Allasurutud – Osa 2

In 50HALLIVARJU

Selle jutu juurde sobib ideaalselt see laul, kuna täpselt nii oligi ma ei saanud kunagi ei öelda…ei suutnud:

Kuid seda ta mul teha ei lasknud, ta suudles mind uuesti ning juba sensuaalsemalt, samal ajal kätt allapoole libistamas, ma lükkasin ta eemale. Ta ütles mulle, et ära valeta endale silmis on sul näha, et sa tegelikult tahad seda. Tal oli õigus, muidugi ma tahtsin seda, kuid enam mitte niimoodi. Nüüd oli hilja juba taganeda, ta oli minu jaoks, kui narkootikum – ma ei suutnud enam ilma temata olla, ma tahtsin veel ja veel. Ta tõmbas mind enda peale, suudles mind ja seekord ma ei põiklenud enam, Ma lasin tal ennast võtta ja lasin ennast vabaks. Taavi vaatas mulle otsa(mulle pole kunagi meeldinud seksiajal tõtt vahtida, muidugi vahepeal jah, aga kui koguaeg vaadata, siis on selline tunne nagu sind süüakse silmadega ja see on häiriv) ja ütles ma teadsin, et sa alla annad. Ta luges mind nagu avatud raamatut, ma juba kartsin et ta küsib kas ma meeldin sulle, aga õnneks seda küsimust ei tulnud. Ta võttis mult õrnalt kaelast kinni ning suudles ja pööras nii, et tema oli minu peal.   Misjonääri poos on minu jaoks tavaliselt igav, kuna ma polnud kunagi mingit kaiffi sellises asendis saanud, aga tema suutsis mind nagu pirni põlema panna.  Ta hoidis mind tugevalt kinni, ta kuulis kuidas ma kaiffin seda, iga sisse tõuge tõi välja suurema oige. Jõudsime lõpuni..tavaliselt ta oli veel minu juures mõnda aega, aga mitte täna ta jooksis kohe pessu ning mina lebasin voodis alasti ja tundsin ennast halvasti. Ma tundsin esimest korda nagu oleks mind ära kasutatud, tundsin ennast odava prostituudina, kellel on kotid sappa tõmmatud raha makstud ning klient juba ammu läinud. Ta tuli pesust välja ja ma lebasin ikka veel voodis näoga seina poole ning pisarad jooksis, ta ütles mulle et tehku ma ennast korda ja olgu tunni ajapärast tööl. Tore magad ülemusega ja saad tund aega hiljem tööle minna vabsjee luksus bro, vastasin kurjalt selge ja astusin paljalt voodist välja ja vannituppa. Sain aru, et ta ei hooli teda ei huvita, tal ei ole tundeid. Kui ma dushikabiinis olin, lasin ma veel lihtsalt joosta ise istusin põrandal ja pisarad voolasid. Miks ma olen nii loll, miks ma laskusin sinna tasandile. MIKS?MIKS?MIKS? 

Friends with benefits- olin seda filmi näinud,  juba sealgi näitas, et alguses on ja seks ja ei mingeid tundeid aga lõpus ikkagi armusid ära. Ma lootsin ka, et meil läheb samamoodi. Mina olin esimene kellel tekkisid tunded, aga tundus et temale see sõbrannaga bängimine sobib ja suhet ta ei taha. Sama päeval ta teatas mulle, et kus ma su viin et hetkel tööd teha vaja pole ja hotellis pole ka midagi teha. Helistasin oma teisele sõbrale Alvinile, tema oli nõus mind enda juures majutama.  Ütlesin talle külmalt, et lähen tema juurde sest ma olin talle mingiaeg rääkinud, et alvin on mu fuckbuddy. Ütles mulle, et nojah sa oled vist nümfomaan. Vastasin ei, mõtetust ke**st on mul juba kopp ees, ma ei lähe sinna sellepärast. Jõudsime juba sinna, võtsin oma asjad ja astusin välja, ütles eks suhtleme. Ma vastasin, eks paistab.   Kuu aja pärast, kutsus ta mind uuesti tööle, olin nüus lisaraha oli vaja, endal oli kindel siht silme ees, et ei enam olin juba üle saanud oma tunnetest. Tal tuli ka mingi sõbranna sinna, ma mõtlesin tore vähemalt on  tal uus madrats välja valitud saan rahu. Küsisin temalt kas magan esimesel korrusel, ta vastas ei hotell täis seal magab ta sõbranna, küsisin kus mina siis? Minuga kabinetis.  Ma olin segaduses, küsisin tuimalt su sõbranna sinu kõrvale ei taha tulla, ma läheks ise sinna. Ütles ära põe, ma ei tule nii pea sinna võibolla alles hommikul. 

Ära põe, nagu mida kuradit. Mida mul põdeda, mina siin ei mängi teiste tunnetega ja ei trambi nende peale. Ta tuli öökeskpaiku ronis kõrvale, ma olin jälle näoga seina poole, teesklesin et magan. Alguses keeras ta mulle ka selja, aga mingiaeg keeras ümber ja võttis mind kaissu.  Ma tundsin ennast hästi ja halvasti, sest ma nautsisin kaisus olemist aga vihkasin teda ja ennast, sest tunded hakkasid tagasi kipuma, kuid lülitasin ennast välja ja jäin magama. Hommikul ärkas, küsisin kas kell juba nii palju ütles sina puhka, tulen ajan sind ülesse kui õige aeg. Vaatasin kella oli ju kell juba 8, oleks nagu õige aeg. Ma sain alles 4paiku magama, niiet  mõtlesin ah savi tund ei teinud halba, ma olin selle ära teeninud. Läksin teenindajatest viimasena magama, kuna aitasin Taavit. 

Suvi hakkas lõpu sirgele jõudma, ma olin veel paaril korral seal käinud, imelike lähenemiskatseid saanud. Üks oli selline, et seal tuli tööle töötaja kes tegeles, siis hotelli hooviga. Me saime kenasti jutu peale ja lobisesime õues ja tegime suitsu, korraga astus Taavi sinna, hakkas ka meiega juttu rääkima – me istusime Mardiga maas, tema tuli istus minu selja taha ja võttis ümbert kinni. Mul oli nagu hellnõuu ju, wtf siis kui sul tuju on siis sa nagu tahad minuga koos olla või kui keegi teine tähelepanu pöörab siis on vaja tegutseda. Äkki jääd ilma? Oleks sul kahju?  Ahuii ongi ju…

Kuna meil Mardiga vestlemine nii edukalt kulges, siis lisasime ka 11 facebookis sõbralisti. Õhtul, kui tööpäev läbi oli kirjutasime päris tihedalt ma vist ei saanud sekunditki telefoni käest panna sest vestlus arenes nii hästi. Kuid, siis sadas sisse taavi ja küsis kellega ma lobisen, et koguaeg irvendan vastasin et mardiga ja sukeldusin telefoni tagasi. Isegi mart mainis mulle, et ta pani tähele et taavi oli armukade ja oli märgata kuidas tal huvi tekkis just siis, kui mardiga rääkisin, Taavi käski telefoni hääletuks panna, sest pinin ei lase tal magada, tegin seda. Korraga häiris teda telefoni valgus ning ma otsustasin, et lähen siis tobile ning lõpetan seal oma vestluse. Tagant järgi öeldi veel, et sa pead hommikul VÄGA vara ärkama ära liiga kaua ka üleval ole, hakkasin naerma ja jalutasin uksest välja. Minu jaoks oli see natuke naljakas, sest kullake sa ju tegid mulle selgeks et sa ei taha minuga midagi tõsisemat see tähendas ka seda, et sa ei omanda mind ning sa ei saa keelata. Eriti pissed off olin ma siis, kui mart ütles et taavi oli päris detailselt ja täpselt meie suguelust rääkinud. Vauuu good job taavi, high five äkki teeme video ja paneme fb, siis teavad kõik… saame laike ka.

Nüüdseks hetkeks saan aru, milline mängukann ma tegelikult talle olin. Ta õppis kõik mu nõrkused selgeks ja ta alati teadis kuidas mind mõjutada.  Väga tore ühe hetkega tundus, et su parimast sõbrast on su vihavaenlane saamas.  Sest oma käitumisega oli ta juba igasugused piirid ületanud, Eks ma ise olin süüdi ma ju teadsin seda alguses, et sellest head ei tule. Kuna ma eluaeg selline mega armuja ka olnud, siis ma olin raudpolt kindel et raudselt ma teen seda uuesti… kuu ajaga suutis see elukas mulle nii pähe ja hinge pugeda, et lõpuks pesitses ta juba südames… I´m screwed now. Kuna mardilt kuuldud jutt ajas mind nii vihale, siis olid tunded nagu luuaga pühitud ja ma olin tänulik, et ta rääkis. Lõpuks sain ma sealt roosa mannast välja ja lõpuks mõtlesin selge peaga, ei hoolind enam… samas oli nii paganam valus. Lõuna pausil söömise asemel otsustasin, et lähen randa jalutama närve puhkama. Panin kõrvaklapid pähed ja sammus sinnapoole süda täis pettumust ja valu.

Ma ju arvasin, et ma tean sind.. oled südamlik, hooliv,tore, hell ja hea inimene. Kas ma eksisin? Oli sul koguaeg mask peas? Olen alati üks rumal neiu olnud, usaldanud mehi keda ei tasuks, aga oma sõber nii teeks. Ma saan aru ega minagi meie sõprussuhet lõhkuda tahtnud, aga ta ise alustas seda. Milleks alustada midagi mis millekski ei saa? Ma kõndsin mere ääres ja mul oli tahtmine ennast ära uputada. (sellega seose tuleb kohe meelde respekti laul-upun pisaramerre) See loll isegi ei kujuta ette mitmeid kordi ma uppumisele mõtlesin, sest mul oli nii pagana valus. Ta näitas mulle mingeid pilte tüdrukutest, kes talle huvi pakuvad keda ta lähedalt tundma tahaks õppida. Ooo naiss, millal piffi kätte saad? Ma ei saanud oma tunnetest rääkida, sest kartsin et kaotan ta täiesti jään ka oma sõbrast ilma ja seda ma ei tahtnud… ei suutnud ning piinlesin oma valus edasi. Ma kannatasin seda paska pool aastat,fucking pool aastat. Kui ta tahtis minuga koos olla, siis me olime koos käisime väljas söömas vedas mind kinno, meil oli tore igakord ma tegelikult ju teadsin, et midagi enamat sellest ei tule aga alati nautsin hetke milles olin… ei mõelnud homsele mis saab edasi.  Südames ma teadsin, et homme olen kurb sest ma olen jälle üksi.

See kestis selle hetkeni kuni ma sain lõpuks oma korteri ja käisin tallinnas juba ametlikult tööl ning ei pidanud enam temaga nii väga kokku puutuma kuni… otsustasin paar siidrit ära juua ja nilbeid sõnumeid talle saatma ja mis tõid kasu, sest me saime kokku.  Sõitsime kuskile randa vaatasime päikseloojangut, siis filmi ja lõpetasime pornograafiaga tagaistmel. Kell oli korraga nii palju saanud, et ta viis mind koju tagasi ennem kui sain autost välja astuda ulatas ta mulle roosibuketti. Mul tekkis küsimus miks, aga ma ei julgend välja öelda… kartsin et vastus on nii halb et ma oleks ennast maailma odavama litsina tundnud… deem küll ma olin naiivne eelmine aasta. Kuidagi on lõpuosa meelest läinud, sest ma lihtsalt ei mäleta millal mul ükskord mõistus koju tuli. Ahjaa, siis kui ma talle tunnistasin oma tundeid ta andis mulle lootust viis mind välja kinkis kommikarpe ja lilli ning hetkek tundud kõik ilus olema. Selle hetkeni, kui ta üks päev kirjutas sellest ikka ei tule midagi välja, me oleme nii erinevad… kokkuvõtlikult maa olen maaalune malts mis on nii sitt et ei kõlba isegi maa peale kasvama.

Okei selhetkel ma plahvatasin ja soovitasin tal maha kärvata… tänx sõber et sa siuke huiiar oled. Sinna see asi jäi, ei olnud mul sõpra ei armastust… mu sees pulbitses ainult viha – viha enda peale, kui loll ma olen. Me ei suhelnud nädalaid ta kirjutas vahepeal mulle kuidas läheb ma isegi ei vastanud, siis küsis ta mu sõbrannalt kas ma ikka olen terve sõbranna soovitas temaga ühendust võtta, seda ma ka tegin. Ütlesin, et kõik on korras pole paremini olnudki and still you are a dickhead. Mina lõpuks kolisin tallinnast minema ja kuude pärast hakkasime vaikselt uuesti suhtlema. Poole aasta pärast oli meie suhtlus taastunud normaalseks sõpruseks tagasi ja enam ma ei põdenud millegi pärast. Paar kuud tagasi, kui kokku saime siis ta nagu üritas vanu asju meelde tuletada, aga laususin sellepeale mis oli see oli.. milleks meenutada. Suutsin mitmel korral ennast tagasi hoida, sest avastasin mitmeid kordi et tunded pole siiani kadunud ja teda nähes jätab süda ikka lööke vahele. Kuid ma olin tugev lõpuks ometi olin saavutanud selle. Ma võin julgelt öelda, et ta on mu eluarmastus keda ma kunagi endale ei saa… muinasjutt missugune. Viimati, kui kokku saime, siis ma murdusin. Olin juba poolteist aastat tugev olnud ja andsin jälle alla. Ma ei saa aru kuidas üks inimene võib mulle nii mõjuda, Ma kaifisin igat minutit mis ma temaga veetsin, iga sekundit temaga voodis olla, Ma lihtsalt nautsin kuni ükshetk avastasin, et see polegi enam nii nautitav. Mis oli juhtunud? Kas tunded kadusid?  Ei.. ma lihtsalt ei usalda teda enam ning tänu sellel panin mingi blokki ette. See oli meie viimane kord… sest nüüd ma saan temaga rahulikult sõbrad olla, Ei mingit tundeid ei midagi,.. tühjus.. segadus.

Aga paraku nii ta on, sa ei saa alati seda/keda sa tahad. Sa petud igal sammul, sa eksid, sa kaotad, sa leiad, sa tunned… on nii palju asju mida me ei peaks tundma, aga ikkagi tunneme. On nii palju inimesi keda armastada, aga neid me ei armasta kuna meid pimestavad teised. Me laseme käest head ja valime halvad. Still I fucking love him. I dont know why, but i do.

 

 

 

 

 

Submit a comment

Massive Presence Website