Alt-lefti tõus, impotentne raev ja Trumpi võit

In SNAP

Äärmusliku parempoolsuse vastu tõuseb äärmuslik vasakpoolsus. Pendel teeb mõlemas suunas võrdseid liigutusi. Marurahvuslaste seas on ammu levinud retoorika peksta ja ahistada avalikus ruumis neid kes erinevad nende inimstandarditest. Trumpi võimuletulek on vallandanud (selles artiklis räägiks vasakpoolsetest ja liberaalidest pigem Ameerika kui Eesti kontekstis) vasakpoolsetes samuti, siiani suuresti alla surutud, vägivalla ja konfliktiiha. Nende kahe äärmuse vastandumine paiskab tulevikus soppa ka kõrvalseisjatelegi, nii et võiks korra vaadata üle oleviku ja seejärel ennustada ettevaatlikult tuleviku tendentse. Kogu see analüüs on suures osas kasutu ja puhtalt intellektuaalne keks iseendaga, aga seda tahku pole hetkel vast meedias lihtsalt konkreetselt kajastatud.

Vasakpoolsus ja liberaalsus on alati olnud hellitatud ja social justice warrior’i ‘pehmo’ mainega: et vasakpoolsus aitab pagulaste ja terrorismi levikule kaasa ning lubab üle sõita traditsioonilistest väärtusest ja muud säärast. Et maailmas on nüüd uued ohud, millele tuleb vastu seista vaid füüsiliselt: sest muud ideed on end ammendanud. Käised üles, peksa. Kuigi radikaalne vasakpoolsus, nagu antifa, on eksisteerinud juba ammusest ajast, siis on paljud senini vanilje-liberaalideks peetud inimesed radikaliseeruma asunud. Kui mõelda neonatsidele, kes tõesti nende standarditest erinevaid inimesi ahistavad on loogiline et inimväärikuse alandamisele astuvad füüsiliselt vastu antifa-laadsed liikumised. Muidugi ei pea sa olema neonats et tänaval tüdrukut aasialasest poisiga semmimise pärast ‘litsiks ja verereeturiks’ kutsuda või olema antifa et astuda sellisele labasusele vahele. Kuid Trumpi võit on siiski vallandanud emotsioonid kuni hüsteeriani välja ning selliste tunnete keerises olevad inimesed on pigem ettearvamatud ja ohtlikud kui mingile üritusele või aatele kasulikud.

Põlised vaenlased vajavad üksteist. Natsid ja antifad defineerivad üksteist, nad vajavad vaenlast et teada kus nad poliitilisel spektril asuvad. Seetõttu on nad oma rollidega hästi kohanenud ja konflikt jääb põhimõtteliselt selgelt piiritletuks. Mõlemad pooled teavad kes nad on. Ja nad põrkuvad vahel ka füüsiliselt kokku. Muretsema peaks aga mitte parempoolsete, vaid vasakpoolsete pärast. Miks? Sest suur osa vasakpoolsetest noortest on hellitatud ja laktoositalumatud, poliitiliselt korrektsed ja huumorimeeleta. Samuti on paljudel vasakpoolsetel ohtlik tendets suruda alla oma tumedamad instinktid nagu vägivaldsus, tsenseerimata arvamus maailma ja selle elanike kohta jne. Võime öelda, et parempoolsus on tihti ausam oma väljaütlemistes. Mitte, et see teeks neid väljaütlemisi inimlikuks või inimkonda edendavaks. Trump võitis seetõttu, et ta ütles asju ilma tsensuurita. Poliitilise korrektsuse võidukäik oli proportsioonidest väljas ja pendel liikus lõpuks looduse loogika kohaselt teises suunas. Samamoodi saab järgmine Ameerika president olema taas liberaal, nagu oli enne Obamat presidendiks Bush Jr. Igatahes näeme nüüd aina enam, kuidas vasakpoolsete noorte allasurutud ja psühholoogiliselt läbitöötamata pagas leiab endal plahvatuslikku väljendust nende peal, kes nende vaatepunktidena nõustuda ei pruugi.

Vastuseis üle pea kasvavale poliitilisele korrektsusele väljendub liberaalide kalduvuses omada Moraalse Tõe monopoli: nemad omavad tõde õigluse definitsioonide üle. Tihtipeale pole mõtet nendega arutleda, sest nagu äärmuslikult parempoolsed, ei ole nõus nad andma järgi sentimeetritki. Tõde on neile teada ja vastuseis tähendab seda et sa oled ajupestud juutide omatud meedia poolt või oled kapirassist. Samuti on vasakpoolsed suuresti sõnapolitseinikud, kes võrdustavad selliste sõnade nagu „neeger“ ja „pederast“ rassismi ja homofoobiaga kui aga sõnade pelk kasutamine kedagi selleks ei tee. Matsiks teeb. Rassism väljendub tegudes, nagu töökoha andmises valgenahalisele kui samavõrdse staazhiga kandidaadiks on veel teise nahavärviga inimene. Samuti kehtib see vastupidiselt, kui mustanahaline keelab nahavärvi alusel kellegile samasugust töökohta.

Vasakpoolsete nõiajaht asendab psühholoogilises võtmes suuresti vajadust kristliku patu kontsepti järele, kus “progressiivsed“ valged inimesed on paljudes sõnadest teinud „patused“ sõnad ning neid kasutavaid inimesi tuleb taga kiusata täpselt samamoodi kui keskajal nõidu. Ütled meedias või kasvõi oma kodus vale sõna, see jäädvustatakse ja seejärel hakatakse nõudma su vallandamist. Selles käitumises peitub taastord noorte vasakpoolsete kalduvus olla silmakirjalikud oma näilises vägivallavastasuses ja anti-bullying käitumuses: lihtsalt tuleb dehumaniseerida ja siis ise kiusama asuda. Kuidagi peab need inimlikud kihu välja elama, eriti hea kui seda saab teha avalikult Õigluse ja Moraali bänneri all.

Kõik see tähendab vaid seda, et Trumpist on saanud paljude vasakpoolsete scapegoat, kes võtab enda peale kõik maailma patud. Vasakpoolsus asus Trumpi demoniseerima sarnaste propagandavõtetega nagu natsid 1930.-ndatel juute: mõnitati tema välimust, mõnitati Trumpi pooldajate haridustaset, valetati Trumpi sõnavõttude kohta (kes ei mõnitanud puudega reporterit ega krabanud kellegi vagiinast jne). Vasakpoolsed noored, kes terve elu on üritanud olla korrektsed ja open-minded, on saanud nüüd enda jaoks moraalselt õigustatud viisi teiste kiusamiseks. Vasakpoolsed bully‘vad nüüd otseses mõttes neid, kes nende jaoks „natsid“ või muudmoodi teistsugust arvamust omavad. See on ohtlikum kui kauem kestnud äärmuslik parempoolsus, sest säärane noor ja plahvatuslik emotsionaalsus viib mõtlematute tegude ja vägivallani. See tähendab, et nüüd tunnevad nad endal jumalikku luba rünnata füüsiliselt neid, kes nende standardite järgi on nats. See sarnaneb neonatside eneseõigustusele rünnata neid, keda peetakse rassireeturiteks, juutideks või muudeks nende jaoks ebainimesteks.

Psühholoogiliselt viitb see kõik tõesti vajadusele tõmmata tagasi poliitilist korrektsust, sest ülepingutatud vormis asub see inimesi vaimselt ahistama. Pealegi, igaühgel on õigus ajada sinu jaoks lolli juttu. Igaühel on õigus teha lolli nalja. Solvumine pole privileeg, see on valik. Pean rõhutama, et siinkohal kõnelen peamiselt Ameerika noortest vasakpoolsetest, keda on terve elu hoitud kui sitta pilpa peal ning kes tahavad kõigiga sõbrad olla, ise oma safe space‘ist väljumata. Just nende seas levis peale uue presidendi väljakuulutamist shokk selle pärast, et nad ei saanud oma tahtmist. Ja nagu iga ärahellitatud laps, reageerib säärane inimene peale pettumist viha ja agressiooniga. Säärane lapsik emotsioon viib taaskord mõtlematute tegudeni, kus viga võivad saada kõrvalised isikud. Piiritletud konfliktid vanade neonatside ja antifa vahel on vägagi normaalsed ja tervislikud näited dualismist. Must võitleb valgega. Ma tunneks end turvalisemalt nonde kahe äärmuse põrkumisel protestimarsil kui mingil anti-Trump marsil kus osalevad ülesköetud ja närvilised, vägivalla ja enda madalama poolega seni kokkupuudet mitteomavate noortega. Nad ei tea ise ka, mille eest nad seisavad ega kuidas seda saavutada sest nad on valmis iga hetk vägivallani langema.

Kui sind lüüakse, siis kaitse end. Kui sa pead lööma neonatsi, kes on lõpuks lihtsalt tola ja kurb inimene, oled sa nii eetiliselt kui ka moraalselt maailmat teavitanud oma ideede hädisusest. Kui sa ei tunne, et sinu ideed juurivad välja teise omad, siis mis elujõulisus on su aadetel? Õõvastav on pealt vaadata, kuidas selle tasemeni laskumine tundub vasakpoolsete jaoks aina aksepteeritavam. Pole vaja vaenlase nägu minna.

Trump ise on end aga ümbritsenud homofoobide ja muidu töllmokkadega, kellele vastandub Luure Keskagentuur, suur osa meediast ning riigi teadlased. Eeldan, et kaua tema administratsioon ei kesta. Trumpi võimuletulek on aga sümptom üleliigsest sotsiaalsest regulatsioonist sõnavabaduse kohta ning samas ka demokraatia stressitest. Kui vasakpoolsed muunduvad hüsteerilisteks kutsikateks, kes reedavad esimesel provokatsioonil oma demokraatlikud põhimõtted ja asuvad oma vastaseid dehumaniseerima, siis pole nad demokraatiat väärt ja Trump peaks nad õigusega laiaks litsuma ja läbikukkunud põlvkonnana sõjaväe meatgrinderisse lükkama.

27 Comments

  1. “Trump võitis seetõttu, et ta ütles asju ilma tsensuurita. Poliitilise korrektsuse võidukäik oli proportsioonidest väljas ja pendel liikus lõpuks looduse loogika kohaselt teises suunas. Samamoodi saab järgmine Ameerika president olema taas liberaal, nagu oli enne Obamat presidendiks Bush Jr. Igatahes näeme nüüd aina enam, kuidas vasakpoolsete noorte allasurutud ja psühholoogiliselt läbitöötamata pagas leiab endal plahvatuslikku väljendust nende peal, kes nende vaatepunktidena nõustuda ei pruugi.”

    Absoluutselt. Praegune meedia diktatuur sooosib äärmuslusi ja kui praeguselt trendikas konservatiivne äärmuslus küllastub, siis tulevad tema asemele ultravasakpoolsed. Bernie Sanders oli nooremate jaoks samasugune ajastu märk nagu Donald Trump põlvkond vanematele. Kui praegused valdavalt keskealised Trumpi sõbrad raugastuvad, siis järgmine põlvkond juhib laeva juba vasakule, äärmuslustega on alati nii läinud, selle peale võib mürki võtta. Eesti ei ole selles kontekstis väga relevantne koht, ta on muust maailmast alati põlvkonna jagu maas olnud, kuigi kõik need üleilmastumised jms võivad protsesse kiirendada.

  2. Kerenski administratsioon ei kestnud ka just eriti kaua. Aga miks ja mis sealt edasi sai, jah…

    Mis juhtunud, et sõnad ei kanna enam hoogu?

  3. @Pärnits, isekakan’d “noorkirjanik,”

    väldi mõttetegevust,
    mõttetegevus on valus,
    kirjuta spenceri talking pointe lahti,
    tunne kaasa,
    vorbi junni pealt
    junni,
    kokku tuleb
    päris pask

    tervita pepesid, make ruuben come:

  4. Äärmuslik vasakpoolsus ei ole “alt”, ülikoolides ja ülikoolilinnakutes on see igapäevane reaalsus ja norm.

Submit a comment

Massive Presence Website