanepit endale ravieesmärgil, ta ei müünud seda. Kas seepärast ühe õnnetu invaliidi suhtes iga hinna eest kriminaalmenetluse pidamine on humaanne, sihipärane, mõistlik tegevus, jäägu iga lugeja otsustada. Kui küsisime Justiitiministeeriumilt ja Riigiprokuratuurilt, et mida Andres pidanuks siis tegema, kas piinlema ja surma ootama, siis vastust me ei saanud.

Kas naermist invaliidi üle saab hiilgavate õiguskaitseametnke poolt pidada humaanseks või kasvõi viisakaks, jäägu iga lugeja otsustada. Kui esitasime selle küsimuse Justiitsministeeriumile ja Riigiprokuratuurile, siis selget vastust sealt ei tulnud. Täiesti kurioosne on see, et prokurör Tatjana Tamm ei nõustunud enne süüdistusakti esitamist isegi Andrese advokaadi Brigitta Mõttuse taotlusega nõuda välja Andrese terviseandmed. Põhjendus: taotlus polevat esitatud tähtaegselt.

Andrese karistamise vajalikkust selgitas prokurör nõnda: tegemist on rahva tervise vastase kuriteoga. Kuigi Andres kanepi müügiga ei tegelenud, ei lükanud see väidet ümber, kuna Andres olevat kahjustanud iseenda tervist!

Meie õiguskaitseametnike hagijalik käitumine paneb tahes-tahtmata küsima nende motiivide kohta. Kas tegemist on hasardiga, instinktil põhineva jahikirega? Või eksisteerib ka mingeid rahalisi stiimuleid? Väidetavalt sellised stiimulid tõesti on, seda kinnitasid mõned juristid, kellega vestlesime. Meie prokröridel kehtib tulemustasude süsteem, kus prokuröril on võimalik saada lisatasu “edukalt” menetletud juhtumite eest. Kui küsisime Justiitsministeeriumilt ja Riigiprokuratuurilt, kas selline süsteem ei ole ebamoraalne ja ei või viia ka otseste kuritarvitusteni, kus võimekas ja motiveeritud prokurör üritab iga hinna eest saavutada karistuskokkulepet või tirida asja kohtusse eduka soorituse lootuses, siis vastas Justiitsministeerium, et sellist ohtu pole ja prokuratuur vastas, et sellist süsteemi ei eksisteerigi. Mine võta siis kinni. Kui oletada, et süsteem siiski on, siis mis välistab kuritarvituste ohu, jääb arusaamatuks. Pole raske kujutleda, et kriminaalprotsessis vilunud innukas,  “näljane” prokurör ja mõni Andrese-sugune ei ole võrdsed vastased.

Arstide vastumeelsus kanepipreparaatidega tegelemise suhtes on pikaajalise ja nüüdseks täiesti ja ilmselgelt läbikukkunud poliitika tulemus. See läbikukkunud narkovastane sõda pole võimaldanud teha teadusuuringuid, millele iga hea arst oma töös toetuda tahab. Aga olukord muutub uuringute osas, sealhulgas inimese enda endokannabioidsüsteemi uuringute osas, väga kiiresti – neid avaldatakse nüüd kõige tsiteeritavamates teadusväljaannetes. Olen veendunud, et uued teadmised avaldavad oma mõju üsna kiiresti. Loomulikult on arstidel praegu niigi poliitilise surve alla pandud tervishoiusüsteemis vähemalt ebamugav kanepipreparaatidest kõneleda. Liiga julgeid ütlejaid proovitakse karistada või halvustada isegi siis, kui nende ettepanekud kulutusi vähendavad. Teoreetiliselt on kanepipreparaadi retsepti saamine Eestis lubatud ja võimalik, praktikas aga pea võimatu.
– Aleksander Laane, Erakond Eestimaa Rohelised esimees



Videointervjuu andres grafiga

Allolev intervjuu on tehtud Andresega tema jaoks viimaseks jäänud suvel. Andres räägib enda seisundist ning kokkupuutest tervishoiu- ja õigussüsteemiga:

Videointervjuu Andrese eksabikaasaga, läbi viidud peale Andrese traagilist surma:

Kuigi Andrest see enam tagasi ei too, võib mõjutada muutus meditsiinisüsteemi suhtumises mitmete teiste täna kannatavate patsientide igapäevaelu paremuse suunas. Intervjuu lapsevanemaga, kelle poeg kannatab harvaesineva käitumishäire all. Täna kasutatakse lapse ravis amfetamiinipõhiseid ravimeid, millel on tugevad negatiivsed kõrvalmõjud:

16 Comments

  1. Prokuror saab eestis rahalist boonust kui sa süüdi jääd. See süsteem on olemas. Politseinik tänavalt hoolib sinust rohkem.

  2. nõrk riik see eesti riik kui mingid munninäod otsustavad selle üle, kuidas inimene end ravida võib või ei või. selline asi võib veel aastakymneid kesta kui me oma poliitikat ainult teiste riikide järgi imiteerime.

  3. Väljavõte Vabariigi Valitsuse määrusest “Prokuröride töötasustamine 2016. aastal”:

    Riigi peaprokurör võib prokurörile määrata muutuvpalgana tulemuspalga kindlaks määratud kriteeriumide alusel konkreetse töö või perioodi eest, preemia erakordsete teenistusalaste saavutuste eest või lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest.
    Tulemuspalga määramise aluseks on prokuröri töötulemustele antud hinnang.

    Sarnane kord on kehtinud ka varasematel aastatel. Seega on raske uskuda väidet, et prokuratuur eitas tulemustasude süsteemi. Et mitte jääda paljasõnaliseks, palun tsiteerida prokuratuuri vastust viitega konkreetsele isikule.

  4. Kas panete tähele, et need proxid ja juristid ja kohtunikud, kes kõige julmemalt peedistavad ja peavad oma uhkust tähtsamaks õiglusest on peaasjalikult just naisterahvad? Mis teema sellega on? Go figure..

Submit a comment

Massive Presence Website